lihtsalt pidin seda jagama...

masinate evolutsioon

[ehk natuke ilukirjanduslikku spekuleerimist ja fantaasialendu]

Võib arvata, et alguses oli lihtsus. Kuid ka lihtsus oli Midagi - näiteks erinevad aineosakesed ja nendevaheline mõju (või "jõud" - kuidas keegi soovib nimetada). Kogu see Miski - see Supp - see oli olemas.

Igaljuhul: ühel hetkel ja täpsemalt: ühel perioodil - umbes 4,54 miljardit aastat tagasi - kujunes välja meie planeet Maa. Vesi kui selline kujunenut mõningate andmete kohaselt u 3,9 miljardit aastat tagasi ning esimesed elusolendid veel u 3,4 miljardit aastat tagasi.

Üks korrapärasemaid ja stabiilsemaid moodustisi on ilmselt teemat; nii nagu ka talvised lumehelbed võtavad teatud tingimustel vastava kuju. Selles lihtsuses on olemas teatav struktuur ja struktuuril ajaline kestus.
Miski pole igavene, üks aine tõmbab teist ja Supp ei näi lakkavat lainetamast, ometi - ja see pidi juhtuma vaid ühe korra - kujunes välja struktuur, mis juhtus produtseerima endast koopiaid: mitte üks ei muutunud iseenesest mitmeks, vaid tõmbas ligi osakesi, mis omakorda tõmbasid ligi osakesi, mis omakorda tõbasid ligi osakesi... ja millest igaüks moodustas omaette terviku ja selles tervikus vastavad "juhised", milline saab olema järgmine tervik. Ta "toitus".

Ühtlasi sündis pärilikkus; kuid et sedalaadi automaatsel kopeerimisel juhub ikka ja jälle vigu, satub sekka ootamatuid aineid, siis hakkas välja kujunema teatav variatsioon. Kogu selles Supis hakkasidki rolli mängima kolm põhilist tegurit: pärilikkus, variatsioon ja kestvus; ning nendest kolmest tulenevalt: selektsioon (selection) ehk valik. "Looduslik valik," kui võib öelda.
Et Supis "toitu" pole lõputult, siis paratamatult ühed lagunesid, kaotasid oma pidevuse, teised kestsid edasi. Edasi keses, suuresti tänu juhuslikele mutatsioonidele, toimus miljonite-miljonite Supis ulbitud aastate vältel pidev järk-järguline areng: "surid välja" (kadusid, lagunesid) lihtsamad struktuurid ning jäid alles ja täiustusid need, mis juhtusid olema täiuslikumad. Neil polnud mõistust, neil polnud tahet, nad lihtsalt olid olemas ja kujunsid, ilma igasuguse "tunde" või "tahte" kui selliseta - sest "tunne" ja "tahe" eeldab komplekssemat organismi, aju, sensoreid, jne.

Supis hulpides ja erinevate ainete ja koosmõjudega kokku põrkudes hakkas kopeeruvale - ja ühtlasi kopeeritavale - ümber kujunema teatav "kaitsev kiht". See kiht ei "tekkinud" või ei "arenenud" mitte niivõrd ühe üksuse elu ajal, vaid "juhistes", struktuuris toimus vahel juhuslikke muudatusi, mis osutusid vastupidavamateks kui teised, ja et nad kandsid eneses edasi seda sama muudatust, siis kandus see edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Mitte miski ei "kaitsnud" end selles tähenduses, vastavalt keskkonnale ja Supis ulpides juhtusid nad lihtsalt kujunema arvult levinumaks kui need, mis olid lihtsama ülesehitusega ja seetõttu keskelt läbi ebastabiilsemad ning lühema kestvusega ning kippusid lagunema.


