Sattusin täna 'juutuuberdama', isegi ei mäleta, millisest videost kõik alguse sai. Kas Stephen Hawking'ist, Carl Sagan'ist või kellestki teisest/ millestki muust. Muuhulgas sattusin ka mõne 'spiritualistliku' video peale, mille sisu võiks nimetada sõnaga "awakening". Jäid kõlama mõtted, et võiks eristada omavahel ärkamist (awakening) ja avanemist (opening): esimene viitab justkui ühekordsele teole, samas kui viimane võib olla midagi pidevat (või umbes nõndamoodi).
Või - kusagilt sai kopitud - järgnev tsitaat:
* "I think awakening is when you suddenly realize that there is a real possibility that the world is a product of conciousness rather than the other way around."
** Või mõte, et "me peaksime vabanema oma isiklikust minevikust" (saved from our personal history).
teadvus.
Kasutasin sõna 'spiritualistlik' jutumärkides, sest esiteks ma ei usu, et sõnale spirit või vaim võiks olla reaalsuses üldse mingisugust kindlat üksühest vastet, ning mis veelgi olulisem (ja mis ei tohiks olla uudis): üha enam selgub, et: "nad kõik räägivad justkui ühest ja samast asjast!"
Võtkem esimese lause:
* - meenub kohe fenomenoloogia seminar, kus oli juttu sellest, et kuidas siis nn 'maailm' ja 'teadvus' omavahel seotud on; või kui teisiti nimetada, siis 'välismaailm' ja 'sisemaailm' - lõppeks tulebki ju välja, et mõnevõrra jabur on üht eraldada teisest, pigem on nad omavahel niivõrd põimunud, teineteise sees ja teineteisest läbiimbunud ning sõltuvuses, et mingis ranges mõttes - mulle näib - on üldse mõttetu mingisugust eristust teha.
Ma pakuks, et 'sisemaailma' või 'teadvuse' all võiks üksnes mõista üht seosteahelat (Husserlil oli selle kohta üks tabav nimetus, kuid ma ei mäleta seda enam), teadvust ühtseks siduvat seostekimpu, mis on samas pidevas muutumises.
** - ka teine lause - isikliku mineviku kohta - on ju kaheti mõistetav. Ühesõnaga: ükski äärmus pole hea. Minu arvates peaks see olema iseenesest mõistetav.
Ometi, jah, ometi, leidub ju küllaga inimesi kes eristavad omavahel kasvõi siin- või sealpoolset; räägivad rangest iseenda isiksuse lahustumisest, teatavas mõttes sellest lahtiütlemisest (nt Simone Weil, ma pakuks) kui ka vastupidi: isiksuse kehtestamisest (kasvõi iseenda jaoks; nt Friedrich Nietzsche); rääkimata teatavast absoluutsest 'hea ja kurja' vastandusest, mis oma dogmaatilises mõttes võib siiski olla samavõrd jabur.
tead(v)us.
...ja nõnda jõuan ma punkti, kus tuleb tahtmine kustutada sõnast 'teadvus' täht 'v', et võiks sündida teadus; ometi on ju ka teadus ühtaegu ka teadvus, mistõttu kõige õigem oleks kirjutada: tead(v)us. See tähendab: teatud mõtlemisviis.
Nii nagu seda võiksid iseloomustada sõnad 'religioon', 'spirituaalsus', 'filosoofia' ja... 'teadus'. Kõik nad püüavad avastada 'oma kohta' selles maailmas, mõtestada maailma; ometi - kui nüüd laias laastus öelda - on ju religioon-spirituaalsus / filosoofia-teadus teataval määral (ühel või teisel ajahetkel) sõjajalal olnud. Üks justkui püüab näidata teise mõttetust ja rõhutada iseenda mõttekust.
Minu arvates on religioonil-spirituaalsusel oma koht siis kui ollakse ühelt poolt äärmiselt eneseteadlikud ja -kriitilised ning teisalt sallivad-tolerantsed teiste ja ümbritseva suhtes (mis on tänapäeval ülimalt oluline, kuid samavõrd ka keeruline - sest äärmine eneseteadlikkus oma subjektiivsest arvamusest viiks ju loogilise lõpuna agnostitsismi (et mitte öelda: ateismi äärealadele)!?);
kujutlegem vaid inimest, kel on ülimalt isiklik suhe oma usuga ja kes on oma usus niivõrd kindel, et ta sealjuures austab ühtaegu nii iseennast kui teisi, kes ehk tema maailmavaadet ei jaga. Miks mitte, eksole.
