Olen viimasel ajal sattunud peale üsna mitmele videole, mille vaatamine mulle vägagi suureks kogemuseks on osutunud!
Esimene neist on Manuel DeLanda loeng teemal "Deleuze and the Use of the Genetic Algorithm in Architecture", mis ennekõike tutvustab Deleuze'i filosoofiat, kuid seob seda teaduse ja nt evolutsiooniteooriaga. Ma ei arva, et see igaühele huvi pakuks, kuid üks asi, mida see video (nagu ka Deleuze'i filosoofia) küllalt hästi demonstreerib, on jaburus uskuda mingitesse "essentsidesse" - selles mõttes, et pole olemas ühtki püsivat kuju või isegi mitte olemust, kõik on pidevas liikuvuses, muundumises, jne. Või nagu ütleb üks põhilisi humanitaarteaduste põhitõdesid: kõigel on oma ajalugu - st ühtlasi ka sünd.
Teine ja minu arvates huvitavam avastus seostub (taaskord) Richard Dawkinsi ja evolutsiooniteooriaga. Juba mõnda aega olen otsinud head videot, mis tooks kokkuvõtvalt esile mõned evolutsiooniteooria põhipunktid ning ühtlasi ka tõestused selle kehtivuse kohta. Et evolutsiooniteooria on teooria, milles tegelikult iga näide näitab teooria paikapidavust, kuid üksikuna võib jätta tuhat muud küsimust vastamata, siis leidsin loengusarja (üldpealkirjaga: Growing Up in the Universe), kus kõik on suht puust ja punaselt ette näidatud (eriti meeldisid loengud 2-5).
Siinkohal otseviide esimesele (pealkirjaga: Waking Up in the Universe).
Aga ka teisele (pealkirjaga: Designed and Designoid Objects)
ja kolmandale (pealkirjaga: Climbing Mount Improbable),
ja neljandale (pealkirjaga: The Ultraviolet Garden),
ja viiendale (pealkirjaga: The Genesis of Purpose).
Esimene loeng on kui sissejuhatus meie ja meie planeedi 'olukorda; teises loengus on juttu "looduslikust disainist", kolmandas (justkui eelneva jätkuks) kuidas loodus on arenenud (ning areneb endiselt) kõige 'lihtsamast' üha keerukamaks, et "lõpp-produkti" vaadates võib tõesti tekkida tunne, et "kuidas see võimalik on!?". Aga on; tegelikult üsna lihtsalt: seda demonstreerib ta muuhulgas nt silma, tiiva ja kaitsevärvuse kujunemise näidetel. Neljandas on juttu peamiselt mesilaste-lillede paljunemissüsteemist, mis poole loengu pealt läheb üle teemale DNA isekopeerumisvõimest ja annab kokkuvõttes küllalt hea arusaama mil viisil loodus oma iseendaga tasakaalus ja millise hinnaga ning kuidas toimub DNA-koodi edasiandmine. Viies loeng puudutab aju arengut.
Kinnitan, et need tunniajalised loengud on väärt vaatamist! Nii Dawkinsi esinemisviis kui ka loengute läbimõeldus, selgus, kontsentreeritus, aga ka illustratiivsus. Nii et soovitan-soojalt ja usun, et see võib nii mõndagi panna maailma ja loodust hoopis teise pilguga vaatama! - selle pilguga, kuivõrd palju huvitavat leidub maailmas:)
Kolmas teema puudutab seda jaburat maailmalõpu hirmu, mis täna Eevaga teemaks tuli ja mille peale ta viitas oma sugulase (keskkonnateadlase) Erik Puura blogile. Eeskätt postitused "Maailmalõpp 21.12.2012 – hirmu pealt teeniv äri" ja sellele järgnev "NASA astrobioloog: tõde aasta 2012 kohta". Ma küll õnneks ei tea kedagi, kes sääraseid asju usuks, kuid oma konkreetsuse tõttu on need minu arvates jagatavad lingid, millele viitamine kindlasti kahju ei tee.
Näiteks järgnev video:
mille sisu (tõlge) ka vastavas postituse ära on toodud.
