Õhtuülikool...

Tallinna Ülikooli Uues (EHI) hoones, rääkisid omavahel Jaan Kaplinski, Mihhail Lotman ja Rein Raud.













Teemaks tänapäeva (kriisi)ühiskond, probleemid ja see, kuidas neile võiks lahendusi leida... Mõistagi väga lai teema. Aga huvitav oli!
Siinkohal tahaks üksnes välja tuua Rein Raua n-ö lõpumõtte, mis kõlas sisuliselt järgnevalt:

"Kõige hullem tänases hariduses on see, et jäetakse mulje, et õpitakse kellekski, selle asemel, et õppida midagi..."

Ehk teisisõnu: meil on tegu niivõrd kiirelt muutuva maailmaga ja me ei saa iial teada, milliseid inimesi meil järgmisel hetkel vaja läheb. Veelgi enam: õppides peaksime mõtlema rohkem protsessile ja sellele, mis meid huvitab ja küll siis selgub, kuidas ja mil viisil seda täpselt rakendada õnnestub...
vastasel juhul meenutab kangesti toda 'instrumentaalset mõtlemist', kus kõik on kõige instrumentideks ja tulemuseks on see, et sisu kaob või kaotab sootuks oma väärtuse. Väärtus, eriti tänapäeval, seisneb laias maailmapildis; mõtlemis-, mõistmis- ja seega ka kohanemisvõimes.
Või veelgi enam, nagu Mihhail Lotman välja tõi: peaksid tulevased inimesed olema kodus mitte üksnes reaalainetes või humanitaarias, vaid mõlemas.
Ma arvan, et see on midagi, mille suunas peaksime püüdlema...
:)

Usun, et see looks pinnase teadlikule tegutsemisele. Sest mis meie ühiskonnas siiani vohab, ongi justnimelt ebateadlik tegutsemine. Ja see omakorda viib selleni, mille kohta Goethe ütles, et 'ei ole midagi hullemat kui toimekas nõmedus'. Või veidi leebemas vormis, Gasseti sõnutsi: 'spetsialismi barbaarsus'.
Usun, et tänane arutelu või vähemalt need ideed olid sammuks sääraste stsenaariumide vältimiseks...
Väga lühike kokkuvõte on saadaval siin.

ps: kui kellelgi on soovi, siis minu käest saab ka arutelu salvestust (mp3). täitsa vinks-vonks kvaliteet ja puha!