masinate evolutsioon

[ehk natuke ilukirjanduslikku spekuleerimist ja fantaasialendu]

Võib arvata, et alguses oli lihtsus. Kuid ka lihtsus oli Midagi - näiteks erinevad aineosakesed ja nendevaheline mõju (või "jõud" - kuidas keegi soovib nimetada). Kogu see Miski - see Supp - see oli olemas.

Igaljuhul: ühel hetkel ja täpsemalt: ühel perioodil - umbes 4,54 miljardit aastat tagasi - kujunes välja meie planeet Maa. Vesi kui selline kujunenut mõningate andmete kohaselt u 3,9 miljardit aastat tagasi ning esimesed elusolendid veel u 3,4 miljardit aastat tagasi.

Üks korrapärasemaid ja stabiilsemaid moodustisi on ilmselt teemat; nii nagu ka talvised lumehelbed võtavad teatud tingimustel vastava kuju. Selles lihtsuses on olemas teatav struktuur ja struktuuril ajaline kestus.
Miski pole igavene, üks aine tõmbab teist ja Supp ei näi lakkavat lainetamast, ometi - ja see pidi juhtuma vaid ühe korra - kujunes välja struktuur, mis juhtus produtseerima endast koopiaid: mitte üks ei muutunud iseenesest mitmeks, vaid tõmbas ligi osakesi, mis omakorda tõmbasid ligi osakesi, mis omakorda tõbasid ligi osakesi... ja millest igaüks moodustas omaette terviku ja selles tervikus vastavad "juhised", milline saab olema järgmine tervik. Ta "toitus".

Ühtlasi sündis pärilikkus; kuid et sedalaadi automaatsel kopeerimisel juhub ikka ja jälle vigu, satub sekka ootamatuid aineid, siis hakkas välja kujunema teatav variatsioon. Kogu selles Supis hakkasidki rolli mängima kolm põhilist tegurit: pärilikkus, variatsioon ja kestvus; ning nendest kolmest tulenevalt: selektsioon (selection) ehk valik. "Looduslik valik," kui võib öelda.
Et Supis "toitu" pole lõputult, siis paratamatult ühed lagunesid, kaotasid oma pidevuse, teised kestsid edasi. Edasi keses, suuresti tänu juhuslikele mutatsioonidele, toimus miljonite-miljonite Supis ulbitud aastate vältel pidev järk-järguline areng: "surid välja" (kadusid, lagunesid) lihtsamad struktuurid ning jäid alles ja täiustusid need, mis juhtusid olema täiuslikumad. Neil polnud mõistust, neil polnud tahet, nad lihtsalt olid olemas ja kujunsid, ilma igasuguse "tunde" või "tahte" kui selliseta - sest "tunne" ja "tahe" eeldab komplekssemat organismi, aju, sensoreid, jne.

Supis hulpides ja erinevate ainete ja koosmõjudega kokku põrkudes hakkas kopeeruvale - ja ühtlasi kopeeritavale - ümber kujunema teatav "kaitsev kiht". See kiht ei "tekkinud" või ei "arenenud" mitte niivõrd ühe üksuse elu ajal, vaid "juhistes", struktuuris toimus vahel juhuslikke muudatusi, mis osutusid vastupidavamateks kui teised, ja et nad kandsid eneses edasi seda sama muudatust, siis kandus see edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Mitte miski ei "kaitsnud" end selles tähenduses, vastavalt keskkonnale ja Supis ulpides juhtusid nad lihtsalt kujunema arvult levinumaks kui need, mis olid lihtsama ülesehitusega ja seetõttu keskelt läbi ebastabiilsemad ning lühema kestvusega ning kippusid lagunema.