Omamoodi naljakas (õigemini: tragikoomiline): mida rohkem on potentsiaali nii iseenda kui ka maailma kohta teada saada, seda suurem on ka lihtsameelselt jaburate uskumuste ringlus. Eks üks osa on infoajastul, mis sisuliselt annab igaühele võimaluse end mistahes viisil väljendada.
Teisalt, ma arvan, pole inimkond veel n-ö üle saanud "löögist", mille tõi 20. sajand: Darwin, Marx ja Freud. Lühidalt: me pole looduse kroon, meie vabadus on suuresti majanduse-nõudluse-tootluse poolt määratletud/piiritletud ning lisaks pole me ka oma (ala)teadvuse isandad.
Kuid ilmselt on see miski, mis tuleb n-ö läbi elada, et tunnetada selle potentsiaali ja vabadust sääraste (esmapilgul vabadust piiravate) mõtete taga. Olles neid asjaolusid teavustanud, oskame nendega ka ümber käia ja nende pinnalt uusi võimalusi ja uut vabadust luua.
Vähemalt nõnda tunnen ja mõtlen mina; vahest võiks sõnastada seda järgmiselt: mida vähem on inimesele n-ö by default antud, seda rohkem on tal võimalusi ise midagi luua...!
Neljas. Sattusin lugema Müürilehte, nr 14, kevad 2011 (mille sain kusagilt galeriist), kus hr E. Hermanni tõlkes on toodud üks intervjuu Gilles Deleuze'iga (ilmunud esmakordselt 1985, L'autre journal, hiljem raamtus 1990), lk 31-34; ehkki tekst puudutas nii filme, poliitikat, sporti kui üleüldiselt olulisi punkte Deleuze'i mõtlemisest (millega ka ise alles veel tutvumist alustan), siis tooksin ära ühe lühikese peatüki:
Ülevoolav paar
Mõnikord öeldakse, et inimesed ei oska ennast väljendada. Aga tegelikult väljendavad nad ennast vahetpidamata. Kõige õnnetumad on sellised paarid, milles naine ei saa korrakski hajevil või väsinud olla, ilma et mees kohe küsiks: "Mis sinuga lahti on? Räägi sellest..."; või siis mees, ilma et naine küsiks... jne. Raadio, televisioon on pannud paarid ennast ülevoolavalt väljendama, on eneseväljendamise kõikjale külvanud; me ägame tarbetute ütlemiste, meeletu sõna- ja pildikoorma all. Rumalus pole kunagi ei tumm ega pime. Nii et probleem pole kunagi selles, kuidas inimesi kõnelema panna, vaid kuidas jätta neile pisikesi üksinduse- ja vaikuseavausi, mis laseksid neil lõpuks ometi midagi ütlemisväärset leida. Represseerivad jõud ei takista kunagi ennast väljendamast, vaid vastuoksa just sunnivad end pidevalt väljendama. Milline kergendus, kui ei ole midagi öelda ja kui on õigus mitte midagi öelda - eks ole just see tingimuseks, et tekiks midagi haruldast, üha haruldasemat, mis väljaütlemist vääriks. See, mis meid tegelikult suretab, ei ole mitte jutu summutamine, vaid jutt, mis ei ärata vähimatki huvi. Sest see, mida me lause tähenduseks nimetame, on just tema huviväärsus. Tähendusel ei saa olla teist määratlust ja seda ei saavutata muul moel kui uudsusega. Me võime ju tundide viisi inimeste juttu kuulata: ei midagi huvitavat... Seepärast on ka vaidlemine nii keeruline, seepärast polegi mõtet vaielda, mitte kunagi. Ei saa ju kellelegi ütelda: "Su jutt ei paku vähimatki huvi." Niisiis öeldakse: "See on vale." Aga see, mida keegi ütleb, pole kunagi vale, häda ei ole üldse selles, et see oleks vale, vaid et see on rumal või mõttetu. Et seda on juba tuhat korda öeldud. Olulisuse, vajalikkuse, huviväärsuse mõisted on tuhat korda määravamad kui tõe mõiste. Üldsegi mitte sellepärast, et nendega mõõdetakse öeldu tõde. Sama lugu on matemaatikas: Poincaré ütles, et paljudel matemaatilistel teooriatel puudub igasugune tähtsus, igasugune huviväärsus. Ta ei ütlenud, et need oleksid valed, see polekski olnud nii hull.
