Mul on rõõm näha, et olen endale ehk leidnud vähemalt ühe n-ö liitlase, hr K. Tartu Ülikoolist. Teataval määral on neid muidugi veel... väheseid on järel kes näivad veel religiooni kaitsvat. Mul on selle üle rõõmus meel. Miks?
Ma nimelt arvan, ja siiski võrdlemisi põhjendatult, et religioonis tänapäeval pole sisuliselt peaaegu mitte midagi head! Ei moraalselt ega üheski muus mõttes. Näiteid võiks tuua lõputult.
Ühe näitena tõi Hitchens võrdlemisi hea võrdlusena välja järgneva mõttepunkti:
"Kujutlegem ja mõelgem, kas on olemas sedalaadi häid ja üllaid asju mida ateist ei saaks teha kuid mida religioossus usklikule võimaldab? Ühesõnaga: religiooni panus moraali ja eetikasse..."
Vastus: nii Hitchensil kui minul: ei kujuta ette ühtegi!
"AGA kas on selliseid asju mida võiks teha (sügavalt) usklik inimene ja mida ei teeks (sügavalt) ateistlik inimene?"
Vastus: kas on mõtet loetlema hakatagi? Hitlerist (kes muide oli usklik ja õigustas oma tegusid religioossetel alustel) kuni terrorisõdade ja witchcraftini välja. Jne jne jne.
***
See oli ÜKS näide, kuid lühike list neist mis parasjagu pähe tulevad. Niisiis, religiooni (nt kristluse, islami, vms) miinused:
a) küsimus tõest: religioonid eksivad.
Teaduslik fakt. Alustades tsitaadiga Dawkinsit: "We are all atheists about most of the gods that societies have ever believed in. Some of us just go one god further," lõpetades asjaoludega, et nt evolutsiooniteooria ei jäta sisuliselt ruumi religioonile ja sisuliselt vaid ignorant võib sellises olukorras veel midagi säärast uskuda + põhjalikud uuringud selle kohta mis kinnitavad, et Piibel - nagu teised raamatud - on vaid inimeste poolt kirjutatud ja jumalikkusega pole seal mitte midagi pistmist.
Sisuliselt pole vahet kas inimene usub kristlikku jumalat või Zeusi: mõlemad samavõrd mütoloogilised. Mistahes Jumalasse uskumine on sisuliselt põhjendamatu, sest nende olemasolu kohta on kordades rohkem vastu- kui pooltargumente - igas mõttes.
b) küsimus moraalist: Piiblist pole sisuliselt mitte midagi moraalset mis oleks meile ka päriselt reaalses elus inimestele abiks ja vajalik. St religioon moraali suhtes on kasutu (et mitte öelda kahjulik: mis "moraal" on see mis kiidab heaks ohverdust, vahetust; säärase türannia asemel peaks olema tingimusteta andmine/altruism!).
Esiteks: kõik põhilised kasulikud asjad on juba varem teistes ja eelnenud pühakirjades kirja pandud ning, teiseks: inimesed - nagu ka loomad - juba bioloogiliselt arenenud sellisteks, et nad teineteisega arvestavad. Sääraste elementaarsete asjade jaoks pole meil vaja mingi absurdset-aegunud müüti.
c) küsimus inimpsühholoogiast:
1) religioon mõjub psüühikale kahjulikult.
Tihtilugu on tunne, et religioossete inimestega räägi nagu lastega, nad on niiivõrd haavatavad. Põhjusega: kuidas saakski inimene tunnistada, et ta elu põhineb luulul. Kuid laiemas plaanis on ju tähtis siiski tõde!? Me ei räägi religiooni kasulikkusest vaid enamasti räägime sedalaadi aruteludes neil teemadel mis koosnevad väidetest selle kohta kuidas maailmas asjad toimivad ja milline on reaalsus...
religioosne usk väänab nii maailmapilti kui inimese psüühikat niivõrd vildakaks, et sellisel tasemel on juba peaaegu võimatu inimesega normaalselt, vähegi intellektuaalselt ja inimlikul kombel suhelda. Lapsed on ka targemad ja avatuma meelega ning mõistvamad kui mõni religioosne tegelane...
2) religioon teeb maailmapildi mustvalgeks ja vähendab empaatiavõimet.
Viimase kohta lihtne näide: üks religoosne inimene ei näi isegi sisuliselt mõistvat seda kuidas ja et on võimalik, et keegi teine inimene usub kusagil mujal mõnda teist jumalat; või et ei usu üldse. Rääkimata vähegi intellektuaalsetest arutlustest ja mõtlemisvõimest, et inimesed tõepoolest usuvad eriasju.
