ühest kontserdist ja ühest raamatust.

Kontsert. 

Kui Piletilevi kassasse astusin, selgus seal, et vaid kolm kohta on järele jäänud, mille seas saab veel valida. Vähemalt Piletilevi poolt pakutavate kohtade asjus. Kõik järjestiku. Et ma polnud varem "triikrauas" sedalaadi kontsertsaalis käinud (mis osutus üllatavalt oivaliseks) ja et ekraanil näidatav skeem samuti suurt ei öelnud, siis arvasin, et need kolm vaba kohta on kindlasti kõige ees nurgas, kust mitte midagi näha pole... ehkki ka siis olin valmis sinna piletit ostma, sest lõppudelõpuks on see ju mõeldud ennekõike kuulamiseks...
Kuid läks hästi. Kohalejõudes selgus, et piisavalt lähedal ning lausa supervaade!

Kontserdiks niisiis järgmine: dirigendipuldis Neeme Järvi, pianist "imelaps" (ja seda ta vististi tõesti ka oli!) Tengku Ahmad Irfan ning repertuaaris muuhulgas Chopini I klaverikontsert. Lihtsalt super!

Ainsa märkusena segas asjaolu, et osa publikust hakkas mingil x-põhjusel klaverikontserdi esimese ja teise osa vahel plaksutama. Ka hiljem juhtus seda. (mis loogika? kas pole varem Chopini kontserti kuulnud... ja isegi vähegi muusikast taipav inimene peaks ju aru saama, et taolisel 'klassikalisel' klaverikontserdil on üldjuhul mitu osa, jne). Teiseks keegi islandlasest tüüp oma sõbrannaga (minu kõrvalistmetel), kes aplausi ajal otsustasid üksteisest üle rääkida, et teineteist ikka kuulda oleks. Oeh.

Veel üks tore asi lisakas kontserdile enesele oli see, et suisa hr president oli kohal ja hiljem esinejaid tänamas ja õnnitlemas:)

Video kolmandast osast ja aastatagusest ajast (ilma sümfooniaorkestrita versioon):

Kuigi orkestriga ja praegune esitus oli mu meelest hulga parem ja puhtam ja ilusam, jne!


Raamat.

Teiseks: tegelikult peaks see ehk mu unarussejäänud raamatublogisse minema, kuid nii ehk naa ei oska ma sellest raamatust väga rohkemat rääkida. Vähemalt peale selle, et: see mulle väga-väga meeldis!
Üsna juhuslikult kätte sattunud Friedrich Dürrenmatti teos "Kreeklane otsib kreeklannat". Võrdlemisi lühike, u 110 lk, kuid üle pika aja saan öelda, et üks lemmikraamatuid üldse!
Varasemad absoluutsed lemmikud on nt Irving Stone'i "Elujanu" ja Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesed". Ehk ka Nicole Kraussi "Armastuse ajalugu". Igaljuhul nüüd lisandus neile ja mingis mõttes ehk ületas too täna loetud raamat. Seal oli kõike: lausa müstilist ilu (meenus Longose Daphnis ja Chloe), stiili, kaasaegsust, ka põnevust, huumorit, kapitalistliku ühiskonna kriitikat ja kokku võttes - vähemalt minu jaoks - armastust ja mõtet!
Järelsõnas ütleb tõlkija Dürrenmatt sõnumit edastavat, "et aatomipommisajandil on komöödia ainukeseks draamažanriks, millega saab veel edasi anda traagilist. Seega eitab ta nn. dramaatilise kangelase olemasolu, kusjuures ainuvõimalikuks vastupanuosutajaks on lihtsalt "vapper inimene". Igasugune üldine perspektiiv on Dürrenmatti arust muutunud absurdseks - ainult üksikul inimesel on elus veel mõningaid šansse." (lk 109).

Kujutan ette, et need sõnad võivad võrreldes raamatu endaga mõjuda mõnevõrra triviaalselt, kuid... nagu öeldud, vähemalt minu jaoks oli see üle pika aja üks parimaid lugemiselamusi üldse:)

Tagantjärele on siiski raske öelda, milles see täpselt seisnes. Ilmselt kõiges. Nii üksikus kui üldises.