Ma lihtsalt pean seda jagama:
Meeldis väga-väga. Lihtsalt... meeldis!
See, Apricot, on ka päris vaadatav. Oh, lühifilmid on toredad! Tahaks ka proovida midagi sellist teha... (see oli ühtlasi vihje Sirrule ja Katrinale:))!
Thursday, March 31, 2011
Friday, March 25, 2011
bussis, teel hiiumaale.
8.44 -
lumi
imelikul kombel veel sulamata
tee
must
ja ilmselt enam mitte üldse libe
rattad vastu maapinda
sahin
aga täna ei tule und.
eesistmel tukub üks blond-šatäänikate juustega tüdruk
tuleb tahtmine talle pai teha
loomulikult ei julge
ta ehmataks
vist
mind peetaks hulluks
vist
või perverdiks
vist
aga ikkagi tahaks talle pai teha
või...
lihtsalt.
aga ilus on sellele mõelda.
tee kadus. mõtted läksid triivima.
tüdruk tukub.
’ruht wohl’
lauldakse kõrvaklappidest hr j. s. bachi viisile
ja
’you are...’ bussiraadiost hr michael bolton
’said i loved you but i lied
this is more than love i feel inside
said i loved you but i lied’
hobused kappavad.
minagi!
- tõusen lendu
sulgen silmad
ja ratsutan tüdrukule pai tegema
hobused
kel on samailusad
-kohevad
-säravad
hõbedased
heleblondid lakad
nagu tüdrukul
valge nahk
sõrmed
...
- graatsia
kui ta vaid teaks!
mis siis saaks?
ma ei tea!
- 8.52
’südasuve rohtunud teed’
keset varakevadist bussisõitu
- 9.10
’tule minuga koos
ma kutsun sind kaasa’
- 9.12
’and i think i just fell in love with you’
emiliana torrini
pleieris.
- 9.- -
tüdruk
ta vaatab jälle aknast välja
’this is the closest thing to crazy i’ve ever been...’
’...and being close to you.’
- 9.17
25.03.2011
„sa ei või teadagi
mis sust minu sisse jääb“. esteedi pajatused. ja tervitused kierkegaardile. ja tollele ('w/M') tüdrukule.
(kui tihti juhtub seda, et lihtsalt tuleb tahtmine kellelegi pai teha!? (vastavasisulised viited lauludele on muidugi liialdus. aga siiski. eksole) on’s see väääga imelik?)
lõpetuseks: sattusin Gerda blogi lugema (huvitav, kas ta mäletab mind veel?) ja ühtlasi sellisele videole; lihtsalt fantastiline ju!:
lõpetuseks: sattusin Gerda blogi lugema (huvitav, kas ta mäletab mind veel?) ja ühtlasi sellisele videole; lihtsalt fantastiline ju!:
Thought of You from Ryan J Woodward on Vimeo.
* tantsida tahaks!
Ja veel: meie kallis-armas Katrina arvustus Sirbis: Helena Läks fragmentaarsuse vastu!!!
Thursday, March 24, 2011
Tead(v)us; "I find the reality thrilling!" - Richard Dawkins
(eel)teadvus.
Sattusin täna 'juutuuberdama', isegi ei mäleta, millisest videost kõik alguse sai. Kas Stephen Hawking'ist, Carl Sagan'ist või kellestki teisest/ millestki muust. Muuhulgas sattusin ka mõne 'spiritualistliku' video peale, mille sisu võiks nimetada sõnaga "awakening". Jäid kõlama mõtted, et võiks eristada omavahel ärkamist (awakening) ja avanemist (opening): esimene viitab justkui ühekordsele teole, samas kui viimane võib olla midagi pidevat (või umbes nõndamoodi).
Või - kusagilt sai kopitud - järgnev tsitaat:
* "I think awakening is when you suddenly realize that there is a real possibility that the world is a product of conciousness rather than the other way around."
** Või mõte, et "me peaksime vabanema oma isiklikust minevikust" (saved from our personal history).
teadvus.
Kasutasin sõna 'spiritualistlik' jutumärkides, sest esiteks ma ei usu, et sõnale spirit või vaim võiks olla reaalsuses üldse mingisugust kindlat üksühest vastet, ning mis veelgi olulisem (ja mis ei tohiks olla uudis): üha enam selgub, et: "nad kõik räägivad justkui ühest ja samast asjast!"
Võtkem esimese lause:
* - meenub kohe fenomenoloogia seminar, kus oli juttu sellest, et kuidas siis nn 'maailm' ja 'teadvus' omavahel seotud on; või kui teisiti nimetada, siis 'välismaailm' ja 'sisemaailm' - lõppeks tulebki ju välja, et mõnevõrra jabur on üht eraldada teisest, pigem on nad omavahel niivõrd põimunud, teineteise sees ja teineteisest läbiimbunud ning sõltuvuses, et mingis ranges mõttes - mulle näib - on üldse mõttetu mingisugust eristust teha.
Ma pakuks, et 'sisemaailma' või 'teadvuse' all võiks üksnes mõista üht seosteahelat (Husserlil oli selle kohta üks tabav nimetus, kuid ma ei mäleta seda enam), teadvust ühtseks siduvat seostekimpu, mis on samas pidevas muutumises.
** - ka teine lause - isikliku mineviku kohta - on ju kaheti mõistetav. Ühesõnaga: ükski äärmus pole hea. Minu arvates peaks see olema iseenesest mõistetav.
Ometi, jah, ometi, leidub ju küllaga inimesi kes eristavad omavahel kasvõi siin- või sealpoolset; räägivad rangest iseenda isiksuse lahustumisest, teatavas mõttes sellest lahtiütlemisest (nt Simone Weil, ma pakuks) kui ka vastupidi: isiksuse kehtestamisest (kasvõi iseenda jaoks; nt Friedrich Nietzsche); rääkimata teatavast absoluutsest 'hea ja kurja' vastandusest, mis oma dogmaatilises mõttes võib siiski olla samavõrd jabur.
tead(v)us.
...ja nõnda jõuan ma punkti, kus tuleb tahtmine kustutada sõnast 'teadvus' täht 'v', et võiks sündida teadus; ometi on ju ka teadus ühtaegu ka teadvus, mistõttu kõige õigem oleks kirjutada: tead(v)us. See tähendab: teatud mõtlemisviis.
Nii nagu seda võiksid iseloomustada sõnad 'religioon', 'spirituaalsus', 'filosoofia' ja... 'teadus'. Kõik nad püüavad avastada 'oma kohta' selles maailmas, mõtestada maailma; ometi - kui nüüd laias laastus öelda - on ju religioon-spirituaalsus / filosoofia-teadus teataval määral (ühel või teisel ajahetkel) sõjajalal olnud. Üks justkui püüab näidata teise mõttetust ja rõhutada iseenda mõttekust.
Minu arvates on religioonil-spirituaalsusel oma koht siis kui ollakse ühelt poolt äärmiselt eneseteadlikud ja -kriitilised ning teisalt sallivad-tolerantsed teiste ja ümbritseva suhtes (mis on tänapäeval ülimalt oluline, kuid samavõrd ka keeruline - sest äärmine eneseteadlikkus oma subjektiivsest arvamusest viiks ju loogilise lõpuna agnostitsismi (et mitte öelda: ateismi äärealadele)!?);
kujutlegem vaid inimest, kel on ülimalt isiklik suhe oma usuga ja kes on oma usus niivõrd kindel, et ta sealjuures austab ühtaegu nii iseennast kui teisi, kes ehk tema maailmavaadet ei jaga. Miks mitte, eksole.
Filosoofia-teadus: ega nemadki ju ei välista 'religioossust' ega 'spirituaalsust', ehkki kalduvad seda nimetama 'äärmiselt ebatõenäoliseks'; umbes sama moodi nagu "me kõik oleme teepoti-agnostikud" Russelli järgi, st: suht võimatu on (teadusel) tõestada, et maakera orbiidil ei tiirle üht teepotti (nt kui tiirleb, siis liialt kiiresti et seda teleskoobiga märgata, jne); jabur näide, aga mõelgem: kas mitte sisuliselt sama ei kehti erinevate religioonide, jumala, 'spirituaalsuse' või mille tahes sarnase tõestamisel, seda enam kui arutletakse abstrakselt 'subjektiivse tunde/usu/teadmise' või mõistete nagu 'energia' pinnalt!
