Õhtuülikool...

Tallinna Ülikooli Uues (EHI) hoones, rääkisid omavahel Jaan Kaplinski, Mihhail Lotman ja Rein Raud.













Teemaks tänapäeva (kriisi)ühiskond, probleemid ja see, kuidas neile võiks lahendusi leida... Mõistagi väga lai teema. Aga huvitav oli!
Siinkohal tahaks üksnes välja tuua Rein Raua n-ö lõpumõtte, mis kõlas sisuliselt järgnevalt:

"Kõige hullem tänases hariduses on see, et jäetakse mulje, et õpitakse kellekski, selle asemel, et õppida midagi..."

Ehk teisisõnu: meil on tegu niivõrd kiirelt muutuva maailmaga ja me ei saa iial teada, milliseid inimesi meil järgmisel hetkel vaja läheb. Veelgi enam: õppides peaksime mõtlema rohkem protsessile ja sellele, mis meid huvitab ja küll siis selgub, kuidas ja mil viisil seda täpselt rakendada õnnestub...
vastasel juhul meenutab kangesti toda 'instrumentaalset mõtlemist', kus kõik on kõige instrumentideks ja tulemuseks on see, et sisu kaob või kaotab sootuks oma väärtuse. Väärtus, eriti tänapäeval, seisneb laias maailmapildis; mõtlemis-, mõistmis- ja seega ka kohanemisvõimes.
Või veelgi enam, nagu Mihhail Lotman välja tõi: peaksid tulevased inimesed olema kodus mitte üksnes reaalainetes või humanitaarias, vaid mõlemas.
Ma arvan, et see on midagi, mille suunas peaksime püüdlema...
:)

Usun, et see looks pinnase teadlikule tegutsemisele. Sest mis meie ühiskonnas siiani vohab, ongi justnimelt ebateadlik tegutsemine. Ja see omakorda viib selleni, mille kohta Goethe ütles, et 'ei ole midagi hullemat kui toimekas nõmedus'. Või veidi leebemas vormis, Gasseti sõnutsi: 'spetsialismi barbaarsus'.
Usun, et tänane arutelu või vähemalt need ideed olid sammuks sääraste stsenaariumide vältimiseks...
Väga lühike kokkuvõte on saadaval siin.

ps: kui kellelgi on soovi, siis minu käest saab ka arutelu salvestust (mp3). täitsa vinks-vonks kvaliteet ja puha!

Aerosmith...

...on minu arvates üks neist, kelle live on teinekord samahea kui stuudiosalvestus:

Elu on imeline asi;
teinekord tunned sa seda nõnda selgelt.
- kuid see on midagi, mis vajab jagamist,
vastasel juhul on tal oht kaotada oma imelisus...

sest keegi ei taha elada üksi.

---
If I were tickled by the rub of love,
A rooking girl who stole me for her side,
Broke through her straws, breaking my bandaged string,
If the red tickle as the cattle calve
Still set to scratch a laughter from my lung,
I would not fear the apple nor the flood
Nor the bad blood of spring...

- Dylan Thomas.

Midagi mitte-minulikku: mõni sõna... jah, poliitikast...

Michael Walzer kirjutab järgmist:
"Demokraatia nõuab aga veel üht lahutust, mida pole nii hästi mõistetud: nimelt poliitika enese lahutamist riigist. Poliitilised parteid võistlevad võimu pärast ja püüavad ellu viia programmi, mis lähtub nende ideoloogiast. Ent kuigi võitjapartei võib väljendada oma ideoloogiat seadustes, ei saa ta seda muuta tsiviilreligiooni ametlikuks usutunnistuseks: ta ei tohiks kuulutada oma võimuletuleku päeva rahvuspühaks, nõuda, et partei ajalugu oleks koolis kohustuslik õppeaine, või kasutada riigivõimu teiste erakondade trükiste ja kogunemiste keelamiseks. Niimoodi juhtub totalitaarsetes režiimides ja see on täpselt analoogiline sellega, kui riigis paneb end poliitiliselt maksma üksainus monoliitne kirik." jne.
*Michael Waltzer, 'Sallivusest', lk 119-120. Ja muide peatükk: 'Sallimatute sallimine'.

