Filosoofia tragikoomilisus

Sissejuhatuseks

Essee pealkirja võiks sõnastada ka mõningase täpustatusega: filosoofia ajaloo tragikoomilisus, lähtuvalt Henri Bergson’i esseest „Naer“. Teisisõnu: püüan näidata kuidas filosoofias ja filosoofilises mõtlemises ilmneb teatav tragikoomilisus; midagi, mis on komöödia ja tragöödia vahepealset, justkui liialt traagiline, et muutub seetõttu naeruväärseks.

Samuti on kõnekas, et naer on Bergsoni arvates midagi üldinimlikku ja inimesele ainuomast: „Ei ole koomikat väljaspool seda, mis on omane inimesele. Maastik võib olla ilus, nõtke, ülev, igav või kole, aga ta pole kunagi naljakas. Võidakse naerda looma üle, aga sellepärast, et on ootamatult märgatud tema juures inimlikku hoiakut või ilmet“ (Bergson 2009: 12). Kuid eks on ju nõnda ka filosoofiaga: filosoofia kui tõenäoliselt üksnes inimesele omane „ennastreflekteeriv vahend“, mis on niivõrd erinevate ajalooliste ja filosoofiliste keerdkäikude aluseks, et ilmselt on seda teinekord raske nimetada teisiti kui tragikoomiliseks.

Kui Bergson räägib koomikast, siis kirjeldab ta koomika lähtekohana mehaanilisust (elu voolavuses, kuhu ta ei sobi, sest see, mis iseloomustab elu, ei ole mitte niivõrd mehaaniline, vaid justnimelt voolav, sujuv, kordumatu, pidevalt uutele olukordadele erinevalt reageeriv jne). Koomika tulenebki sellest kui "ideaalselt voolavat vaimu" segab "mehaaniline-materiaalne-segav" kehalisus, harjumus... Seega näib, et koomika on midagi üldinimlikku, mis ilmneb kohe kui midagi „märgitakse millenagi“, mis järgmisel hetkel see miski enam pole. Herakleitosest lähtuvalt võiks öelda: koomiline on see kui üht jõge peetakse üheks ja seesamaks jõeks ning ei märgata, et see jõgi on tegelikult pidevas muutuvuses.

Filosoofiat võib ilmselt kirjeldada kui püüet otsida seletust maailmale, et miks maailm on justnimelt selline, nagu ta on. Kuid nagu nägime, tekib siin probleem: kirjeldus on alati lõplik, jäik, midagi lõpetatut, samas kui maailm ei piirdu kunagi sellega, mida seal kellegi poolt parasjagu nähtud või kirjeldatud on. Kõik muutub kõikjal ja ühekorraga, ilma, et meie silm ja mõtlemine suudaks sellele järele jõuda ja seda kõike märgata.

Juba sellisel mõtlemise n-ö algtasemel tekib filosoofia ja inim-mõtlemise seos koomika, traagika ja kokkuvõttes tragikoomilisusega. Ilmselt samavana kui on filosoofia, on samavõrd levinud ka naljad filosoofide kohta. Kasvõi Thalest Mileetosest, keda on peetud nii-öelda esimeseks filosoofiks, naerdi antiikajal, et ta olevat tähti vaadates nina ülespidi käies auku prantsatanud. Või Sokratest, kes olevat teinekord niivõrd sügavalt oma mõtetesse jäänud, et seetõttu koguni oma voodist maha kukkunud. Bergsoni järgi on sellel oma kindlad tunnusjooned, mis teevad sedalaadi sündmused koomiliseks...

