'...sellist kireaktsenti, sellist läbilöögihoogu.'*

* Stefan Zweig "Friedrich Nietzsche", lk 45.

Eksamid said läbi. Mõni hetk mõnusat vajumist. Umbes nagu tol korral, mil oli viimane seminar, ja kuidas ma tundsin pinge vabanemist, väsimuse vägivaldset pealelaskumist, kaitsvate mehhanismide järk-järgulist murenemist... poolel teel koju helistas neiu S. ja tundis, et olin häälest ära. Isegi raske oli rääkida. Aga ma rääkisin, rõõmuga rääkisin!
Jõudsin koju ja - voodisse. Aga: see oli paganama nauditav! Isegi hetk, mil pea hakkas igal järgmisel sekundil üha tugevamalt vasardama, keha oli valmis justkui laiali valguma... ja hiljem valgus, sest ta tahtis puhata. Ta valutas, sest ta tahtis end välja elada. Ja ma ei pannud talle kätt ette, vastupidi: tundsin sellest kõigest rõõmu. Sest teadsin, et nii on kõige parem. Valutab - järelikult paraneb! Ja seda oli nii hea tunda!


Nüüd kui eksamid läbi...päris kirjeldatud olukorrani asi ei jõudnud, pidem vastupidi: viimane asi tehtud ja tundsin kuidas vaim ergastus. Iga hetkega üha rohkem. See oli laupäeval. Täna on esmaspäev. Puhkus piirdus laupäeva- pühapäevase "olesklemisena". Kuid ka see oli täis naudingut. Ka puhata peab oskama. Naudinguga.

Ja kui mul homme võrdlemisi sisukat päeva poleks, siis ma ei tahaks tunnistada sellist asja nagu und! Milleks uni?
Tekkis kujutlus: mis tunne võiks olla kui saaks nõnda käiata, et nt 2-3-4 päeva järjest, ilma, et tunneks kordagi väsimust? Inimene vajab und. Teinekord on uni hea. Magus. Aga mitte praegu! (jah, et homne oleks tore, pean seda endale kuidagi tekitama)
Aga üldplaanis... mitte lähemal ajal. Ma loodan, et uus semester tuleb tore... ka prantsuse keelde registreerisin end täna ära. Samuti tuleb uus fenomenoloogia seminar, kus muuhulgas kirjutame pooleliolevat uurimust edasi... ja selle taustal: tahaks nüüd lõpuks ometi tutvuda lähemalt Nietzsche ja Weil'ga, et näha - kas neist võiks saada potentsiaalseid lõputöö... partnereid!?


ps: vabandage mu eufoorilist olekut!
ps2: tantsida tahaks! (varsti, millalgi, ehk, jälle!:))