Filosoofia-teadus: ega nemadki ju ei välista 'religioossust' ega 'spirituaalsust', ehkki kalduvad seda nimetama 'äärmiselt ebatõenäoliseks'; umbes sama moodi nagu "me kõik oleme teepoti-agnostikud" Russelli järgi, st: suht võimatu on (teadusel) tõestada, et maakera orbiidil ei tiirle üht teepotti (nt kui tiirleb, siis liialt kiiresti et seda teleskoobiga märgata, jne); jabur näide, aga mõelgem: kas mitte sisuliselt sama ei kehti erinevate religioonide, jumala, 'spirituaalsuse' või mille tahes sarnase tõestamisel, seda enam kui arutletakse abstrakselt 'subjektiivse tunde/usu/teadmise' või mõistete nagu 'energia' pinnalt!
(sedalaadi mõttekäikude absurdsust on analüüsinud Richard Dawkins oma raamatus The God Delusion (Luul jumalast)).
Teisisõnu: kui millestki lähtume, siis ikka sellest, mis on meile tõsikindlalt-universaalselt (as 'hard evidence') antud, olles samal ajal avatud muutustele ja kriitikale.
Mida ma tahan öelda, ja mis tegelikult peaks ju kõlama niivõrd triviaalsena:
esiteks - mõelgem, kuivõrd oluline on jääda avatuks igasuguste info, kriitika ja arvamuste suhtes, mis vähegi meile teel ette juhtuvad; ning
teiseks - kuivõrd oluline on sealjuures jääda siiraks! Jah, see paneb tõsiselt proovile meie 'usu', sest - nagu humanitaarias, vähemalt minu enda filosoofia-kultuuriteooria valdkonnas, on juba vaikimisi eeldus - peaaegu mitte miski pole universaalselt tõsikindel (peale selle, et 'maakera on ümmargune', et evolutsioon on fakt, jne - aga kas on üldse mõtet selliseid asju mainida!? - ei, sellest pole siin juttu! Vaid...).
Järgnev ei puutu küll otseselt teemasse, aga üks põhjus miks ma austan kasvõi varalahkunud Michael Jacksonit (lisaks muusikale, tantsuoskusele, isiksusele, jne), kes tegelikult oli ka tohutult tark, olles ühtlasi ka religioosne, et küsimusele "what do you know for sure?" vastas ta, et sellele küsimusele ei oska ta vastata.
Kuid kui vaatame inimesi enda ümber, ehk peaks selle kohta suisa uuringu tegema, kuivõrd palju või vähe on inimesi kes kinnitavad end midagi kindlalt teadvat!? - kui neid ei oleks, poleks tõenäoliselt sõdu ja suuremaid konflikte, ususõdadest rääkimata, mis lähtuvadki ju "teadmisest". Austus teise inimeste ja erinevate vaadete vastu peaks minu arvates olema elementaarne, samavõrd elementaarne nagu ka enesekriitika (näib, et enamus religioosseid inimesi nt ei suuda isegi seda mõista, et kui nad oleksid sündinud mõnes teises keskkonnas ja kasvanud teises kultuuris, siis usuksid nad 99% tõenäosusega hoopis teisi asju; 'hea-lihtne-jabur-karm-triviaalne': näide.).
Seda teemat võiks lõputult jätkata, kuid seoses eelmainitud vastanduse religioossus vs ateism raames ühineksin Richard Dawkinsi mõtetega: kui religiooni/usu nimel on inimesed teinud kurja, siis mina (ja Dawkins) ei tea, et 'uskmatuse' nimel oleks keegi teisele kurja teinud. Rääkimata asjaolust, et ainuüksi sõna 'ateism' - kui ma õigesti mäletan - on usklike endi loodud, et luua vastav vastandus, millega usklikud saaksid end identifitseerida.
Aga see selleks ja ma ei taha olla siinkohal religioonivaenulik; vastav kriitika käib vaid teatud olukordade kohta, on ühel või teisel viisil usklikke inimesi keda ma väga austan ja kelle puhul minu arvates on väga tore, et nad usuvad seda mida usuvad, sest... nad on - või vähemalt näivad - austavat ka teiste vastupidiseid vaateid.
Ehkki, ei saa mainimata jätta, ei näe ma mitte ühtki vähegi arvestatavat põhjust miks keegi peaks jumalasse (vms) uskuma; peale selle, et nii on mugavam, selline on harjumus, traditsioon, vms.
Aga milline võiks olla maailm teispool religiooni...
TEADUS.
Kirjutades seda sõna suurte tähtedega ja rõhutades, et see on just see, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, mistõttu eelnev oleks võinud suisa olemata olla (aga oleksin võinud eelnevat ka pikemalt kirjutada, millest oleks sellisel juhul saanud 'hoopis teine teema').
