Sellega on muidugi omamoodi lugu: gümnaasiumi lõpuks olin vaevalt 10 raamatut läbi lugenud (kui sedagi) ning neiu L. oli see, kes mind lugema, õppima ning huvi tundma inspireeris. Mäletan siiani sära ta silmis kui ta mulle tollal abituriendina (oli see vist aasta 2003 või 2004) õhinal rääkis Tartu Ülikooli avalikust loengust (või avatud uste päevast)...
ja need teadmised, mida ta kõikjalt ammutas! Meie planeedi Maa vanusest kuni nt põhiteadmisteni Nietzsche isiksuse ja filosoofiani, olles ise tollal 17.-18. aastane. Vat selline inimene sai minule "saatuslikuks" ja ilmselt suuresti tänu Temale olen ma täna see kes olen... ja ma olen rõõmus selle üle, kes olen - keegi, kes tunneb naudingut avastamistest!
Ja teine tüdruk - kes on seda kõike omamoodi tasakaalustanud ja toonud mind tagasi kui esmane 'ärkamine' oli aset leidnud - on neiu E.
Aga see selleks.
Igaljuhul: kui algselt mulle ei meeldinud lugeda, see oli tüütu ja igav, isegi kui nt Remarque võis teinekord isegi päris huvitavaks muutuda (kohustusliku kirjandusena), siis pärast eksami sooritust (spikriga või ilma) jätsin raamatu sinnapaika. Siiani olen võrdlemisi aeglane lugeja; ning lugemise algusaastatel (paar-kolm aastat pärast gümnaasiumit) - siis kui hakkasin aru saama, milline maailm sealt võib avaneda - oli lugemine küll tore, kuid protsess ise omamoodi piin: eks vajab see ju siiski võrdlemisi suurt pühendumust ja aega.
Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma: lugemine läheb suht ludinal ja see on täielik nauding. Lisaks muidugi lõputöö, mis ootab kirjutamist...
Niisiis tahtsin lihtsalt jagada oma praegust (kavandatavat) lugemiskava:
hetkel käsil:
1) Richard Dawkins "The Selfish Gene"
- nn 'isekas geen'. Ühe teise raamatu alguses räägib Dawkins, et nii mõnedki inimesed olla pärast "Iseka geeni" lugemist tema juurde tulnud ning kurtnud, et: uni on läinud ja kõik tundub kuidagi... tühine, mõttetu, sisutu. Ehk osalt neist tiivustatuna kirjutas ta artiklikogumiku "Unweaving the Rainbow" - raamat teaduse ilust ja võlust!
Teised aga on need, keda sama info sütitab elust seda rohkem rõõmu tundma! Noh, viimast hulka kuulun ka mina.
Olen raamatuga alles u 66ndal leheküljel (ja eelnevalt temalt lugenud raamatuid "Jõgi Eedenist" ning "The Ancestor's Tale"), kuid - tõepoolest - niivõrd haarav, huvitav... ja paneb juba praegu siiski elu natuke teisiti vaatama!
Geeni vaatepunktist: inimesed on "ellujäämismasinad" (survival machines) - mulle meeldib see nimetus! Kuid ühtlasi on nad saavutanud teatava iseseisvuse ja valitsuse oma geenide üle. Dawkins toob paralleeli malet mängiva arvutiprogrammiga: kõik käigud pole inimeste/programmeerija poolt üksühele ette programmeeritud, pigem on programmeeritud teatud käitumisjuhendid, et kuidas võiks vastavas olukorras käituda, misjärel on programm jäetud omapäi, et ise hakkama saada. Inimestega on sama lugu: me oleme programmeeritud geenide poolt (ja nn loodusliku valiku tulemusel), kuid meil on teatav võim meie geenide üle, kusjuures inimestel suurem kui loomadel ("elu mõte" pole üksnes järglasi saada); ometi määravad nad üldjuhul üht: elu alalhoiuinstinkti + paljunemistungi - mõlemad olulised, et geenid saaksid edasi kanduda ja iseendast üha uusi ja uusi koopiaid teha. Meie oleme nende "sõidukid"; sõidukid, kes kohati tõstavad mässu.
Igaühe enda otsustada kas see mäss on hea või halb, kuid minu arvates näitab see inimese vabadust ja see on tore...:)
Ja eks ole ju võluv: sisuliselt elutust ainest oleme jõudnud punktini, kus meie planeedil on arenenud nõnda kirev elu! Ja selleks ei läinud tarvis muud kui... ühe isekopeeruva molekuli teket, mis omakorda tegi võimalikuks ja sai eelduseks evolutsioonile: pärilikkuse (kui kopeeritakse iseennast, siis päritakse ka vastavad kopeerimisjuhised ja muu säärase), variatsiooni (ükski kopeerimine ei toimu vigadeta) ning nende põimumisel: valik (selection). Ja... voila!
Küsite: kuidas saab olla nii, et elutust ainest tekkis elu?
Olen nüüdseks üht-teist evolutsiooni kohta lugenud ja seda pole ju raske ette kujutada: isegi elutul ainel on 'komme' koonduda ja sarnast või erinevat ainet ühel või teisel viisil tõmmata või tõugata; ning arvestades, et meile on antud miljoneid-miljoneid-miljardeid aastaid (kujuteldamatu, kas pole!), siis... see pidi juhtuma vaid korra ("it only had to happen once"), et sellises ainete supis saaks tekkida üks vastav isekopeeruv molekul...!