(lk 33)
Ja lõpetuseks:
Saturday, April 30, 2011
Tuesday, April 26, 2011
seosed.
Äratuntavaks saab miski siis kui tekib äratuntavaga mingisugune seos. Pole oluline milline, aga mingisugune seos peab tekkima. Hetk, mil kogen miskit kui miskit.
Kui see 'miski' on liialt või täielikult etteaimatav, siis on olukorral oht muutuda igavaks. Kui see 'miski' on ilmselgelt võõras, tundmatu, 'identifitseerimatu', siis on see hirmutav.
Peab olema mõlemat. Kui tundmatu pool on n-ö ohutu, siis tunneme asja vastu huvi; kui tundmatu pool muutub ohtlikuks, siis pigem hirmu. Esimesel juhul võiks näidetena mainida nt kõikvõimalikke avastusi ja avastamisi, aga ka nt (laste) mänge; teisel juhul reaalseid ohusituatsioone.
Niisiis, huvitav on see, millega meil tekib isiklik seos. Kus see 'miski' saab tähenduslikuks. Kus meie teadmised ja kogemused rikastuvad.
Ja nõnda ongi... kui nt geenitehnoloogia, või filosoofia (või mistahes teema) võib tunduda mõnele võõras või kasutu, siis teisele, vastupidi: äärmiselt huvitav ja rikastav.
Minu arvates on kogemust väärt kõik, mis üldjoontes ja n-ö pikemas plaanis on kogemusvälja avardav ning: sealjuures ka teiste inimestega arvestav.
Igaüks otsib ju oma. AGA - ma arvan - üksnes 'omast' ei piisa, kui see 'oma' on leitud, kui baas, vundament ja kindlustunne on loodud, siis tuleb/tuleks vaadata endast ja enda 'omast' väljapoole (kuigi ka meie 'oma' on paratamatult seotud kõige väljaspoolsega): et avastada 'teisi oma-sid', mõista, haarata ning jagada neid, et kõik võiksid kasvada.
Ja see ongi inimeste puhul tore: need hetked, mil õnnestub jagada ning avastada midagi ühiselt. Ja sõbralikult ja hoolivalt ning üksteist austades.
Selline iseenda laienemine ja teiste inimeste laiendamine ongi ehk parim, milleks üks inimene võib võimeline olla. See tähendab: mõista, teha end arusaadavaks, jagada mõistetut - ja säilitada ning anda seda edasi (nt kultuur). Ja see on hästi tore; st: see kogemus võib olla fantastiline. Igaühel on oma lugu rääkida.
Täiesti oleneb, mis kavatsusega ta seda räägib. Ja mis kavatsusega ta teisi kuulab.
Igaljuhul (st: ideaaljuhul) peab see olma täis austust ja kirge. Täis rõõmu, mitte (niivõrd) tõsidust. Sest äkitselt taipad: see, mida sa jagad, see on ühine. See kuulub kõigile ja ei kellelegi. Ja sel hetkel muutub kõik ühtaegu niivõrd oluliseks, samas ka niivõrd ebaoluliseks.
KUID selle kõige võimalikkus, selle olemine, kogu see ime, see hetk... - see kõik muudab selle niivõrd nauditavaks, et tekib tunne, et see vist ongi "elu mõte".*
* no matter what the selfish gene(s) say. eksole.
Kui see 'miski' on liialt või täielikult etteaimatav, siis on olukorral oht muutuda igavaks. Kui see 'miski' on ilmselgelt võõras, tundmatu, 'identifitseerimatu', siis on see hirmutav.