Teisisõnu: et tagada nõnda muutlikus ja pluralistlikus maailmapildis sallivust, peab olulisi asju suuremate konfliktide ärahoidmiseks üksteisest lahus hoidma. Ja niisiis tekkis koheselt seos meie poliitiliste erakondadega: on ju üha enam tegu selgelt igasugustest mõistlikest piiridest väljumisega, mis muuhulgas ilmneb soovis end kehtestada 'riigi arvelt' - näideteks võiks tuua kasvõi nn Savisaare kellad ja nüüdne... 'Korgits' (igaüks vast teab, mida selle all silmas peetakse)... pluss meenub seik, kus Keskerakond tahtis samuti üht väidetavalt K-erakonnaga seotud sündmust nimetada riiklikuks tähtpäevaks...
Muidugi pole see 'veel' nõnda kriitiline kui Walzer räägib, kuid siiski!?

Lisaks küllalt absurdne jäädvustus tänavapildist. Üks neist valetab; või mõlemad? Pakuks viimast. Ja veelgi enam: kas ei näita see mõnevõrra äärmuslikku ahastust kui mingil hetkel pole enam tõesti midagi muud öelda peale teise mustamise?
Meenutab sedalaadi vaidlusi, kus ainsaks argumendiks saab vastaspoole (nn 'emotsioneeriv') süüdistamine... ja ma ütleks, et sellistel juhtudel on asi mõistlikkusest väga kaugel.
Aga ehk nii peabki olema? Ehk nii toimuvadki kultuurilised plahvatused (Juri Lotmani...)? 'Ajaloolise taseme tõus (ja mõõn) (...ja José Ortega y Gasseti terminoloogiat kasutades)? Ehk nõnda toimubki ühiskondlik tasakaalustumine?

Olgu kuidas on, kuid kui jälgida tänavapilti, sealjuures eneseväljendust selle kõige laiemas mõttes, siis minu arvates pole tegu mitte üksnes majanduskriisiga, vaid kriisiga üleüldse, kõikjal...
inimesed on justkui ahastuses ja ütlevad otse välja selle, mida nad tegelikult mõtlevad, kuid mida siiani pole kunagi otse välja öeldud;
ja kui varem säärane käitumisviis ei toiminud, siis nüüd läheb rahvas sellega/nendega kaasa... ideoloogia pole enam midagi, millest võiks läbi näha. Kõik tuuakse päevavalgele ja see toimib, ilma, et inimestel seejuures häbi oleks. Või kui ka on, siis nad ei hooli enam sellest...
kui saate aru, mida ma mõtlen.

luuletus:

(17. aprill 2009)


*tõsi, kuna ma ei oska siin (veel) ridu ilusti kujundada, siis otsustasin selle pigem pildina panna. nii et vahelduseks üle pika aja ka midagi riimuvat...

'Klass: elu pärast' & Mihhail Dudin...

12-st osalise telesarja 'Klass: elu pärast' võtted EHI, minu armsa ülikooli, 'Tallinna saalis'. Teleekraanidele pidavat muide jõudma sel sügisel.
Kõhklematult otsustasin samuti veidi kaasa teha, ühe kirjanikuks pürgiva auditooriumi üliõpilasena. Pigem tegu n-ö massistseeniga, kuid seegi vahva...
Midagi otseselt uut ei olnud, kuid sellegipoolest oli võrdlemisi kirjeldamatu jälgida seda, kuidas pilt järk-järgult silme-all sündis, osadest kokku pandi, kuidas stseene ikka ja uuesti läbi mängiti jne...