Nõnda, selles Supis, tekkis rakk, mitmeraksed olendid... nad olid "ellujäämismasinad"; ja - ilma, et oleks olnud olemas mingi "tahe" või "suunatus" - arenes välja näiteks: nt valgustundlikkus; ja hiljem rakud, mida võib nimetada seemne- ja munarakkudeks. Põhjus on iseenesest väga lihtne: kahe isendi ristumisel ja informatsiooni ülekandel tekib suurem variatiivsus ja seeläbi suurem võimalus alles püsida kui neil isenditel, kes teevad iseendast sisuliselt ühesugusid koopiaid - kui esimesi saadab pidev "areng", siis teised on võrdlemisi muutumatud.
Sealt päineb 'seksuaalsus' ning ühtlasi võib seda pidada sugulise erinevuse sünniks; sel on muidugi järgnev aspekt: soodsamad tingimused püsima jäämiseks on neil olenditel, kes on "täiuslikumad", "rohkem arenenud" ning kõik see vajab aega, toitu, kaitset. Muidugi ei juhtunud see üleöö, selleks läks aega miljoneid-miljoneid aastaid; areng ja muudatused ei toimunud mitte niivõrd ühe elu jooksul, vaid põlvkondade ja juhuslike mutatsioonide ning pidevate surma-sünni ja väljasuremiste (loe: kadumiste, lagunemiste) ning ellujäämiste (loe: edasipüsimiste ja informatsiooni edasiandmiste) käigus...


***

...selle segase, abstraktse ja võib-olla faktiliselt mitte üldse täpse jutu jätkuks võib mõtelda kasvõi neile taimedele-loomadele, mis on inimeste poolt aretatud, need rebased, mis u 50. aastaga aretati nõnda koerasarnasteks (valiti jaa paaritati omavahel kõige sõbralikumad isendid), jne...

Ellujäämismasinad on geenide viis edasi püsida.


Dawkins toob mängu mõiste "meem", mis on uus isekopeeruv replikaator. Nii nagu geenid lihtsalt on ja kõikvõimalikud "elusolendid" on nende kandjad (inimesed, taimed, loomad - teinekord ka kolooniad, nt mesilased, sipelgad; ka inimene, mis on teatavas mõttes geenide koloonia)... nii on inimesed meemide kandjad. Meemid kanduvad edasi, et püsida ja kasutavad selleks ära inimesi.
Kuid siin on huvitav aspekt: nii nagu geenid määravad teatavad statistilised tingimused end kandvatele masinatele (nt inimene ei saa lennata), nii määravad ka meemid, kuid sealjuures on masinad saavutanud teatava iseseisvuse. Põhjus on lihtne: mida iseseisvam ellujäämismasin, seda suurem tõenäosus on tal väliskeskkonnale paremini reageerida ja edasi püsida. Mitte, et mõni putukas või mistahes olned "tahaks" edasi püsida (nt kolooniates on loomulik, et mitmed olendid lähevad "vabatahtlikult" surma, sest neil on lihtsalt vastavad juhised - seda kõike geenide üleüldise kestvuse nimel, juhul kui kolooniale ja geenisupile on see üleüldiselt "kasulik")... - nad on lihtsalt selliseks "programmeeritud", see tähendab: kujunenud, sest vastasel juhul oleksid nad välja surnud.

Nõnda on arenenud välja nii "valikuvabadus" (sest see on osutunud geenide edasikestmisel kasulikuks) ning ühtlasi aju ning "teadvus"; ning koos kõige eelnavaga ka ellujäämismasinate suurem iseseisvus oma 'programmeerijatest'.

***

KUID kust läheb piir programmeeritava ja programmeeritud ellujäämismasina vahel? Dawkins väidab, et geen või meem eeldab sisuliselt isekopeeruvust, mille vahendeks on kas vastav olend ellujäämismasin...
see tähendav teatavat ärakasutamist, "söömist".

Mäletan üht nalja, et "põrandad kasutavad inimesi ära, et inimesed neid pidevalt juurde ehitaksid ja seeläbi paljundaksid"; Dawkins peab meemide kandjaiks ennekõike inimeste ajusid (koos inimeste enestega, loomulikult), kuid kas ei kanna nii meeme kui geene kogu keskkond? Kuhu tõmmata piiri?
Jared Diamond näitas edukalt kuidas Ida ja Lääne majanduslik erinevus ei tule mitte geneetikast, vaid geograafiast ja geograafilisest juhuslikkusest, eks nõnda ole ju ka kõigi muude masinatega, mis peavad "ära kasutama" oma keskkonda: nii nagu ideed kasutavad ära inimesi, geenid mistahes elusolendeid, nõnda kasutavad ära ("kasutavad ära" mitte (teadliku) ekspluateerimise mõttes) oma keskkonda erinevad mineraalid, et nad saaksid olemas olla, nõnda kasutab ära oma keskkonda vesi, et ühel hetkel maha sadada ja siis taas aurustuda...
Lihtsalt geenid ja meemid on ühed olulised vaheetapid ja astmed, mis on juhtumisi aset leidnud, et ühed ained grupeeruksid just niimoodi, mitte aga naamoodi...