Mustvalgeks, sest, näiteks, a) terav eristus hea/halva, meie/nemad stiilis (usklikud vs uskmatud), b) ilmselge vaimne piiratus kui niivõrd paljud usklikud ei suuda omandada kõige lihtsamaid fakte nagu nt evolutsioon; või kui tahate sarnast kuid veidi teistsugust näidet c) uuringute kohaselt u 50% ameeriklastest usuvad, et Maailm on loodud u 6000 kuni 10 000 aastat tagasi ning loodud jumala poolt. Ei kommentaari. Religioosne ignorantsus ajaloofaktide osas on kui "toimekas nõmedus" - ta levib ja halvab inimesi oma 'voorusliku rumalusega'.
e) religioon pärsib huvi, mõtlemist, individuaalsust ja tegutsemist.
* Küsimus huvist: erinevatele küsimustele on nüüdseks leitud palju lahendusi ja vastuseid. Need vastused on olemas neile kel vähegi huvi. Religioossed grupid on justkui suletud ringid, justkui diktatuur, kus on keelatud esitada küsimusi ja läbi viia intellektuaalseid arutelusid ning olla avatud kriitikale. Piisab sellest kui osaleda mõnes diskussioonis ja näha kuivõrd jaburaid arvamusi ja mitu-mitu sajandit vanu veendumusi ja uskumisi on tänapäevalgi liikvel.
Religioossed inimesed näivad olevat enamjaolt kinnised reaalse ajaloo vastu: nad on justkui samavõrd suletud kui lapsed kes püüavad koomiksikangelase olemasolu tõestada koomiksi enda põhjal, võtmata vastu mistahes infot selle kohta, et koomiks on inimeste enda loodud. See oli täelikult kattuv paralleel.
Ja mida näitab see inimese kohta kes on oma elu üles ehitanud koomiksile millevastasest ääretust kriitikast ta on (alateadlikult) 'teadlik'? Eneseuputamine.
* Küsimus mõtlemisest: eelnev pärsib oluliselt mõtlemist; ja see pole triviaalne punkt. Mulle näib, et religioossel inimesel tuleb teataval punktil lihtsalt blokk ette ja aju sulgub, selle asemel et huvi tunda ja edasi uurida ning sukelduda maailma uskumatult põnevatesse saladustesse tuleb pilvena ette Jumal, sulgeb silmad ja ütleb: "See kõik on vale, seda pole olemas, loe Piiblit, korruta seda sama korduvat jura ja ära küsi rohkem küsimusi ning ära tunne rohkem huvi..."
* Küsimus individuaalsusest: individuaalsus ja iseseisev (!) mõtlemine (!) on patt.
* Küsimus tegutsemisest: religioosne inimene on mugav, ta arvab ja usub, et tema eest tehakse kõik ära. Näiteks on tehtud uuringuid haiglates kus tõestati, et a) keskelt läbi palvetamine ei paranda haige seisundit; ning b) vastupidi, pigem halvendab seda.
Religioossel inimesel justkui puudub tugevus ja tahe olemas olla, ta on alati justkui kusagil mujal. Religioosne inimene on elu eitaja; ta eitab väärtust, mis peaks olema kõige enam väärtustatud ja see on: elu siin ja praegu ning ka kaasinimeste elu!
"Religion: how to do nothing and still think you're helping!"
f) silmakirjalikkus: sisuliselt kõike milles religioossed inimesed süüdistavad 'uskmatuid' saab öelda ka nende endi kohta: ülim enesekriitika puudus!
Näiteks võib mõni usklik lugeda seda teksti ülima hukkamõistuga ja pidada mind arrogantseks või sallimatuks: aga vaadaku enne iseennast. Vähemalt minul on argumendid. Tänapäeval ei ole enam asi nii lihtne, et ma usun mida tahes ja väidan/arvan, et ka teised peaksid seda uskuma...
g) last but not least: uurimuse kohaselt nt ameerikas suur osa usuvad, et Jeesus tuleb tagasi nende elu ajal. See on ilmselge näide allaandmisest ja isegi soovist, et tuleks maailma lõpp. Sellise mõtteviisiga on suht võimatu rääkida pikemaajalistest plaanidest nii meie kui meie tulevate põlvkondade elu parandada ning meie planeeti säästa.
***
Jne. Ma võiks jätkata lõputult ning iga punkti alla kuluks veel mitmeid põhjendusi ja alapunkte, kuid need on need mis esialgu pähe kargasid.
Kunagi oli mul suht neutraalne huvi erinevate religioonide vastu, olen õnnelik, et see selleks ka jäi. Noor hing on vastuvõttev kõiksugu lugude suhtes, mul ei tekkinud korrakski isu ega tunnet, et "seda võiks uskuma jääda". Õnneks. Reaalsus on palju ilusam ja parem kui mistahes religioosne kujutluspilt seda kujutada laseb.
Kunagi kui aega on, siis EHK panen sedalaadi mõtted ning konkreetsed viited-faktid üheks korralikuks ning kokkuvõtvaks artikliks. Eks näis. Mul on kahju näha kuidas inimesed teinekord igasugust lollust uskuma jäävad, see on elu raiskamine...