Peab olema mõlemat. Kui tundmatu pool on n-ö ohutu, siis tunneme asja vastu huvi; kui tundmatu pool muutub ohtlikuks, siis pigem hirmu. Esimesel juhul võiks näidetena mainida nt kõikvõimalikke avastusi ja avastamisi, aga ka nt (laste) mänge; teisel juhul reaalseid ohusituatsioone.
Niisiis, huvitav on see, millega meil tekib isiklik seos. Kus see 'miski' saab tähenduslikuks. Kus meie teadmised ja kogemused rikastuvad.
Ja nõnda ongi... kui nt geenitehnoloogia, või filosoofia (või mistahes teema) võib tunduda mõnele võõras või kasutu, siis teisele, vastupidi: äärmiselt huvitav ja rikastav.
Minu arvates on kogemust väärt kõik, mis üldjoontes ja n-ö pikemas plaanis on kogemusvälja avardav ning: sealjuures ka teiste inimestega arvestav.
Igaüks otsib ju oma. AGA - ma arvan - üksnes 'omast' ei piisa, kui see 'oma' on leitud, kui baas, vundament ja kindlustunne on loodud, siis tuleb/tuleks vaadata endast ja enda 'omast' väljapoole (kuigi ka meie 'oma' on paratamatult seotud kõige väljaspoolsega): et avastada 'teisi oma-sid', mõista, haarata ning jagada neid, et kõik võiksid kasvada.
Ja see ongi inimeste puhul tore: need hetked, mil õnnestub jagada ning avastada midagi ühiselt. Ja sõbralikult ja hoolivalt ning üksteist austades.
Selline iseenda laienemine ja teiste inimeste laiendamine ongi ehk parim, milleks üks inimene võib võimeline olla. See tähendab: mõista, teha end arusaadavaks, jagada mõistetut - ja säilitada ning anda seda edasi (nt kultuur). Ja see on hästi tore; st: see kogemus võib olla fantastiline. Igaühel on oma lugu rääkida.
Täiesti oleneb, mis kavatsusega ta seda räägib. Ja mis kavatsusega ta teisi kuulab.
Igaljuhul (st: ideaaljuhul) peab see olma täis austust ja kirge. Täis rõõmu, mitte (niivõrd) tõsidust. Sest äkitselt taipad: see, mida sa jagad, see on ühine. See kuulub kõigile ja ei kellelegi. Ja sel hetkel muutub kõik ühtaegu niivõrd oluliseks, samas ka niivõrd ebaoluliseks.
KUID selle kõige võimalikkus, selle olemine, kogu see ime, see hetk... - see kõik muudab selle niivõrd nauditavaks, et tekib tunne, et see vist ongi "elu mõte".*
* no matter what the selfish gene(s) say. eksole.
lihtsalt. lihtsalt. jah. jajah.
Vaatasin raamaturiiulisse ja leidsin ühe esimestest raamatutest, mille ma kunagi ostsin, vististi jupp aega enne EHIsse õppima minemist. Ei mäleta, et oleksin seda lugenud. See oli periood, kus kippusin ostma raamatuid ka väga esmamulje põhjal. Tõesti ei mäleta, mis x-põhjusel ma selle raamatu ostsin!:
Mõtlesin, et peaks antikvariaati viima, et ehk keegi tahab (jah, ka Coelhot ostetakse, miks mitte siis ka seda! - sorri kui kedagi Coelhoga 'solvasin', eksole. aga igasugust pseudofilosoofiat ja 'diipi' ikka väga ei seedi küll!).
Ja jupp aega hiljem (vististi EHI ba 1. või 2. kursus) sai ostetud raamat "Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?", alapealkirjaga "Arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest", autoriks Alan F. Chalmers. Miski, mis seoses ainega "teadusfiloofia" kulus väga ära ja oli kokkuvõttes vägagi huvitav, ehkki (ja olles sealjuures veel 'teadusfilosoofiast üksjagu karastunud') on teadus taas minu jaoks vägagi huviorbiiti sattunud.
Igaljuhul jäi silma raamatu alguses olev moto:
Ja just nii ongi.
Noh, üldjoontes. Misasi see geniaalsus või mis imeloom see geenius üldse on?
