"Demokraatia nõuab aga veel üht lahutust, mida pole nii hästi mõistetud: nimelt poliitika enese lahutamist riigist. Poliitilised parteid võistlevad võimu pärast ja püüavad ellu viia programmi, mis lähtub nende ideoloogiast. Ent kuigi võitjapartei võib väljendada oma ideoloogiat seadustes, ei saa ta seda muuta tsiviilreligiooni ametlikuks usutunnistuseks: ta ei tohiks kuulutada oma võimuletuleku päeva rahvuspühaks, nõuda, et partei ajalugu oleks koolis kohustuslik õppeaine, või kasutada riigivõimu teiste erakondade trükiste ja kogunemiste keelamiseks. Niimoodi juhtub totalitaarsetes režiimides ja see on täpselt analoogiline sellega, kui riigis paneb end poliitiliselt maksma üksainus monoliitne kirik." jne.
*Michael Waltzer, 'Sallivusest', lk 119-120. Ja muide peatükk: 'Sallimatute sallimine'.
Teisisõnu: et tagada nõnda muutlikus ja pluralistlikus maailmapildis sallivust, peab olulisi asju suuremate konfliktide ärahoidmiseks üksteisest lahus hoidma. Ja niisiis tekkis koheselt seos meie poliitiliste erakondadega: on ju üha enam tegu selgelt igasugustest mõistlikest piiridest väljumisega, mis muuhulgas ilmneb soovis end kehtestada 'riigi arvelt' - näideteks võiks tuua kasvõi nn Savisaare kellad ja nüüdne... 'Korgits' (igaüks vast teab, mida selle all silmas peetakse)... pluss meenub seik, kus Keskerakond tahtis samuti üht väidetavalt K-erakonnaga seotud sündmust nimetada riiklikuks tähtpäevaks...
Muidugi pole see 'veel' nõnda kriitiline kui Walzer räägib, kuid siiski!?
Lisaks küllalt absurdne jäädvustus tänavapildist. Üks neist valetab; või mõlemad? Pakuks viimast. Ja veelgi enam: kas ei näita see mõnevõrra äärmuslikku ahastust kui mingil hetkel pole enam tõesti midagi muud öelda peale teise mustamise?
Meenutab sedalaadi vaidlusi, kus ainsaks argumendiks saab vastaspoole (nn 'emotsioneeriv') süüdistamine... ja ma ütleks, et sellistel juhtudel on asi mõistlikkusest väga kaugel.
Aga ehk nii peabki olema? Ehk nii toimuvadki kultuurilised plahvatused (Juri Lotmani...)? 'Ajaloolise taseme tõus (ja mõõn) (...ja José Ortega y Gasseti terminoloogiat kasutades)? Ehk nõnda toimubki ühiskondlik tasakaalustumine?
Olgu kuidas on, kuid kui jälgida tänavapilti, sealjuures eneseväljendust selle kõige laiemas mõttes, siis minu arvates pole tegu mitte üksnes majanduskriisiga, vaid kriisiga üleüldse, kõikjal...
inimesed on justkui ahastuses ja ütlevad otse välja selle, mida nad tegelikult mõtlevad, kuid mida siiani pole kunagi otse välja öeldud;
ja kui varem säärane käitumisviis ei toiminud, siis nüüd läheb rahvas sellega/nendega kaasa... ideoloogia pole enam midagi, millest võiks läbi näha. Kõik tuuakse päevavalgele ja see toimib, ilma, et inimestel seejuures häbi oleks. Või kui ka on, siis nad ei hooli enam sellest...
kui saate aru, mida ma mõtlen.
No comments:
Post a Comment