Olen viimasel ajal sattunud peale üsna mitmele videole, mille vaatamine mulle vägagi suureks kogemuseks on osutunud!
Esimene neist on Manuel DeLanda loeng teemal "Deleuze and the Use of the Genetic Algorithm in Architecture", mis ennekõike tutvustab Deleuze'i filosoofiat, kuid seob seda teaduse ja nt evolutsiooniteooriaga. Ma ei arva, et see igaühele huvi pakuks, kuid üks asi, mida see video (nagu ka Deleuze'i filosoofia) küllalt hästi demonstreerib, on jaburus uskuda mingitesse "essentsidesse" - selles mõttes, et pole olemas ühtki püsivat kuju või isegi mitte olemust, kõik on pidevas liikuvuses, muundumises, jne. Või nagu ütleb üks põhilisi humanitaarteaduste põhitõdesid: kõigel on oma ajalugu - st ühtlasi ka sünd.
Teine ja minu arvates huvitavam avastus seostub (taaskord) Richard Dawkinsi ja evolutsiooniteooriaga. Juba mõnda aega olen otsinud head videot, mis tooks kokkuvõtvalt esile mõned evolutsiooniteooria põhipunktid ning ühtlasi ka tõestused selle kehtivuse kohta. Et evolutsiooniteooria on teooria, milles tegelikult iga näide näitab teooria paikapidavust, kuid üksikuna võib jätta tuhat muud küsimust vastamata, siis leidsin loengusarja (üldpealkirjaga: Growing Up in the Universe), kus kõik on suht puust ja punaselt ette näidatud (eriti meeldisid loengud 2-5).
Siinkohal otseviide esimesele (pealkirjaga: Waking Up in the Universe).
Aga ka teisele (pealkirjaga: Designed and Designoid Objects)
ja kolmandale (pealkirjaga: Climbing Mount Improbable),
ja neljandale (pealkirjaga: The Ultraviolet Garden),
ja viiendale (pealkirjaga: The Genesis of Purpose).
Esimene loeng on kui sissejuhatus meie ja meie planeedi 'olukorda; teises loengus on juttu "looduslikust disainist", kolmandas (justkui eelneva jätkuks) kuidas loodus on arenenud (ning areneb endiselt) kõige 'lihtsamast' üha keerukamaks, et "lõpp-produkti" vaadates võib tõesti tekkida tunne, et "kuidas see võimalik on!?". Aga on; tegelikult üsna lihtsalt: seda demonstreerib ta muuhulgas nt silma, tiiva ja kaitsevärvuse kujunemise näidetel. Neljandas on juttu peamiselt mesilaste-lillede paljunemissüsteemist, mis poole loengu pealt läheb üle teemale DNA isekopeerumisvõimest ja annab kokkuvõttes küllalt hea arusaama mil viisil loodus oma iseendaga tasakaalus ja millise hinnaga ning kuidas toimub DNA-koodi edasiandmine. Viies loeng puudutab aju arengut.
Kinnitan, et need tunniajalised loengud on väärt vaatamist! Nii Dawkinsi esinemisviis kui ka loengute läbimõeldus, selgus, kontsentreeritus, aga ka illustratiivsus. Nii et soovitan-soojalt ja usun, et see võib nii mõndagi panna maailma ja loodust hoopis teise pilguga vaatama! - selle pilguga, kuivõrd palju huvitavat leidub maailmas:)
Kolmas teema puudutab seda jaburat maailmalõpu hirmu, mis täna Eevaga teemaks tuli ja mille peale ta viitas oma sugulase (keskkonnateadlase) Erik Puura blogile. Eeskätt postitused "Maailmalõpp 21.12.2012 – hirmu pealt teeniv äri" ja sellele järgnev "NASA astrobioloog: tõde aasta 2012 kohta". Ma küll õnneks ei tea kedagi, kes sääraseid asju usuks, kuid oma konkreetsuse tõttu on need minu arvates jagatavad lingid, millele viitamine kindlasti kahju ei tee.
Näiteks järgnev video:
mille sisu (tõlge) ka vastavas postituse ära on toodud.