Kuid nii-nii palju on avastada - see on põhiline mis püsima jääb ja mõtet omab. Kõige parem on seda teha kerge muige saatel, sest minu arvates ei tasuks mitte midagi liialt tõsiselt võtta.
Või nagu Simone Weil kirjutas Marxi kohta:
"Marx was checked when still a young man by an accident very common in the nineteenth century; he began to take himself seriously. He was seized with a sort of messianic illusion which made him believe that he had been chosen to play a decisive role for the salvation of mankind. Thenceforward it was impossible for him to preserve the ability to think in the full sense of the word."
(lk 161, Oppression and Liberty, vististi kirjutatud 1943. aastal)
Okei, et mitte külvata arusaamatust, siis ka nt Nietzsche pidas end teatavas mõttes "messiaks", minu arvates oli see siiski erinev: ma pakuks, et kokkuvõttes ei hinnanud ta ennast üle! - parajal määral ja objektiivselt peaks aga igaüks end väärtustama.
Jne.
Igaljuhul. Täna nägin üle pika aja neiu A-d ja käisime Kadriorus jalutamas ja enne seda üht filmi vaatamas. Hästi huvitav oli!
Lõpetuseks üks laul, mis ükskord (üsna hiljuti) Siretiga üht n-ö kaltsukat külastades kõrvu jäi, mille ma seejärel guugeldades üles leidsin ja mis mulle väääga meeldima hakkas:
Edit:
Esiteks: postituse alguses mainitud raamat õnnestus maha müüa. kahe euroga.
Teiseks: paar nalja tänasest päevast.
1) "mu kõhus toimus ülestõus"
2) A: ja siis läks ta lapseootele...
B: ...pärale ka jõudis?
Mõtlesin, et peaks antikvariaati viima, et ehk keegi tahab (jah, ka Coelhot ostetakse, miks mitte siis ka seda! - sorri kui kedagi Coelhoga 'solvasin', eksole. aga igasugust pseudofilosoofiat ja 'diipi' ikka väga ei seedi küll!).
Ja jupp aega hiljem (vististi EHI ba 1. või 2. kursus) sai ostetud raamat "Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?", alapealkirjaga "Arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest", autoriks Alan F. Chalmers. Miski, mis seoses ainega "teadusfiloofia" kulus väga ära ja oli kokkuvõttes vägagi huvitav, ehkki (ja olles sealjuures veel 'teadusfilosoofiast üksjagu karastunud') on teadus taas minu jaoks vägagi huviorbiiti sattunud.
Igaljuhul jäi silma raamatu alguses olev moto:
Ja just nii ongi.
Noh, üldjoontes. Misasi see geniaalsus või mis imeloom see geenius üldse on?
Kuid nii-nii palju on avastada - see on põhiline mis püsima jääb ja mõtet omab. Kõige parem on seda teha kerge muige saatel, sest minu arvates ei tasuks mitte midagi liialt tõsiselt võtta.
Või nagu Simone Weil kirjutas Marxi kohta:
"Marx was checked when still a young man by an accident very common in the nineteenth century; he began to take himself seriously. He was seized with a sort of messianic illusion which made him believe that he had been chosen to play a decisive role for the salvation of mankind. Thenceforward it was impossible for him to preserve the ability to think in the full sense of the word."
(lk 161, Oppression and Liberty, vististi kirjutatud 1943. aastal)
Okei, et mitte külvata arusaamatust, siis ka nt Nietzsche pidas end teatavas mõttes "messiaks", minu arvates oli see siiski erinev: ma pakuks, et kokkuvõttes ei hinnanud ta ennast üle! - parajal määral ja objektiivselt peaks aga igaüks end väärtustama.
Jne.
Igaljuhul. Täna nägin üle pika aja neiu A-d ja käisime Kadriorus jalutamas ja enne seda üht filmi vaatamas. Hästi huvitav oli!