...muuhulgas kujundades kaasproduktina nt erinevaid olendeid, mis on saavutanud teatava "iseseisvuse" (mitte, et "iseiseisvust" kui sellist evolutsioonibioloogilises mõttes üldse olemas oleks) ja inimese, kes ON VÕIMELINE SAAMA ARU ISEENDA TEKKEST JA PROTSESSIST. Vat see on IME!


Aga kogu selle spekulatsiooni ja hämamise ja ehk udujutu tulemusena tekib küsimus (olles lisaks kõigele võhik ja alles valdkonda avastamas): kas evolutsioonibioloogiat ei võiks asendada millegi veel üldisemaga: "evolutsioon" laiemas mõttes. Ja kas just "evolutsioon", pigem ehk üleüldine tendents ainetel koonduda, omada mingit füüsilist-keemilist (vms) mõju...

...mu meelest hästi huvitavad küsimused! Kahju, et sellest veel ei tea ja et siinne arutlus on nõnda ähmane ja võib-olla suuresti ekslik, aga mu meelest põnev teema!


Kui programmeerijateks on teatavad vähegi püsivad algkomponendid (nt erinevad ained, DNA molekulid, inimeste genereeritud ideed, keeled, mis tahes - igaüks neist erineval ajaskaalal) ja nende kandjateks erinevad masinad (ennekõike elus, aga mu meelest võiksid olla ka eluta olendid; lõppeks ei ole "elu" ju miski muu kui isekopeerumine...)...


Lõpetuseks üks video:

Ehkki rangelt võttes ei tasu seda videot tõsiselt võtta: kui masinates toimuks säärane evolutsiooniline areng, et neist saaksid tõepoolest mei planeedi valitsejad, siis on jabur mõtelda, et "üks masin sööks teise ära nagu loomad seda teevad" (juhul kui toituval masinal pole kõhus mingit 'töökoda', mis toiduks saanud olendi kuidagi enda "organismi" sulandaks või monteeriks).
Sellegipoolest mu meelest huvitav video!


PS: tundub, et Richard Dawkinsi "The Selfish Gene" võib tõesti panna maailma teise pilguga vaatama!
Muidugi: kelles tekitab masendust, keda paneb imestama ja elu üle rõõmu tundma! Ja, tõesti, kuidas üldse saab tahta midagi "enamat" (nt 'teispoolsust', vms) kui meil - inimestel - on võimalus tunda, ja sealjuures veel teadvustada oma tundmist ja nägemist, mõtelda "ma olen olemas, ma näen, ma tunnen!" - mitte ühelgi meile teadaoleval elusolendil pole Sellist enesereflektsioonivõimet!
Nõnda igapäevane, nõnda lihtne, ometi ju nõnda eriline!

Tundkem rõõmu siis oma kaasinimestest ja iseendast, mitte vahendatuna läbi mõne teise kujuteldud maailma või olendi - minu arvates ennekõike nõnda saame elada tõeliselt väärtuslikult ja anda endast parimat, nii iseendale kui teistele, igas mõttes!:)

Lana Del Rey!

Nii, avastasin enda jaoks ühe uue laulja, nimeks Lana Del Rey. Tema esimene album ilmus aastal 2010 (kui ma nüüd ei eksi) ja teine ("Born to Die") 2012, seega võrdlemisi uustulija. Wikipedia andmetel on ta hetkel 25. aastane ning 21. juunil saab 26.
Senise kuulamise põhjal tundub, et tegu on kellegagi, kes teeb oma asja hingega, kel on oma isukupärane ja sealjuures loomulik käekiri ja... näib, et temas on see, mida ma artistide puhul ilmselt kõige enam hindan: tung otsida ja teha midagi uut! Ja ma ei mõtle originaalitsemist, vaid seda, et see uue-otsing tuleb kuidagi loomulikult, iseendast ja iseenesest, mitte teiste soovist või ootustest lähtuvalt.

Mõistagi, see kõik pole lihtne ja minu arvates enamus kipuvad püsima päris kindlates piirides ja žanrites (ja see pole alati halb). Artistid, kes minu arvates geniaalse laiahaardelisusega silma paistavad on nt Michael Jackson, Serge Gainsbourg ning ilmselt ka Tom Waits (viimase loominguga ma pole jõudnud eriti veel tutvuda) - nende puhul ei teadnud kunagi, et millega nad järgmisena lagedale võivad tulla.
Mulle tundub, et Lana Del Rey on sarnane!
Ehkki: albumit "Born to Die" saadab võrdlemisi sarnane toon, siis esimese albumiga võrreldes on see jällegi midagi teistsugust. Ma tahaks loota, et kolmas album tuleb jälle midagi uut ja võib-olla värvikirevam kui eelnevad kaks kokku. Eks seda näha ole.