- muidugi iga inimese subjektiivne valik kuid mind häirib selle juures a) liigati tihti upitatakse ennast ja oma usu "väärtust" teiste arvelt ning seda õigustamatult ning läbi valelikkuse; ning b) asi ületab piirid siis kui hakatakse oma jaburaid asju levitama ja laiemalt kuulutama. Paraku on see usklike puhul enamasti nii.
Lõpetuseks: minu põhimõte on lähtuda ja rääkida sellest mis on 100% kindel ning ma olen kõige selle vastu mis on vale või põhineb asjatutel või lõpututel spekulatsioonidel. Samadel alustel on ka kirjutatud siinne sissekanne. Kui tekib küsimusi/vaidlusmomente, siis ma olen valmis igat oma kriitikapunkti täpselt ja põhjalikult kaitsma ning näitama, et see on tõsi. Samuti kuulama ja arutama vastuargumente.
Olgu öeldud, et pole siiani kohanud ühtki vähegi tõsiseltvõetavat argumenti Jumala või religiooni kaitseks (välja arvatud ehk see intervjuu/vestlus - sellise inimese religioossust ma tõesti austan!), isegi kui rääkida sel teemal u kaks tundi, ühel hetkel satub teine pool plindrisse ja lõpetab "argumendiga": "sina peaksid uskuma, sest mina usun!".
Mõistusega ja minimaalselgi tasemel õigustatusega pole siin midagi tegemist. Samahästi võiks inimene Zeusi uskuda.
Lõpetuseks paar videot. Sam Harris:
Christopher Hitchens:
Ning lõpetuseks üks tõeliselt väärt ja põhjalik dokumentaal neile kes seda veel näinud ei ole ja tunnevad ehk teema ja minu põhjenduste ning tausta kohta rohkem huvi.
Olgu öeldud, et see oli praegu lühike kokkuvõte, ma võiks seda nimekirja jätkata vist lõputult ja n-ö sügavamalt. Nagu öeldud: religioonil pole minu arvates peaaegu ühtki head külge. Ainuke hea külg on ehk see, et mõni kes ei leia elul muud mõtet ja ei tee nt enesetappu ega ole ohtlik teistele ning seda 'tänu' religioonile - kuid ka see pole põhjendatav: religioon on minu arvates asendatav tuhande muu alternatiiviga kuidas end kasulikuna tunda. Mõtet leiab alati, olgu see pere, huvi maailma ja kaasinimeste vastu, iseenda olukorra parandamine (selle asemel et palvetada vms), jne jne.
Jällegi, see postitus oli ennekõike minu enda jaoks, ma ei usu, et keegi hästi viitsib seda siin lugeda. Kuid kui viitsib ja leiab siit midagigi uut ja natukenegi näeb seda millegi enamana kui "äärmusliku antireligioosse tekstina", siis on tore. Kui vaatama hakata, siis minu meelest polegi see niivõrd äärmuslik, pigem tõsi. Religioonis pole peaaegu või sisuliselt üldse mitte midagi head (olgu, on ilusat religioosset muusikat, kuid sama hästi võiks olla ja on ka mittereligioosset muusikat mis on samavõrd ilus või meeldiülendav; kui keegi on religioosne ja üllas inimene, siis mina ütlen: ateistina oleks ta veel üllam, avatum ja parem inimene!). Seetõttu tõin välja ainult religiooni miinused, tooks välja ka plusse kui neid oleks.
Religioon oli kasulik kui inimene oli oma teadmistega lapsekingades; teatav uskumine on kasulik ja abiks lapsele - kuid sellest tuleb välja kasvada.
Kui öelda, et ma olen siin järsk ja "mittesalliv", siis vastupidi: esiteks seda võib väita iga kriitika kohta; teiseks on siinne postitus arutelu ja avatus arutelule, kui näed, et miski ei vasta tõele või on "põhjendamatult sallimatu", siis, palun, olen avatud kriitikale:)
Tõsi, siiani pole kohanud ühtki vastuväidet, olgu ma kuitahes avatud või leebe, see ehk juba näitab midagi...
P.S: olgu siiski öeldud, et see kriitika oli kriitika religiooni vastu üleüldiselt. Ma ei kritiseeri ega üldista seda üksikisiku tasandil. Ma tean palju häid, sümpaatseid, asjalikke ja tarke religioosseid/usklike inimesi...
küll aga näib kehtivat mu väide, et nad oleksid veelgi paremad, sümpaatsemad, asjalikumad ja targemad ilma religioonita. Religioon pole see mis neid toredateks-headeks teeb... ja kui keegi väidab, et on, siis alahindab too inimene inimloomust ja lähtub iseenda rikutusest.
Individuaalses plaanis uskugu inimene mida tahes, see kriitika puudutas seda kui oma alusetuid uskumusi hakatakse levitama ja enda kasule mõeldes kuritarvitama.
Kui inimesed tahavad valida või jõuda veendumustele Maailma fundamentaalseimate asjade suhtes siis see pole miski mida võiks säästa kriitikast, vastupidi: "Extraordinary claims require extraordinary evidence!"
No comments:
Post a Comment