üle pika aja kirjutada...

...ja kirjutada oleks nii mõndagi. Näiteks võiks raamatublogisse teha kokkuvõtte Jared Diamondi raamatust "The Rise and Fall of the Third Chimpanzee".
Või võiks proovida rääkida tulnukatest. Nimelt neiu L-iga tuli see teemaks, siis kui tema juures Raplas käisin (hästi ilus linn!) ja... noh, tekkis mõtteid. Aga mõtlesin, et enne võiks huvipärast läbi lugeda C. G. Jungi raamatu "Tänapäeva müüt: asjadest, mida nähakse taevas". Olen seda kunagi üksjagu lugenud, kuid meeles suurt pole, samuti ei saa just öelda, et ma teab-mis Jungi austaja oleksin (mingis mõttes pigem vastupidi), kuid... jah, täitsa teema, mis hakkas piisavalt huvitama, et selle kohta üht-teist lugeda.
P.S. Mitte, et ma arvaksin, et tulnukad oleksid meie planeeti külastanud, pigem vastupidi, ja see mind huvitabki.

Teiseks: võtsin ette Richard Dawkinsi raamatud "The Selfish Gene" (st jätkan seda) ja kui see läbi, siis ilmselt "The Extended Phenotype"; ning seejärel mõtlen endale sebida Peter Sloterdijki "Mullid", triloogia esimese osa, mis on nüüd ka inglise keelde tõlgitud. Kunagi proovisin saksakeelset pusida, aga suurt midagi sellest välja ei tulnud...
et, jah, lisaks tekkis mõte, et EHK võiks Sloterdijkist välja kooruda midagi lõputöö teema sarnast; tema ideedest sattusin vaimustusse suht esimesest hetkest kui neid H.K. loengus kuulsin. Nüüd on ka esimene osa tõlgitud ja peagi pidavat ilmuma ka järgnevad osad... - avastamist kui palju (originaalis u 2500 lk - st kõik kolm osa)!

Kolmandaks: möödunud reedel ülikooli (st seminarile) minnes, siis jäid tänaval silma (andke andeks, ma olen meesterahvas!) mõned reklaamid, mis paari päeva pärast tänavalt ära kadusid. Ja mina veel mõtlesin ülikooli ees selle taustal "poosepilti teha", sõnumiga: õppimine, ilusad (ja targad) naised ja teinekord parajas koguses veini (aga üha enam on tunne, et parem on veinita), kuid... täna - läinud mis läinud:/
Neiu S. andis mulle sellega seoses ka lingi.

Ilmselt põhilise pildivastase kriitika võtab kokku järgnev kommentaar:

vff 30.04.2012 15:31

tekib küsimus milleks on siis üldse ühiskonnas eetika ja moraali piirid, tavad ja traditsioonid???
miks me peame õigeks riides käimist, seksuaalaktide toimumist teistele varjatult või ka nt tööl ja koolis käimist, liiklusreegleid, mitte varastamist, mitte tapmist. ignoreeriks äkki edaspidi kõike ja laseks inimestel end vabalt tunda, teha kõike mida soovivad millal kus ja kuidas tahavad, elame nagu ürgsed koopainimesed...
või jääks ikkagi mingisuguste eetiliste piiride juurde ja säilitaks mõisted õigest ning valest.
niigi propageeritakse täna alkoholi ja seksuaalset vabadust. teismelised joovad ja teevad lapsi, aga mõlema vanemaga perest ja pereülalpidamise vastutusest ei taha keegi midagi teada, kõik lähtuvad vaid hetke heaolust.
ps.hetkel siiski veel on mehi kes ei taha näha linnapildis võõraid paljaid naisi, on vanemaid kes ei soovi ka oma lastele sellist vaatepilti ja naisi keda selline reklaam häirib

Kirjutada sel teemal võiks pikalt, kuid piirdun ainult mõttega (ja see pole küll õigustus!), et: tänapäeval võib hulga jaburamaid ja ebaeetilisemaid asju märgata! 