Ta kopeerus-kopeerus ja lihtse arvutuse kohaselt levis ühtäkki massiliselt, temas tekkisid erinevused, geenid puhtautomaatselt ja 'loodusliku valiku' tulemusel "leiutasid" endale uusi viise, kuidas end kaitsta ja edasi püsida ("nõrgad" lihtsalt surid välja ja kadusid). Mind hämmastab ja mulle meeldib mõtelda sellele, et siit ei ole mõtet otsida mingit tahet inimlikus mõttes... ja seda hämmastavam on need tahted ja tunded mis on praegu inimestel ja loomadel (jah, ja mis ühtlasi aitavad geenidel end endiselt võrdlemisi hästi edasi kanduda - mitte, et geenid seda "tahaksid", aga nad lihtsalt on... - see on mu meelest hästi huvitav teema!)!
Ja need molekulid teevad imesid: paarist pisikesest rakust võib sisuliselt areneda inimene (või mistahes olend, olenevalt vanemate liigist)!
Kui selle üle järele mõelda, siis ei midagi müstilist, samas ju niivõrd imeline!
Jne. Nagu öeldud: raamat alles pooleli (ja üht-teist jutust põhines praegu tema teistel mainitud raamatutel).
Järgmisena on plaanis "Iseka geeni" nn 'järg':
2) Richard Dawkins "The Extended Phenotype"
Olen jupp aega tagasi natuke selle raamatu algust lugenud ja seal ta kirjutas, et kui autoril võib olla üks raamat mida autor ise tahaks, et tema lugejad kindlasti loeksid, siis oleks see Dawkinsi puhul "The Extended Phenotype". Millalgi pärast seda ilmus Dawkinsi u 600-700 leheküljeline "The Ancestor's Tale" ja ma ei oska öelda millist teost ta tänapäeval on olulisimaks peab (ilmselt üht neist kahest-kolmest).
Nagu ma aru saan, siis räägibki raamat sellest, et mis saab siis või mis võimalused avanevad kui inimene saavutab üha enam võimu oma programmeerija ehk geneetika üle...
Niisiis moodustavad need kaks raamatut justkui ühe põneva rännaku, mis on lihtsalt kahe osaline.
Kolmas:
3) Peter Sloterdijk "Bubbles: Spheres Volume I: Microsphereology",
ilmunud algselt 1998 (II osa 1999 ja III osa 2004 - kui õigesti mäletan) ning tõlgitud nüüd, st 2011, saksa keelest ka inglise keelde.
Eelneva kolme raamatu põhjal võiks tekkida mõningaid lõputöö ideid.
Lisaks plaanin sinna kõrvale lugeda täna Rahva Raamatu raamatuturult u 1 euro eest saadud
4) Marilyn Yalom "Rindade ajalugu".
Häirivad küll juba alguse (ja tagakaane) juures silma jäänud paar trükiviga, aga üleüldiselt... räägib pealkiri iseenda eest. Naiste rinnad pole miskid, mis oleksid üleüldiselt ja alati (olnud) seotud seksuaalse nägemusega" (nt Aafrikas ja Vaikse ookeani saarte kultuurides ei ole rinnal sellist erootilist tähendust nagu Läänes; mitte-läänelikel kultuuridel on oma fetišid, nt Hiinas väikesed jalad, jne)... - hämmastav, kuivõrd palju on tegelikult meie ümber kultuurisõltelisust, mida me aga oleme harjunud pidama tavapäraseks ja meist sõltumatuks!
Ja eks siingi ole mängus: geneetika + kultuur ja keskkond.
Üha enam huvitavad mind erinevad ajalood: näiteks tahaks kunagi lugeda "Lugemise ajalugu" (raamat, mis nt Islandil oli müügil, kuid ei raatsinud osta; eesti rahas oleks olnud u 400-500 eeku). See-eest ostsin sealt nt Darwini elulooraamatu... ja veel mõned hääd raamatud (mis on loetud või siiani pooleli).
Ning viiendaks
5) tahaks endale kunagi muretseda
David Hull "The Philosophy of Biology".
Seda autorit on siin-seal mainitud ja tundub, et filosoofia-bioloogiahuvilisele justkui kohustuslik. U 600 lk lugemist, seal leidub nii üksikautorite artikleid kui ka koondautorlust.
Ja kui peaks vähegi aega olema, siis võiks raamatukogust võtta
6) Norbert Elias "Tsiviliseerumisprotsess" (1. osa), alapealkirjaga "Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides".
Raamatukoi.ee kodulehel on seda iseloomustatud järgmiselt (ilmselt raamatust pärit sõnadega):
20. sajandi ühe kõige silmapaistvama sotsioloogi Norbert Eliase klassikaline uurimus inimkäitumise ja kommete muutumisest keskajast 20. sajandini. «Tsiviliseerumisprotsess» (1939) vaatleb põneval ja rikkalikul materjalil, kuidas on ajaloo käigus teisenenud inimeste söögitavad, hügieen ja viisakuskombed, muutunud suhtumine nuuskamisse, soojätkamisse ja vestluskunsti.Teine osa on mul endal olemas, kuid esimesest võiks alustada ja see tundub tõesti huvitav. Kõik säärased ajaloolised-populaarteaduslikud uurimused panevad maailma - nii iseennast, kaasaega, kui kõike ümbritsevat - tiba teise nurga alt vaatama.
Üldiselt kõik (va nr 4) võiks vähemal või suuremal määral olla seotud mu potentsiaalse lõputööga. Nii et lugemist jätkub; ja ei saa eitada, et kurss vahepeal muutub ja üks raamat asendub teisega.
Igaljuhul: jah, huvitav-huvitav!
Nüüd aga tuleb äkitselt uni peale ja lähen magama. Homme jälle päev!
:)
No comments:
Post a Comment