(sedalaadi mõttekäikude absurdsust on analüüsinud Richard Dawkins oma raamatus The God Delusion (Luul jumalast)).
Teisisõnu: kui millestki lähtume, siis ikka sellest, mis on meile tõsikindlalt-universaalselt (as 'hard evidence') antud, olles samal ajal avatud muutustele ja kriitikale.
Mida ma tahan öelda, ja mis tegelikult peaks ju kõlama niivõrd triviaalsena:
esiteks - mõelgem, kuivõrd oluline on jääda avatuks igasuguste info, kriitika ja arvamuste suhtes, mis vähegi meile teel ette juhtuvad; ning
teiseks - kuivõrd oluline on sealjuures jääda siiraks! Jah, see paneb tõsiselt proovile meie 'usu', sest - nagu humanitaarias, vähemalt minu enda filosoofia-kultuuriteooria valdkonnas, on juba vaikimisi eeldus - peaaegu mitte miski pole universaalselt tõsikindel (peale selle, et 'maakera on ümmargune', et evolutsioon on fakt, jne - aga kas on üldse mõtet selliseid asju mainida!? - ei, sellest pole siin juttu! Vaid...).
Järgnev ei puutu küll otseselt teemasse, aga üks põhjus miks ma austan kasvõi varalahkunud Michael Jacksonit (lisaks muusikale, tantsuoskusele, isiksusele, jne), kes tegelikult oli ka tohutult tark, olles ühtlasi ka religioosne, et küsimusele "what do you know for sure?" vastas ta, et sellele küsimusele ei oska ta vastata.
Kuid kui vaatame inimesi enda ümber, ehk peaks selle kohta suisa uuringu tegema, kuivõrd palju või vähe on inimesi kes kinnitavad end midagi kindlalt teadvat!? - kui neid ei oleks, poleks tõenäoliselt sõdu ja suuremaid konflikte, ususõdadest rääkimata, mis lähtuvadki ju "teadmisest". Austus teise inimeste ja erinevate vaadete vastu peaks minu arvates olema elementaarne, samavõrd elementaarne nagu ka enesekriitika (näib, et enamus religioosseid inimesi nt ei suuda isegi seda mõista, et kui nad oleksid sündinud mõnes teises keskkonnas ja kasvanud teises kultuuris, siis usuksid nad 99% tõenäosusega hoopis teisi asju; 'hea-lihtne-jabur-karm-triviaalne': näide.).
Seda teemat võiks lõputult jätkata, kuid seoses eelmainitud vastanduse religioossus vs ateism raames ühineksin Richard Dawkinsi mõtetega: kui religiooni/usu nimel on inimesed teinud kurja, siis mina (ja Dawkins) ei tea, et 'uskmatuse' nimel oleks keegi teisele kurja teinud. Rääkimata asjaolust, et ainuüksi sõna 'ateism' - kui ma õigesti mäletan - on usklike endi loodud, et luua vastav vastandus, millega usklikud saaksid end identifitseerida.
Aga see selleks ja ma ei taha olla siinkohal religioonivaenulik; vastav kriitika käib vaid teatud olukordade kohta, on ühel või teisel viisil usklikke inimesi keda ma väga austan ja kelle puhul minu arvates on väga tore, et nad usuvad seda mida usuvad, sest... nad on - või vähemalt näivad - austavat ka teiste vastupidiseid vaateid.
Ehkki, ei saa mainimata jätta, ei näe ma mitte ühtki vähegi arvestatavat põhjust miks keegi peaks jumalasse (vms) uskuma; peale selle, et nii on mugavam, selline on harjumus, traditsioon, vms.
Aga milline võiks olla maailm teispool religiooni...
TEADUS.
Kirjutades seda sõna suurte tähtedega ja rõhutades, et see on just see, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, mistõttu eelnev oleks võinud suisa olemata olla (aga oleksin võinud eelnevat ka pikemalt kirjutada, millest oleks sellisel juhul saanud 'hoopis teine teema').
Jah, mind on tabanud vaimustus. Vaimustus, millest võiks kirjutada pikalt-laialt ja mis on minu jaoks aasta-aastalt avanenud ning mille puhul iga avanemismomendi juures on mind tabanud täiesti isemoodi 'heureka hetked'. Iga etapiga on avanenud justkui uus maailm. Viimase aasta avanemist ja uut maailma võiks nimetada teaduse-maailmaks; aga ka inimeste- ja kirjanduse maailmaks. Minu enda jaoks on sel oma ajalugu, omad seletused, läbielamised ja põhjendused.
Eks nõnda nagu paljudel (või enamikel) võib tagantjärele vaadates tunduda kõik 'loogiline ja ainuvõimalik'. Nõnda ka minuga; ma ei ütle, et see oleks midagi universaalset, vähemalt selles mõttes, et kõik peaksid nõnda mõtlema, vaid tahtsin jagada oma isiklikku kogemust, mille läbi mulle (üha enam) tundub, et justnimelt teadus on see, mis justkui sõna otseses mõttes avab uusi maailmu!
Minu jaoks on need maailmad huvitavamad, tõsikindlamad (jne) kui kõik eelnenud. Justkui täiesti omaette kogemuslik kvaliteet.
See maailm on täis avastamist; ja ühtlasi on ta ka täis pinnast, mis annab sõna otseses mõttes tuge; mitte 'tuge' selles mõttes, et see vastanduks ebakindlusele, vaid see viitab juurtele, mille olemasolu justkui ei sõltu sinust, sinu usust või üldse olemasolust. Ühesõnaga, ja see võib kõlada kummaliselt, kuid mulle tundub, et olen vist avastanud teaduse kui millegi, mis võiks olla kõige aluseks ja lähtekohaks.
Selgitan:
filosoofiat õppides on mul tunne, et tihtilugu puutun kokku teatud aruteludega, mis on ja jäävad lõpututeks, kuid mitte keerdkäigud võiks edukalt lahendada teadus.
Näiteks eelmainitud sise- ja välismaailma vastandus, millega seoses meenub mulle hr E. Hermanni afektiseminar, kus ta ühtlasi rääkis ka seda kus, kuidas ja mil viisil tekib üldse ajusse kujutlus kui midagi näeme;
küsimused empaatiast kui lugesin peatükke M. Iacoboni teosest "Mirroring people" (nn peegelneuronite kohta), mille põhjal selgus, et katsetega on kindlaks tehtud ja kirjeldatud kuidas inimesed 'mõistavad' teisi inimesi, ka sel määral, et nad on võimelised tundma valu, isegi kui vastavat füüsilist kokkupuudet valutekitajaga pole. Nt: nähes kedagi tundmas valu võib ka inimene ise seda sama tunda, ilma et tal oleks vastav põhjus-tagajärg seos-kokkupuude valutekitajaga kui sellisega - juba nähes visuaalselt kedagi kannatamas tekivad ajus vastavad protsessid, mis panevad inimest seda sama tundma. Jne.
Näiteid inimese kummalisest ja keerukast ülesehitusest ja toimimisest võiks tuua mitmeid, kuid ka endal on kõik veel alles avastamisjärgus. See on üks osa sellest, millest kirjutan.
Näiteks Daniel Sterni kirjeldused sellest kuidas inimesel üldse tekib lapseeas keel, kuidas ta õpib lugusid jutustama ja kuidas hakkavad eristuma isiklikult läbielatud sündmused ja sündmused, mis on jutustatud nii teiste kui iseenda jaoks ja n-ö narratiiviks muudetud, et neist võiks kujuneda "ametlik elulugu".
Ja alati huvi pakkunud astnonoomia, ehkki pole kunagi jõudnud sellesse väga süveneda. Minu arvates kujutlus "tühjast" kosmosest pole mitte külm või kõle, vaid vastupidi: tohutult huvitav ja ilus!