Mis veel: ta näib olevat tõeline perfektsionist, nii muusika kui videopildi alal, ühel või teisel viisil on iga teos kordumatu ja kõige paremas mõttes lõpuni välja lihvitud! Ka intervjuust ilmneb see sisukus ja pühendumus:



Ilmselt üks levinumaid laule "Blue Jeans":



Teine tuntuimatest on "Without you". Mulle endale on meeldinud (ja ehk isegi rohkem meeldinud) nt "Million Dollar Man" (ei leidnud praegu head linki) ja "Lucky ones".
Kuid ilmselt kõige enam meeldivad järgmised kaks laulu:

Mermaid Motel (1):


ja teisena Gramma (2):



Mitmed (või enamus) laulud on siiski ka sellised, et jätavad külmaks või kui isegi saan aru, et laulud on head, siis pole päris minu maitse... kuid need kaks, eriti esimene - üle pika aja avastasin midagi sellist, mida mulle tõesti väga kuulata meeldib:)
"Mermaid Motel" kõlas küll esimesel kuulamisel kuidagi võõralt, imelikult ja isegi kuidagi 'suvaliselt', kuid mida enam seda kuulan (eriti kõrvaklappidega ja vol-talutava-maksimumi peal), seda rohkem see lugu meeldima hakkab ja seda rohkem tuleb esile see särts ja pinge, minu nägemist mööda ka see lihvitus ja et "kõik on omal kohal", mis minu arvates seda laulu ja muusikat saadab!

lugemis(t)est...

Nagu teate, meeldib mulle lugeda!
Sellega on muidugi omamoodi lugu: gümnaasiumi lõpuks olin vaevalt 10 raamatut läbi lugenud (kui sedagi) ning neiu L. oli see, kes mind lugema, õppima ning huvi tundma inspireeris. Mäletan siiani sära ta silmis kui ta mulle tollal abituriendina (oli see vist aasta 2003 või 2004) õhinal rääkis Tartu Ülikooli avalikust loengust (või avatud uste päevast)...
ja need teadmised, mida ta kõikjalt ammutas! Meie planeedi Maa vanusest kuni nt põhiteadmisteni Nietzsche isiksuse ja filosoofiani, olles ise tollal 17.-18. aastane. Vat selline inimene sai minule "saatuslikuks" ja ilmselt suuresti tänu Temale olen ma täna see kes olen... ja ma olen rõõmus selle üle, kes olen - keegi, kes tunneb naudingut avastamistest!
Ja teine tüdruk - kes on seda kõike omamoodi tasakaalustanud ja toonud mind tagasi kui esmane 'ärkamine' oli aset leidnud - on neiu E.

Aga see selleks.
Igaljuhul: kui algselt mulle ei meeldinud lugeda, see oli tüütu ja igav, isegi kui nt Remarque võis teinekord isegi päris huvitavaks muutuda (kohustusliku kirjandusena), siis pärast eksami sooritust (spikriga või ilma) jätsin raamatu sinnapaika. Siiani olen võrdlemisi aeglane lugeja; ning lugemise algusaastatel (paar-kolm aastat pärast gümnaasiumit) - siis kui hakkasin aru saama, milline maailm sealt võib avaneda - oli lugemine küll tore, kuid protsess ise omamoodi piin: eks vajab see ju siiski võrdlemisi suurt pühendumust ja aega.

Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma: lugemine läheb suht ludinal ja see on täielik nauding. Lisaks muidugi lõputöö, mis ootab kirjutamist...


