Just, täna - 01.10.10 - toimus Leo Luksi väitekirja avalik kaitsmine!
Miks ma sellest kirjutan? Sest: minu jaoks on ta keegi, kes kogu oma olemuselt on niivõrd inspireeriv, mõtetelt geniaalne ja... jne jne. Lisaks oli ta mu BA-töö oponent; ja andine (ja loodetavasti ka tulevane) õppejõud!
Doktoritöö pealkiri: Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel
- see on muide teema, mille puhul mõtlen: pagana päralt, oleksin ma ise oma õpingutes "nõnda kaugele jõudnud ja tulnud samale ideele" - oleks hea meelega samast asjast kirjutanud. Ehk teisisõnu, see, millest ta kirjutab ja tema lähenemine, tunnen seal ära iseennast. Sisuliselt nõustun; nii nagu ma 'nõustun' hr Beethoveni loominguga kui seda kuulan. Lihtsalt öeldes: see on see, kus tekst n-ö kõnetab.
Pealegi: hiljaaegu lugesin tema esseekogu "Eklektika", mille puhul samuti tekkis küllaga neid "ohhoo!" hetki. Vahva-vahva!
Leo Luks ja Tiina Kirss - kaks inimest, keda ma n-ö fännan. Hasso ka suht. Ja eks neid ole veelgi, kuid nood kaks esimest on sellised, kes kogu oma olemusega... on niivõrd inspireerivad.
Jah, kirglikud. See sama asi, mida ma jubedalt n-ö fännan: kirglikkust!
- mitte päris ennastunustavat, siiski peab püsima maa peal, arvestama teistega jne - aga just selline kirglikkus see ongi.
Seega mõni klipp, iseendale mälestuseks:
Tegin pilte ka, aga et "pean" praegu linna lippama, siis ei hakka nendega hetkel mässama.
Veel olgu selgituseks öeldud: hr Luksi üheks põhiteesiks oli "kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine", seega: ka teadus ja teaduslik filosoofia on kui kirjandus. Siin ongi paradoks: ehkki tema töö on nietzschelikus mõttes küllalt fragmentaarne, ja sisu poolest eitab teaduslikkust, siis sellegipoolest: kogu oma rangelt ülesehituselt on DO töö siiski ka rangelt teaduslik.
Jah, vististi täiesti omaette sündmus... ka akadeemilises sfääris, mulle tundub nii!
***
ps: kogu selle vaimustuse juures (ja: täna hakkan tubliks, päriselt ka! - ja mitte, et ma varem väga laiselnud oleksin, sest olen ju asjadega toime tulnud:))... ja ehkki mulle planeerida ei meeldi, siis meeldiks mulle mõelda, et olen kunagi sarnases olukorras.
Meenus iseenda BA töö kaitsmine. Olin rahu ise; ehkki "kartsin" B-d. Sellegipoolest tundsin end enesekindlalt (ka "B" poleks ju halb!). Seda nägin ka Luksi kaitsmisel, ja see on fantast tunne: kaitsta oma lõputööd (oo, ja mis tunne see doktoritöö puhul veel võib olla!) ja... olla iseeneses kindel. Teada, et asud õiges kohas.
See on samuti midagi fantastilist.
(niisiis üks sissekanne isiklikust vaimustumisest)
Cheers!
***
ps2: Siret, nii-nii vahva oli! Teinekordki, onju!
Mul kohe tekkis jälle rida asju, millest kõigest võiks kohe edasi rääkida, jne.
Tore oli ja tore oled; fantast selliseid inimesi kohata!:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Olen sinuga nõus, kui võib-olla liigne isikukultus välja jätta. Mul oli kursuse "Nihilismiprobleem filosoofias ja kirjanduses" essee kirjutamise ajal selline tunne, et Luks on juba kõik ära öelnud, kuna kasutasin mitut tema enda artiklit. Kõige hullem oli/on asja juures aga see, et mu essee haakus suurel määral mu magistritöö mõtetega. Seega jääb 2 võimalust: kas minna oma mõtetega veidi teist rada või hakata meisterlikuks plagiaatoriks. Viimast ei andestaks ma endale eal. Seega, eks näis.
Mm, sammuja, ka mina olin seal kursusel "Nihilismiprobleem filosoofias ja kirjanduses", essee aga jäin võlgu, sest jooksin ajaga rappa:/
- ehkki, jah, teema mind väga-väga huvitab!:)
Ma tean, et sa seal olid. Ja rappa jooksin ka mina, kuna esitasin talle essee alles 5. augustil.
Post a Comment