Nõnda, selles Supis, tekkis rakk, mitmeraksed olendid... nad olid "ellujäämismasinad"; ja - ilma, et oleks olnud olemas mingi "tahe" või "suunatus" - arenes välja näiteks: nt valgustundlikkus; ja hiljem rakud, mida võib nimetada seemne- ja munarakkudeks. Põhjus on iseenesest väga lihtne: kahe isendi ristumisel ja informatsiooni ülekandel tekib suurem variatiivsus ja seeläbi suurem võimalus alles püsida kui neil isenditel, kes teevad iseendast sisuliselt ühesugusid koopiaid - kui esimesi saadab pidev "areng", siis teised on võrdlemisi muutumatud.
Sealt päineb 'seksuaalsus' ning ühtlasi võib seda pidada sugulise erinevuse sünniks; sel on muidugi järgnev aspekt: soodsamad tingimused püsima jäämiseks on neil olenditel, kes on "täiuslikumad", "rohkem arenenud" ning kõik see vajab aega, toitu, kaitset. Muidugi ei juhtunud see üleöö, selleks läks aega miljoneid-miljoneid aastaid; areng ja muudatused ei toimunud mitte niivõrd ühe elu jooksul, vaid põlvkondade ja juhuslike mutatsioonide ning pidevate surma-sünni ja väljasuremiste (loe: kadumiste, lagunemiste) ning ellujäämiste (loe: edasipüsimiste ja informatsiooni edasiandmiste) käigus...


***

...selle segase, abstraktse ja võib-olla faktiliselt mitte üldse täpse jutu jätkuks võib mõtelda kasvõi neile taimedele-loomadele, mis on inimeste poolt aretatud, need rebased, mis u 50. aastaga aretati nõnda koerasarnasteks (valiti jaa paaritati omavahel kõige sõbralikumad isendid), jne...

Ellujäämismasinad on geenide viis edasi püsida.


Dawkins toob mängu mõiste "meem", mis on uus isekopeeruv replikaator. Nii nagu geenid lihtsalt on ja kõikvõimalikud "elusolendid" on nende kandjad (inimesed, taimed, loomad - teinekord ka kolooniad, nt mesilased, sipelgad; ka inimene, mis on teatavas mõttes geenide koloonia)... nii on inimesed meemide kandjad. Meemid kanduvad edasi, et püsida ja kasutavad selleks ära inimesi.
Kuid siin on huvitav aspekt: nii nagu geenid määravad teatavad statistilised tingimused end kandvatele masinatele (nt inimene ei saa lennata), nii määravad ka meemid, kuid sealjuures on masinad saavutanud teatava iseseisvuse. Põhjus on lihtne: mida iseseisvam ellujäämismasin, seda suurem tõenäosus on tal väliskeskkonnale paremini reageerida ja edasi püsida. Mitte, et mõni putukas või mistahes olned "tahaks" edasi püsida (nt kolooniates on loomulik, et mitmed olendid lähevad "vabatahtlikult" surma, sest neil on lihtsalt vastavad juhised - seda kõike geenide üleüldise kestvuse nimel, juhul kui kolooniale ja geenisupile on see üleüldiselt "kasulik")... - nad on lihtsalt selliseks "programmeeritud", see tähendab: kujunenud, sest vastasel juhul oleksid nad välja surnud.

Nõnda on arenenud välja nii "valikuvabadus" (sest see on osutunud geenide edasikestmisel kasulikuks) ning ühtlasi aju ning "teadvus"; ning koos kõige eelnavaga ka ellujäämismasinate suurem iseseisvus oma 'programmeerijatest'.

***

KUID kust läheb piir programmeeritava ja programmeeritud ellujäämismasina vahel? Dawkins väidab, et geen või meem eeldab sisuliselt isekopeeruvust, mille vahendeks on kas vastav olend ellujäämismasin...
see tähendav teatavat ärakasutamist, "söömist".

