...ja veel muutustest.

Köögiaknast välja vaadates jääb silma puuokstesse takerdunud poroloonitükk; ilmselt pole eksitus arvata, et see pärineb maja katuse renoveerimistöödest, mis umbes nädala eest algasid hommikul kell üheksa ja lõppesid õhtul kaheksapaiku, nõnda mitu päeva järjest. Õnneks olin siis suurema osa ajast kodunt ära. Praegu on juba mõnda aega, päris mitu päeva, vaikus - siinse elukoha kohta võrdlemisi haruldane nähtus. Lõpuks ometi!

Kõiksugu pisiasjad, mida ma siinkohal ette loetlema ei hakkagi, ometi mõjutavad nad oluliselt üldpilti ja keskkonda. Võib-olla eelmises postituses mainitud muutuste tõttu hakkan neid nüüd üha paremini märkama. Uued võimalused või uute võimaluste sünd aga ei muuda nähtu teab-mis ilusaks, ehkki õhusrippuv lubadus peatsetele muutustele annab kõigele teatava ajutilisuse värvingu. Õigupoolest on see ajutilisus juba pikka aega kohal olnud, kuid loodetavasti hakkab üha enam oma lõpule- ja eesmärgini jõudmist saavutama.


Väga abstraktne jutt, ma tean. Aga:
üha vähem sallin ma lohakust, laiskust, mõtlematust, viitsimatust ja huvipuudust. Kohati on nõnda selgelt tajuda kuidas inimeste sellised iseloomujooned vastavale keskkonnale oma jälje jätavad ja seda enda järgi kujundavad. Ja vat sellistest paikadest ja inimestest tahan eemale. Sinna, kus valitseb vaimustus, teotahe, teadmistahe, ettevõtlikkus...
ma ei kannata paigalseisu ja üksnes hetkes olemist. Ja praegusel hetkel ma töötan selleks, et liikuda, mitte ei liigu selleks, et töötada. Mu lähedased, ma tean, te ei saa minust valesti aru: see ei tähenda, et ma ei tahaks töötada, aga eesmärk on viia töö-huviala ja õpingud omavahel kokku - ja see ju ongi parim kooslus! Tihtilugu vaid siis näeb inimest tegelevat kirega, sest see on talle huvitav. If it's not fun it's not worth it, nagu kallis T. ütleb.

Ja veel olen täheldanud, miski mida on mõneti ebamugav öelda, et siiski on olemas kontingent inimesi, kes nähtavasti pole oma mõtlemisvõimet teatud vanuseni välja arendanud või on see ühel arenguetapil nõnda kapseldunud, et elatakse endiselt kusagil 18nda sajandi "alaealisuse" mõttemallides ning kellega kokkuvõttes on võrdlemisi mõttetu suhelda: neil on lihtsalt silma ja kõrvaklapid ees ja ühine keel näiks suisa puuduvat. Ma polnud seda kunagi uskunud, kuid alles nüüd hakkab tõesti tunduma, et selliseid 'lootusetult parandamatuid' inimesi leidub.
Muidu poleks hullu midagi, igal inimesel on õigus oma vaadetele, kui nad ainult oma lollust vähem või rohkem õigustama või kaitsma ei hakkaks. Kõige hirmsam asi maailmas on toimekas nõmedus, nagu Goethe kirjutas. Tõepoolest, need napisõnalised inimesed, kes oskavad ainult muiata, teinekord räusata, kuid kes ei oska rääkida, veel vähem mõtelda, kuid kes oma enesekaitseks omandatud olekuga teinekord noid samavõrd naiivseid oma 'usku' oskavad pöörata - ma ei tea mida sellistega ette võtta. Vististi ignoreerida või lihtsalt eemale hoida. Tihtilugu peavad nood nende kritiseerijaid "arrogantseteks", kuid iseenda silmis palki ei näe ning - loomulikult - veel vähem oskavad või suudavad nad oma seisukohti põhjendada. Nad lihtsalt on ja tahavad, et ka neid nähtaks, mis on muidugi psühholoogiliselt aruaadav.
Ja nõnda tekivadki vastavad grupid või keskkonnad. Õnneks on asi muutunud nõnda, et tänapäeval elavad nad heal juhul kusagil urgudes maa-all, sest tänapäev tähendab siiski suures osas infoajastut, inimesed on siiski valdavas osas mõtlemisvõimelised ja nood vähesed kaovad lihtsalt kusagile ära (minu poolt siiski võrdlemisi optimistlik maailmapilt, võrreldes mõningatega). Nõnda nagu ma koolis mõne aasta eest rääkisin ja ka 10nda klassi õpilased kuulasid suht huviga. Või nagu A.K., mu endine eesti keele õpetaja ja praegune TLÜ õppejõud on rääkinud, et õhus on tunda noorte seas teatavat muutust. Jaa, mul on usku tänapäeva noortesse!


Kirjutaks ehk veel, kuid see oli põhiline mida ma öelda tahtsin. Olen lihtsalt terve elukeskkonna otsingutel. Mulle ei meeldi teha säärast eristust, sest ma tõepoolest pean igast inimesest väga-väga lugu ja arvan, et tihtilugu ei saa inimene ise parata, milliseks ta kujuneb, jne. Kuid puht terve mõistuse najal ja nimel tuleb säärane eristus mu meelest ühel hetkel ilmsiks.
Ja ma ei ütle, et inimesel peaks olema nii või naasugune haridus või et üldse peaks olema mingi haridus, aga too teatav haritus ja natukenegi kriitiline mõtlemisvõime ning seeläbi teistest lugupidamine võiks siiski olla, oskus nii iseennast kui teisi kuulata. Huvi nii iseennast kui teisi kuulata. Kui puudub huvi - siis mida siin enam tahta on!?
See on minu arvates miinimum, et inimene saaks täisväärtuslikult kuuluda ühiskonna hulka. Ja mitte, et ma tunneksin end olevat rünnatud või ohustatud säärastest inimestest, aga rohkem kui varem olen ma hakanud märkama, et selliseid inimesi on tõepoolest olemas. Nad lihtsalt on ja see näibki olevat nende ainus eesmärk. Kuid keegi ei saa lihtsalt olla ning kui ta seda tahab, vajab ta selleks teatavat resurssi ja õigustust, isegi kui see on saavutatud ülimalt 'kunstlikult'. Järeldused võite siit muidugi ise teha.


Praeguseks lõpetan, sest pean lippama. Ja, jällegi, see jutt on siin tegelikult mõttetu, kirjutatud ennekõike vaid iseendale. Ma ei usu, et keegi seda lugedes millestki väga targemaks saaks. Ja võib-olla kõlas see sedapuhku mitte-minulikult karmilt, hukkamõistvalt või suisa halvustavalt. AGA, nagu ma ütlesin, viimasel ajal olen selliseid asju täheldanud ja seoses tekkivate uute võimalustega hakkan paratamatult mõtlema sellele, et olukorda muuta.

Eelnevat juttu iseloomustab minu arvates ääretult tabavalt see laul:



P.S. Üks lugemissoovitus: Rebecca Skloot "The Immortal Life of Henrietta Lacks". Siinkohal piirdun vaid nime mainimisega ja sellega, et minu arvates on tegu ülihea raamatuga (ehkki olen hetkel alles 80ndal leheküljel); samuti seisan siin vaid iseenda vaimustuse eest, aga et ma kirjutan seda ühtlasi ja ennekõike siiski iseendale, siis ei saanud seda raamatut ka mainimata jätta:)

Cheers!