Ma üldse ei kahtle, et lavastajaamet võib olla üks huvitavamaid, samas kindlasti annet nõudev ja kohati ka pingeline; kuid sellegipoolest seda väärt!
(hehe, ei saa mainimata jätta, et meenus too hetk, mil toda minu näidendit lavastati ja kuidas kirjutatu ühel hetkel laval 'ellu ärkas', see oli vahva!
filmindus tundub minu jaoks mõneti köitvam, sugestiivsem ja rohkemate võimalustega;
teisalt võib ilmselt öelda, et film on midagi, mis sünnib vaid korra,
teater on aga teatud mõttes alati uus.)

Õigupoolest on filmikunst mind juba pikemat aega huvitanud; mitte niivõrd näitlejana (ma ei usu, et ma selleks väga sobiks), vaid kaadritaga seisjana. Kõlab utoopilisena, kuid üha enam mõtlen, et miski ju ei takista tulevikus lisaks n-ö (kultuuri)filosoofiale juurde õppida ka nt natuke fotograafiat ja ehk veidi põhjalikumalt ka BFMis 'filmindust'. Kunagi. Kõige muu kõrvalt...
See on asi, mida naudiks. Kui oleks idee(d) ja oskus(ed) neid ellu viia...!


***
Maisematest teemadest nii palju, et hankisin täna Raamatukoist endale 23 krooni eest (5% üliõpilase soodustus, muidu oleks 25!:P) Mihhail Dudini luulekogu, mis sisaldab luuletusi aastatest 1938-1978. Ei, tegu polnud kaugeltki suvalise ostuga, Mihhail Dudin on nimelt see, kelle kirjutatud on üks minu lemmikluuletusi:

I. T-le

Minu raskes ja heitlikus nooruses
oled peenar leevivaid kresse.
Mind tihti tõid rongid Su juurde.
Nii ma armusin rongidesse.

Need keerduvad teed, see lõõtsuv tuul
neil küngastel hinge jäid.
Ma armusin sellesse maasse,
sest Sina ta pinnal käid.

Sa oled mu lootus, Sa oled mu valgus,
kui tee kaob vinusse.
Vist ennastki armastan seepärast vaid,
et Sa armusid minusse.


...võiksin neid ridu suisa peast esitada. Võib-olla kõlavad need mõnele veidi naiivselt, kuid mulle on need read siiani sügavalt hinge jäänud...
Ja ka see luulekogu ("Karuohakas") on mulle vägagi meelelähedane, vähemalt nii palju või vähe kui ma seda siiani lugeda olen jõudnud. Ja tegu pole mitte ainult armastusluuletustega...

...kuid kui juba luuletustest rääkida, siis tooks siia ära veel ühe lemmiku:
Johhannes Bobrowski (1917-1965)

Olid meil kord
mõlemad käed täis valgust,
ööluule ridu, inglist puudutatud vett,
mis hellitas kaldajoont,
rahulik loomauni pilliroos
kallistuste järel.
Siis seisime nõlvaku ees,
väljas, selge taeva all,
üle mäe uhkas külma,
särakaskaade, jäist külmust
- otsekui tähtedest.

Sinu unes
peatun veidikeseks
vaikselt ja hääletult,
lastes oma verel rännata
läbi Su südame.


Ja sellega tänaseks lõpetan ja lähen homseks Marek Tamme 'Tekstiteooriate' seminariks Wolfgang Iseri teksti 'Lugemine: fenomenoloogiline lähenemisviis' lugema...
Öö või vähemalt pool ööst on sisustatud. Eks tuleb ju ikka asjad viimasele hetkele jätta, kuidas siis muidu: hommik on õhtust targem, nagu öeldakse;
eriti siis kui ööläbi lugeda-kirjutada ja lõunases loengus magamata, silmad punased peas nagu jänesel, ülikoolihoones zombina ringi vaaruda ja oma olekuga õppejõude ehmatada...!
Vähemalt ei hakka igav:)

Sonett...

...mõned read Shakespeare'ilt, üks mu lemmiksonette, ehkki kui ma õigesti mäletan, on see üks neist, mis ei pruugigi üldse kuuluda suurmeister hr Williami teoste hulka.

