Olen hetkel veel Hiiumaal. Ja tänu papsile avastasin selle!!!:
Маша laulu puhul on kahjuks stereoga midagi väga paigas ära, aga parema versiooni leidsin siit!
(salvestasin mõlemad endale mp3-failina pleierisse ka)
Siiski esimene - st Азиза - meeldib kõige rohkem:)
Ma pole ammu midagi nii head kuulnud!
Saturday, January 29, 2011
Monday, January 24, 2011
'...sellist kireaktsenti, sellist läbilöögihoogu.'*
* Stefan Zweig "Friedrich Nietzsche", lk 45.
Eksamid said läbi. Mõni hetk mõnusat vajumist. Umbes nagu tol korral, mil oli viimane seminar, ja kuidas ma tundsin pinge vabanemist, väsimuse vägivaldset pealelaskumist, kaitsvate mehhanismide järk-järgulist murenemist... poolel teel koju helistas neiu S. ja tundis, et olin häälest ära. Isegi raske oli rääkida. Aga ma rääkisin, rõõmuga rääkisin!
Jõudsin koju ja - voodisse. Aga: see oli paganama nauditav! Isegi hetk, mil pea hakkas igal järgmisel sekundil üha tugevamalt vasardama, keha oli valmis justkui laiali valguma... ja hiljem valgus, sest ta tahtis puhata. Ta valutas, sest ta tahtis end välja elada. Ja ma ei pannud talle kätt ette, vastupidi: tundsin sellest kõigest rõõmu. Sest teadsin, et nii on kõige parem. Valutab - järelikult paraneb! Ja seda oli nii hea tunda!
Nüüd kui eksamid läbi...päris kirjeldatud olukorrani asi ei jõudnud, pidem vastupidi: viimane asi tehtud ja tundsin kuidas vaim ergastus. Iga hetkega üha rohkem. See oli laupäeval. Täna on esmaspäev. Puhkus piirdus laupäeva- pühapäevase "olesklemisena". Kuid ka see oli täis naudingut. Ka puhata peab oskama. Naudinguga.
Ja kui mul homme võrdlemisi sisukat päeva poleks, siis ma ei tahaks tunnistada sellist asja nagu und! Milleks uni?
Tekkis kujutlus: mis tunne võiks olla kui saaks nõnda käiata, et nt 2-3-4 päeva järjest, ilma, et tunneks kordagi väsimust? Inimene vajab und. Teinekord on uni hea. Magus. Aga mitte praegu! (jah, et homne oleks tore, pean seda endale kuidagi tekitama)
Aga üldplaanis... mitte lähemal ajal. Ma loodan, et uus semester tuleb tore... ka prantsuse keelde registreerisin end täna ära. Samuti tuleb uus fenomenoloogia seminar, kus muuhulgas kirjutame pooleliolevat uurimust edasi... ja selle taustal: tahaks nüüd lõpuks ometi tutvuda lähemalt Nietzsche ja Weil'ga, et näha - kas neist võiks saada potentsiaalseid lõputöö... partnereid!?
ps: vabandage mu eufoorilist olekut!
ps2: tantsida tahaks! (varsti, millalgi, ehk, jälle!:))
Eksamid said läbi. Mõni hetk mõnusat vajumist. Umbes nagu tol korral, mil oli viimane seminar, ja kuidas ma tundsin pinge vabanemist, väsimuse vägivaldset pealelaskumist, kaitsvate mehhanismide järk-järgulist murenemist... poolel teel koju helistas neiu S. ja tundis, et olin häälest ära. Isegi raske oli rääkida. Aga ma rääkisin, rõõmuga rääkisin!
Jõudsin koju ja - voodisse. Aga: see oli paganama nauditav! Isegi hetk, mil pea hakkas igal järgmisel sekundil üha tugevamalt vasardama, keha oli valmis justkui laiali valguma... ja hiljem valgus, sest ta tahtis puhata. Ta valutas, sest ta tahtis end välja elada. Ja ma ei pannud talle kätt ette, vastupidi: tundsin sellest kõigest rõõmu. Sest teadsin, et nii on kõige parem. Valutab - järelikult paraneb! Ja seda oli nii hea tunda!
Nüüd kui eksamid läbi...päris kirjeldatud olukorrani asi ei jõudnud, pidem vastupidi: viimane asi tehtud ja tundsin kuidas vaim ergastus. Iga hetkega üha rohkem. See oli laupäeval. Täna on esmaspäev. Puhkus piirdus laupäeva- pühapäevase "olesklemisena". Kuid ka see oli täis naudingut. Ka puhata peab oskama. Naudinguga.