Jah, mind on tabanud vaimustus. Vaimustus, millest võiks kirjutada pikalt-laialt ja mis on minu jaoks aasta-aastalt avanenud ning mille puhul iga avanemismomendi juures on mind tabanud täiesti isemoodi 'heureka hetked'. Iga etapiga on avanenud justkui uus maailm. Viimase aasta avanemist ja uut maailma võiks nimetada teaduse-maailmaks; aga ka inimeste- ja kirjanduse maailmaks. Minu enda jaoks on sel oma ajalugu, omad seletused, läbielamised ja põhjendused.
Eks nõnda nagu paljudel (või enamikel) võib tagantjärele vaadates tunduda kõik 'loogiline ja ainuvõimalik'. Nõnda ka minuga; ma ei ütle, et see oleks midagi universaalset, vähemalt selles mõttes, et kõik peaksid nõnda mõtlema, vaid tahtsin jagada oma isiklikku kogemust, mille läbi mulle (üha enam) tundub, et justnimelt teadus on see, mis justkui sõna otseses mõttes avab uusi maailmu!
Minu jaoks on need maailmad huvitavamad, tõsikindlamad (jne) kui kõik eelnenud. Justkui täiesti omaette kogemuslik kvaliteet.
See maailm on täis avastamist; ja ühtlasi on ta ka täis pinnast, mis annab sõna otseses mõttes tuge; mitte 'tuge' selles mõttes, et see vastanduks ebakindlusele, vaid see viitab juurtele, mille olemasolu justkui ei sõltu sinust, sinu usust või üldse olemasolust. Ühesõnaga, ja see võib kõlada kummaliselt, kuid mulle tundub, et olen vist avastanud teaduse kui millegi, mis võiks olla kõige aluseks ja lähtekohaks.
Selgitan:
filosoofiat õppides on mul tunne, et tihtilugu puutun kokku teatud aruteludega, mis on ja jäävad lõpututeks, kuid mitte keerdkäigud võiks edukalt lahendada teadus.
Näiteks eelmainitud sise- ja välismaailma vastandus, millega seoses meenub mulle hr E. Hermanni afektiseminar, kus ta ühtlasi rääkis ka seda kus, kuidas ja mil viisil tekib üldse ajusse kujutlus kui midagi näeme;
küsimused empaatiast kui lugesin peatükke M. Iacoboni teosest "Mirroring people" (nn peegelneuronite kohta), mille põhjal selgus, et katsetega on kindlaks tehtud ja kirjeldatud kuidas inimesed 'mõistavad' teisi inimesi, ka sel määral, et nad on võimelised tundma valu, isegi kui vastavat füüsilist kokkupuudet valutekitajaga pole. Nt: nähes kedagi tundmas valu võib ka inimene ise seda sama tunda, ilma et tal oleks vastav põhjus-tagajärg seos-kokkupuude valutekitajaga kui sellisega - juba nähes visuaalselt kedagi kannatamas tekivad ajus vastavad protsessid, mis panevad inimest seda sama tundma. Jne.
Näiteid inimese kummalisest ja keerukast ülesehitusest ja toimimisest võiks tuua mitmeid, kuid ka endal on kõik veel alles avastamisjärgus. See on üks osa sellest, millest kirjutan.
Näiteks Daniel Sterni kirjeldused sellest kuidas inimesel üldse tekib lapseeas keel, kuidas ta õpib lugusid jutustama ja kuidas hakkavad eristuma isiklikult läbielatud sündmused ja sündmused, mis on jutustatud nii teiste kui iseenda jaoks ja n-ö narratiiviks muudetud, et neist võiks kujuneda "ametlik elulugu".
Ja alati huvi pakkunud astnonoomia, ehkki pole kunagi jõudnud sellesse väga süveneda. Minu arvates kujutlus "tühjast" kosmosest pole mitte külm või kõle, vaid vastupidi: tohutult huvitav ja ilus!
Siinkohal sobiks tsiteerida Douglas Adamsit:
Isn't it enough to see that a garden is beautiful without having to believe that there are fairies at the bottom of it too?
Üha enam hakkan nõustuma Richard Dawkinsiga, kelle arvates teadus on mitmeid kordi rikkam, avastamisväärsem, huvitavam ja ilusam kui mistahes müüt vms.