Siinkohal sobiks tsiteerida Douglas Adamsit:
Isn't it enough to see that a garden is beautiful without having to believe that there are fairies at the bottom of it too?
Üha enam hakkan nõustuma Richard Dawkinsiga, kelle arvates teadus on mitmeid kordi rikkam, avastamisväärsem, huvitavam ja ilusam kui mistahes müüt vms.
Nt viimase aja avastus: "evolutsiooniteooria", mis teatavasti on kinnitust leidnud samavõrd nagu teadmine, et "maakera on (enam-vähem) ümmargune" (mitte lapik vms). Teaduslikus mõttes hard evidence selle kohta, miks nt hundid (ja rebased!?) ja koerad on ühel hetkel "lahku läinud", miks vastupidiselt huntidele on koertel niivõrd hea kohanemisvõime inimestega ja miks isegi koerte emotsioonid on niivõrd 'äratuntavad ja inimlikud' (võrreldes huntidega);
kuidas evolutsiooni saab kujutada puutüvena, mil on oma harud ja mille iga haru ning areng on täiesti loogilises ja vaieldamatus seoses ja mille päritolu on erinevate teaduslike analüüside põhjal üksühele kinnitatav.
Ja lõpetuseks 1990. aastal kosmosejaamalt Voyager 1 tehtud pilt meie planeet Maast (vastav hele täpike), mis minu arvates on... lihtsalt fantastiline!
Ootan huviga mil saaks külastada mõnd observatooriumi, et saaks heita pisukestki pilku sinna kaugusesse; et saaks natukenegi tajuda neid tegelikke mõõtmeid ja avarust.
Ja, muide, nagu ka mainisin, viimase aastaga on minu jaoks omamoodi avanenud ka 'inimeste maailm', ühtlasi ka kirjanduse (ja eelnevaga seoses bioloogia) maailm. Kusjuures, minu arvates need mitte ei välista, vaid vastupidi täiendavad üksteist.
Nähes kuivõrd keerukas-kummaline, juhuslik ning sedavõrd ka õnnelik on üldse olemasolemine...
ohh, jahh! Igaljuhul - õppides rõõmuga filosoofiat, kuid loodetavasti peale lõpetamist (loodetavasti järgmisel aastal) ja ilmselt jätkates pigem 'kultuuride uuringutes' (konkreetsem! - samas ka, minu arvates: laiem) - püüan ja loen ja avastan ühtlasi ka sääraseid maailmu. Ja neid seoseid.
Lõpetuseks üks mu lemmikvideo sel teemal (kus on ka mu lemmik Richard Dawkins ja tema sõnad, mida tsiteerisin ka postituse pealkirjas):
Jaa, tegelikult ei suuda ma kirjeldada seda kuivõrd kirglikult vaimustuses ma sellest kõigest olen!!!
Kirjeldamatult tore on mõelda, et saab võtta ette raamatuid ja videosid ja muid vahendeid, millega avastada meie üldisi teadmisi astronoomiast, keemiast, bioloogiast (lähemal ajal katsun end rohkem kurssi viia evolutsiooniga, mille linnulennult versiooni Carl Sagani esituses on siin.)... jne.
Ma ei väida ja arva, et ma selles mingi asjatundja saaksin olla või et see oleks üldse eesmärk, aga... antud juhul: mida rohkem on avastada, seda huvitavam on mul endal, isegi kui tutvumine ranges mõttes jääb vaid üldisele ja põgusale tasemele. Iga teadmine on uus ja huvitav.
Ehitab üles ja avab seda maailma, mis on igal hetkel meie ümber ja meie sees.
"I find the reality thrilling!" - 'jah', elule!
ja avastamisele:) - ma niii ühinen hr Dawkinsi sõnadega!
- sest kõik on vaid raamatu, interneti, youtube'i, inimeste, suhtluse, silmavaate ja puute kaugusel. Isegi, kui oled juba jala ukse valelt sisse pannud, siis üksnes kogemuse kaugusel!
ps: ma arvan, et 'pühendan' selle postituse Elele (mida iganes see 'pühendama' ka ei tähendaks, aga tore on sellele mõelda). ilmselt ma ei eksi kui ütlen, et ta on selles osas minuga n-ö soulmate.
*
Vaatasin ära u tunniajalise vestluse: The Poetry of Science: Richard Dawkins and Neil deGrasse Tyson.
Hr Tysoni mõte jäi kõrvu, et filosoof on "a scientist without a laboratory" ja et teadus ja filosoofia on omavahel lahku läinud ning võiks olla rohkem vastupidiseid juhtumeid. kuidas kellelegi, eksole, aga mul endal oli 'äratundmisrõõm' seda kuulata. just selles mõttes, et mõttetu on filosofeerida selliste asjade kallal, mille vastused on tegelikult teaduse vaatenurgast juba haardeulatuses.
aga, jah, tundub et nii või teisiti lähevad nad ühes suunas lahku ja ka filosoofial on "maad küllaga, mida künda".
*
Lõpetuseks üks pilt meie ülikooli kevadpeolt, mis oli häästi tore ja... elus peab siiski kõike olema:
(pildil, vasakult: Liina, Sirru ja mina;
ehk panen siia millalgi veel ka enda tehtud pilte)
Sattusin täna 'juutuuberdama', isegi ei mäleta, millisest videost kõik alguse sai. Kas Stephen Hawking'ist, Carl Sagan'ist või kellestki teisest/ millestki muust. Muuhulgas sattusin ka mõne 'spiritualistliku' video peale, mille sisu võiks nimetada sõnaga "awakening". Jäid kõlama mõtted, et võiks eristada omavahel ärkamist (awakening) ja avanemist (opening): esimene viitab justkui ühekordsele teole, samas kui viimane võib olla midagi pidevat (või umbes nõndamoodi).
Või - kusagilt sai kopitud - järgnev tsitaat:
* "I think awakening is when you suddenly realize that there is a real possibility that the world is a product of conciousness rather than the other way around."
** Või mõte, et "me peaksime vabanema oma isiklikust minevikust" (saved from our personal history).
teadvus.
Kasutasin sõna 'spiritualistlik' jutumärkides, sest esiteks ma ei usu, et sõnale spirit või vaim võiks olla reaalsuses üldse mingisugust kindlat üksühest vastet, ning mis veelgi olulisem (ja mis ei tohiks olla uudis): üha enam selgub, et: "nad kõik räägivad justkui ühest ja samast asjast!"
Võtkem esimese lause:
* - meenub kohe fenomenoloogia seminar, kus oli juttu sellest, et kuidas siis nn 'maailm' ja 'teadvus' omavahel seotud on; või kui teisiti nimetada, siis 'välismaailm' ja 'sisemaailm' - lõppeks tulebki ju välja, et mõnevõrra jabur on üht eraldada teisest, pigem on nad omavahel niivõrd põimunud, teineteise sees ja teineteisest läbiimbunud ning sõltuvuses, et mingis ranges mõttes - mulle näib - on üldse mõttetu mingisugust eristust teha.
Ma pakuks, et 'sisemaailma' või 'teadvuse' all võiks üksnes mõista üht seosteahelat (Husserlil oli selle kohta üks tabav nimetus, kuid ma ei mäleta seda enam), teadvust ühtseks siduvat seostekimpu, mis on samas pidevas muutumises.
** - ka teine lause - isikliku mineviku kohta - on ju kaheti mõistetav. Ühesõnaga: ükski äärmus pole hea. Minu arvates peaks see olema iseenesest mõistetav.
Ometi, jah, ometi, leidub ju küllaga inimesi kes eristavad omavahel kasvõi siin- või sealpoolset; räägivad rangest iseenda isiksuse lahustumisest, teatavas mõttes sellest lahtiütlemisest (nt Simone Weil, ma pakuks) kui ka vastupidi: isiksuse kehtestamisest (kasvõi iseenda jaoks; nt Friedrich Nietzsche); rääkimata teatavast absoluutsest 'hea ja kurja' vastandusest, mis oma dogmaatilises mõttes võib siiski olla samavõrd jabur.
tead(v)us.