Ja kui mul homme võrdlemisi sisukat päeva poleks, siis ma ei tahaks tunnistada sellist asja nagu und! Milleks uni?
Tekkis kujutlus: mis tunne võiks olla kui saaks nõnda käiata, et nt 2-3-4 päeva järjest, ilma, et tunneks kordagi väsimust? Inimene vajab und. Teinekord on uni hea. Magus. Aga mitte praegu! (jah, et homne oleks tore, pean seda endale kuidagi tekitama)
Aga üldplaanis... mitte lähemal ajal. Ma loodan, et uus semester tuleb tore... ka prantsuse keelde registreerisin end täna ära. Samuti tuleb uus fenomenoloogia seminar, kus muuhulgas kirjutame pooleliolevat uurimust edasi... ja selle taustal: tahaks nüüd lõpuks ometi tutvuda lähemalt Nietzsche ja Weil'ga, et näha - kas neist võiks saada potentsiaalseid lõputöö... partnereid!?
ps: vabandage mu eufoorilist olekut!
ps2: tantsida tahaks! (varsti, millalgi, ehk, jälle!:))
Monday, January 17, 2011
(nietzsche) eeskuju. [+ muusikalisa]
Sess on. Kopp on ka (ees). Mitte alati, aga kohati. Ja siis... võtsin üle pika aja ette Stefan Zweigi raamatu "Friedrich Nietzsche", lugesin peatüki (need on küllalt lühikesed) ja... tunnen kuidas jaks ja tahe minusse kandub; niisiis otsustasin kesta vahetada ja reisida aastasse 1868 (ja-jah, tõsine asi, ärgne naerge, eksole):
...ja esseede-värkidega edasi võidelda. Lihtne ju kui mõtlema hakata.
Tegelikult olin Nietzschest vaimustuses juba ju enne ülikooli ja esimesel filosoofiakursusel ootasin õhinaga, millal siis hr Luure Nietzschest räägib (ühtlasi viimane peatükk Esa Saarineni filosoofia ajaloo raamatust, mille olin seks ajaks vist ise juba niikuinii läbi lugenud); aga... kerge pettumus - hr Luure ei rääkinudki. Tagantjärele mõeldes ei imesta ma selle üle, tal on teistsugused eelistused, nii nagu igaühel on oma eelistused.
Igaljuhul: mina aga endiselt vaimustun. Ja muuhulgas mõtlen vahetada lõputöö teemat Nietzsche-Weil'-teemaliseks. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Enne veel need paar tööd kirjutada...
...näiteks u 10 lk analüüs filmist "Inglorious Basterds".
ps: ülemise pildi originaal on siin.
* üldiselt mõtlesin, et kui mõne raamatu (taaskord) läbi loen, siis võiks hakata märkima üles kuupäevi, millal üht või teist raamatut viimati lugesin. ma arvan, et see oleks täitsa tore idee... jälgida, millal ja kuivõrd mul midagi millestki meeles on. pealegi arvan, et enamus enda jaoks olulisi raamatuid tuleb nii või naa korduvalt läbi lugeda.
Lisa:
Hakkasid meeldima järgmised laulud:
Ja ennekõike:
Serge Gainsbourg on üha enam muljet avaldanud: geniaalsed laulud, plus asjaolu, et ta on tegelenud niivõrd erinevate valdkondadega (muusika, film, kirjandus). Ja see dionysoslik säde!
(nüüd aga mässan oma esseega edasi...)
...ja esseede-värkidega edasi võidelda. Lihtne ju kui mõtlema hakata.
Tegelikult olin Nietzschest vaimustuses juba ju enne ülikooli ja esimesel filosoofiakursusel ootasin õhinaga, millal siis hr Luure Nietzschest räägib (ühtlasi viimane peatükk Esa Saarineni filosoofia ajaloo raamatust, mille olin seks ajaks vist ise juba niikuinii läbi lugenud); aga... kerge pettumus - hr Luure ei rääkinudki. Tagantjärele mõeldes ei imesta ma selle üle, tal on teistsugused eelistused, nii nagu igaühel on oma eelistused.
Igaljuhul: mina aga endiselt vaimustun. Ja muuhulgas mõtlen vahetada lõputöö teemat Nietzsche-Weil'-teemaliseks. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Enne veel need paar tööd kirjutada...
