inimestest.

"Solitude. Where does its value lie? For in solitude we are in the presence of mere matter (even the sky, the stars, the moon, trees in blossom), things of less value (perhaps) than human spirit. Its value lies in the greater possibility of attention. If we could be attentive to the same degree in the presence of a human being..."

Simone Weil, Gravity and Grace, lk 121.


*
Ilmselt võib nõnda öelda, või vähemalt näib mulle nõnda, et viimase aasta jooksul on avanenud või avanemas minu jaoks uus maailm. Justkui uus maailm, kui olla täpsem. Inimeste maailm.
Muidugi on see alati olemas olnud. Kuid endal on tunne, et toimunud on mingi... nihe. Üha enam on avanenud ja üha enam olen hakanud märkama seda ruumi inimeste vahel, mis neid seob...
umbes nõnda nagu ütleb Julie tolle "Before Sunrise" stseeni lõpuosas (al u 1.45):


...but just this little space in between. [...]

Möödunud nädal on olnud mulle üks tihedamaid, kuid samas kahtlemata toredamaid. Rääkida-kirjutada sellest kõigest oleks tegelikult palju...; alustan kusagilt lõpust - st tänasest.


**
Nägin täna Marist, kes sõidab kohe-varsti välismaale... elama. Lubas ka meite-maid külastamas käia; ja üldse oli tore teda näha!
Sellest kõigest võiks kirjutada pikalt (või vähemalt pikemalt), kuid piirdun tänaõhtuse seigaga, mis osutus mõneti kentsakaks, kuid see-eest toredaks.

Käisime kesklinna Rimi toidupoes; ja samal ajal kui müüjanna Marisele üht asja otsis ja meie poole seljaga oli, sosistasin mina Marisele nagu muuseas kõrva: "Näed, on ju ilus tüdruk!", mille peale M. poolnaljatades üsna kuuldava häälega ütles: "Aga küsi telefoninumbrit!". Mina: "Tssst!... tasem nüüd!"
Kui too müüjanna tagasi jõudis, hakkas M. neiule rääkima: "Näete, see noormees siin sooviks teie telefoninumbrit paluda..." - mille peale mina suht putku tahtsin panna. Ja paningi. Üsna tobedalt (ja toredalt)-piinlik olukord ja võttis üsna nõutuks...; pealegi, märge et "keegi on ilus" pole päris võrreldav telefoninumbri küsimisega. Aga... jah.
Igaljuhul olevat neiu olnud vist meelitatud...; või... vähemalt olen ma rõõmus kui see komplimendina kõlas, ehkki oma põgenemiskatse üle ma teps mitte rõõmus ei ole. Nagu... noh, saate aru küll. Omajagu segadusse ajas.


***
Eile toimus kursakaaslaste juures väike kokkusaamine. Minu jaoks nelja aasta esimene, sest teatavasti olen algusest peale kippunud pigem kas kultuuriteadlaste või teiste erialade inimestega sõbrustama... kuidagi on nõnda kujunenud. Lihtsalt. Aga tore, et mind kutsuti ja väga vahva õhtu oli!


****
Üle-eile otsustas Kat mind diskule kutsuda, olenemata minu põiklemisest ja sellest, et ma pole suurem diskuinimene (naljakas, sest tantsida mulle meeldib, kuid teisi tantse! beaucoup, beaucoup, trés beaucoup!).
Pidavat olema pidu seoses ladyfesti üritustsarjaga; ja eks üheks tõukeks seda üritust kasvõi korraks külastada oligi vast minu 'peaaegu et feministlik austus ja chill suhtumine naissoosse', et... vähemalt saab ilusate inimeste seltsis olla (jah, loomulikult Kat kaasa-arvatud:)).
Ilmselgelt mõtlesid ka paljud kohaleilmunud meesterahvad nõnda, mistõttu vähemalt pooled olid mehed. Nii palju siis ladyfestist, eksole. Aga tore oli, ühe performance'i vaatasime ära ja puha; ning enne seda veel ühes šokolaadi-kohvikus - Chocolaterie, kus ma varem käinud polnud ja kus mulle väga meeldis!

Paar pilti sealt, autoriks Kat ise:

Muigama pani asjaolu, et peol nägi üks tüüp väga sarnane välja filmi "Võitlusvälja laienemine" (Extension du domaine de la lutte, 1999) (kui ma nüüd ei eksi, siis nimega) Tisserand-tegelaskujuga. Jajah, elu nagu filmis, eksole.


*****
Oli see nüüd sama päev või sellele eelnev päev, igaljuhul toimus Rahva Raamatus TLÜ kirjandusauhindade (vms) nominentide tutvustamine. Sattusin sinna Margaritaga. Istume ja vaatame ja kuulame. Minu kõrvale istub üks tüdruk.
Muidu ma võhivõõrastega juttu ei tee (miks peakski? - ehkki mulle inimesed meeldivad), siis tema elas üritusele kaasa nõnda, nagu... noh, nagu nt Kat. Kogu maailm justkui hajub ja jääb hetk ning vaimustus. Ja tohutult ma imetlen selliseid inimesi!
Igaljuhul selgus, et ta nimi on Ragne, et ta õpib kunsti (mag) ja et ta on käinud seoses õpingutega äsja Islandil. Ja et talle meeldib lugeda. Kutsusin ta Kirjanduslikule kolmapäevale... üritus, kuhu ta olevat alati tahtvat tulla, kuid kuhu ta siiani polevat jõudnud. Ehk nüüd jõuab. Eks seda näha ole.

Tuleval teisipäeval on RRis Kõnelused Lotmaniga, kus on hr Lotman ja Tamm. Jah, nad on asjalikud, toredad ja neid peab kuulama minema!


******
Ja viimase - kuid minu jaoks vist suisa kõige põnevama kogemusena - mainiksin lauamänguõhtut Kaisu sõbranna Kai juures, eriti tol esimesel päeval, mil minuga oli kaasas Kat. Päev, mil külastasime ahhaa keskust ja... mis oli vististi üks toredamaid päevi üldse.
On hetki, mida ei saa omavahel võrrelda. Nad on niivõrd toredad, niivõrd erinevalt toredad. See oli üks neist. Selline siiras, avardav; selline kus sa lihtsalt räägid ja naerad, ja mängid üht toredat lauamängu kus on vähem või rohkem keerulised ja naljakad küsimused...

- sellestki kõigest võiks kirjutada pikalt-laialt, kuid sedapuhku lõpetan. Lühike kokkuvõte sai tehtud. Tore on olnud! Toredalt tegus!

Ja homme ootavad ees emakeelepäeva seotud ettekanded üliõpilaskonverentsil. Eriti huvitab mind ettekanne "Hullusest Jüri Ehlvesti "Palverännakus"" ning... neiu K. üks lemmikuid Eia Uus; ja Kristiina räägib ka midagi.


Keel on tore. Lugemine ja kirjutamine on tore. Ja inimesed on toredad.
Ja too tüdruk seal Rimis oli tõesti ilus... või kui täpsem olla, siis ilusalt-armsalt siiras*-. Maris jagas mu arvamust. Lihtsalt... tore on märgata inimesi enda ümber; ja eks komplimendidki kuluvad ju ära, isegi kui nad teinekord nõnda kentsakalt välja kukuvad...:)


*-kuigi, telefoninumbri küsimine ei tundugi enam nii tobe idee, kuigi... jah. ja lihtsalt seetõttu, et inimestega on tore suhelda; nagu ka Ragnega. igaljuhul... mul tuli üks mõte, aga eks näis.