Sonnet nr 145
(eestikeelset mul paraku hetkel käepärast pole)

Those lips that Love's own hand did make
Breathed forth the sound that said 'I hate'
To me that languisht for her sake:
But when she saw my woeful state,

Straight in her heart did mercy come,
Chiding that tongue that ever sweet
Was used in giving gentle doom;
And taught it thus anew to greet;

'I hate' she alter'd with an end,
That follow'd it as gentle day
Doth follow night, who like a fiend
From heaven to hell is flown away;

'I hate' from hate away she threw,
And saved my life, saying - 'Not you.'

Hiiumaalt...

...kui öeldakse, et Eestis on ilusad tüdrukud, siis Hiiumaal on kahtlemata (muuhulgas) ka ilusad kassid; või mis!?























Kodu. Ja hr Kriimu ja mina. Paps pildistas:)

Uus nähtus internetimaastikul: Time Capsule!?

Puhtjuhuslikult sattusin youtube'i lehte avades peale videole nimega "YouTube Time Capsule!", kus üks tüdruk räägib sellest, milline võiks välja näha tema elu viie aasta pärast; ei, õigemini: mitte sellest, milline tema elu tulevikus välja näeb, vaid kuidas tema elu viie aasta Eest välja nägi.
Ehkki ta räägib samavõrd ka tulevikust, on minu arvates rõhk selgelt minevikul. See on ka loogiline, sest teades kuivõrd palju asjad muutuvad, üldiselt ei juleta teha selgeid otsuseid tuleviku suhtes...
Lisaks on video eesmärk ühtaegu tulevikku suunatus oleviku perspektiivist, kuid suurem väärtus seisneb kahtlemata tulevikus minevikku vaatamises.
(Kas see ka Siis seda on, selles julgen veidi kahelda...
- justkui paradoksaalne tähelepanuvajadusest enesetapja olukord, kes soovib elusana näha pealt iseenda matuseid... - selle iseloomustuseks räägib järgnev video...)

Veelgi selgema pildi annab näiteks see videolõik, kus on tegu suisa 100 aastasest määratlusest. Mind isiklikult ehmatab video 'hüvastijätulikkus'. Esiteks see, et kõneall olev inimene enam vaevalt sel hetkel elus on ja teiseks teema, millest räägitakse: a´la kui te sel ajal veel elate ja seda videot näete, siis...
(ja olgem ausad: selleks ajaks on sääraseid videosid ilmselt hulgim, youtube' ilmselt korrastamise mõttes 'pikka aega mittesisseloginute' puhastamiseks kustutuskummiga korralikult üle käidud ja lisaks tundub olevat loogiline järeldada, et kogu selle infomaterjali põhjal on säärased videod suuremas osas ülesleidmatud... ja - kas kedagi tõesti see Nii väga huvitaks, mida inimesed 100 aastat tagasi arvasid või rääkisid!? - ja kui ka huvitaks, siis ma usun, et materjali sellest kui interneti algusaegadest leiduks vajadusel niigi, milleks siis peaks keegi nägema vajadust eraldi sedalaadi videode ülestuhnimiseks!?)

Ehk ja ilmselt on tegu mööduva trendiga (juhul kui kriisiolukord märgavata kiirusega süvenemistrendi ei hakka näitama), vähemalt praeguses hetkes, ja säärane postitus kaotab peagi oma uudsuse ja tähelepanu, mida ta sellest saab...