Sellest, kuidas koomika ilmneb

Bergsoni järgi seisneb koomika elu peale pandud mehaanilisuses, aga ka selles, et naer on suunatud puhtale arule; parimaks näiteks võib ehk pidada Don Quijotet, kelle puhul koomika „seisneb pretensioonis vormida asju oma idee järgi, ja mitte ideid asjade järgi“ (Bergson 2009: 116), viidates stseenile, kus Don Quijote ajab tuuleveskid ekslikult segamini vaenulike hiiglastega (siinkohal on Bergson vihjanud ka Hegelile). Ühtlasi viitab see teatavale sotsiaalsele „hullususele“, eraldatusele, kus inimest valdab mingi idee, mis domineerib mõistuses nõnda palju, et paneb inimest käituma teistele ühiskonnaliikmetele arusaadamatul ning koomilisel viisil. Vastavalt essee lähtekohast ja seosest (filosoofilise) mõtlemise ajalooga on siin minu arvates kaks olulist järeldust: esimeseks on asjaolu, et ilmselt on säärase „hulluse“ ilmnemine paratamatu, kasvõi ajaloolises mõttes, kus kunagised arvamused näivad meile hiljem koomilistena, ning teiseks: naerev pool on alati emotsionaalselt teatavas isoleerituses sellest, kelle üle ta naerab. Naeru puhul puudub kaastunne. Tegu on teatava mõistmatusega, kus räägitakse teineteisest mööda.

            Veelgi enam: ilmselt on see võrreldav sellega, mille kohta Nietzsche on öelnud, et „[...] kuritegelikkus kasvab vastavalt sellele, kuivõrd lähenetakse teadusele. Kurjategijate kurjategija on järelikult filosoof.“ (Nietzsche 2007: 99) Siinkohal tuleb olla tähelepanelik: Nietzsche ’kurjategijast filosoof' ei naera, vaid on tõsine „religioossete teooriate looja“; kuid tuletagem meelde, et koomiliseks osutuv isik enamasti ise ei naera, sest ta ise ei saa aru, et on muutunud äkitselt koomiliseks, tema üle naerdakse. Naerdakse nii nagu Nietzsche naerab pühaku üle või nii nagu Aristophanes naerab Sokratese üle.

            Ilmselt seetõttu, et säärased naljad ja koomilised olukorrad on juba filosoofia algusaegadest filosoofiaga kaasas käinud ja n-ö mitte-filosoofidele kummaliste, koomiliste ning elukaugetena näinud, on räägitud palju ka filosoofia surmast ning sellest, et filosoofia on kasutu. Ehkki tõenäoliselt olid nii Thales kui ka Sokrates nii mõnestki tavakodanikust rohkem „maailma-asjadega kursis“ ja pealtvaatajatele üksnes näis, et filosoofid lähevad „üle piiri“ ja tõlgendavad asju üle ning muutuvad elukaugeteks ning koomilisteks.

Koomika ja naeru põhjuseid võib siinkohal ilmselt leida mitmeid, kuid oluline on, et tegu on teatava mõistmatusega, kus vaadatakse teineteisest mööda ja et sellised möödarääkivused on igasuguse (filosoofilise) mõtlemise puhul vältimatud.

            Koomiline filosoof ilmneb siis kui tekib teatav sotsiaalne lõhe, mõistmatus. Võib-olla hetkes, kus filosoof on filosoof seal, kus ei sobi filosoof olla; - seal kus küsimus „miks?“ näib nii-öelda tavakodanikule asjatu, kohatu, mõttetu, naeruväärne. Hetk, kus tavakodanik näeb üksnes tuuleveskit, filosoof aga vaenulikku hiiglast; või vastupidi.

Sellest, miks koomika ilmneb: filosoofi(line) lähtepunkt

Ometi on koomika ilmnemine midagi paratamatut: nii nagu mitte-filosoof naerab filosoofi üle, nii naerab ka filosoof mitte-filosoofi üle. Mõlemad pooled naeravad samal põhjusel: nad näevad vastaspooles teatavat automatismi, mis on tegelikust elust eemaldunud: naerualune on „ideaali järele jooksja, kes komistab tegelikkuse otsa“ (Bergson 2009: 18). Ühtlasi on see koht, kus hajameelsele professorile on oluline teadvustada, et ta on hajameelne. Võib ka öelda: koomika kutsub läbi naeru inimesi korrale iseenda tegudele tähelepanu pöörama.