Ja põhiline ja ehk ainus asi miks pean seda reklaami mõneti ebasobivaks on ehk laste peale mõeldes (aga nt telekast reklaame vaadates ma usun, et nemadki on juba kõike näinud!). 

Kangesti tahaks öelda (ja ehk ütlengi), et ehk on mul lihtsalt kergelt villand kõiksugu 'variserväärtuste kummardamisest'. Nende reklaamide kritiseerijatena kujutlen parajalt eakaid või keskealisi inimesi kelle noorusajal ei tulnud säärane asi kõne allagi.

Mitte miski pole iseenesest hea ega moraalne (või halb või mittemoraalne), absoluutselt kõigel on oma ajalugu, nõnda ka eetika- ja moraaliküsimustel. Juri Lotman kirjutab, et näiteks häbitunne on üks esimesi kontrolliprintisiipe, mis aitab ühiskonda korrastada. Kuid ka häbitundel (kui seda nõnda nimetada) on oma ajalugu.
Ma ei ütle, et "kõige ajaloolisus ja teatav juhuslikkus" lubaks seda kõike eirata, küll aga ütlen, et miski pole kunagi püsiv ja teatud väärtused ja arvamused lihtsalt surevad välja, ning see ei pruugi olla alati halb.

Ehkki, tõsi, reklaamil võivad olla teinekord halvad mõjud: võivad tekkida võltsideaalid, jne; siiski leian, et inimestel peaks olema niigi palju mõistust, et reklaami kui sisuliselt fiktsioonina võtta (nt enamus moeajakirjade modellide fotosid on töödeldud); ja kui seda mõistust pole - siis pole midagi teha. 

Selle reklaamiga seoses "kõige ignoreerimist" ja "varastamist" või "tapmist" näiteks tuua on mu meelest lollus. Ja mehel, kel on oma naine, ta võib ju vaadata tänaval mõnd reklaami, kuid oma naist ei muuda see iial vähem erilisemaks (aga eks ole igasuguseid)!


Olen igasuguse vabaduse pooldaja, tingimusel, et see ei ohusta kedagi ei füüsiliselt ega vaimselt; "nii on alati tehtud" (kusjuures tegelikult pole 'alati tehtud') pole mingi argument.
Või ehk olen liialt rikutud, et ma selles reklaamis mingit probleemi ei näe. Pigem on probleemsed kõiksugu alkoholireklaamid, kus kujutatakse kõige absurdsemat lollust ja kiidetakse seda takka. 

Aga olgu, vähegi argumenteerituna oleks see pikem teema. 

Praegu lõpetan. Ja kui aega saan, siis jätkan ehk Jared Diamondi raamatu kokkuvõttega või C. G. Jungi ning ufo-teemaga. Või millegi muuga. 

natuke jaburaid või vähemjaburaid laulusõnu...

Nn "Orjapidaja laul": Terminaator "Ainult sina võid mu maailma muuta"

Maailm ära väsitanud hinge maha põletanud
kuid siiski pole lootus läinud kuigi silmad on valet näinud
et ükskord saan su endale

Tuul on segi ajand juuksed hääletuks on jäänd mu nuuksed
ja jääle seisan siin ja ootan keelatud ei ole ju loota
et ükskord saan su endale

Ref
Külmetan ning põhjatuuled hääl käher puruks huuled
siiski hüüan tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailmamuuta
sest sa kuulud minule
tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailma muuta
sest sa kuulud minule

Üksi liiga raske olla tahaks sinu juurde tulla
kuid sa ei tohi mulle andeks anda jalutama tulla randa
ja õelda et kuulun sinule

Vahemäng

Sa vaatad mind ja tasa nutad mu viimse mõistuse võtad
kui ütlen armastan sind kahtlemata, kuid ei tohi sind ma tahta
kuigi kuulun sinule

Ref

Kuulud ainult minule


***

Emo-Ja-Ülimalt-EGOistlik (ainult mina-mina-MINA-stiilis) "Somebody", Depeche Mode:


I want somebody to share, share the rest of my life
Share my innermost thoughts, know my intimate details
Someone who'll stand by my side and give me support
And in return she'll get my support

She will listen to me when I want to speak
About the world we live in and life in general

Though my views may be wrong, they may even be perverted
She'll hear me out, and won't easily be converted
To my way of thinking in fact she'll often disagree
But at the end of it all she will understand me
Aaa

I want somebody who cares for me passionately
With every thought and with every breath
Someone who'll help me see things in a different light
All the things I detest I will almost like

I don't want to be tied to anyone's strings
I'm carefully trying to steer clear of those things
But when I'm asleep I want somebody
Who will put their arms around me, kiss me tenderly

Though things like this make me sick
In a case like this I'll get away with it
Aaa
Ooh ohh

Ooh
Aah


***


Ja "If you go away", mida on esitanud paljud:


If you go away
On this summer's day
Then you might as well
Take the sun away
All the birds that flew
In the summer sky
When our love was new
And our hearts were high
And the day was young
And the nights were long
And the moon stood still
For the night bird's song

If you go away
If you go away
If you go away...

But if you stay
I'll make you a day
Like no day has been
Or will be again
We'll sail on the sun
We'll ride on the rain
And talk to the trees
And worship the wind

But if you go
I'll understand
Leave me just enough love
To fill up my hand

If you go away
If you go away
If you go away...

If you go away
As I know you will
You must tell the world
To stop turning
'til you return again
If you ever do
For what good is love
Without loving you?
Can I tell you now
As you turn to go
I'll be dying slowly
'til the next hello

If you go away
If you go away
If you go away...

But if you stay
I'll make you a night
Like no night has been
Or will be again
I'll sail on your smile
I'll ride on your touch
I'll talk to your eyes
That I love so much

But if you go
I won't cry
Though the good is gone
From the word goodbye

If you go away
If you go away
If you go away...

If you go away
As I know you must
There is nothing left
In this world to trust
Just an empty room
Full of empty space
Like the empty look
I see on your face
And I'd been the shadow
Of your shadow
If you might have kept me
By your side

If you go away
If you go away
If you go away...

If you go away
If you go away...


Nii, praegu kõik. Kõige vähem jaburam on neist mu meelest Terminaator, mis omamoodi võiks ju olla täitsa arusaadav.
Ma ei saa aru kuidas saab keegi üldse tõsiselt kirjutada tolle Depeche Mode'i stiilis sõnu; "If you go away" - eks ta nii ja naa ole, omamoodi vastuvõetav nagu Romeo & Julia lugu, isegi kui vähegi tervemõistuslikult selliste olukordadega väga samastuda ei suuda.
See muidugi vaid minu arvamus ja maitse, eksole.

***

Vaatasin täna filmi "Trust" (2010). Ühtaegu üks parimaid ning ühtaegu üks masendavamaid filme mida ma näinud olen. Lõpp polnud küll selline "titanic-vajus-põhja-ja-kõik-surid-ära" stiilis masendav, kuid pigem on see üks neist filmidest, mille puhul ei näigi olevat niivõrd oluline filmi lõpp, kuivõrd lugu ise.


Ma ei hakka siin selle sisu ümber jutustama (ehkki soovitan soojalt seda filmi vaadata), kuid mainin ära, et intervjuus (mille leiab pealkirja alt "Clive Owen, David Schwimmer, and Liana Liberato on Trust" (6:54)) rääkis režissöör, et sisuliselt on film pandud kokku näidete varal, mis pärinevad elust enesest.

Ja elu ei ole lihtne ning teinekord tuleb ette olukordi, kus näib olevat võimatu öelda, et "oleks pidanud nii või teisiti käituma". Osa filmi sõnumist ongi see, et me saame üksteise jaoks olemas olla ennekõike neil hetkedel mil kaaslane kukub, et teda siis uuesti jalule aidata. Film räägibki suuresti keerukusest, kuidas sääraseid kukkumisi ära hoida. Või püüab näidata, kuidas inimesed neis olukordades käituvad.