Mäletan üht nalja, et "põrandad kasutavad inimesi ära, et inimesed neid pidevalt juurde ehitaksid ja seeläbi paljundaksid"; Dawkins peab meemide kandjaiks ennekõike inimeste ajusid (koos inimeste enestega, loomulikult), kuid kas ei kanna nii meeme kui geene kogu keskkond? Kuhu tõmmata piiri?
Jared Diamond näitas edukalt kuidas Ida ja Lääne majanduslik erinevus ei tule mitte geneetikast, vaid geograafiast ja geograafilisest juhuslikkusest, eks nõnda ole ju ka kõigi muude masinatega, mis peavad "ära kasutama" oma keskkonda: nii nagu ideed kasutavad ära inimesi, geenid mistahes elusolendeid, nõnda kasutavad ära ("kasutavad ära" mitte (teadliku) ekspluateerimise mõttes) oma keskkonda erinevad mineraalid, et nad saaksid olemas olla, nõnda kasutab ära oma keskkonda vesi, et ühel hetkel maha sadada ja siis taas aurustuda...
Lihtsalt geenid ja meemid on ühed olulised vaheetapid ja astmed, mis on juhtumisi aset leidnud, et ühed ained grupeeruksid just niimoodi, mitte aga naamoodi...

...muuhulgas kujundades kaasproduktina nt erinevaid olendeid, mis on saavutanud teatava "iseseisvuse" (mitte, et "iseiseisvust" kui sellist evolutsioonibioloogilises mõttes üldse olemas oleks) ja inimese, kes ON VÕIMELINE SAAMA ARU ISEENDA TEKKEST JA PROTSESSIST. Vat see on IME!


Aga kogu selle spekulatsiooni ja hämamise ja ehk udujutu tulemusena tekib küsimus (olles lisaks kõigele võhik ja alles valdkonda avastamas): kas evolutsioonibioloogiat ei võiks asendada millegi veel üldisemaga: "evolutsioon" laiemas mõttes. Ja kas just "evolutsioon", pigem ehk üleüldine tendents ainetel koonduda, omada mingit füüsilist-keemilist (vms) mõju...

...mu meelest hästi huvitavad küsimused! Kahju, et sellest veel ei tea ja et siinne arutlus on nõnda ähmane ja võib-olla suuresti ekslik, aga mu meelest põnev teema!


Kui programmeerijateks on teatavad vähegi püsivad algkomponendid (nt erinevad ained, DNA molekulid, inimeste genereeritud ideed, keeled, mis tahes - igaüks neist erineval ajaskaalal) ja nende kandjateks erinevad masinad (ennekõike elus, aga mu meelest võiksid olla ka eluta olendid; lõppeks ei ole "elu" ju miski muu kui isekopeerumine...)...


Lõpetuseks üks video:

Ehkki rangelt võttes ei tasu seda videot tõsiselt võtta: kui masinates toimuks säärane evolutsiooniline areng, et neist saaksid tõepoolest mei planeedi valitsejad, siis on jabur mõtelda, et "üks masin sööks teise ära nagu loomad seda teevad" (juhul kui toituval masinal pole kõhus mingit 'töökoda', mis toiduks saanud olendi kuidagi enda "organismi" sulandaks või monteeriks).
Sellegipoolest mu meelest huvitav video!


PS: tundub, et Richard Dawkinsi "The Selfish Gene" võib tõesti panna maailma teise pilguga vaatama!
Muidugi: kelles tekitab masendust, keda paneb imestama ja elu üle rõõmu tundma! Ja, tõesti, kuidas üldse saab tahta midagi "enamat" (nt 'teispoolsust', vms) kui meil - inimestel - on võimalus tunda, ja sealjuures veel teadvustada oma tundmist ja nägemist, mõtelda "ma olen olemas, ma näen, ma tunnen!" - mitte ühelgi meile teadaoleval elusolendil pole Sellist enesereflektsioonivõimet!
Nõnda igapäevane, nõnda lihtne, ometi ju nõnda eriline!

Tundkem rõõmu siis oma kaasinimestest ja iseendast, mitte vahendatuna läbi mõne teise kujuteldud maailma või olendi - minu arvates ennekõike nõnda saame elada tõeliselt väärtuslikult ja anda endast parimat, nii iseendale kui teistele, igas mõttes!:)