seosed.

Äratuntavaks saab miski siis kui tekib äratuntavaga mingisugune seos. Pole oluline milline, aga mingisugune seos peab tekkima. Hetk, mil kogen miskit kui miskit.
Kui see 'miski' on liialt või täielikult etteaimatav, siis on olukorral oht muutuda igavaks. Kui see 'miski' on ilmselgelt võõras, tundmatu, 'identifitseerimatu', siis on see hirmutav.

Peab olema mõlemat. Kui tundmatu pool on n-ö ohutu, siis tunneme asja vastu huvi; kui tundmatu pool muutub ohtlikuks, siis pigem hirmu. Esimesel juhul võiks näidetena mainida nt kõikvõimalikke avastusi ja avastamisi, aga ka nt (laste) mänge; teisel juhul reaalseid ohusituatsioone.

Niisiis, huvitav on see, millega meil tekib isiklik seos. Kus see 'miski' saab tähenduslikuks. Kus meie teadmised ja kogemused rikastuvad.


Ja nõnda ongi... kui nt geenitehnoloogia, või filosoofia (või mistahes teema) võib tunduda mõnele võõras või kasutu, siis teisele, vastupidi: äärmiselt huvitav ja rikastav.
Minu arvates on kogemust väärt kõik, mis üldjoontes ja n-ö pikemas plaanis on kogemusvälja avardav ning: sealjuures ka teiste inimestega arvestav.

Igaüks otsib ju oma. AGA - ma arvan - üksnes 'omast' ei piisa, kui see 'oma' on leitud, kui baas, vundament ja kindlustunne on loodud, siis tuleb/tuleks vaadata endast ja enda 'omast' väljapoole (kuigi ka meie 'oma' on paratamatult seotud kõige väljaspoolsega): et avastada 'teisi oma-sid', mõista, haarata ning jagada neid, et kõik võiksid kasvada.

Ja see ongi inimeste puhul tore: need hetked, mil õnnestub jagada ning avastada midagi ühiselt. Ja sõbralikult ja hoolivalt ning üksteist austades.

Selline iseenda laienemine ja teiste inimeste laiendamine ongi ehk parim, milleks üks inimene võib võimeline olla. See tähendab: mõista, teha end arusaadavaks, jagada mõistetut - ja säilitada ning anda seda edasi (nt kultuur). Ja see on hästi tore; st: see kogemus võib olla fantastiline. Igaühel on oma lugu rääkida.

Täiesti oleneb, mis kavatsusega ta seda räägib. Ja mis kavatsusega ta teisi kuulab.

Igaljuhul (st: ideaaljuhul) peab see olma täis austust ja kirge. Täis rõõmu, mitte (niivõrd) tõsidust. Sest äkitselt taipad: see, mida sa jagad, see on ühine. See kuulub kõigile ja ei kellelegi. Ja sel hetkel muutub kõik ühtaegu niivõrd oluliseks, samas ka niivõrd ebaoluliseks.

KUID selle kõige võimalikkus, selle olemine, kogu see ime, see hetk... - see kõik muudab selle niivõrd nauditavaks, et tekib tunne, et see vist ongi "elu mõte".*


* no matter what the selfish gene(s) say. eksole.