Koomika ja naer saab alati olla vaid ühiskondlik, grupinaer. Bergson kirjutab: „[...] jäikus on koomika ning naer on karistus selle eest.“ (Bergson 2009: 22) Karistus tähendab kontrolli ja kontroll tähendab organiseeritust, kohandumist. Viimast võib ilmselt võrrelda seadusega, või ka „tõega“, ning juba asjaolu, et eksisteerib tõdede paljusus - mida igaüks tõsimeeli tõeks peab - tekitab olukorda (mitte enam koomilise, vaid) tragikoomilise momendi:

            nimelt ilmneb siin teatav tragikoomilise filosoofi paradoks, mis seisneb selles, et filosoof on keegi, kelle eesmärk on justnimelt „tegelikkuse otsa sattuda“, samas kui tihtilugu ta sellest just eemalduma kipub – seda hetkel, mil süstemaatiline ja organiseeritud mõtlemine muutub elukaugeks hajameelsuseks. Ilmselt on see filosoofi jaoks üks murettekitavamaid komistuskive, sest filosoofi eesmärk on alati leida „üldisi seletusi“, see aga juba iseenesest viitab koomikale, sest see, mida keegi peab üldiseks seaduseks, on ajaloolises mõttes (kasvõi teadusliku tõe määratluses) pidevalt muutuv ning lõppkokkuvõttes seadusestaatusest kaugel. Filosoofilisest vaatepunktist võib ilmselt öelda, et üldist seadust, mida filosoof otsib, pole tõenäoliselt olemas. Ometi otsitakse seda nõnda suure kirega, nagu see oleks olemas. Seetõttu ongi filosoofia oma loomult tragikoomiline.

            Filosoofia tragikoomilisust võiks võrrelda Bergson’i koomika kahetise iseloomuga: „Ta ei kuulu päriselt ei kunsti ega ka ellu.“ (Bergson 2009: 88). Filosoofia ja filosoofias ilmnev koomiline moment on justkui hetk elu ja surma vahepeal; siin ilmneb ka teatav distantseeritus iseendast. Ta on iseendast eemaldunud, vaatab end kõrvalt ega saa aru, mis temaga toimub ja miks tema üle naerdakse ja miks tema ise iseenda üle teinekord naerma kipub. Naer tekib aga teatava (enese)reflektiivsuse käigus, mil vaadatakse iseendale või naerualusele peale ja püütakse olukorda vaadata teatavalt universaalselt-objektiivselt pinnalt. See on pind, millelt püütakse leida seletusi ning vabaneda juhuslikkusest. Niipea kui lepitakse juhuslikkusega ja inimese rumal automatism läbi hakkab paistma, muutub olukord koomiliseks: „seega ei ole reaalset, tõsist ja isegi dramaatilist stseeni, mida fantaasia ei saaks muuta koomiliseks selle lihtsa kujutluspildi esilemanamisega.“ (Bergson 2009: 56) 

Sellest, mis teeb filosoofia traagiliseks

            Mainisime fantaasiat: see on miski, mille abil inimene konstrueerib teatava kolmanda, jumaliku vaatepunkti, mille läbi saab äkitselt kõik ’selgeks’. See võib ilmneda isegi viisil, et selge on see, et miski pole selge. Mõlemal juhul muudab säärane vaatenurk igasugused selgustloovad püüdlused tragikoomilisteks.

Elu juhuslikkuse ilmnemine seal, kus otsitakse korrapära, on midagi traagilist. See on koht, kus inimene kaotab pinna jalge alt, kus ta ei oska enam orienteeruda ega leida mõtet, miks edasi elada. Just siin ilmnebki traagika, mille kõige äärmuslikum ilmnemine on naer iseenda püüdluste üle. „Naer osutuvat pingutusele, mis kohtab äkitselt tühjust,“ viitab Bergson Herbert Spencerile (Bergson 2009: 60). Seega: naer saab ilmneda üksnes mõistuslikult.

Kui koomiline naer on suunatud puhtale arule, emotsionaalsele distantseeritusele, mil kõik draamad muutuvad komöödiateks, siis tragikoomika ilmneb siis kui olukord puudutab sõna otseses mõttes elu tõsidust – siis kui olukord pole enam isegi mitte naljakas, vaid traagiline, nõnda traagiline, et ajab naerma. Meenutagem kasvõi hetki, mil mingi tüli (näiteks mehe ja naise vahel) muutub nõnda absurdseks, et üks pool ei pea enam kaua vastu ja hakkab olukorra üle lihtsalt naerma. Täpselt sama olukord toimub teinekord ka filosoofilistes vestlustes, mis saavutavad oma pingelise haripunkti: naeruhetkel saavad sõnad lihtsalt otsa ja naer osutub justkui ainsaks võimaluseks ja väljapääsuks.