See oli siiski film. Liigutav ja tõenäoliselt suuresti tõsielul põhinev film, kuid siiski film. Pärast väikest toibumist ja rõõmsamatele asjadele mõtlemist tekkis tunne, et:
"tahaks midagi, aga ei tea mida".


Ilmselt pole see tunne võõras, vähemalt mitte minule. Erinevatel hetkedel on see "tahaks midagi, aga ei tea mida" erineva... tooniga. Teinekord piisab tükist šokolaadist, teinekord mõnest vestlusest, teinekord muusikast, teinekord on jällegi tunne, et mitte millestki (või näiteks korralikust uinakust).

Teinekord tantsimisest - ja see oli esimene mõte mis mulle pähe tuli. Teine mõte oli see, et kui kahju mul on, et ei oska laulda!
KUI oskaks, siis antud hetkes oleks tahtnud laulda just nii ja just sellistel teemadel ja sellise kire ja sisseelamisega nagu MJ siin:


"Tell me what about it". Igalt inimeselt on midagi õppida, kuid MJ on olnud minu jaoks üks neist, üks neist neljast:
Friedrich Nietzsche (julgus ja ausus nii iseenda kui teiste vastu; jõud ja tahe)
Richard Dawkins (see imetlus maailma ja teaduse vastu, mis aitab maailma imelisi saladusi avada)
Ludwig van Beethoven (...see jõud, ilu ja inimlikkus) ning
Michael Jackson - see tingimusteta ja siiras armastus!


Teinekord tahaks - kui vaid oskaks - niisamuti midagi vahetult anda ja anda endast nõnda, et teoretiseerimine õpetamise nimel või fotograafia näib selle kõrval kahvatuvat. Anda nõnda nagu inimesed annavad ja elavad andmisrõõmu läbi lauldes või tantsides, ennast unustades...

siis - mõtlema hakates - aga selgub, et tegelikkuses võib see andmine peituda ka pisikestes igapäeva asjades. Kasvõi olemasolemises või teadmises, et sa oled kellegi jaoks olemas (ja/või et keegi on sinu jaoks olemas).
Ja siis tulid kusagilt need read:


***

"minu suurim soov
on inimesi ilusaks teha"

ütles fotograaf
            maalikunstnik
                                skulptor
                                          õpetaja
                                                   ema
laps
kes joonistas pilti kellestki kujuteldavast inimesest
kes pidavat sümboliseerima iga inimest

mees
kes kirjutas oma armastatule kirja

naine
kes suudles oma meest

isa
kes armastas oma naist

noormees
kes kutsus tüdruku tantsima


"minu suurim soov on sind ilusaks teha"

mõtles jalakäija
ja naeratas vastutulijale!


22.04.2012 


Teinekord on tunne, et just nii vähe ongi tarvis; samas on see ju niivõrd oluline.

Kui eesti luuletajatest on olnud mu lemmikuteks D. Kareva ja H. K., siis hiljuti lisandus Kristiina Ehin. Olen mõelnud, et riimluulet on niivõrd keeruline hästi kirjutada, tema seda minu arvates suudab. Ja ka proosat. Ja see kõik on lihtsalt niivõrd ilus, siiras ja ehe!
Kolm eesti luuletajat, kes on minu arvates üsnagi erinevad, kuid kes samas täiendavad teineteist. Igaüks oma erilisel ja ainulaadsel viisil.
Luulemaailmas on muidugi veel palju, mida avastada.


Ja siis avastan end taas mõttelt, et tahaks ka osata endast niimoodi midagi anda. Võib-olla selles peitubki õnn; selles püüdluses ja tahtes ning teinekord tundes, et ehk miskit õnnestus... et kedagi õnnestus (veel rohkem) naeratama panna...