Niisiis tahtsin lihtsalt jagada oma praegust (kavandatavat) lugemiskava:

hetkel käsil:
1) Richard Dawkins "The Selfish Gene" 
- nn 'isekas geen'. Ühe teise raamatu alguses räägib Dawkins, et nii mõnedki inimesed olla pärast "Iseka geeni" lugemist tema juurde tulnud ning kurtnud, et: uni on läinud ja kõik tundub kuidagi... tühine, mõttetu, sisutu. Ehk osalt neist tiivustatuna kirjutas ta artiklikogumiku "Unweaving the Rainbow" - raamat teaduse ilust ja võlust!
Teised aga on need, keda sama info sütitab elust seda rohkem rõõmu tundma! Noh, viimast hulka kuulun ka mina.
Olen raamatuga alles u 66ndal leheküljel (ja eelnevalt temalt lugenud raamatuid "Jõgi Eedenist" ning "The Ancestor's Tale"), kuid - tõepoolest - niivõrd haarav, huvitav... ja paneb juba praegu siiski elu natuke teisiti vaatama!
Geeni vaatepunktist: inimesed on "ellujäämismasinad" (survival machines) - mulle meeldib see nimetus! Kuid ühtlasi on nad saavutanud teatava iseseisvuse ja valitsuse oma geenide üle. Dawkins toob paralleeli malet mängiva arvutiprogrammiga: kõik käigud pole inimeste/programmeerija poolt üksühele ette programmeeritud, pigem on programmeeritud teatud käitumisjuhendid, et kuidas võiks vastavas olukorras käituda, misjärel on programm jäetud omapäi, et ise hakkama saada. Inimestega on sama lugu: me oleme programmeeritud geenide poolt (ja nn loodusliku valiku tulemusel), kuid meil on teatav võim meie geenide üle, kusjuures inimestel suurem kui loomadel ("elu mõte" pole üksnes järglasi saada); ometi määravad nad üldjuhul üht: elu alalhoiuinstinkti + paljunemistungi - mõlemad olulised, et geenid saaksid edasi kanduda ja iseendast üha uusi ja uusi koopiaid teha. Meie oleme nende "sõidukid"; sõidukid, kes kohati tõstavad mässu.
Igaühe enda otsustada kas see mäss on hea või halb, kuid minu arvates näitab see inimese vabadust ja see on tore...:)

Ja eks ole ju võluv: sisuliselt elutust ainest oleme jõudnud punktini, kus meie planeedil on arenenud nõnda kirev elu! Ja selleks ei läinud tarvis muud kui... ühe isekopeeruva molekuli teket, mis omakorda tegi võimalikuks ja sai eelduseks evolutsioonile: pärilikkuse (kui kopeeritakse iseennast, siis päritakse ka vastavad kopeerimisjuhised ja muu säärase), variatsiooni (ükski kopeerimine ei toimu vigadeta) ning nende põimumisel: valik (selection). Ja... voila!
Küsite: kuidas saab olla nii, et elutust ainest tekkis elu?
Olen nüüdseks üht-teist evolutsiooni kohta lugenud ja seda pole ju raske ette kujutada: isegi elutul ainel on 'komme' koonduda ja sarnast või erinevat ainet ühel või teisel viisil tõmmata või tõugata; ning arvestades, et meile on antud miljoneid-miljoneid-miljardeid aastaid (kujuteldamatu, kas pole!), siis... see pidi juhtuma vaid korra ("it only had to happen once"), et sellises ainete supis saaks tekkida üks vastav isekopeeruv molekul...!
Ta kopeerus-kopeerus ja lihtse arvutuse kohaselt levis ühtäkki massiliselt, temas tekkisid erinevused, geenid puhtautomaatselt ja 'loodusliku valiku' tulemusel "leiutasid" endale uusi viise, kuidas end kaitsta ja edasi püsida ("nõrgad" lihtsalt surid välja ja kadusid). Mind hämmastab ja mulle meeldib mõtelda sellele, et siit ei ole mõtet otsida mingit tahet inimlikus mõttes... ja seda hämmastavam on need tahted ja tunded mis on praegu inimestel ja loomadel (jah, ja mis ühtlasi aitavad geenidel end endiselt võrdlemisi hästi edasi kanduda - mitte, et geenid seda "tahaksid", aga nad lihtsalt on... - see on mu meelest hästi huvitav teema!)!

Ja need molekulid teevad imesid: paarist pisikesest rakust võib sisuliselt areneda inimene (või mistahes olend, olenevalt vanemate liigist)!
Kui selle üle järele mõelda, siis ei midagi müstilist, samas ju niivõrd imeline!

Jne. Nagu öeldud: raamat alles pooleli (ja üht-teist jutust põhines praegu tema teistel mainitud raamatutel).