...ja nõnda jõuan ma punkti, kus tuleb tahtmine kustutada sõnast 'teadvus' täht 'v', et võiks sündida teadus; ometi on ju ka teadus ühtaegu ka teadvus, mistõttu kõige õigem oleks kirjutada: tead(v)us. See tähendab: teatud mõtlemisviis.
Nii nagu seda võiksid iseloomustada sõnad 'religioon', 'spirituaalsus', 'filosoofia' ja... 'teadus'. Kõik nad püüavad avastada 'oma kohta' selles maailmas, mõtestada maailma; ometi - kui nüüd laias laastus öelda - on ju religioon-spirituaalsus / filosoofia-teadus teataval määral (ühel või teisel ajahetkel) sõjajalal olnud. Üks justkui püüab näidata teise mõttetust ja rõhutada iseenda mõttekust.
Minu arvates on religioonil-spirituaalsusel oma koht siis kui ollakse ühelt poolt äärmiselt eneseteadlikud ja -kriitilised ning teisalt sallivad-tolerantsed teiste ja ümbritseva suhtes (mis on tänapäeval ülimalt oluline, kuid samavõrd ka keeruline - sest äärmine eneseteadlikkus oma subjektiivsest arvamusest viiks ju loogilise lõpuna agnostitsismi (et mitte öelda: ateismi äärealadele)!?);
kujutlegem vaid inimest, kel on ülimalt isiklik suhe oma usuga ja kes on oma usus niivõrd kindel, et ta sealjuures austab ühtaegu nii iseennast kui teisi, kes ehk tema maailmavaadet ei jaga. Miks mitte, eksole.
Filosoofia-teadus: ega nemadki ju ei välista 'religioossust' ega 'spirituaalsust', ehkki kalduvad seda nimetama 'äärmiselt ebatõenäoliseks'; umbes sama moodi nagu "me kõik oleme teepoti-agnostikud" Russelli järgi, st: suht võimatu on (teadusel) tõestada, et maakera orbiidil ei tiirle üht teepotti (nt kui tiirleb, siis liialt kiiresti et seda teleskoobiga märgata, jne); jabur näide, aga mõelgem: kas mitte sisuliselt sama ei kehti erinevate religioonide, jumala, 'spirituaalsuse' või mille tahes sarnase tõestamisel, seda enam kui arutletakse abstrakselt 'subjektiivse tunde/usu/teadmise' või mõistete nagu 'energia' pinnalt!
(sedalaadi mõttekäikude absurdsust on analüüsinud Richard Dawkins oma raamatus The God Delusion (Luul jumalast)).
Teisisõnu: kui millestki lähtume, siis ikka sellest, mis on meile tõsikindlalt-universaalselt (as 'hard evidence') antud, olles samal ajal avatud muutustele ja kriitikale.
Mida ma tahan öelda, ja mis tegelikult peaks ju kõlama niivõrd triviaalsena:
esiteks - mõelgem, kuivõrd oluline on jääda avatuks igasuguste info, kriitika ja arvamuste suhtes, mis vähegi meile teel ette juhtuvad; ning
teiseks - kuivõrd oluline on sealjuures jääda siiraks! Jah, see paneb tõsiselt proovile meie 'usu', sest - nagu humanitaarias, vähemalt minu enda filosoofia-kultuuriteooria valdkonnas, on juba vaikimisi eeldus - peaaegu mitte miski pole universaalselt tõsikindel (peale selle, et 'maakera on ümmargune', et evolutsioon on fakt, jne - aga kas on üldse mõtet selliseid asju mainida!? - ei, sellest pole siin juttu! Vaid...).
Järgnev ei puutu küll otseselt teemasse, aga üks põhjus miks ma austan kasvõi varalahkunud Michael Jacksonit (lisaks muusikale, tantsuoskusele, isiksusele, jne), kes tegelikult oli ka tohutult tark, olles ühtlasi ka religioosne, et küsimusele "what do you know for sure?" vastas ta, et sellele küsimusele ei oska ta vastata.
Kuid kui vaatame inimesi enda ümber, ehk peaks selle kohta suisa uuringu tegema, kuivõrd palju või vähe on inimesi kes kinnitavad end midagi kindlalt teadvat!? - kui neid ei oleks, poleks tõenäoliselt sõdu ja suuremaid konflikte, ususõdadest rääkimata, mis lähtuvadki ju "teadmisest". Austus teise inimeste ja erinevate vaadete vastu peaks minu arvates olema elementaarne, samavõrd elementaarne nagu ka enesekriitika (näib, et enamus religioosseid inimesi nt ei suuda isegi seda mõista, et kui nad oleksid sündinud mõnes teises keskkonnas ja kasvanud teises kultuuris, siis usuksid nad 99% tõenäosusega hoopis teisi asju; 'hea-lihtne-jabur-karm-triviaalne': näide.).
Seda teemat võiks lõputult jätkata, kuid seoses eelmainitud vastanduse religioossus vs ateism raames ühineksin Richard Dawkinsi mõtetega: kui religiooni/usu nimel on inimesed teinud kurja, siis mina (ja Dawkins) ei tea, et 'uskmatuse' nimel oleks keegi teisele kurja teinud. Rääkimata asjaolust, et ainuüksi sõna 'ateism' - kui ma õigesti mäletan - on usklike endi loodud, et luua vastav vastandus, millega usklikud saaksid end identifitseerida.
Aga see selleks ja ma ei taha olla siinkohal religioonivaenulik; vastav kriitika käib vaid teatud olukordade kohta, on ühel või teisel viisil usklikke inimesi keda ma väga austan ja kelle puhul minu arvates on väga tore, et nad usuvad seda mida usuvad, sest... nad on - või vähemalt näivad - austavat ka teiste vastupidiseid vaateid.
Ehkki, ei saa mainimata jätta, ei näe ma mitte ühtki vähegi arvestatavat põhjust miks keegi peaks jumalasse (vms) uskuma; peale selle, et nii on mugavam, selline on harjumus, traditsioon, vms.
Aga milline võiks olla maailm teispool religiooni...
TEADUS.
Kirjutades seda sõna suurte tähtedega ja rõhutades, et see on just see, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, mistõttu eelnev oleks võinud suisa olemata olla (aga oleksin võinud eelnevat ka pikemalt kirjutada, millest oleks sellisel juhul saanud 'hoopis teine teema').
Jah, mind on tabanud vaimustus. Vaimustus, millest võiks kirjutada pikalt-laialt ja mis on minu jaoks aasta-aastalt avanenud ning mille puhul iga avanemismomendi juures on mind tabanud täiesti isemoodi 'heureka hetked'. Iga etapiga on avanenud justkui uus maailm. Viimase aasta avanemist ja uut maailma võiks nimetada teaduse-maailmaks; aga ka inimeste- ja kirjanduse maailmaks. Minu enda jaoks on sel oma ajalugu, omad seletused, läbielamised ja põhjendused.
Eks nõnda nagu paljudel (või enamikel) võib tagantjärele vaadates tunduda kõik 'loogiline ja ainuvõimalik'. Nõnda ka minuga; ma ei ütle, et see oleks midagi universaalset, vähemalt selles mõttes, et kõik peaksid nõnda mõtlema, vaid tahtsin jagada oma isiklikku kogemust, mille läbi mulle (üha enam) tundub, et justnimelt teadus on see, mis justkui sõna otseses mõttes avab uusi maailmu!
Minu jaoks on need maailmad huvitavamad, tõsikindlamad (jne) kui kõik eelnenud. Justkui täiesti omaette kogemuslik kvaliteet.
See maailm on täis avastamist; ja ühtlasi on ta ka täis pinnast, mis annab sõna otseses mõttes tuge; mitte 'tuge' selles mõttes, et see vastanduks ebakindlusele, vaid see viitab juurtele, mille olemasolu justkui ei sõltu sinust, sinu usust või üldse olemasolust. Ühesõnaga, ja see võib kõlada kummaliselt, kuid mulle tundub, et olen vist avastanud teaduse kui millegi, mis võiks olla kõige aluseks ja lähtekohaks.