Lõpetuseks üks laul, mis ükskord (üsna hiljuti) Siretiga üht n-ö kaltsukat külastades kõrvu jäi, mille ma seejärel guugeldades üles leidsin ja mis mulle väääga meeldima hakkas:
Edit:
Esiteks: postituse alguses mainitud raamat õnnestus maha müüa. kahe euroga.
Teiseks: paar nalja tänasest päevast.
1) "mu kõhus toimus ülestõus"
2) A: ja siis läks ta lapseootele...
B: ...pärale ka jõudis?
Tuesday, April 19, 2011
lihtsalt. pilte öisest tallinnast.
suvalised pildid. niisama klõpsimised. tehtud vahemikus 19.04 öösel u 2.00 - 3.30 teel kesklinnast mustamäele:
Nii. lõpp. JA lauamänguõhtu oli supertore; aitäh Kaisule selle eest! Ja Tanelile; ja Katrinale ja Kaile!!! Ja Janetile!:)
Lõpetuseks tsitaat filosoofist-ülikooliõelt Elelt:
"asi on see, mis ta on, niivõrd kuivõrd ta ei ole hoopis teistsugune asi":)
Wednesday, April 13, 2011
Armas Päevik!*
Kirjutan Sulle!
Jah, tunnistan, et mõnikord läheb täide see, mida Kaupo M. ühel luule-kirjandusõhtul ütles: "Luuleõhtud on toredad, aga alati leidub seal inimesi, kes luuletusi lugema hakkavad!"
KUSJUURES tendents on veel siukene, et mida halvem luuletaja, seda rohkem ta neid lugema kipub. Ja siis hingad kergendustundest kui näed, et esinejal on natukenegi kriitikameelt ja otsustab lugedes siiski mõne lehe vahele jätta (aga EI, Tema seda muidugi täna ei teinud!). Eriti 'tore' kui nt kutsuda andekas-tark hr Jaan või keegi... ja siis mõtled, et "pidin ma ta just täna kutsuma!"
Tiina oli, tema mõistis, tema on tore. Aga ikkagist, eksole.
Pingutan üle? Ei sugugi; oleksite seal olnud, siis mõistaksite!
Hommikul ütles sisetunne, et täna tuleb midagi halba. Ootasin muidugi hulga hullemat, niivõrd-kuivõrd ma sisetunnet kui sellist üldse usaldada saan, aga... jah (hiljem tabasin vist ära, et pigem oli see tingitud 'üleõppimisest'). Kuigi vääga halb see nüüd ka ei ole, pealegi otsustasime seekordseks teemaks võtta "halva luule" (teadagi: kui paned sisuga mööda, siis tuleb pealkiri ära muuta:)). Ja elu on ilus, siis kui seltskond on ilus... ja kui üldjoontes on üldse kõik vinks-vonks.
Aga, jah; mis puutub luulesse, siis igal asjal on piir.
Kuid mis ma ikka jahun, halvast luulest innustatuna sai samal ajal spontaanselt paar sõna kirja pandud (ja ega see parem ei ole, aga ma ei lähe seda kusagile saali ette lugema!):
***
natuke
piinlik on
kui EMO luuletusi loeb
musta laega saalis
tähendusetud sõnad
eneseeksponeerimine
ego emo
armastus ja viha
muud ei midagi
must-valged
rongirööpad
absurd? jah
laul
hüüdja kõrbes
õigustatult
vastuseta.
13.04.2011
Jah, nii ongi. Kui too peaks mingi valemiga seda siin lugema sattuma, mis muide on suht võimatu, siis ega ma oma sõnu tagasi ei võtaks: pisut enesekriitikat kuluks ära küll!
Muidugi leidus ka mõni andekam tegelane, kuid ka nemad vajusid justkui kõige muu varju...; "päästjat" Eiat ei tulnudki, kelle puhul ma mõtlesin, et tema ehk aitaks olukorda natukenegi parandada.
Aga see selleks. Nüüd ootavad mind ees homse seminari tekstid ja tõenäoliselt pool ööd või terve öö lugemist. Igaljuhul ilmselt-eeldatavasti tuleb järgmine kolmapäev parem. Ja nii ehk naa on meil tore, nii oli ka täna!
