üks unenägu.

õhtune aeg. istun trolliistmel ja vaatan aknast välja. ärevus - ei-tea-millest [ehk mõtlen alateadlikult, et kas ikka pilet on läbi löödud? - sest viimasel ajal olen piletitega sõitnud ja pole sellega veel päris harjunud]. troll loksub suunas, kus peaksin maha minema. minu väike üürikodu. mõned peatused veel. äkitselt märkan, et mu seljakott (ja mantel) on mul sülest maha kukkunud. haaran nende järele.
kas pilet on ikka läbi löödud? - mõtlen endamisi. mantli taskust leian ühe pileti. üleskorjatud seljakoti alt samuti ühe. mõlemil ühesugune märgistus ja tempel numbriga "3" [trolli nr], mis peaks viitama, et mõlemal juhul peaks nii üks kui teine õige olema. ilmselt olen ka varem selle trolliga sõitnud.

[või on unenäo hirm liialt suur, et "kas mul on õige pilet?" asemel leian kaks piletit, mis on mõlemad õiged] 

saabub üks peatus, mille nime ma siiani ei mäleta, kuid see peaks olema üks peatus enne eelviimast. masin hakkab end juba kohalt vedama kui näen peatuses veidi suuremat politseiautot ja kaht politseiniku. "need pole ju küll kontrolörid?" mõtlen endamisi. trollijuht otsustab siiski mingil põhjusel peatuda ja uks läheb lahti - ilmselt olid politseinikud selleks märku andnud - ning üks neist astub sisse. müts peas, sinised tunked seljas, istub otse minu kõrvale. võimatu on mitte märgata midagi kummalist tema juures: tõenäoliselt on ta purjus. kes teab kas on üldse tegu politseinikuga. nügib mind, näib suisa tüli norivat. istun kiiruga eemale. ettepoole, ühele vastasistmele, kus mul on võimalus teda hästi näha. ohutus kauguses.

järgmine peatus. ilmelt "siili". seega eelviimane. inimesed lähevad maha. viimaste seas hüppan minagi, sest sealt pole palju jalgsi minna ja vähemalt saan olla kindel, et jõuan kenasti koju. arvestan oma ettearvamatu hüppega, et oleksin viimane väljuja ja et politseinik mulle järele ei jõuaks. siiski, olles väljunud, avastan, et temagi on mul kannul. see ei ole normaalne.

liigun kiiremal sammul lähedaloleva hoovi suunas, kus peaks olema ka mu maja. ta jälitab mind. jõuab lähemale. oleme hoovis. mul pole enam mõtet põgededa, saan üksnes kõrvale põigata ja taganeda tema lähenemiskatsetest (loe: rünnakutest). kuidagi ääri-veeri olen suutnud väljendada küsimust: mida sa minust tahad?
ta ütleb, et ta auto läks katki, et kas saaksin selle üle vaadata. siin samas teisel pool maja.
mulle tundub see olevat enamgi kui ebausutav. küsin, et miks ta seda töökotta ülevaatusele ei vii? ta vastab, et nad ei leidnud midagi.
"mingi viga peab ju kusagil olema, ükski masin ei saa ju ometi mõistetamatul kombel lihtsalt katki olla, ilma et keegi aimaks, milles probleem võib seisneda, liiati veel oma ala spetsialist!" ei taha ma ta juttu uskuda. tema ajab ikka oma joru. samal ajal tuleb hooga lähemale, mina taganen. ühel hetkel õnnestub mul isegi hakata eest ära jooksma, edumaa suureneb, kuid jään seisma ja lähen tagasi, ilmselt kartes, et sellega reedaksin oma ilmselge põgenemiskatse ning juhul kui ta peaks mu kätte saama, olen veelgi ohtlikumas positsioonis. püüan justkui usaldust võita, et ma tema eest ei põgene. veel mitte.
ometi kartsin. isegi väga. ja siis vist ärkasin üles... võib-olla hirmust.


***
Esiteks ma arvan, et unenäod on väga individuaalsed, umbes nõnda nagu arvas Carl Gustav Jung (aga suisa välistaksin tema arhetüübi-teooria). Ka Peter Burke on kirjutanud (teoses "Kultuuride kohtumine", 2. peatükk "Unenägude kultuurilugu"), ja see on ju küllalt elementaarne, et unenägude teemad-sisud sõltuvad (täielikult!?) kultuurikontekstist. Teiseks, kindlasti pole ma selles valdkonnas mingi asjatundja. AGA seda olen justkui küll tundnud, kuidas mõned ärkveloleku aja (allasurutud) emotsioonid justnimelt unenägudes ilmnevad...
Ma ei hakka seda siin põhjalikumalt analüüsima, võib-olla on see isegi veidi isiklik, kuid see unenägu, ma usun, on seotud mõningase süütunde ning ebakindlusega, mis puudutab mu üleüldist sõltuvust ja üliõpilaselu. Põhjus, miks politseinik mulle midagi konkreetset ja loogilist ei öelnud, kuid süüdistas justkui "kõiges ja eimilleski" tuleneb ilmselt asjaolust, et ka ma ise ei saa siin olukorras suurt midagi parata ega teisiti käituda: see on paratamatu, võib-olla ja pigem (heas mõttes) paratamatu (olla üliõpilasest rott, kes sõltub põhimõtteliselt vanematest; "heas mõttes", sest ülikoolis õppimine on siiski hea) ja mida rohkem ma oma asjadele keskendun, seda kiiremini saavutan ühel hetkel sõltumatuse... ometi tekitab parajal määral süütunnet. Ja ehk käib kokku eelnenud mõtete ja tunnetega ja kerge pingega, et see alanud aasta on mõnes mõttes murranguline, et 2012 on tarvis oma MA kätte saada, mis võimaldaks juba töökohta, normaalsemaid õppetoetusi (do-s) jne...
Nüüd läheb juba jutt teisele teemale, ja ma ei taha hakata seda siin põhjalikult avama, kuid ma arvan, et umbes säärastest asjadest oli tookordne unenägu tingitud.


Lõppu üks katse tõlkida üht Michel Houellebecq'i luuletust; jah, google translatori abiga jne, aga siiski:


Külmatunne 

Hommik oli selge ja väga ilus;
sa tahtsid säilitada oma sõltumatust.
vaadates linde ma ootasin sind:
mida iganes ma teen - seal oleks kannatust.


Ja originaalis:


Une sensation de froid

Le matin était clair et absolument beau;
tu voulais préserver ton indépendance.
je t'attendais en regardant les oiseaux:
quoi que je fasse, il y aurait la souffrance.



PS: oma A1-ga võisin siin millestki väga totaalselt puusse panna, nii et see on lihtsalt üks tobe proov. pealegi: luulet ei saa tõlkida päris nii sõnasõnalt, eriti kui on tegu riimluulega, selles mõttes täielik feil, aga noh... mul endal lihtsalt tore umbkaudugi proovida aru saada, mida ta kusagil kirjutab. viimase koma asendasin mõttekriipsuga.
tegelikult, isegi kui eesmärk pole tõlkida, siis selliste "tõlgetega" õpib ise hästi palju:)