Selgitan:
filosoofiat õppides on mul tunne, et tihtilugu puutun kokku teatud aruteludega, mis on ja jäävad lõpututeks, kuid mitte keerdkäigud võiks edukalt lahendada teadus.
Näiteks eelmainitud sise- ja välismaailma vastandus, millega seoses meenub mulle hr E. Hermanni afektiseminar, kus ta ühtlasi rääkis ka seda kus, kuidas ja mil viisil tekib üldse ajusse kujutlus kui midagi näeme;
küsimused empaatiast kui lugesin peatükke M. Iacoboni teosest "Mirroring people" (nn peegelneuronite kohta), mille põhjal selgus, et katsetega on kindlaks tehtud ja kirjeldatud kuidas inimesed 'mõistavad' teisi inimesi, ka sel määral, et nad on võimelised tundma valu, isegi kui vastavat füüsilist kokkupuudet valutekitajaga pole. Nt: nähes kedagi tundmas valu võib ka inimene ise seda sama tunda, ilma et tal oleks vastav põhjus-tagajärg seos-kokkupuude valutekitajaga kui sellisega - juba nähes visuaalselt kedagi kannatamas tekivad ajus vastavad protsessid, mis panevad inimest seda sama tundma. Jne.
Näiteid inimese kummalisest ja keerukast ülesehitusest ja toimimisest võiks tuua mitmeid, kuid ka endal on kõik veel alles avastamisjärgus. See on üks osa sellest, millest kirjutan.
Näiteks Daniel Sterni kirjeldused sellest kuidas inimesel üldse tekib lapseeas keel, kuidas ta õpib lugusid jutustama ja kuidas hakkavad eristuma isiklikult läbielatud sündmused ja sündmused, mis on jutustatud nii teiste kui iseenda jaoks ja n-ö narratiiviks muudetud, et neist võiks kujuneda "ametlik elulugu".
Ja alati huvi pakkunud astnonoomia, ehkki pole kunagi jõudnud sellesse väga süveneda. Minu arvates kujutlus "tühjast" kosmosest pole mitte külm või kõle, vaid vastupidi: tohutult huvitav ja ilus!
Siinkohal sobiks tsiteerida Douglas Adamsit:
Isn't it enough to see that a garden is beautiful without having to believe that there are fairies at the bottom of it too?
Üha enam hakkan nõustuma Richard Dawkinsiga, kelle arvates teadus on mitmeid kordi rikkam, avastamisväärsem, huvitavam ja ilusam kui mistahes müüt vms.
Nt viimase aja avastus: "evolutsiooniteooria", mis teatavasti on kinnitust leidnud samavõrd nagu teadmine, et "maakera on (enam-vähem) ümmargune" (mitte lapik vms). Teaduslikus mõttes hard evidence selle kohta, miks nt hundid (ja rebased!?) ja koerad on ühel hetkel "lahku läinud", miks vastupidiselt huntidele on koertel niivõrd hea kohanemisvõime inimestega ja miks isegi koerte emotsioonid on niivõrd 'äratuntavad ja inimlikud' (võrreldes huntidega);
kuidas evolutsiooni saab kujutada puutüvena, mil on oma harud ja mille iga haru ning areng on täiesti loogilises ja vaieldamatus seoses ja mille päritolu on erinevate teaduslike analüüside põhjal üksühele kinnitatav.
Ja lõpetuseks 1990. aastal kosmosejaamalt Voyager 1 tehtud pilt meie planeet Maast (vastav hele täpike), mis minu arvates on... lihtsalt fantastiline!
Ootan huviga mil saaks külastada mõnd observatooriumi, et saaks heita pisukestki pilku sinna kaugusesse; et saaks natukenegi tajuda neid tegelikke mõõtmeid ja avarust.
Ja, muide, nagu ka mainisin, viimase aastaga on minu jaoks omamoodi avanenud ka 'inimeste maailm', ühtlasi ka kirjanduse (ja eelnevaga seoses bioloogia) maailm. Kusjuures, minu arvates need mitte ei välista, vaid vastupidi täiendavad üksteist.
Nähes kuivõrd keerukas-kummaline, juhuslik ning sedavõrd ka õnnelik on üldse olemasolemine...
ohh, jahh! Igaljuhul - õppides rõõmuga filosoofiat, kuid loodetavasti peale lõpetamist (loodetavasti järgmisel aastal) ja ilmselt jätkates pigem 'kultuuride uuringutes' (konkreetsem! - samas ka, minu arvates: laiem) - püüan ja loen ja avastan ühtlasi ka sääraseid maailmu. Ja neid seoseid.
Lõpetuseks üks mu lemmikvideo sel teemal (kus on ka mu lemmik Richard Dawkins ja tema sõnad, mida tsiteerisin ka postituse pealkirjas):
Jaa, tegelikult ei suuda ma kirjeldada seda kuivõrd kirglikult vaimustuses ma sellest kõigest olen!!!
Kirjeldamatult tore on mõelda, et saab võtta ette raamatuid ja videosid ja muid vahendeid, millega avastada meie üldisi teadmisi astronoomiast, keemiast, bioloogiast (lähemal ajal katsun end rohkem kurssi viia evolutsiooniga, mille linnulennult versiooni Carl Sagani esituses on siin.)... jne.
Ma ei väida ja arva, et ma selles mingi asjatundja saaksin olla või et see oleks üldse eesmärk, aga... antud juhul: mida rohkem on avastada, seda huvitavam on mul endal, isegi kui tutvumine ranges mõttes jääb vaid üldisele ja põgusale tasemele. Iga teadmine on uus ja huvitav.
Ehitab üles ja avab seda maailma, mis on igal hetkel meie ümber ja meie sees.
"I find the reality thrilling!" - 'jah', elule!
ja avastamisele:) - ma niii ühinen hr Dawkinsi sõnadega!
- sest kõik on vaid raamatu, interneti, youtube'i, inimeste, suhtluse, silmavaate ja puute kaugusel. Isegi, kui oled juba jala ukse valelt sisse pannud, siis üksnes kogemuse kaugusel!
ps: ma arvan, et 'pühendan' selle postituse Elele (mida iganes see 'pühendama' ka ei tähendaks, aga tore on sellele mõelda). ilmselt ma ei eksi kui ütlen, et ta on selles osas minuga n-ö soulmate.
*
Vaatasin ära u tunniajalise vestluse: The Poetry of Science: Richard Dawkins and Neil deGrasse Tyson.
Hr Tysoni mõte jäi kõrvu, et filosoof on "a scientist without a laboratory" ja et teadus ja filosoofia on omavahel lahku läinud ning võiks olla rohkem vastupidiseid juhtumeid. kuidas kellelegi, eksole, aga mul endal oli 'äratundmisrõõm' seda kuulata. just selles mõttes, et mõttetu on filosofeerida selliste asjade kallal, mille vastused on tegelikult teaduse vaatenurgast juba haardeulatuses.
aga, jah, tundub et nii või teisiti lähevad nad ühes suunas lahku ja ka filosoofial on "maad küllaga, mida künda".
*
Lõpetuseks üks pilt meie ülikooli kevadpeolt, mis oli häästi tore ja... elus peab siiski kõike olema:
(pildil, vasakult: Liina, Sirru ja mina;
ehk panen siia millalgi veel ka enda tehtud pilte)
Monday, March 14, 2011
emakeelepäev.