...näiteks u 10 lk analüüs filmist "Inglorious Basterds".
ps: ülemise pildi originaal on siin.
* üldiselt mõtlesin, et kui mõne raamatu (taaskord) läbi loen, siis võiks hakata märkima üles kuupäevi, millal üht või teist raamatut viimati lugesin. ma arvan, et see oleks täitsa tore idee... jälgida, millal ja kuivõrd mul midagi millestki meeles on. pealegi arvan, et enamus enda jaoks olulisi raamatuid tuleb nii või naa korduvalt läbi lugeda.
Lisa:
Hakkasid meeldima järgmised laulud:
Ja ennekõike:
Serge Gainsbourg on üha enam muljet avaldanud: geniaalsed laulud, plus asjaolu, et ta on tegelenud niivõrd erinevate valdkondadega (muusika, film, kirjandus). Ja see dionysoslik säde!
(nüüd aga mässan oma esseega edasi...)
Saturday, January 8, 2011
Wednesday, January 5, 2011
üks unenägu.
õhtune aeg. istun trolliistmel ja vaatan aknast välja. ärevus - ei-tea-millest [ehk mõtlen alateadlikult, et kas ikka pilet on läbi löödud? - sest viimasel ajal olen piletitega sõitnud ja pole sellega veel päris harjunud]. troll loksub suunas, kus peaksin maha minema. minu väike üürikodu. mõned peatused veel. äkitselt märkan, et mu seljakott (ja mantel) on mul sülest maha kukkunud. haaran nende järele.
kas pilet on ikka läbi löödud? - mõtlen endamisi. mantli taskust leian ühe pileti. üleskorjatud seljakoti alt samuti ühe. mõlemil ühesugune märgistus ja tempel numbriga "3" [trolli nr], mis peaks viitama, et mõlemal juhul peaks nii üks kui teine õige olema. ilmselt olen ka varem selle trolliga sõitnud.
järgmine peatus. ilmelt "siili". seega eelviimane. inimesed lähevad maha. viimaste seas hüppan minagi, sest sealt pole palju jalgsi minna ja vähemalt saan olla kindel, et jõuan kenasti koju. arvestan oma ettearvamatu hüppega, et oleksin viimane väljuja ja et politseinik mulle järele ei jõuaks. siiski, olles väljunud, avastan, et temagi on mul kannul. see ei ole normaalne.
liigun kiiremal sammul lähedaloleva hoovi suunas, kus peaks olema ka mu maja. ta jälitab mind. jõuab lähemale. oleme hoovis. mul pole enam mõtet põgededa, saan üksnes kõrvale põigata ja taganeda tema lähenemiskatsetest (loe: rünnakutest). kuidagi ääri-veeri olen suutnud väljendada küsimust: mida sa minust tahad?
ta ütleb, et ta auto läks katki, et kas saaksin selle üle vaadata. siin samas teisel pool maja.
mulle tundub see olevat enamgi kui ebausutav. küsin, et miks ta seda töökotta ülevaatusele ei vii? ta vastab, et nad ei leidnud midagi.
"mingi viga peab ju kusagil olema, ükski masin ei saa ju ometi mõistetamatul kombel lihtsalt katki olla, ilma et keegi aimaks, milles probleem võib seisneda, liiati veel oma ala spetsialist!" ei taha ma ta juttu uskuda. tema ajab ikka oma joru. samal ajal tuleb hooga lähemale, mina taganen. ühel hetkel õnnestub mul isegi hakata eest ära jooksma, edumaa suureneb, kuid jään seisma ja lähen tagasi, ilmselt kartes, et sellega reedaksin oma ilmselge põgenemiskatse ning juhul kui ta peaks mu kätte saama, olen veelgi ohtlikumas positsioonis. püüan justkui usaldust võita, et ma tema eest ei põgene. veel mitte.
ometi kartsin. isegi väga. ja siis vist ärkasin üles... võib-olla hirmust.
***
Esiteks ma arvan, et unenäod on väga individuaalsed, umbes nõnda nagu arvas Carl Gustav Jung (aga suisa välistaksin tema arhetüübi-teooria). Ka Peter Burke on kirjutanud (teoses "Kultuuride kohtumine", 2. peatükk "Unenägude kultuurilugu"), ja see on ju küllalt elementaarne, et unenägude teemad-sisud sõltuvad (täielikult!?) kultuurikontekstist. Teiseks, kindlasti pole ma selles valdkonnas mingi asjatundja. AGA seda olen justkui küll tundnud, kuidas mõned ärkveloleku aja (allasurutud) emotsioonid justnimelt unenägudes ilmnevad...