            Ilmselt võib siinkohal väita, et säärastes kaaluta olekutes viibivad või säärastest kaaluta olekutest sünnivad ennekõike filosoofid ja pühakud: sest justnimelt nemad on kõige julgemad, et püstitada kaugeleulatuvaid hüpoteese, et maailma ja iseenda kohta selles määratleda. Nemad on uue tõe kehtestajad, mis teisi ja teinekord ka neid endidki naerma ajab. Tegu on justkui teatava traagilise absurdihuumoriga, mil ühel hetkel selgub, et olukord on muutunud liialt tõsiseks, et selle tõsiduse juurde jäämine tundub isegi naeruväärne. Seejärel tulebki naerualuse positsioonilt eemalduda ja mõelda „see ei ole mina, kes nii absurdsesse olukorda sattus.“ Olukorra absurdsus ilmneb aga siis kui selgub, et „tuuleveski pole vaenulik hiiglane“ (vrd: „see tüli pole väärt tülitsemist“; aga ka: „see elu pole väärt oma traagikat/ elamist“), ehk kui kasutada Bergsoni sõnu, siis: „See ei ole elu, vaid automatism, mis on elu sisse pugenud ning matkib elu. See on koomika“. (Bergson 2009: 28-29)

            Ka Bergson räägib pühakutest ja pühalikkusest: „Mida vaieldavam mingi amet või kunst on, seda enam kalduvad sellega tegelejad pidama ennast justkui preestriteks ja nõudma, et tema müsteeriumide ees kummardataks.“ (Bergson 2009: 112). Pühak pöörab rahva-subjekti suhte ümber: mitte subjekt (pühak) pole rahva jaoks, vaid rahvas on pühaku jaoks. See on Bergsoni järgi „edevus“, mille läbi pühak tõstab end teistest kõrgemale.

            Siinkohal on ilmselt kasulik tagasi viidata Nietzschele, kes pidas nii pühakuid kui filosoofe elust võõrdunuteks kelle üle saab vaid naerda. Naeru põhjuseks on seesama filosoofidele-teadlastele omane komme kohandada maailma vastavalt oma ideele, mitte aga vastupidi. Selles seisnebki „Lõbus teadus“, mis loob alati uusi reegleid ning naerab vabaduse üle, mis temale on antud: ta on vaba dogmaatilistest suhetest, mida Jumal temale varem kehtestas. Nüüd saab ta ise endale uued reeglid kehtestada. Kui maailm Jumalaga oli tragikoomiline, siis nüüd on maailm lõbus; ehkki tragikoomiline endiselt lähtuvalt neist, kes veel sääraseid dogmaatilisi seisukohti usuvad. Teatav reeglipärasus ei kao siiski kusagile, seetõttu püsib ka koomika. Inimelu, mis Bergsoni sõnul kohanduks üksühele maailmas toimuvate muudatustega ega sisaldaks endas komistuskive ega apsakaid, poleks kunagi koomiline ega ka tragikoomiline.

Reaalse ja ideelise vastandus, mis puudutab seda, mis on, ja seda, mis peaks olema

„Kord räägitakse sellest, mis peaks olema, justkui uskudes, et just niimoodi asjad ongi: selles seisneb iroonia. Vahel jällegi kirjeldatakse üksikasjalikult ja hoolega seda, mis on, justkui uskudes, et asjad peaksidki niimoodi olema: sellist võtet kasutab tihti huumor. Sellise määratluse järgi on huumor iroonia vastand. Mõlemad on satiiri vormid, kuid iroonial on oraatorlik loomus, samas kui huumoris on midagi rohkem teaduslikku.“ (Bergson 2009: 83)

Sellest tsitaadist võib tagasivaatavalt järeldada: filosoofia on midagi iroonilist (vrd nt pühak, Sokrates), teadus midagi humoorikat. Mõlemad kuuluvad oma eluvõõruse tõttu tragikoomilisse olukorda, sest nad pole maailmaga üks-üheses suhtes, ehkki nad arvavad, et nad seda on. Seetõttu on koomika Bergsoni järgi alati midagi teadvustamatut (siit ka seos Freudiga, kes on ka huumorit teadvustamatuse aspektist käsitlenud). Samuti seostab Bergson huumorit unenäoloogikaga; - mis omakorda on seotud mütoloogilise mõttemaailmaga.