Omamoodi naljakas (õigemini: tragikoomiline): mida rohkem on potentsiaali nii iseenda kui ka maailma kohta teada saada, seda suurem on ka lihtsameelselt jaburate uskumuste ringlus. Eks üks osa on infoajastul, mis sisuliselt annab igaühele võimaluse end mistahes viisil väljendada.
Teisalt, ma arvan, pole inimkond veel n-ö üle saanud "löögist", mille tõi 20. sajand: Darwin, Marx ja Freud. Lühidalt: me pole looduse kroon, meie vabadus on suuresti majanduse-nõudluse-tootluse poolt määratletud/piiritletud ning lisaks pole me ka oma (ala)teadvuse isandad.
Kuid ilmselt on see miski, mis tuleb n-ö läbi elada, et tunnetada selle potentsiaali ja vabadust sääraste (esmapilgul vabadust piiravate) mõtete taga. Olles neid asjaolusid teavustanud, oskame nendega ka ümber käia ja nende pinnalt uusi võimalusi ja uut vabadust luua.
Vähemalt nõnda tunnen ja mõtlen mina; vahest võiks sõnastada seda järgmiselt: mida vähem on inimesele n-ö by default antud, seda rohkem on tal võimalusi ise midagi luua...!
Neljas. Sattusin lugema Müürilehte, nr 14, kevad 2011 (mille sain kusagilt galeriist), kus hr E. Hermanni tõlkes on toodud üks intervjuu Gilles Deleuze'iga (ilmunud esmakordselt 1985, L'autre journal, hiljem raamtus 1990), lk 31-34; ehkki tekst puudutas nii filme, poliitikat, sporti kui üleüldiselt olulisi punkte Deleuze'i mõtlemisest (millega ka ise alles veel tutvumist alustan), siis tooksin ära ühe lühikese peatüki:
Ülevoolav paar
Mõnikord öeldakse, et inimesed ei oska ennast väljendada. Aga tegelikult väljendavad nad ennast vahetpidamata. Kõige õnnetumad on sellised paarid, milles naine ei saa korrakski hajevil või väsinud olla, ilma et mees kohe küsiks: "Mis sinuga lahti on? Räägi sellest..."; või siis mees, ilma et naine küsiks... jne. Raadio, televisioon on pannud paarid ennast ülevoolavalt väljendama, on eneseväljendamise kõikjale külvanud; me ägame tarbetute ütlemiste, meeletu sõna- ja pildikoorma all. Rumalus pole kunagi ei tumm ega pime. Nii et probleem pole kunagi selles, kuidas inimesi kõnelema panna, vaid kuidas jätta neile pisikesi üksinduse- ja vaikuseavausi, mis laseksid neil lõpuks ometi midagi ütlemisväärset leida. Represseerivad jõud ei takista kunagi ennast väljendamast, vaid vastuoksa just sunnivad end pidevalt väljendama. Milline kergendus, kui ei ole midagi öelda ja kui on õigus mitte midagi öelda - eks ole just see tingimuseks, et tekiks midagi haruldast, üha haruldasemat, mis väljaütlemist vääriks. See, mis meid tegelikult suretab, ei ole mitte jutu summutamine, vaid jutt, mis ei ärata vähimatki huvi. Sest see, mida me lause tähenduseks nimetame, on just tema huviväärsus. Tähendusel ei saa olla teist määratlust ja seda ei saavutata muul moel kui uudsusega. Me võime ju tundide viisi inimeste juttu kuulata: ei midagi huvitavat... Seepärast on ka vaidlemine nii keeruline, seepärast polegi mõtet vaielda, mitte kunagi. Ei saa ju kellelegi ütelda: "Su jutt ei paku vähimatki huvi." Niisiis öeldakse: "See on vale." Aga see, mida keegi ütleb, pole kunagi vale, häda ei ole üldse selles, et see oleks vale, vaid et see on rumal või mõttetu. Et seda on juba tuhat korda öeldud. Olulisuse, vajalikkuse, huviväärsuse mõisted on tuhat korda määravamad kui tõe mõiste. Üldsegi mitte sellepärast, et nendega mõõdetakse öeldu tõde. Sama lugu on matemaatikas: Poincaré ütles, et paljudel matemaatilistel teooriatel puudub igasugune tähtsus, igasugune huviväärsus. Ta ei ütlenud, et need oleksid valed, see polekski olnud nii hull.