Ma ei hakka seda siin põhjalikumalt analüüsima, võib-olla on see isegi veidi isiklik, kuid see unenägu, ma usun, on seotud mõningase süütunde ning ebakindlusega, mis puudutab mu üleüldist sõltuvust ja üliõpilaselu. Põhjus, miks politseinik mulle midagi konkreetset ja loogilist ei öelnud, kuid süüdistas justkui "kõiges ja eimilleski" tuleneb ilmselt asjaolust, et ka ma ise ei saa siin olukorras suurt midagi parata ega teisiti käituda: see on paratamatu, võib-olla ja pigem (heas mõttes) paratamatu (olla üliõpilasest rott, kes sõltub põhimõtteliselt vanematest; "heas mõttes", sest ülikoolis õppimine on siiski hea) ja mida rohkem ma oma asjadele keskendun, seda kiiremini saavutan ühel hetkel sõltumatuse... ometi tekitab parajal määral süütunnet. Ja ehk käib kokku eelnenud mõtete ja tunnetega ja kerge pingega, et see alanud aasta on mõnes mõttes murranguline, et 2012 on tarvis oma MA kätte saada, mis võimaldaks juba töökohta, normaalsemaid õppetoetusi (do-s) jne...
Nüüd läheb juba jutt teisele teemale, ja ma ei taha hakata seda siin põhjalikult avama, kuid ma arvan, et umbes säärastest asjadest oli tookordne unenägu tingitud.
Lõppu üks katse tõlkida üht Michel Houellebecq'i luuletust; jah, google translatori abiga jne, aga siiski:
Külmatunne
Hommik oli selge ja väga ilus;
sa tahtsid säilitada oma sõltumatust.
vaadates linde ma ootasin sind:
mida iganes ma teen - seal oleks kannatust.
Ja originaalis:
Une sensation de froid
Le matin était clair et absolument beau;
tu voulais préserver ton indépendance.
je t'attendais en regardant les oiseaux:
quoi que je fasse, il y aurait la souffrance.
PS: oma A1-ga võisin siin millestki väga totaalselt puusse panna, nii et see on lihtsalt üks tobe proov. pealegi: luulet ei saa tõlkida päris nii sõnasõnalt, eriti kui on tegu riimluulega, selles mõttes täielik feil, aga noh... mul endal lihtsalt tore umbkaudugi proovida aru saada, mida ta kusagil kirjutab. viimase koma asendasin mõttekriipsuga.
tegelikult, isegi kui eesmärk pole tõlkida, siis selliste "tõlgetega" õpib ise hästi palju:)
kas pilet on ikka läbi löödud? - mõtlen endamisi. mantli taskust leian ühe pileti. üleskorjatud seljakoti alt samuti ühe. mõlemil ühesugune märgistus ja tempel numbriga "3" [trolli nr], mis peaks viitama, et mõlemal juhul peaks nii üks kui teine õige olema. ilmselt olen ka varem selle trolliga sõitnud.
[või on unenäo hirm liialt suur, et "kas mul on õige pilet?" asemel leian kaks piletit, mis on mõlemad õiged]
saabub üks peatus, mille nime ma siiani ei mäleta, kuid see peaks olema üks peatus enne eelviimast. masin hakkab end juba kohalt vedama kui näen peatuses veidi suuremat politseiautot ja kaht politseiniku. "need pole ju küll kontrolörid?" mõtlen endamisi. trollijuht otsustab siiski mingil põhjusel peatuda ja uks läheb lahti - ilmselt olid politseinikud selleks märku andnud - ning üks neist astub sisse. müts peas, sinised tunked seljas, istub otse minu kõrvale. võimatu on mitte märgata midagi kummalist tema juures: tõenäoliselt on ta purjus. kes teab kas on üldse tegu politseinikuga. nügib mind, näib suisa tüli norivat. istun kiiruga eemale. ettepoole, ühele vastasistmele, kus mul on võimalus teda hästi näha. ohutus kauguses. järgmine peatus. ilmelt "siili". seega eelviimane. inimesed lähevad maha. viimaste seas hüppan minagi, sest sealt pole palju jalgsi minna ja vähemalt saan olla kindel, et jõuan kenasti koju. arvestan oma ettearvamatu hüppega, et oleksin viimane väljuja ja et politseinik mulle järele ei jõuaks. siiski, olles väljunud, avastan, et temagi on mul kannul. see ei ole normaalne.