Tegelikult katsun sellest varsti pikemalt kirjutada, st täiendada käesolevat postitust, hetkel piirdugem vaid pealkirjaga. Ja ühe pildiga, kus Annekatrin - keda oli tore-tore üle pika aja näha! - räägib:
Okei-okei, aga siiski veel paar sõna:
veel astusid üles Maria-Merilin, Kristiina (kelle ma paraku maha magasin!), kõige rohkem aga paelus Tiina V. ettekanne teemal "Hullus Jüri Ehlvesti "Palverännakus""; samuti Pille A. "Eestikeelsed tekstid 19. sajandi Põhja-Eesti hauatäistel"; märkida tuleks ka Eia U. esialgset magistritöö tutvustust "Autorimüüt kui simulaakrum" - ehkki seda teemat kipuks ma mitmes suunas edasi arendama või... jah, see tundub olevat niivõrd lai ja keerukas teema, et mõtted selle kohta kipuvad harali sinna-tänna laiali jooksma ja hargnema. Üht-teist neist ka Eiaga jagasin.
Igaljuhul on 'autorikuju' täiesti kummaline... nähtus; ja kirjutada-uurida selle kohta saaks palju.
Lõpetuseks Veronika P. (keda Annekatrin mulle hiljem eraldi tutvustas, sest neiu pärit Hiiumaalt:)) ettekanne "Eesti-prantsuse koodivahetus blogikeeles" oli üsnagi huvitav kuulamine, ennekõike seetõttu, et kõik sõnaga "koodivahetus" seonduv mulle uus ja huvitav oli.
Üldjoontes ja lühidaltmainituna kõik.
Ja ühtlasi käis läbi mõte, et kui ma niikuinii hakkan uurima 'fragmentaarse kirjastiili eripära' (kas otseselt, kaudselt või mistahes moodi lõputööga seonduvalt), siis võiks ju seda ka selle pilguga uurida, et järgmisel korral ka ise ühe ettekande pidada. Sest kirjandus-luule on üks mu huvialasid (muide üha süvenev!) ja... endal on tunne, et selle kohta võiks juba üht-teist ütelda, eriti peale aastast lugemist- ning uurimistegevust. Täna nt alustasin hr L. Luksi doktoritöö lugemisega (too mul ju suisa täies mahus prindituna olemas, nii et mugav lugemine); - mis räägib ju samuti fragmentaarsest nihilismi mõtlemisest eesti luule näitel (kui ma nüüd enda sõnadega seda senise tutvumise põhjal peaksin edasi andma).
Ehk täiendan seda postitust millalgi.
***
Ei hakanud eraldi postitust tegema, aga täna, 15ndal, oli üritus Rahva Raamatus Jalutuskäigud Lotmaniga; rääkisid hr Mihhail Lotman ja Marek Tamm:
(foto: Margarita)
(foto: mina)
Lõpetuseks üks Indrek Koffi luuletus, mis mulle silma jäi ja meeldima hakkas:
Okei-okei, aga siiski veel paar sõna:
veel astusid üles Maria-Merilin, Kristiina (kelle ma paraku maha magasin!), kõige rohkem aga paelus Tiina V. ettekanne teemal "Hullus Jüri Ehlvesti "Palverännakus""; samuti Pille A. "Eestikeelsed tekstid 19. sajandi Põhja-Eesti hauatäistel"; märkida tuleks ka Eia U. esialgset magistritöö tutvustust "Autorimüüt kui simulaakrum" - ehkki seda teemat kipuks ma mitmes suunas edasi arendama või... jah, see tundub olevat niivõrd lai ja keerukas teema, et mõtted selle kohta kipuvad harali sinna-tänna laiali jooksma ja hargnema. Üht-teist neist ka Eiaga jagasin.
Igaljuhul on 'autorikuju' täiesti kummaline... nähtus; ja kirjutada-uurida selle kohta saaks palju.
Lõpetuseks Veronika P. (keda Annekatrin mulle hiljem eraldi tutvustas, sest neiu pärit Hiiumaalt:)) ettekanne "Eesti-prantsuse koodivahetus blogikeeles" oli üsnagi huvitav kuulamine, ennekõike seetõttu, et kõik sõnaga "koodivahetus" seonduv mulle uus ja huvitav oli.
Üldjoontes ja lühidaltmainituna kõik.
Ja ühtlasi käis läbi mõte, et kui ma niikuinii hakkan uurima 'fragmentaarse kirjastiili eripära' (kas otseselt, kaudselt või mistahes moodi lõputööga seonduvalt), siis võiks ju seda ka selle pilguga uurida, et järgmisel korral ka ise ühe ettekande pidada. Sest kirjandus-luule on üks mu huvialasid (muide üha süvenev!) ja... endal on tunne, et selle kohta võiks juba üht-teist ütelda, eriti peale aastast lugemist- ning uurimistegevust. Täna nt alustasin hr L. Luksi doktoritöö lugemisega (too mul ju suisa täies mahus prindituna olemas, nii et mugav lugemine); - mis räägib ju samuti fragmentaarsest nihilismi mõtlemisest eesti luule näitel (kui ma nüüd enda sõnadega seda senise tutvumise põhjal peaksin edasi andma).
Ehk täiendan seda postitust millalgi.
***
Ei hakanud eraldi postitust tegema, aga täna, 15ndal, oli üritus Rahva Raamatus Jalutuskäigud Lotmaniga; rääkisid hr Mihhail Lotman ja Marek Tamm:
(foto: Margarita)
(foto: mina)
Lõpetuseks üks Indrek Koffi luuletus, mis mulle silma jäi ja meeldima hakkas:
suudlus saigi suudeldud
kisti huultelt
suruti huultele
tüdruk andis
võttis
poiss võttis
andis
süda lõi
ihu värises
maja värises
maa värises
kõik muu oli olemata
must maa
tohuvabohu
uue maailma loomine
Indrek Koff, Vana laul, luuletus nr 31.
Sunday, March 13, 2011
inimestest.
"Solitude. Where does its value lie? For in solitude we are in the presence of mere matter (even the sky, the stars, the moon, trees in blossom), things of less value (perhaps) than human spirit. Its value lies in the greater possibility of attention. If we could be attentive to the same degree in the presence of a human being..."
Simone Weil, Gravity and Grace, lk 121.
*
Ilmselt võib nõnda öelda, või vähemalt näib mulle nõnda, et viimase aasta jooksul on avanenud või avanemas minu jaoks uus maailm. Justkui uus maailm, kui olla täpsem. Inimeste maailm.
Muidugi on see alati olemas olnud. Kuid endal on tunne, et toimunud on mingi... nihe. Üha enam on avanenud ja üha enam olen hakanud märkama seda ruumi inimeste vahel, mis neid seob...
umbes nõnda nagu ütleb Julie tolle "Before Sunrise" stseeni lõpuosas (al u 1.45):
...but just this little space in between. [...]
Möödunud nädal on olnud mulle üks tihedamaid, kuid samas kahtlemata toredamaid. Rääkida-kirjutada sellest kõigest oleks tegelikult palju...; alustan kusagilt lõpust - st tänasest.
**
Nägin täna Marist, kes sõidab kohe-varsti välismaale... elama. Lubas ka meite-maid külastamas käia; ja üldse oli tore teda näha!
Sellest kõigest võiks kirjutada pikalt (või vähemalt pikemalt), kuid piirdun tänaõhtuse seigaga, mis osutus mõneti kentsakaks, kuid see-eest toredaks.
Käisime kesklinna Rimi toidupoes; ja samal ajal kui müüjanna Marisele üht asja otsis ja meie poole seljaga oli, sosistasin mina Marisele nagu muuseas kõrva: "Näed, on ju ilus tüdruk!", mille peale M. poolnaljatades üsna kuuldava häälega ütles: "Aga küsi telefoninumbrit!". Mina: "Tssst!... tasem nüüd!"
Kui too müüjanna tagasi jõudis, hakkas M. neiule rääkima: "Näete, see noormees siin sooviks teie telefoninumbrit paluda..." - mille peale mina suht putku tahtsin panna. Ja paningi. Üsna tobedalt (ja toredalt)-piinlik olukord ja võttis üsna nõutuks...; pealegi, märge et "keegi on ilus" pole päris võrreldav telefoninumbri küsimisega. Aga... jah.