Aga, jah. Ju need mõistavad, kes olid kohal.
* alamärkusena pisut ebatavalisele postituse pealkirjale, millest kumab läbi teatav religioosne alatoon ning võiks võrrelda nt hüüatusega Püha taevas! või Püha Flying Spaghetti Monster!
** ahjaa, ja siis tegin endale vahepeal ka ühe raamatublogi, ehkki see vaid vääga algusjärgus ja esimesed sissekanded suht suvalised. kuid selle najal püüan hakata õppima raamatuid arvustama...
Jah, tunnistan, et mõnikord läheb täide see, mida Kaupo M. ühel luule-kirjandusõhtul ütles: "Luuleõhtud on toredad, aga alati leidub seal inimesi, kes luuletusi lugema hakkavad!"
KUSJUURES tendents on veel siukene, et mida halvem luuletaja, seda rohkem ta neid lugema kipub. Ja siis hingad kergendustundest kui näed, et esinejal on natukenegi kriitikameelt ja otsustab lugedes siiski mõne lehe vahele jätta (aga EI, Tema seda muidugi täna ei teinud!). Eriti 'tore' kui nt kutsuda andekas-tark hr Jaan või keegi... ja siis mõtled, et "pidin ma ta just täna kutsuma!"
Tiina oli, tema mõistis, tema on tore. Aga ikkagist, eksole.
Pingutan üle? Ei sugugi; oleksite seal olnud, siis mõistaksite!
Hommikul ütles sisetunne, et täna tuleb midagi halba. Ootasin muidugi hulga hullemat, niivõrd-kuivõrd ma sisetunnet kui sellist üldse usaldada saan, aga... jah (hiljem tabasin vist ära, et pigem oli see tingitud 'üleõppimisest'). Kuigi vääga halb see nüüd ka ei ole, pealegi otsustasime seekordseks teemaks võtta "halva luule" (teadagi: kui paned sisuga mööda, siis tuleb pealkiri ära muuta:)). Ja elu on ilus, siis kui seltskond on ilus... ja kui üldjoontes on üldse kõik vinks-vonks.
Aga, jah; mis puutub luulesse, siis igal asjal on piir.
Kuid mis ma ikka jahun, halvast luulest innustatuna sai samal ajal spontaanselt paar sõna kirja pandud (ja ega see parem ei ole, aga ma ei lähe seda kusagile saali ette lugema!):
***
natuke
piinlik on
kui EMO luuletusi loeb
musta laega saalis
tähendusetud sõnad
eneseeksponeerimine
ego emo
armastus ja viha
muud ei midagi
must-valged
rongirööpad
absurd? jah
laul
hüüdja kõrbes
õigustatult
vastuseta.
13.04.2011
Jah, nii ongi. Kui too peaks mingi valemiga seda siin lugema sattuma, mis muide on suht võimatu, siis ega ma oma sõnu tagasi ei võtaks: pisut enesekriitikat kuluks ära küll!
Muidugi leidus ka mõni andekam tegelane, kuid ka nemad vajusid justkui kõige muu varju...; "päästjat" Eiat ei tulnudki, kelle puhul ma mõtlesin, et tema ehk aitaks olukorda natukenegi parandada.
Aga see selleks. Nüüd ootavad mind ees homse seminari tekstid ja tõenäoliselt pool ööd või terve öö lugemist. Igaljuhul ilmselt-eeldatavasti tuleb järgmine kolmapäev parem. Ja nii ehk naa on meil tore, nii oli ka täna!
Aga, jah. Ju need mõistavad, kes olid kohal.
* alamärkusena pisut ebatavalisele postituse pealkirjale, millest kumab läbi teatav religioosne alatoon ning võiks võrrelda nt hüüatusega Püha taevas! või Püha Flying Spaghetti Monster!
** ahjaa, ja siis tegin endale vahepeal ka ühe raamatublogi, ehkki see vaid vääga algusjärgus ja esimesed sissekanded suht suvalised. kuid selle najal püüan hakata õppima raamatuid arvustama...
Subscribe to:
Posts (Atom)