Nt viimase aja avastus: "evolutsiooniteooria", mis teatavasti on kinnitust leidnud samavõrd nagu teadmine, et "maakera on (enam-vähem) ümmargune" (mitte lapik vms). Teaduslikus mõttes hard evidence selle kohta, miks nt hundid (ja rebased!?) ja koerad on ühel hetkel "lahku läinud", miks vastupidiselt huntidele on koertel niivõrd hea kohanemisvõime inimestega ja miks isegi koerte emotsioonid on niivõrd 'äratuntavad ja inimlikud' (võrreldes huntidega);
kuidas evolutsiooni saab kujutada puutüvena, mil on oma harud ja mille iga haru ning areng on täiesti loogilises ja vaieldamatus seoses ja mille päritolu on erinevate teaduslike analüüside põhjal üksühele kinnitatav.
Ja lõpetuseks 1990. aastal kosmosejaamalt Voyager 1 tehtud pilt meie planeet Maast (vastav hele täpike), mis minu arvates on... lihtsalt fantastiline!
Ootan huviga mil saaks külastada mõnd observatooriumi, et saaks heita pisukestki pilku sinna kaugusesse; et saaks natukenegi tajuda neid tegelikke mõõtmeid ja avarust.
Ja, muide, nagu ka mainisin, viimase aastaga on minu jaoks omamoodi avanenud ka 'inimeste maailm', ühtlasi ka kirjanduse (ja eelnevaga seoses bioloogia) maailm. Kusjuures, minu arvates need mitte ei välista, vaid vastupidi täiendavad üksteist.
Nähes kuivõrd keerukas-kummaline, juhuslik ning sedavõrd ka õnnelik on üldse olemasolemine...
ohh, jahh! Igaljuhul - õppides rõõmuga filosoofiat, kuid loodetavasti peale lõpetamist (loodetavasti järgmisel aastal) ja ilmselt jätkates pigem 'kultuuride uuringutes' (konkreetsem! - samas ka, minu arvates: laiem) - püüan ja loen ja avastan ühtlasi ka sääraseid maailmu. Ja neid seoseid.
Lõpetuseks üks mu lemmikvideo sel teemal (kus on ka mu lemmik Richard Dawkins ja tema sõnad, mida tsiteerisin ka postituse pealkirjas):
Jaa, tegelikult ei suuda ma kirjeldada seda kuivõrd kirglikult vaimustuses ma sellest kõigest olen!!!
Kirjeldamatult tore on mõelda, et saab võtta ette raamatuid ja videosid ja muid vahendeid, millega avastada meie üldisi teadmisi astronoomiast, keemiast, bioloogiast (lähemal ajal katsun end rohkem kurssi viia evolutsiooniga, mille linnulennult versiooni Carl Sagani esituses on siin.)... jne.
Ma ei väida ja arva, et ma selles mingi asjatundja saaksin olla või et see oleks üldse eesmärk, aga... antud juhul: mida rohkem on avastada, seda huvitavam on mul endal, isegi kui tutvumine ranges mõttes jääb vaid üldisele ja põgusale tasemele. Iga teadmine on uus ja huvitav.
Ehitab üles ja avab seda maailma, mis on igal hetkel meie ümber ja meie sees.
"I find the reality thrilling!" - 'jah', elule!
ja avastamisele:) - ma niii ühinen hr Dawkinsi sõnadega!
- sest kõik on vaid raamatu, interneti, youtube'i, inimeste, suhtluse, silmavaate ja puute kaugusel. Isegi, kui oled juba jala ukse valelt sisse pannud, siis üksnes kogemuse kaugusel!
ps: ma arvan, et 'pühendan' selle postituse Elele (mida iganes see 'pühendama' ka ei tähendaks, aga tore on sellele mõelda). ilmselt ma ei eksi kui ütlen, et ta on selles osas minuga n-ö soulmate.
*
Vaatasin ära u tunniajalise vestluse: The Poetry of Science: Richard Dawkins and Neil deGrasse Tyson.
Hr Tysoni mõte jäi kõrvu, et filosoof on "a scientist without a laboratory" ja et teadus ja filosoofia on omavahel lahku läinud ning võiks olla rohkem vastupidiseid juhtumeid. kuidas kellelegi, eksole, aga mul endal oli 'äratundmisrõõm' seda kuulata. just selles mõttes, et mõttetu on filosofeerida selliste asjade kallal, mille vastused on tegelikult teaduse vaatenurgast juba haardeulatuses.
aga, jah, tundub et nii või teisiti lähevad nad ühes suunas lahku ja ka filosoofial on "maad küllaga, mida künda".
*
Lõpetuseks üks pilt meie ülikooli kevadpeolt, mis oli häästi tore ja... elus peab siiski kõike olema:
(pildil, vasakult: Liina, Sirru ja mina;
ehk panen siia millalgi veel ka enda tehtud pilte)
No comments:
Post a Comment