(lk 33)
Ja lõpetuseks:
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
see: Milline kergendus, kui ei ole midagi öelda ja kui on õigus mitte midagi öelda - eks ole just see tingimuseks, et tekiks midagi haruldast, üha haruldasemat, mis väljaütlemist vääriks.
see on väga huvitav. ise olen kah tähele pannud, kui äge on vahel vait olla ja vait olla saab sis kui keegi, kes on sinuga koos, lubab sul olla sinaise, et sa ei pea sellepärast kartma, et kui sa vaikid, sis ei saada sinust aru. kuigi minul on kogu aeg hirm, et saadakse valesti aru.
ehkki ausõna - ma ei usu, et on olemas täielikku tõde, mille poole kõik korraga püüda saaks. ma usun, et igal ühel peab jääma see ilmeksimatu õigus jääda-olla tema ise ja ka õigus seda selgitada, õigus rääkida, miks ta arvab ühte või teist oma positsioonist, oma tunnetest, kui seda on vaja. enamasti see eneseväljendamise vajadus ja hirm tekibki sis, kui vastaspool tundub sind valesti mõistvat või õigemini sa ise ei mõista õigesti ja sis tahad muudkui teada. minu jaoks pole igavat juttu.
on erinevate inimeste erinevad loogikad ja see, mis me chocolaterie'is rääkisime nädal tagasi - see kehtib minu puhul ikka veel, lausa sajaprotsendiliselt. INIMESED PEAVAD AUSTAMA TEINETEISE ERINEVAT PÄRITOLU, ERINEVAT LÄHENEMISNURKA, ERINEVAT LÄHEDUST, KAUGUST. vastasel juhul - muutub maailm lamedaks ja inetuks, muutub intellektuaalsuse steriliseeritud ja mis seal salata ka kastreeritud reaalsuseks ja see, mu sõber, ei ole tegelikult kellelegi vajalik. igavad on asjad täpselt nii kaua ja nii palju - kui sa ei oska neid muul moel kui lähtuvalt oma originaalsuse taotlusest vaadata. noh, pole kõige originaalsem mõte, misteha, pole kõige lahedam teostus, misteha - aga miks ta üldse on selline, mis psühholoogia on tema taga, ahsoo, nii et see on sis sellist tüüpi inimene hmmmm... huvitav, miks ta niimoodi mõtleb, kes ta on...
mind see viimane küsimus huvitab alati KÕIGE rohkem ja sellepärast pole minu jaoks ükski mõte liiga ebaoriginaalne, liiga halvasti sõnastatud - pigem viib alati mingi mõtteviisi juurde, mingi põlvkonna juurde, mingi inimese juurde - konkreetse reaalsuse juurde.
sisukas jah... loodan sind ja sirrut ja iffi ja maretit näha - reedel no99s.
mmmmmm....
loveable!!!
Jaa, armas Kat, täiesti nõus sinuga!:)
Mõtlen täitsa sama moodi. Suht iga inimene on huvitav, omamoodi huvitav, ja seda täiesti kõige positiivsemas mõttes (okei, ON erandeid, aga siiski, eksole!)...
Mis erinevatesse kultuuridesse vms puutub, siis samuti nõus: ennekõike peab üksteist austama. Aga seda kahepoolselt.
St ainult sellisel juhul ma selliseid asju heaks ei kiida (nagu tol korral ka rääkisime) kui üks pool teist ei austa (eriti kui mitu kultuuri elavad sisuliselt koos ja üks ei tunnista teise vaateid nt mingite (religiossete) vaadete vms tõttu)...
või siis kui ilmselgelt tehakse kas iseendale, oma kogukonna liikmetele või teistele kas füüsiliselt või vaimselt haiget või ollakse ülekohtused, piiratakse põhjendamatult vabadust (vms). Seal läheb minu arvates üsna selge ja elementaarne piir.
Igal inimesel peab olema vabadus oma elule nii nagu tema seda soovib, eeldades, et arvestatakse alati teiste inimestega ja austatakse ka teiste inimeste vabadust ja arvamust. Ja kui kaks kultuuri/inimest saavad kokku, peavad nad minu arvates selle asjaolu ja teineteisega võrdselt arvestama.
Vähemalt siuke on minu arvamus.
Post a Comment