'Klass: elu pärast' & Mihhail Dudin...

12-st osalise telesarja 'Klass: elu pärast' võtted EHI, minu armsa ülikooli, 'Tallinna saalis'. Teleekraanidele pidavat muide jõudma sel sügisel.
Kõhklematult otsustasin samuti veidi kaasa teha, ühe kirjanikuks pürgiva auditooriumi üliõpilasena. Pigem tegu n-ö massistseeniga, kuid seegi vahva...
Midagi otseselt uut ei olnud, kuid sellegipoolest oli võrdlemisi kirjeldamatu jälgida seda, kuidas pilt järk-järgult silme-all sündis, osadest kokku pandi, kuidas stseene ikka ja uuesti läbi mängiti jne...

Ma üldse ei kahtle, et lavastajaamet võib olla üks huvitavamaid, samas kindlasti annet nõudev ja kohati ka pingeline; kuid sellegipoolest seda väärt!
(hehe, ei saa mainimata jätta, et meenus too hetk, mil toda minu näidendit lavastati ja kuidas kirjutatu ühel hetkel laval 'ellu ärkas', see oli vahva!
filmindus tundub minu jaoks mõneti köitvam, sugestiivsem ja rohkemate võimalustega;
teisalt võib ilmselt öelda, et film on midagi, mis sünnib vaid korra,
teater on aga teatud mõttes alati uus.)

Õigupoolest on filmikunst mind juba pikemat aega huvitanud; mitte niivõrd näitlejana (ma ei usu, et ma selleks väga sobiks), vaid kaadritaga seisjana. Kõlab utoopilisena, kuid üha enam mõtlen, et miski ju ei takista tulevikus lisaks n-ö (kultuuri)filosoofiale juurde õppida ka nt natuke fotograafiat ja ehk veidi põhjalikumalt ka BFMis 'filmindust'. Kunagi. Kõige muu kõrvalt...
See on asi, mida naudiks. Kui oleks idee(d) ja oskus(ed) neid ellu viia...!


***
Maisematest teemadest nii palju, et hankisin täna Raamatukoist endale 23 krooni eest (5% üliõpilase soodustus, muidu oleks 25!:P) Mihhail Dudini luulekogu, mis sisaldab luuletusi aastatest 1938-1978. Ei, tegu polnud kaugeltki suvalise ostuga, Mihhail Dudin on nimelt see, kelle kirjutatud on üks minu lemmikluuletusi:

I. T-le

Minu raskes ja heitlikus nooruses
oled peenar leevivaid kresse.
Mind tihti tõid rongid Su juurde.
Nii ma armusin rongidesse.

Need keerduvad teed, see lõõtsuv tuul
neil küngastel hinge jäid.
Ma armusin sellesse maasse,
sest Sina ta pinnal käid.

Sa oled mu lootus, Sa oled mu valgus,
kui tee kaob vinusse.
Vist ennastki armastan seepärast vaid,
et Sa armusid minusse.


...võiksin neid ridu suisa peast esitada. Võib-olla kõlavad need mõnele veidi naiivselt, kuid mulle on need read siiani sügavalt hinge jäänud...
Ja ka see luulekogu ("Karuohakas") on mulle vägagi meelelähedane, vähemalt nii palju või vähe kui ma seda siiani lugeda olen jõudnud. Ja tegu pole mitte ainult armastusluuletustega...

...kuid kui juba luuletustest rääkida, siis tooks siia ära veel ühe lemmiku:
Johhannes Bobrowski (1917-1965)

Olid meil kord
mõlemad käed täis valgust,
ööluule ridu, inglist puudutatud vett,
mis hellitas kaldajoont,
rahulik loomauni pilliroos
kallistuste järel.
Siis seisime nõlvaku ees,
väljas, selge taeva all,
üle mäe uhkas külma,
särakaskaade, jäist külmust
- otsekui tähtedest.

Sinu unes
peatun veidikeseks
vaikselt ja hääletult,
lastes oma verel rännata
läbi Su südame.


Ja sellega tänaseks lõpetan ja lähen homseks Marek Tamme 'Tekstiteooriate' seminariks Wolfgang Iseri teksti 'Lugemine: fenomenoloogiline lähenemisviis' lugema...
Öö või vähemalt pool ööst on sisustatud. Eks tuleb ju ikka asjad viimasele hetkele jätta, kuidas siis muidu: hommik on õhtust targem, nagu öeldakse;
eriti siis kui ööläbi lugeda-kirjutada ja lõunases loengus magamata, silmad punased peas nagu jänesel, ülikoolihoones zombina ringi vaaruda ja oma olekuga õppejõude ehmatada...!
Vähemalt ei hakka igav:)