*
Lõpetuseks taasavastasin kaks laulu: Hele Kõre & Kristjan Kasearu - Siis, kui maailm magab veel
ja Ei ole ükski ükski maa. Esimese laulu sõnade autor on vist Jaagup Kreem. Lihtsalt geniaalne!!!

inimesed!

Tegelikult: inimene. St ainsuses.
Lihtsalt, täna oli tore päev: näituse "Eksootika" avamine, kuhu Katrinaga kohale ilmusime. Ja see pilt tuli mu meelest kuidagi ilus, tore ja armas ja seega mõtlesin, et võiks suisa uue postituse teha.

Ja niisama üks pilt (näitusesaali põrandal oli üks roosinupp):

Tore oli!

Riia (13-14.04.2012)

Jätan praegu kirjutamata üleüldise jutu mida tahaks kirjutada reimisest ja/või fotograafiast. Lihtsalt uni tikub peale.
Aga mõni pilt.
Esimene neist on minu arvates kaugelt hulga õnnestunum kui teised, selle autoriks Siret (ja PS: selle pildiga ei propageeri alkoholi, lihtsalt kukkus niimoodi välja, pool-fotolavastusena):

K. Barona tn 25, 6. korrus; 13.04.2012, Riia

Vaade tänavale nimega "Perses". 


Ja ülejäänud pildid:

Nii, praegu kõik. Lihtsalt niiii super on niimoodi sisuliselt omal käel maailma avastada. Tekkis mõte, et kuna mulle meeldib kirjutada (siinseid blogipostitusi ei pea ma ses mõttes 'kirjutamiseks') ja üha enam ka fotograafia ning reisida tahaks ka, siis kunagi võiks proovida neid kuidagi ühendada...
nt poolfiktsionaalne jutuke mõne pildi all. Näiteks.

...veel fotograafiast.

...vaimustus jätkub. Ja ühtlasi üritan endast aru saada, et miks just fotograafia ja miks just filosoofia just sellisel kujul nagu ta mind köidab. Näiliselt mõneti isegi vastuoluline: kui filosoofias meeldib mulle rõhutada Foucault' moel "inimese surma" - ses mõttes, et on mõttetu rääkida inimesest, vaimust, hingest, vms, vaid pigem paljususest, lõhestatusest, fragmenteeritusest... Pole mõtet otsida ühtset mõtet, mingit "olemust", pigem on erinevad vaated, mis teatud mõttes on võrdsed.
Igaüks ajab siin planeedil oma rida ja üritab oma ja teiste elu lahti mõtestada. Jättes selle tõesuse või mittetõesuse tagaplaanile, siis minu arvates on iga inimene täiesti omaette kunstiteos!

Ja sealt areneb välja justkui midagi vastupidiselt tollele filosoofiale, ehkki vastupidisus on üksnes näiline, pigem on see täiendus: seda suurem on Inimese imelisus kui tal pole mingit müstilist päritolu ega saatust.
Vähemalt nõnda meeldib mulle praegu mõelda^^

***

Viimases "Black+White Photography" (aprill 2012) ajakirjas on intervjuu äsja kuulsust kogunud fotograafi Vanessa Winship'iga. Küsimus kõlab: "Can you say how your style of work developed and what the underlying preoccupations of it are?" ja vastus:

"For me, it's difficult to categorise the kind of photography I make. But if I were to try to explain what motivates me, then I would say that my photography is a means of trying to understand the world that I live in, to pose questions, to communicate in some way with the people I photograph. I certainly wouldn't imagine that I provide answers, but that's not the point. [...]
In terms of preoccupations, I'm not sure that I could say I'm preoccupied by specifics, I suppose in terms of people I'm interested in anonymous people, non-celebrities, people who somehow survive, who have an inner beauty and, in a non-religious way, who have a soul."
(lk 33-34)

Mitte, et see üksühele mu vaimustust kirjeldaks, kuid sinna poole. Enda puhul ma ei ütleks, et maailma või inimeste mõistmine oleks peamine, ehkki teatud mõttes võiks seda ju mõista mõningase eeldusena (niivõrd-kuivõrd seda on võimalik saavutada), pigem huvitab mind vaba eneseväljendus, kirg, ilu, hetked, "ajatus"...
või isegi: armastus!