liigun kiiremal sammul lähedaloleva hoovi suunas, kus peaks olema ka mu maja. ta jälitab mind. jõuab lähemale. oleme hoovis. mul pole enam mõtet põgededa, saan üksnes kõrvale põigata ja taganeda tema lähenemiskatsetest (loe: rünnakutest). kuidagi ääri-veeri olen suutnud väljendada küsimust: mida sa minust tahad?
ta ütleb, et ta auto läks katki, et kas saaksin selle üle vaadata. siin samas teisel pool maja.
mulle tundub see olevat enamgi kui ebausutav. küsin, et miks ta seda töökotta ülevaatusele ei vii? ta vastab, et nad ei leidnud midagi.
"mingi viga peab ju kusagil olema, ükski masin ei saa ju ometi mõistetamatul kombel lihtsalt katki olla, ilma et keegi aimaks, milles probleem võib seisneda, liiati veel oma ala spetsialist!" ei taha ma ta juttu uskuda. tema ajab ikka oma joru. samal ajal tuleb hooga lähemale, mina taganen. ühel hetkel õnnestub mul isegi hakata eest ära jooksma, edumaa suureneb, kuid jään seisma ja lähen tagasi, ilmselt kartes, et sellega reedaksin oma ilmselge põgenemiskatse ning juhul kui ta peaks mu kätte saama, olen veelgi ohtlikumas positsioonis. püüan justkui usaldust võita, et ma tema eest ei põgene. veel mitte.
ometi kartsin. isegi väga. ja siis vist ärkasin üles... võib-olla hirmust.
***
Esiteks ma arvan, et unenäod on väga individuaalsed, umbes nõnda nagu arvas Carl Gustav Jung (aga suisa välistaksin tema arhetüübi-teooria). Ka Peter Burke on kirjutanud (teoses "Kultuuride kohtumine", 2. peatükk "Unenägude kultuurilugu"), ja see on ju küllalt elementaarne, et unenägude teemad-sisud sõltuvad (täielikult!?) kultuurikontekstist. Teiseks, kindlasti pole ma selles valdkonnas mingi asjatundja. AGA seda olen justkui küll tundnud, kuidas mõned ärkveloleku aja (allasurutud) emotsioonid justnimelt unenägudes ilmnevad...
Ma ei hakka seda siin põhjalikumalt analüüsima, võib-olla on see isegi veidi isiklik, kuid see unenägu, ma usun, on seotud mõningase süütunde ning ebakindlusega, mis puudutab mu üleüldist sõltuvust ja üliõpilaselu. Põhjus, miks politseinik mulle midagi konkreetset ja loogilist ei öelnud, kuid süüdistas justkui "kõiges ja eimilleski" tuleneb ilmselt asjaolust, et ka ma ise ei saa siin olukorras suurt midagi parata ega teisiti käituda: see on paratamatu, võib-olla ja pigem (heas mõttes) paratamatu (olla üliõpilasest rott, kes sõltub põhimõtteliselt vanematest; "heas mõttes", sest ülikoolis õppimine on siiski hea) ja mida rohkem ma oma asjadele keskendun, seda kiiremini saavutan ühel hetkel sõltumatuse... ometi tekitab parajal määral süütunnet. Ja ehk käib kokku eelnenud mõtete ja tunnetega ja kerge pingega, et see alanud aasta on mõnes mõttes murranguline, et 2012 on tarvis oma MA kätte saada, mis võimaldaks juba töökohta, normaalsemaid õppetoetusi (do-s) jne...
Nüüd läheb juba jutt teisele teemale, ja ma ei taha hakata seda siin põhjalikult avama, kuid ma arvan, et umbes säärastest asjadest oli tookordne unenägu tingitud.
Lõppu üks katse tõlkida üht Michel Houellebecq'i luuletust; jah, google translatori abiga jne, aga siiski:
Külmatunne
Hommik oli selge ja väga ilus;
sa tahtsid säilitada oma sõltumatust.
vaadates linde ma ootasin sind:
mida iganes ma teen - seal oleks kannatust.
Ja originaalis:
Une sensation de froid
Le matin était clair et absolument beau;
tu voulais préserver ton indépendance.
je t'attendais en regardant les oiseaux:
quoi que je fasse, il y aurait la souffrance.