Järgmisena on plaanis "Iseka geeni" nn 'järg':
2) Richard Dawkins "The Extended Phenotype"
Olen jupp aega tagasi natuke selle raamatu algust lugenud ja seal ta kirjutas, et kui autoril võib olla üks raamat mida autor ise tahaks, et tema lugejad kindlasti loeksid, siis oleks see Dawkinsi puhul "The Extended Phenotype". Millalgi pärast seda ilmus Dawkinsi u 600-700 leheküljeline "The Ancestor's Tale" ja ma ei oska öelda millist teost ta tänapäeval on olulisimaks peab (ilmselt üht neist kahest-kolmest).

Nagu ma aru saan, siis räägibki raamat sellest, et mis saab siis või mis võimalused avanevad kui inimene saavutab üha enam võimu oma programmeerija ehk geneetika üle...
Niisiis moodustavad need kaks raamatut justkui ühe põneva rännaku, mis on lihtsalt kahe osaline.


Kolmas:
3) Peter Sloterdijk "Bubbles: Spheres Volume I: Microsphereology",
ilmunud algselt 1998 (II osa 1999 ja III osa 2004 - kui õigesti mäletan) ning tõlgitud nüüd, st 2011, saksa keelest ka inglise keelde.
Eelneva kolme raamatu põhjal võiks tekkida mõningaid lõputöö ideid.


Lisaks plaanin sinna kõrvale lugeda täna Rahva Raamatu raamatuturult u 1 euro eest saadud
4) Marilyn Yalom "Rindade ajalugu".
Häirivad küll juba alguse (ja tagakaane) juures silma jäänud paar trükiviga, aga üleüldiselt... räägib pealkiri iseenda eest. Naiste rinnad pole miskid, mis oleksid üleüldiselt ja alati (olnud) seotud seksuaalse nägemusega" (nt Aafrikas ja Vaikse ookeani saarte kultuurides ei ole rinnal sellist erootilist tähendust nagu Läänes; mitte-läänelikel kultuuridel on oma fetišid, nt Hiinas väikesed jalad, jne)... - hämmastav, kuivõrd palju on tegelikult meie ümber kultuurisõltelisust, mida me aga oleme harjunud pidama tavapäraseks ja meist sõltumatuks!
Ja eks siingi ole mängus: geneetika + kultuur ja keskkond.

Üha enam huvitavad mind erinevad ajalood: näiteks tahaks kunagi lugeda "Lugemise ajalugu" (raamat, mis nt Islandil oli müügil, kuid ei raatsinud osta; eesti rahas oleks olnud u 400-500 eeku). See-eest ostsin sealt nt Darwini elulooraamatu... ja veel mõned hääd raamatud (mis on loetud või siiani pooleli).


Ning viiendaks
5) tahaks endale kunagi muretseda  
David Hull "The Philosophy of Biology".
Seda autorit on siin-seal mainitud ja tundub, et filosoofia-bioloogiahuvilisele justkui kohustuslik. U 600 lk lugemist, seal leidub nii üksikautorite artikleid kui ka koondautorlust.


Ja  kui peaks vähegi aega olema, siis võiks raamatukogust võtta
6) Norbert Elias "Tsiviliseerumisprotsess" (1. osa), alapealkirjaga "Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides".
Raamatukoi.ee kodulehel on seda iseloomustatud järgmiselt (ilmselt raamatust pärit sõnadega):

20. sajandi ühe kõige silmapaistvama sotsioloogi Norbert Eliase klassikaline uurimus inimkäitumise ja kommete muutumisest keskajast 20. sajandini. «Tsiviliseerumisprotsess» (1939) vaatleb põneval ja rikkalikul materjalil, kuidas on ajaloo käigus teisenenud inimeste söögitavad, hügieen ja viisakuskombed, muutunud suhtumine nuuskamisse, soojätkamisse ja vestluskunsti.

Teine osa on mul endal olemas, kuid esimesest võiks alustada ja see tundub tõesti huvitav. Kõik säärased ajaloolised-populaarteaduslikud uurimused panevad maailma - nii iseennast, kaasaega, kui kõike ümbritsevat - tiba teise nurga alt vaatama.

Üldiselt kõik (va nr 4) võiks vähemal või suuremal määral olla seotud mu potentsiaalse lõputööga. Nii et lugemist jätkub; ja ei saa eitada, et kurss vahepeal muutub ja üks raamat asendub teisega.
Igaljuhul: jah, huvitav-huvitav!


Nüüd aga tuleb äkitselt uni peale ja lähen magama. Homme jälle päev!
:)