Henri Bergson ja Friedrich Nietzsche

            Friedrich Nietzschet võib ilmselt nimetada „tõefilosoofiks“, kes ei tagane ühegi põhimõtte ees, mis võiks tõde varjata. Isegi asjaolu ees, et „jumal on surnud“. Või: „tõde on, et tõde pole olemas“. Selles mõttes on Nietzsche elulähedane. Oma Tragöödia sünnis lähtub ta oma tõeläheduses dionysosliku ja apollonliku alge ühtsusest: kõige elulähedasem on joovastav kunst, millest aga Sokrates oma liigse (ja elukauge) mõistuslikkusega eemaldus ning millest omakorda lähtus kristlik dogmaatika. Mulle näib, et Nietzsche püüabki siinkohal luua elufilosoofiat, mille läbi inimesed peaksid leppima traagikaga, muutumata sealjuures (tragi)koomilisteks.

Teatava metafüüsilise maailmavaate postuleerimine ja janu igavese ilu või harmoonia järele – see on miski, mis on vaenlaseks „tervele elule“. See on miski, mille inimene peab läbi elama: nüüd kui saime teada, et jumal on surnud, ei tohi mitte kurvastada, vaid peame rõõmustama: taaskord tekib meil võimalus pääseda sellest tragikoomilisest olukorrast, mida nii filosoofia kui teadus on ajaloo jooksul loonud, kus avaneb lootus kehtestada uut inimest, uut ühiskonda, uut moraali.

            Nagu varem öeldud, toimib naer kontrollmehhanismina. Naerdakse selle üle, kes võtab teatava üldisuse kuju. Koomika seisneb Bergsoni järgi ennekõike momendis, kus indiviid samastub mingitlaadi sotsiaalselt abstraktse arusaama või kujundiga. Seetõttu saavad komöödiate pealkirjad olla üksnes üldistava iseloomuga, näiteks „Ihnus“, „Mängur“, „Hajameelne“ jne, ning mitmusele viitava iseloomuga, näiteks „Õpetatud naised“, „Naeruväärsed eputised“, „Igav seltskond“ jne. Tragöödiakangelane, vastupidi, on oma liigi ainus indiviid: näiteks Othello, Hamlet jne (refereetitud, Bergson 2009: 104). Aga ka Zarathustra. Siit ilmneb ühtlasi asjaolu, miks Nietzsche Zarathustra on „üksik hunt, kes ei vaja seltskonda“: ta on traagiline, mitte koomiline kuju. Nietzsche filosoofia on elufilosoofia, mille järgi indiviid ei pea mõtlema nii nagu õpetaja, vaid ennekõike iseseisvalt. Nietzsche filosoof peab olema elav isiksus, kelle väärtused ja teod on alati muutumises, mitte ei tulene ühestki ettemääratud ideest (mis võiks vastava idee järgijat ühel hetkel naeruvääristada):

            „ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.

Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada.“ (Nietzsche 1993: 51)

            Nietzsche üleinimene on midagi hoopis vastupidist Jeesusele: ta ei taha, et teda järgitaks, vaid ta tahab, et inimesed järgiksid iseennast. Sellest tulenevalt ka Nietzsche arvamus, et inimene peaks saama elus nii-öelda üksi hakkama: üksi hakkama saav üleinimene aga ei saa olla koomiline, ega ka mitte tragikoomiline; nõnda nagu ka Bergsoni järgi kaob koomika seal, kus jäikuse asemele asub nõtkus.

Siit ka Bergsoni ja Nietzsche filosoofia omavahelised seosed, sest mulle näib, et nad räägivad võrdlemisi sarnastest asjadest. Samuti ei ole Bergsoni järgi võrreldes idealstliku (loodus)filosoofiaga looduse ja inimkonna arengul kindlat eesmärki. Elu ise saab looduse ja arengu eesmärgiks. Sisuliselt nõnda ütleb ka Nietzsche. 