Igaljuhul olevat neiu olnud vist meelitatud...; või... vähemalt olen ma rõõmus kui see komplimendina kõlas, ehkki oma põgenemiskatse üle ma teps mitte rõõmus ei ole. Nagu... noh, saate aru küll. Omajagu segadusse ajas.
***
Eile toimus kursakaaslaste juures väike kokkusaamine. Minu jaoks nelja aasta esimene, sest teatavasti olen algusest peale kippunud pigem kas kultuuriteadlaste või teiste erialade inimestega sõbrustama... kuidagi on nõnda kujunenud. Lihtsalt. Aga tore, et mind kutsuti ja väga vahva õhtu oli!
****
Üle-eile otsustas Kat mind diskule kutsuda, olenemata minu põiklemisest ja sellest, et ma pole suurem diskuinimene (naljakas, sest tantsida mulle meeldib, kuid teisi tantse! beaucoup, beaucoup, trés beaucoup!).
Pidavat olema pidu seoses ladyfesti üritustsarjaga; ja eks üheks tõukeks seda üritust kasvõi korraks külastada oligi vast minu 'peaaegu et feministlik austus ja chill suhtumine naissoosse', et... vähemalt saab ilusate inimeste seltsis olla (jah, loomulikult Kat kaasa-arvatud:)).
Ilmselgelt mõtlesid ka paljud kohaleilmunud meesterahvad nõnda, mistõttu vähemalt pooled olid mehed. Nii palju siis ladyfestist, eksole. Aga tore oli, ühe performance'i vaatasime ära ja puha; ning enne seda veel ühes šokolaadi-kohvikus - Chocolaterie, kus ma varem käinud polnud ja kus mulle väga meeldis!
Paar pilti sealt, autoriks Kat ise:
Muigama pani asjaolu, et peol nägi üks tüüp väga sarnane välja filmi "Võitlusvälja laienemine" (Extension du domaine de la lutte, 1999) (kui ma nüüd ei eksi, siis nimega) Tisserand-tegelaskujuga. Jajah, elu nagu filmis, eksole.
*****
Oli see nüüd sama päev või sellele eelnev päev, igaljuhul toimus Rahva Raamatus TLÜ kirjandusauhindade (vms) nominentide tutvustamine. Sattusin sinna Margaritaga. Istume ja vaatame ja kuulame. Minu kõrvale istub üks tüdruk.
Muidu ma võhivõõrastega juttu ei tee (miks peakski? - ehkki mulle inimesed meeldivad), siis tema elas üritusele kaasa nõnda, nagu... noh, nagu nt Kat. Kogu maailm justkui hajub ja jääb hetk ning vaimustus. Ja tohutult ma imetlen selliseid inimesi!
Igaljuhul selgus, et ta nimi on Ragne, et ta õpib kunsti (mag) ja et ta on käinud seoses õpingutega äsja Islandil. Ja et talle meeldib lugeda. Kutsusin ta Kirjanduslikule kolmapäevale... üritus, kuhu ta olevat alati tahtvat tulla, kuid kuhu ta siiani polevat jõudnud. Ehk nüüd jõuab. Eks seda näha ole.
Tuleval teisipäeval on RRis Kõnelused Lotmaniga, kus on hr Lotman ja Tamm. Jah, nad on asjalikud, toredad ja neid peab kuulama minema!
******
Ja viimase - kuid minu jaoks vist suisa kõige põnevama kogemusena - mainiksin lauamänguõhtut Kaisu sõbranna Kai juures, eriti tol esimesel päeval, mil minuga oli kaasas Kat. Päev, mil külastasime ahhaa keskust ja... mis oli vististi üks toredamaid päevi üldse.
On hetki, mida ei saa omavahel võrrelda. Nad on niivõrd toredad, niivõrd erinevalt toredad. See oli üks neist. Selline siiras, avardav; selline kus sa lihtsalt räägid ja naerad, ja mängid üht toredat lauamängu kus on vähem või rohkem keerulised ja naljakad küsimused...
- sellestki kõigest võiks kirjutada pikalt-laialt, kuid sedapuhku lõpetan. Lühike kokkuvõte sai tehtud. Tore on olnud! Toredalt tegus!
Ja homme ootavad ees emakeelepäeva seotud ettekanded üliõpilaskonverentsil. Eriti huvitab mind ettekanne "Hullusest Jüri Ehlvesti "Palverännakus"" ning... neiu K. üks lemmikuid Eia Uus; ja Kristiina räägib ka midagi.
Keel on tore. Lugemine ja kirjutamine on tore. Ja inimesed on toredad.
Ja too tüdruk seal Rimis oli tõesti ilus... või kui täpsem olla, siis ilusalt-armsalt siiras*-. Maris jagas mu arvamust. Lihtsalt... tore on märgata inimesi enda ümber; ja eks komplimendidki kuluvad ju ära, isegi kui nad teinekord nõnda kentsakalt välja kukuvad...:)
*-kuigi, telefoninumbri küsimine ei tundugi enam nii tobe idee, kuigi... jah. ja lihtsalt seetõttu, et inimestega on tore suhelda; nagu ka Ragnega. igaljuhul... mul tuli üks mõte, aga eks näis.
Simone Weil, Gravity and Grace, lk 121.
*
Ilmselt võib nõnda öelda, või vähemalt näib mulle nõnda, et viimase aasta jooksul on avanenud või avanemas minu jaoks uus maailm. Justkui uus maailm, kui olla täpsem. Inimeste maailm.
Muidugi on see alati olemas olnud. Kuid endal on tunne, et toimunud on mingi... nihe. Üha enam on avanenud ja üha enam olen hakanud märkama seda ruumi inimeste vahel, mis neid seob...
umbes nõnda nagu ütleb Julie tolle "Before Sunrise" stseeni lõpuosas (al u 1.45):
...but just this little space in between. [...]
Möödunud nädal on olnud mulle üks tihedamaid, kuid samas kahtlemata toredamaid. Rääkida-kirjutada sellest kõigest oleks tegelikult palju...; alustan kusagilt lõpust - st tänasest.
**
Nägin täna Marist, kes sõidab kohe-varsti välismaale... elama. Lubas ka meite-maid külastamas käia; ja üldse oli tore teda näha!
Sellest kõigest võiks kirjutada pikalt (või vähemalt pikemalt), kuid piirdun tänaõhtuse seigaga, mis osutus mõneti kentsakaks, kuid see-eest toredaks.
Käisime kesklinna Rimi toidupoes; ja samal ajal kui müüjanna Marisele üht asja otsis ja meie poole seljaga oli, sosistasin mina Marisele nagu muuseas kõrva: "Näed, on ju ilus tüdruk!", mille peale M. poolnaljatades üsna kuuldava häälega ütles: "Aga küsi telefoninumbrit!". Mina: "Tssst!... tasem nüüd!"
Kui too müüjanna tagasi jõudis, hakkas M. neiule rääkima: "Näete, see noormees siin sooviks teie telefoninumbrit paluda..." - mille peale mina suht putku tahtsin panna. Ja paningi. Üsna tobedalt (ja toredalt)-piinlik olukord ja võttis üsna nõutuks...; pealegi, märge et "keegi on ilus" pole päris võrreldav telefoninumbri küsimisega. Aga... jah.
Igaljuhul olevat neiu olnud vist meelitatud...; või... vähemalt olen ma rõõmus kui see komplimendina kõlas, ehkki oma põgenemiskatse üle ma teps mitte rõõmus ei ole. Nagu... noh, saate aru küll. Omajagu segadusse ajas.
***
Eile toimus kursakaaslaste juures väike kokkusaamine. Minu jaoks nelja aasta esimene, sest teatavasti olen algusest peale kippunud pigem kas kultuuriteadlaste või teiste erialade inimestega sõbrustama... kuidagi on nõnda kujunenud. Lihtsalt. Aga tore, et mind kutsuti ja väga vahva õhtu oli!
****
Üle-eile otsustas Kat mind diskule kutsuda, olenemata minu põiklemisest ja sellest, et ma pole suurem diskuinimene (naljakas, sest tantsida mulle meeldib, kuid teisi tantse! beaucoup, beaucoup, trés beaucoup!).