Neil kahel näitel on kaks lihtsat aspekti, millele ma tahaks tähelepanu pöörata:
a) esimene seisneb selles, mida nimetatakse 'atomaarseks-instrumentaalseks ratsionaalsuseks' - s. o. mõistlikkus, mis tegutsemisvahendite ökonoomsust kalkuleerides varjutab tegutsemiseesmärkide väärtuse* (vähemalt leidub seal tendents sellele, mis ei pruugi iseenesest alati halb olla) st. suunatus millelegi, instrument millegi saavutamiseks; aeg kui mõõdupuu veel saavutamata ja tulevikus saavutatava vahel, mis justkui peaks kergendama vahepealset ala (meenub jutt aja planeerimisest).

b) teisalt, et tegu on justkui apokalüpsisega, valmistumisega teise ilma kolimiseks; iseenda projetseeritus siiski nõnda kaugesse tulevikku; soov näha või kujutleda ennast ja elu väljaspool praegu teadaolevaid piire. Võiks öelda, et selles väljendub inimese ürgne soov elada igavesti.
- ja konkreetses videolõigus mainitud enesetapja paradoksi põhiline iseloomujoon.

Ja siia tooks juurde ka kolmanda tähelepaneku, milleks on: aja tähtsustamine!
Kui meenutada, et kontseptsioon mineviku, oleviku ja tuleviku eristamisest võrsus alles 18. sajandil, mil keskaegne jumalik ajamõiste sai ilmalikuks;
et 19. sajandil teadsid inimesed esimest korda, et nad elavad 19. sajandil;
et kümnenditeks jaotamine sai alguse 1920ndatest aastatest jne...
(ja järgmine etapp: 21. sajand kui samm 'vahetu olemiseni' - kõik näib ideaalselt klappivat ja jätkavat oma 'loomulikku trendi')
...siis kas mitte ei iseloomusta nn "Aja kapsel" oma olemuselt hoovõttu viimse lõpuspurdi suunas!?

...et väärtustada justkui iga eraldi läbitunnetatud hetke, mil ollakse 'eetris', kui viimast. Sisuliselt pole tegu enam sajantide, aastakümnete, aastate, kuude, päevade, sekundite ega isegi mitte sajandite loendamisega, vaid olemise 'loendamist' selles n-ö täiuslikus ja vahetus presentsuses...

Kas ei anna need videolõigud (eriti siiski viimane; sest n-ö vanade päevikute hoidmine tuleviku tarbeks on juba ammu küllalt tavaline nähtus) tunnistust küllalt traagilisest iseloomust, mille poole meie ühiskond vaimsel tasandil teel on...


(time capsule ajaloost)
*Charles Taylor, Autentsuse eetika, lk 161.

Lihtsalt...

...ei taha küll kõlada tüüpiliselt, aga artiklis Printsess Kadile pakuti Playboys poseerimist jäi silma teo õigustus:
"Tahtsin endale tõestada, et suudan seda," sõnas tüdruk.

See käis varem Soome ajalehele alasti poseerimise kohta. Kusjuures nüüdseks ta väidetavalt kahtseb oma otsust ja... võib ilmselt teemast järeldada, et otsustas ka sel korral poseerimise kasuks...(!?)
Et olla julge ja endale (?) midagi tõestada?

Nagu postituse pealkiri, Lihtsalt:
kas absurdsemat lauset saab olemas olla kui mainitud tsitaat kursiivis?

K: Kas me sellest maailma tahtsimegi?
V: Jah, tahtsime küll! (kirevam seltskond on poolt!?)

Man on Wire

Philippe Petit: mees, kes 7ndal augustil 1974 veetis 45 minutit kahe WTC torni vahelisel köiel...
ja temast valmis eelmisel aastal (2008) film nimega "Man on Wire". Tänasel EHI filmiõhtul sai seda ka näha; ja see oli... vaimustav! Inspireeriv! Jõuduandev! Liigutav! Ja... saate isegi aru...
Paratamatult tekkis kujutlus Nietzsche üleinimesest ja ma kujutan ette, et Philippe Petit on keegi, kes ilmselt kõige paremini N.i filosoofiale vastab - ületada end, elada oma elu nõnda, et seda võiks ikka ja jälle uuesti elada, ilma, et tekiks soov seal midagi muuta...
sisuliselt. Philippe Petit seda kindlasti tegi, nii nagu ei keegi teine; vähemalt oma unikaalsel ja hämmastaval moel. Kes pole näinud, siis "Man on Wire" on film, mida võib julgelt soovitada!