Uus nähtus internetimaastikul: Time Capsule!?

Puhtjuhuslikult sattusin youtube'i lehte avades peale videole nimega "YouTube Time Capsule!", kus üks tüdruk räägib sellest, milline võiks välja näha tema elu viie aasta pärast; ei, õigemini: mitte sellest, milline tema elu tulevikus välja näeb, vaid kuidas tema elu viie aasta Eest välja nägi.
Ehkki ta räägib samavõrd ka tulevikust, on minu arvates rõhk selgelt minevikul. See on ka loogiline, sest teades kuivõrd palju asjad muutuvad, üldiselt ei juleta teha selgeid otsuseid tuleviku suhtes...
Lisaks on video eesmärk ühtaegu tulevikku suunatus oleviku perspektiivist, kuid suurem väärtus seisneb kahtlemata tulevikus minevikku vaatamises.
(Kas see ka Siis seda on, selles julgen veidi kahelda...
- justkui paradoksaalne tähelepanuvajadusest enesetapja olukord, kes soovib elusana näha pealt iseenda matuseid... - selle iseloomustuseks räägib järgnev video...)

Veelgi selgema pildi annab näiteks see videolõik, kus on tegu suisa 100 aastasest määratlusest. Mind isiklikult ehmatab video 'hüvastijätulikkus'. Esiteks see, et kõneall olev inimene enam vaevalt sel hetkel elus on ja teiseks teema, millest räägitakse: a´la kui te sel ajal veel elate ja seda videot näete, siis...
(ja olgem ausad: selleks ajaks on sääraseid videosid ilmselt hulgim, youtube' ilmselt korrastamise mõttes 'pikka aega mittesisseloginute' puhastamiseks kustutuskummiga korralikult üle käidud ja lisaks tundub olevat loogiline järeldada, et kogu selle infomaterjali põhjal on säärased videod suuremas osas ülesleidmatud... ja - kas kedagi tõesti see Nii väga huvitaks, mida inimesed 100 aastat tagasi arvasid või rääkisid!? - ja kui ka huvitaks, siis ma usun, et materjali sellest kui interneti algusaegadest leiduks vajadusel niigi, milleks siis peaks keegi nägema vajadust eraldi sedalaadi videode ülestuhnimiseks!?)

Ehk ja ilmselt on tegu mööduva trendiga (juhul kui kriisiolukord märgavata kiirusega süvenemistrendi ei hakka näitama), vähemalt praeguses hetkes, ja säärane postitus kaotab peagi oma uudsuse ja tähelepanu, mida ta sellest saab...


Neil kahel näitel on kaks lihtsat aspekti, millele ma tahaks tähelepanu pöörata:
a) esimene seisneb selles, mida nimetatakse 'atomaarseks-instrumentaalseks ratsionaalsuseks' - s. o. mõistlikkus, mis tegutsemisvahendite ökonoomsust kalkuleerides varjutab tegutsemiseesmärkide väärtuse* (vähemalt leidub seal tendents sellele, mis ei pruugi iseenesest alati halb olla) st. suunatus millelegi, instrument millegi saavutamiseks; aeg kui mõõdupuu veel saavutamata ja tulevikus saavutatava vahel, mis justkui peaks kergendama vahepealset ala (meenub jutt aja planeerimisest).

b) teisalt, et tegu on justkui apokalüpsisega, valmistumisega teise ilma kolimiseks; iseenda projetseeritus siiski nõnda kaugesse tulevikku; soov näha või kujutleda ennast ja elu väljaspool praegu teadaolevaid piire. Võiks öelda, et selles väljendub inimese ürgne soov elada igavesti.
- ja konkreetses videolõigus mainitud enesetapja paradoksi põhiline iseloomujoon.

Ja siia tooks juurde ka kolmanda tähelepaneku, milleks on: aja tähtsustamine!
Kui meenutada, et kontseptsioon mineviku, oleviku ja tuleviku eristamisest võrsus alles 18. sajandil, mil keskaegne jumalik ajamõiste sai ilmalikuks;
et 19. sajandil teadsid inimesed esimest korda, et nad elavad 19. sajandil;
et kümnenditeks jaotamine sai alguse 1920ndatest aastatest jne...
(ja järgmine etapp: 21. sajand kui samm 'vahetu olemiseni' - kõik näib ideaalselt klappivat ja jätkavat oma 'loomulikku trendi')
...siis kas mitte ei iseloomusta nn "Aja kapsel" oma olemuselt hoovõttu viimse lõpuspurdi suunas!?

...et väärtustada justkui iga eraldi läbitunnetatud hetke, mil ollakse 'eetris', kui viimast. Sisuliselt pole tegu enam sajantide, aastakümnete, aastate, kuude, päevade, sekundite ega isegi mitte sajandite loendamisega, vaid olemise 'loendamist' selles n-ö täiuslikus ja vahetus presentsuses...

Kas ei anna need videolõigud (eriti siiski viimane; sest n-ö vanade päevikute hoidmine tuleviku tarbeks on juba ammu küllalt tavaline nähtus) tunnistust küllalt traagilisest iseloomust, mille poole meie ühiskond vaimsel tasandil teel on...


(time capsule ajaloost)
*Charles Taylor, Autentsuse eetika, lk 161.