"In all [these] cases, the evolutionary story is almost certainly a version of the Dodo's Tale. Ancestral flying birds are carried by their wings to a remote island where an absence of mammals opens up opportunities for making a living on the ground. Their wings are no longer useful in the way that they were on the mainland, so the birds give up flying, and their wings and costly wing muscles degenerate." (lk 286)
Evolutsioonilised lahknemised toimuvad ennekõike siis kui ühe liigi esindajad satuvad eraldatuna kusagile teise keskkonda. Ja mitte, et linnud teadlikult saari "vallutaksid" või püüaksid seda teha, vaid pigem juhtumisi. Lennates. Ja Dawkinsi sõnul on see küllalt tavaline juhtum, kus üks linnuliik satub ohtlikest imetajatest asustamata saarele ning kaotab seejärel tiivad, sest neid tiibu ei lähe lihtsalt enam tarvis.
Tulemuseks kohaneb lind maapealse eluga ning hakkab kaotama tiibu. Nõnda juhtus ka dodo'ga (hästi armas linnuke!). Tulemusena, lisaks lennuvõimetusele, harjub lind ka ohutu elukeskkonnaga, mistõttu - ma ütleks, et ekslikult - sai dodo oma nimetuse 'rumalusest, sest ta ei kartnud inimesi'. Pole see ju üldsegi linnu rumalus!!!
Õnneks oleme tänapäeval targemad. Kuid kurb lugu on see, et kõige selle tulemusena... dodo elu oli ilus, kuniks tuli inimene ja... brr, jube! Linnuke suri välja kusagil 17ndal sajandil.
Dawkins tsiteerib ka üht meenutuslikku luuletust Hilaire Belloc'ilt:
The Dodo used to walk around
And take the sun and air.
The sun yet warms his native ground -
The Dodo is not there!
The voice, which used to squawk and squeak
Is now for ever dumb -
Yet you may see his bones and beak
All in the Mu-se-um.
(lk 183)
Vahest mõistate, et Dodo lugu mulle lugedes hinge läks!
Muide, sarnane lugu juhtus ka teadaolevalt suurima linnuliigiga, kelle nimetuseks pandi Dinornis ning millest omakorda pärineb nimetus dinosaurus. Ilmselgelt on nt kuulus türannosaurus suguluses justnimelt lindudega:
Dinornis giganteus.
Tyrannosaurus.
Nende seoste kohta on nt siin kirjutatud nõnda: "Among the features linking theropod dinosaurs to birds are the three-toed foot, a furcula (wishbone), air-filled bones and (in some cases) feathers and brooding of the eggs."
Loen Dawkinsit ja mõtlen kui fantastiline see on, et teadus toob suisa aasta-aastalt päevavalgele uusi avastusi
(muuseas, evolutsioonibioloogia/evolutsiooniteooria parimaks kinnituseks on Dawkinsi sõnul ennekõike molekulaarbioloogia (nt DNA põhjal); isegi kui ühtki fossiili poleks leitud, on küllaga tõendeid evolutsiooniliste protsesside toimumise ning ajaloo kohta).
Näiteks vaid umbes 50-60 aastat tagasi hakati jälile saama sellele, mil viisil (ja et üldse) maakoor aja jooksul on liikunud, mis omakorda toob päevavalgele üha uusi seletusi ja avastusi. Teooria nimetus on inglise keeles plate tectonics ning selle põhjal on rekonstrueeritud maapinna liikumis(t)e ajalugu (Dawkins kirjutab sellest kõigest lähemalt lehekülgedel 296-301). Ehkki asi on keerulisem ja ausalt öeldes mingis aspektis endalegi veel veidi segane, siis peaks seda saama võrrelda nt nn "puu aastaringidega", mis teeb minu arvates asja mõnevõrra selgemaks.
Ühesõnaga: sellised avastused kokku on ühel hetkel tegelikult niivõrd loogilised, et paralleele ning (teaduslikke) seletusi võib tuua kavõi igapäevaelust. Seoses evolutsiooniga meenub kohe banaan, mille nn metsik versioon on teatavasti selline, kuid poodides saadaolev banaan on juba tundmatuseni "ära aretatud" - ehk selective breeding (ma ei tea kuidas seda eesti keeles nimetatakse). Sisuliselt sarnane asi, ainult natural selection, toimub looduse poolt. Olgu siis tegu lindude tiibade või millega tahes...
muidugi miljonite ja sadade miljonite aastate jooksul, ehkki ka veerandsajandiga on võimalik kunstlikult (selective breeding) selle protsessi näidata.
...olen raamatuga alles kusagil poole peal, suht iga päev paar peatükki (olenevalt pikkusest), kuid kui kellelgi peaksid olema sarnased huvid, siis täitsa julgeks soovitada. Vähemalt minu jaoks üks huvitavamaid asju, mida üldse lugenud olen:
Kirjeldus Rahva Raamatu poe kodulehel:
"Richard Dawkins is one of the world's best known science writers. In this authoritative book he looks at the history of life, exploring evolutionary biology. He journeys back into our past creating life-like reconstructions of our common ancestors."
Lehekülgi: 685.
Aasta: 2005 (esmatrükk 2004).
Lõpetuseks veel üks illustreeriv video, mille samuti tänu Dawkinsi raamatule leidsin:
Ehkki see on väääga linnulennult ja üldine (ning ilmselt mitte kõige parem) ülevaade. Dawkins on muide oma raamatu üles ehitanud vastupidisel suunal: tänapäevast minevikku. Jajah, evolutsioonibioloogia on mind üha enam huvitama hakanud.
Omamoodi naljakas ja kummaline on siia neid sõnu kirjutada, justkui peaksin siia (ikka ja jälle) tooma tõendeid, et see "teooria", mida ma "usun", vastab tõele. Ma ei hakka seda siin põhjendama, kuid ütlen lihtsalt seda, et kui seda teemat vähegi uurida, siis leiduvad pealtnäha keerulistele küsimustele ("mis kasu on poolikust silmast või tiivast?"; "mis on elu mõte?"; "miks ahvid on endiselt puude otsas?", jne) täiesti loogilised ja isegi lihtsad vastused, mis lähevad omavahel kooskõlla ning mida on võimalik mitmel viisil ka kaasajal ja sarnaseid olukordi vaadeldes või luues kontrollida.
Ning see on lummav tunne kui kõik äkitselt loogiline ning seletatav hakkab tunduma. Loomade maailm, loomade-putukate-lindude käitumine, kohanemine, Maa vanus, meie planeedi ajalugu, kuidas on nt võimalik teada saada seda milline kliima ja millised taimed kasvasid nt 70 miljonit aastat tagasi dinosauruste ajal... (ka taimed kivistuvad; ning ühtlasi jätavad oma kihte maapinna kihistusse). Nii huvitav, noh!
Ja sekka dodo lugu, kellele see postitus tegelikult pühendatud oli ja keda ma ette kujutan, kuidas ta kunagi meie planeedil elas ja ringi jooksis... olles sama moodi elusolend nagu iga teinegi...!
No comments:
Post a Comment