Lisaks

Sarnasusi Bergsoni koomikamääratluse ja Nietzsche filosoofia vahel leidub veelgi, teen neist lühiülevaate:

koomiliseks muutub olukord siis kui temasse puutub kolm aspekti: korduvus, ümberpööratus ja see, mida Bergson nimetab jadade interferentsiks. Minu arvates on siin teatavas mõttes ’ümberpööratud seos’ Nietzsche filosoofiaga üleüldiselt ja ka „igavese tagasitulekuga“.

Korduvus ilmneb koomilisena siis kui komöödias juhtub mingi olukord kummaliselt korduma: näiteks kui ühe päeva jooksul puutub peategelane kokku inimestega, keda ta tavaliselt kunagi ei kohta. Elulisest-tragikoomilisest seisukohast vaadatuna tekib sellistel juhtudel teatav müstiline tunne, justkui millegi kõrgema poolt oleks midagi säärast ette määratud. Ilmselt võiks öelda, et kunstlikult selliste olukordade loomine, kus saadakse justkui ilmutusi või veelgi täpsemalt koomika puhul: ollakse vaatajana nii-öelda kolmanda silma ehk jumala positsioonil, kus kõik on selge, neis olukordades saab inimene tunnetada teatavat „jumalikku väge“. See jumalik vägi seisneb võimes maailma seletada. Naerualuseks muutuv indiviid, kes asjast ise midagi ei tea, muutub aga seletuse objektiks. Naerev inimene saavutab seeläbi teatava jumaliku positsiooni. Ta näeb üldpilti ja seoseid, mida n-ö tavaelus näha pole.

            Ümberpööratus: sarnane olukord korduvusega, kuid see on juhtum, kus tegu on teatava automatismiga, kus koomilise ’kangelase’ jäikus nii-öelda pöördub ümber, näiteks „Paljaksröövitud varga“ puhul.

Ning kolmandaks: jadade interferents, mille kohta Bergson kirjutab, et see „olukord on alati koomiline, kui ta kuulub samal ajal kahte täielikult sõltumatusse sündmustejadasse ja kui teda võib tõlgendada korraga kahes täiesti erinevas tähenduses.“ (Bergson 2009: 66)

            Nõndaks, mis on nende seos? Ma ütleks, et teatav idealistlik soov liikuda inimese positsioonilt jumalikule positsioonile. Iha kõikenägeva ja kõikekontrolliva pilgu järele.

Miguel de Unamuno on öelnud, (ja kindlasti on seda öelnud veel mitmed-mitmed filosoofid) et inimese suurim soov on olla surematu. Kuid mida tähendab olla surematu? See on teatav olemine elu ja surma vahepeal; see on teatav idee, mis elab alati edasi. Võiks öelda: asi, mida saadab igikestev automatism. See on illusioon, et omatakse nii maailma kui iseenda üle kontrolli. Illusioon teadmisest. Just sellist illusiooni teadmisest püüab komöödia ja omandada, vastukaaluks näiteks draamale. Teisisõnu: kui algselt on mingi olukord dramaatiline, siis peagi võtab ta pöörde koomilisuse suunas: justkui absurdse mehe-naise vaidluse puhul, kus ühel hetkel läheb olukord niivõrd dramaatiliseks, et ollakse sunnitud sellest olukorras (ja iseendast) eemalduma ning nägema seda koomilisest vaatenurgast. Paralleel Nietzschega on minu arvates selles, et Nietzsche püüab teha täpselt vastupidist: olukord peab püsima traagilisena; õigemini: üleinimese puhul säärast (tragi)koomilist olukorda ei saagi tekkida, sest üleinimene ei hoia kinni ühestki ideest ega sõltuvussuhtest, mis laseks teda (tragi)koomilisena näida. Seetõttu ülistabki Nietzsche algupäraseid Vana-Kreeka tragöödiaid, kus puudus ’naiivne heroilisus’.

            Kui Bergson räägib igavesest korduvusest, mille läbi ilmneb koomika, siis Nietzsche räägib igavesest korduvusest, „mis on koguaeg ühesugune“. Bergson räägib ideede-olukordade koduvusest, mis ilmneb nende ideede-olukordade võrdlemisest, samal ajal kui Nietzsche räägib korduvusest, kus ideed-sündmused-olukorrad on pigem iseseisvad, igaüks omaette väärustlikud ning võrreldamatud. Mistõttu nad ei saa olla ka tragikoomilised, veel vähem koomilised.