PS: oma A1-ga võisin siin millestki väga totaalselt puusse panna, nii et see on lihtsalt üks tobe proov. pealegi: luulet ei saa tõlkida päris nii sõnasõnalt, eriti kui on tegu riimluulega, selles mõttes täielik feil, aga noh... mul endal lihtsalt tore umbkaudugi proovida aru saada, mida ta kusagil kirjutab. viimase koma asendasin mõttekriipsuga.
tegelikult, isegi kui eesmärk pole tõlkida, siis selliste "tõlgetega" õpib ise hästi palju:)
Monday, January 3, 2011
aastavahetus 2010-2011
Seda ei ole tegelikult lihtne sõnadesse panna. Eelmist aastat, aastavahetust, ja "tuleviku-ootusi", ma mõtlen. Aga iseenda jaoks paari sõnaga, ehkki üht-teist olulist võib muidugi meelest minna...
LÜHIDALT:
2010 - BA lõpp; MA algus. al septembrist vähe kirjutanud, see-eest võrdlemisi tihe kooliaeg. vähe leidnud aega 'rahulikult lugemiseks'. suvekool Helsinkis. prantsuse keel. endiselt/taaskord seltskonnatants. ja last but certainly not least: sel aastal leidsin endale toreda-toreda sõbra - Sirru!!!
nii, esialgupunkt.
2010-2011
Hiiumaal. S-i nõusolekul see video, mis ehk säästab mind täpsematest kirjeldustest, et tore oli:
2011
ma pole suurem asi lubaja ega planeerija, sest ma ei usu, et midagi saaks (väga pikalt) ette planeerida, veel vähem lubada. kõik peaks tulema ennekõike 'loomulikult'. kõik peab olema avatud muutustele. aga: vähem aineid, rohkem iseseisvat tööd (in my case: lugemist-kirjutamist), vastasel juhul olen jännis nagu praegu: isegi mag-töö teemas ei ole ma üldse-mitte-väga-kindel.
u 20. aug - 02. sept ja 05. sept - max u 3.dets summer school ja Exchange term in Reykjavik, mis tegelikult võib täitsa tore olla. enne seda saan ehk EHIs pr keele A2 enam-vähem kätte, et seda siis Islandil Maiaga harjutada ja praktiseerida. mis kooli puutub, siis kõige olulisem peaks saama 2011. aastaga tehtud (ja pool sellest sai 2010 juba tehtud), et 2012ndasse jääb loodetavasti ainult lõputöö... ja palju muid momente, kuid see (kooli-asi) näib mulle üldiselt praegu üks olulisemaid ja sisaldab endas palju olulist, head ja eeldusi edaspidiseks...:)
praegu kõik.
LÜHIDALT:
2010 - BA lõpp; MA algus. al septembrist vähe kirjutanud, see-eest võrdlemisi tihe kooliaeg. vähe leidnud aega 'rahulikult lugemiseks'. suvekool Helsinkis. prantsuse keel. endiselt/taaskord seltskonnatants. ja last but certainly not least: sel aastal leidsin endale toreda-toreda sõbra - Sirru!!!
nii, esialgupunkt.
2010-2011
Hiiumaal. S-i nõusolekul see video, mis ehk säästab mind täpsematest kirjeldustest, et tore oli:
2011
ma pole suurem asi lubaja ega planeerija, sest ma ei usu, et midagi saaks (väga pikalt) ette planeerida, veel vähem lubada. kõik peaks tulema ennekõike 'loomulikult'. kõik peab olema avatud muutustele. aga: vähem aineid, rohkem iseseisvat tööd (in my case: lugemist-kirjutamist), vastasel juhul olen jännis nagu praegu: isegi mag-töö teemas ei ole ma üldse-mitte-väga-kindel.
u 20. aug - 02. sept ja 05. sept - max u 3.dets summer school ja Exchange term in Reykjavik, mis tegelikult võib täitsa tore olla. enne seda saan ehk EHIs pr keele A2 enam-vähem kätte, et seda siis Islandil Maiaga harjutada ja praktiseerida. mis kooli puutub, siis kõige olulisem peaks saama 2011. aastaga tehtud (ja pool sellest sai 2010 juba tehtud), et 2012ndasse jääb loodetavasti ainult lõputöö... ja palju muid momente, kuid see (kooli-asi) näib mulle üldiselt praegu üks olulisemaid ja sisaldab endas palju olulist, head ja eeldusi edaspidiseks...:)
praegu kõik.
Subscribe to:
Posts (Atom)