Pidavat olema pidu seoses ladyfesti üritustsarjaga; ja eks üheks tõukeks seda üritust kasvõi korraks külastada oligi vast minu 'peaaegu et feministlik austus ja chill suhtumine naissoosse', et... vähemalt saab ilusate inimeste seltsis olla (jah, loomulikult Kat kaasa-arvatud:)).
Ilmselgelt mõtlesid ka paljud kohaleilmunud meesterahvad nõnda, mistõttu vähemalt pooled olid mehed. Nii palju siis ladyfestist, eksole. Aga tore oli, ühe performance'i vaatasime ära ja puha; ning enne seda veel ühes šokolaadi-kohvikus - Chocolaterie, kus ma varem käinud polnud ja kus mulle väga meeldis!
Paar pilti sealt, autoriks Kat ise:
Muigama pani asjaolu, et peol nägi üks tüüp väga sarnane välja filmi "Võitlusvälja laienemine" (Extension du domaine de la lutte, 1999) (kui ma nüüd ei eksi, siis nimega) Tisserand-tegelaskujuga. Jajah, elu nagu filmis, eksole.
*****
Oli see nüüd sama päev või sellele eelnev päev, igaljuhul toimus Rahva Raamatus TLÜ kirjandusauhindade (vms) nominentide tutvustamine. Sattusin sinna Margaritaga. Istume ja vaatame ja kuulame. Minu kõrvale istub üks tüdruk.
Muidu ma võhivõõrastega juttu ei tee (miks peakski? - ehkki mulle inimesed meeldivad), siis tema elas üritusele kaasa nõnda, nagu... noh, nagu nt Kat. Kogu maailm justkui hajub ja jääb hetk ning vaimustus. Ja tohutult ma imetlen selliseid inimesi!
Igaljuhul selgus, et ta nimi on Ragne, et ta õpib kunsti (mag) ja et ta on käinud seoses õpingutega äsja Islandil. Ja et talle meeldib lugeda. Kutsusin ta Kirjanduslikule kolmapäevale... üritus, kuhu ta olevat alati tahtvat tulla, kuid kuhu ta siiani polevat jõudnud. Ehk nüüd jõuab. Eks seda näha ole.
Tuleval teisipäeval on RRis Kõnelused Lotmaniga, kus on hr Lotman ja Tamm. Jah, nad on asjalikud, toredad ja neid peab kuulama minema!
******
Ja viimase - kuid minu jaoks vist suisa kõige põnevama kogemusena - mainiksin lauamänguõhtut Kaisu sõbranna Kai juures, eriti tol esimesel päeval, mil minuga oli kaasas Kat. Päev, mil külastasime ahhaa keskust ja... mis oli vististi üks toredamaid päevi üldse.
On hetki, mida ei saa omavahel võrrelda. Nad on niivõrd toredad, niivõrd erinevalt toredad. See oli üks neist. Selline siiras, avardav; selline kus sa lihtsalt räägid ja naerad, ja mängid üht toredat lauamängu kus on vähem või rohkem keerulised ja naljakad küsimused...
- sellestki kõigest võiks kirjutada pikalt-laialt, kuid sedapuhku lõpetan. Lühike kokkuvõte sai tehtud. Tore on olnud! Toredalt tegus!
Ja homme ootavad ees emakeelepäeva seotud ettekanded üliõpilaskonverentsil. Eriti huvitab mind ettekanne "Hullusest Jüri Ehlvesti "Palverännakus"" ning... neiu K. üks lemmikuid Eia Uus; ja Kristiina räägib ka midagi.
Keel on tore. Lugemine ja kirjutamine on tore. Ja inimesed on toredad.
Ja too tüdruk seal Rimis oli tõesti ilus... või kui täpsem olla, siis ilusalt-armsalt siiras*-. Maris jagas mu arvamust. Lihtsalt... tore on märgata inimesi enda ümber; ja eks komplimendidki kuluvad ju ära, isegi kui nad teinekord nõnda kentsakalt välja kukuvad...:)
*-kuigi, telefoninumbri küsimine ei tundugi enam nii tobe idee, kuigi... jah. ja lihtsalt seetõttu, et inimestega on tore suhelda; nagu ka Ragnega. igaljuhul... mul tuli üks mõte, aga eks näis.
Tuesday, March 1, 2011
...ja kultuurist.
Iseenesest kirjutada oleks palju, kuid hetkel pole selleks jaksu (ega isegi mahti). Ehk hiljem. Tagantjärele.
Aga siiski. Lühidalt.
Üsna pikad päevad on olnud. Laupäeval nägin Minnit, ta rääkis mulle raamatutest, Tõnu Õnnepalust, ja sellest kuidas ta araabia keelt on õppinud. Kirjutas mulle kooli päevikusse sõna, mis tähendab tõlkes "ilus" (hääldus: 'žamiil').
Endalgi tekkis huvi (tahaks kõike uurida ja osata. jajah.). Nt araabia- ning indiamaa(de) muusika on alati meeldinud (niivõrd-kuivõrd seda 'juutuuberdada' olen jõudnud).
Tiina loeng oli täna... üks vaimustavamaid-huvitavamaid mida ma eales kuulnud olen! 18.-19. sajandi eluolust Eestis. Jaa, kõik kuulasid suht suu ammuli:)
Lisaks sain ta vist endale juhendajaks ja sain väärt-ideid magistritöö teema täpsemaks piiritlemiseks! (jee!)
Ja... jne. Pluss üks unenägu, millest ma ei hakka siin pikemalt latrama, kuid mis mulle endale oli täitsa omamoodi kogemus. Mitte midagi müstilist, aga... jah, see on pikem teema.
Mariid nägin. Lihtsalt... ma ei tea miks ma seda siin kirjutan, aga... ma väga austan teda! Lihtsalt. Mingitelt vaadetelt minust ilmselt üsna erinev (ja mis see ikka loeb!), aga ta on tema ise. Ja ta on 'chill'. Ja ta on hea.
Kõige paremas mõttes; ja see on miski, mida ma väga-väga hindan!
Tänaseks kõik.
(viimase aja positiivsete emotsioonide najal võiks siia muidugi kirjutada lõputult... aga praegu ei jaksa. aga see pole halb:))
Aga siiski. Lühidalt.
Üsna pikad päevad on olnud. Laupäeval nägin Minnit, ta rääkis mulle raamatutest, Tõnu Õnnepalust, ja sellest kuidas ta araabia keelt on õppinud. Kirjutas mulle kooli päevikusse sõna, mis tähendab tõlkes "ilus" (hääldus: 'žamiil').
Endalgi tekkis huvi (tahaks kõike uurida ja osata. jajah.). Nt araabia- ning indiamaa(de) muusika on alati meeldinud (niivõrd-kuivõrd seda 'juutuuberdada' olen jõudnud).
Tiina loeng oli täna... üks vaimustavamaid-huvitavamaid mida ma eales kuulnud olen! 18.-19. sajandi eluolust Eestis. Jaa, kõik kuulasid suht suu ammuli:)
Lisaks sain ta vist endale juhendajaks ja sain väärt-ideid magistritöö teema täpsemaks piiritlemiseks! (jee!)
Ja... jne. Pluss üks unenägu, millest ma ei hakka siin pikemalt latrama, kuid mis mulle endale oli täitsa omamoodi kogemus. Mitte midagi müstilist, aga... jah, see on pikem teema.
Mariid nägin. Lihtsalt... ma ei tea miks ma seda siin kirjutan, aga... ma väga austan teda! Lihtsalt. Mingitelt vaadetelt minust ilmselt üsna erinev (ja mis see ikka loeb!), aga ta on tema ise. Ja ta on 'chill'. Ja ta on hea.
Kõige paremas mõttes; ja see on miski, mida ma väga-väga hindan!
Tänaseks kõik.
(viimase aja positiivsete emotsioonide najal võiks siia muidugi kirjutada lõputult... aga praegu ei jaksa. aga see pole halb:))
Subscribe to:
Posts (Atom)