Siit võib ilmselt järeldada, et koomika Bergsoni mõttes on Nietzschele midagi eluvaenulikku; võib-olla ongi, kuid seda peaks saama täpsustada: koomilisse olukorda sattumine on üleinimesele midagi eluvaenulikku ja ilmselt võimatut, samas kui inimene peaks justnimelt oskama naerda, kuid naerda vaid iseenda üle, sest üleinimese poole püüdleva inimese naer saab ilmneda üksnes enesereflektiivsuses, kus mitteteadvustatud koomilisest hetkest satutakse äkitselt teadvustatud naeruseisundisse.

Seetõttu peaksid teadlased ja filosoofid nii Bergsoni kui ka Nietzsche järgi ilmselt naerma.

Kokkuvõtteks: Bergsoni ja Nietzsche tragikoomilisus

„Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest. [...]kõik see, mis tuleb meist ja on tõesti meie oma, annab elule vahel dramaatilise ja üldiselt tõsise tooni.“ (Bergson 2009: 56) – see lause on ilmselt miski, mis seob omavahel nii Bergsoni kui Nietzschet. Elu on tõsine, seda ei tohi pöörata naljaks, ja kui elu on naljakas, siis ei tohi seda pöörata liialt tõsiseks.

Komöödia ja draama olemuslik erinevus seisneb selles, et

* esimesel juhul on maailm seatud vastavusse ideega (abstraktsus, nt Don Quijote, pühakud, filosoofid) ehk teisisõnu: komöödiakangelane on keegi, kelle jäigastunud maailmavaade muutub koomiliseks, sest ta teeb niivõrd suuri üldistusi, et ei suuda enam maailmas orienteeruda, ehk Bergsoni sõnutsi „räägitakse sellest, mis peaks olema, justkui uskudes, et just niimoodi asjad ongi“, mis iseloomustab filosoofilist mõtlemist; ning

* teisel juhul: kirjeldatakse üksikasjalikult ja hoolega seda, mis on, justkui uskudes, et asjad peaksidki niimoodi olema, mis iseloomustab teaduslikku mõtlemist.

            Tõenäoliselt seetõttu ütlebki Nietzsche, et filosoof on „kurjategijate kurjategija“ – tema kujutluslik abstraktsus on teinekord nõnda suur ja „elukauge“, et ületab koguni teadlase oma. Komöödia seisnebki selles, et idee on enne tegelikkust, mitte aga vastupidi. Daama aga seisneb vastupidi selles, et „tegelikkus on enne ideed“. Sel põhjusel on draamakangelane ennekõike kannatajarollis, sest „idee ei jõua tegelikkusele järele“, samas kui säärane hukkumine on justnimelt midagi nietzschelikult elulähedast, või vähemalt ’elulähedasemat’ kui koomika, mis „seisneb pretensioonis vormida asju oma idee järgi, ja mitte ideid asjade järgi“.

Lõpetuseks: Bergson kirjutab oma essees järgmist: „tundub, et koomika sünnib siis, kui gruppi koondunud inimesed suunavad kogu oma tähelepanu ühele endi seast, vaigistades oma meelelisuse ning rakendades üksnes oma aru.“ (Bergson 2009: 15)

Nietzsche on aga säärase grupi ehk „massikäitumise“, n-ö liigse aru ja tundetuse ning teiste üle naermise vastu, pannes oma Zarathustra - hoolimata turuplatsil olevate inimeste naerust - julgelt kõnelema:

„Ma õpetan teile üleinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. [...]

Mis on ahv üleinimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab inimene olema üleinimesele: pilkenaer või piinlik häbi.“ (Nietzsche 1993: 7, tõlge muudetud. - S.T.)

Tundub, et inimene ja inimesele omane filosoofia on siiski oma olemuselt tragikoomiline. Pilkenaer või piinlik häbi. 

Kirjandus:

Bergson, Henri (2009), Naer: Essee koomika tähendusest, Ilmamaa

Nietzsche, Friedrich (2007), Antikristus, Zeus

Nietzsche, Friedrich (1993), Nõnda kõneles Zarathustra, Olion

Nietzsche, Friedrich (2009), Tragöödia sünd, Tänapäev

[natuke selline "pastakast välja imetud", aga noh, panin ta siia üles]