Mulle meeldivad inimesed just nende vabadusekire, elu- ja olemistahte ja ilu pärast. Just see "ma olen, ma eksisteerin!" ja nende hetkede jäädvustamine. See eristab minu jaoks nt inimeste pildistamist nt looduse pildistamisest.

Muidugi, siin räägib algaja asjaarmastaja, mitte professionaal.

***

Teine avastus on Ruth Bernhard (1905 - 2006), naisfotograaf, kelle kirjeldus fotograafiakirest mind võlus ja tekitas äratundmisrõõmu:
"My enjoyment of life began with my eyes. Even as a small child, curiosity possessed me. The visible and invisible were my world, my fairy tale. In my eightieth year, the magic continues to linger. The world is always fresh. Looking at everything as if for the first time reveals the commonplace to be utterly incredible.
[...] it is my aim to transform the complexities of the figure into harmonies of simplified form, illuminating the innate life force and spirit as well as the underlying bone structure. The endless vairety of nature's design and shapes amazes and thrills me. [...]
For me, the creation of a photograph is experienced as a heightened emotional response, most akin to poetry and music, each image the culmination of a compelling impulse I cannot deny. Whether working with a human figure or a still life, I am deeply aware of my spiritual connection with it."

Ja ennekõike: "Students of photography have to learn not how to light, but how to love."
(lk 7 & 8; The Eternal Body; 2011)

In the box, horizontal, 1962

Folding, 1962

Veel Ruth Bernhardi pilte leidub nt siin.

Või nt Ansel Adams, kelle looduspildid on... kirjeldamatud. Või Jan Saudek, kes mulle samuti istub (ja kes samuti on öelnud, et pildistab ennekõike ilu - ehkki siin võib leiduda neid, kes tema teostes just ilu ei näe).

***

Viimaseks tahtsin rääkida enda avastusest: nimelt youtube'is ringi luusides jäi silma video kus mainiti, et kui tavaline objektiiv teistpidi keerata, siis saab makro-võtteid teha. Ja ennäe imet, toimis!
Siin paar esimest katsetust:

kohvivaht, 06.04.2012

virtuaalne armastus (msni 'südame-smaili'), 06.04.2012


Fokusseerimisega oli tükk tegemist. Igaljuhul suvel teen raudselt katsetust ja lähen kõiksugu ämblikke ja muid sarnaseid tegelasi pildile püüdma. Need olid siin lihtsalt esimesed-suvalised katsetused.


Kuid üks pilt, mida minu arvates võib üle pika aja ka suht õnnestunuks pidada:

07.04.2012

***

Ühe asjana on fotograafiahuvi pannud mind märkama valgust ja valgustust. Täna linnas ringi jalutades vaatasin ja jälgisin, et kust üks või teine valgus tuleb ja kuidas peegeldub. Ja inimesed, igaüks niivõrd omamoodi ja siiani on see minu arvates täielik ime, et sisuliselt igaüks on täiesti erinev.

Inimesed ja fotograafia on mu meelest midagi ilusat!

fotograafiahuvist...!

Kirg fotograafia vastu üha suureneb ja õigupoolest oli selle algust tunda juba 2006. aastal. 2009 sain oma esimese... khmm... kompaktkaamera. Ning 2011 peegelkaamera.
Võiks nimetada ka mõnda fotograafi, kuid fotograafia kui tehnika õpetajatena on esmalt silma jäänud Karl Taylor ja hiljuti Gregory Cazillo. Esimene tutvustas sellised üleüldisi ja minu arvates küllalt geniaalseid võimalusi, teine rohkem spetsiifilisemat-tehnilisemat poolt.

Nüüdseks on olukord jõudnud sinnamaale, et ma mõtlen juba tõsimeeli, et hiljemalt 2.-3. aasta pärast tahaks minna EKAsse sisseastumiskatsetele! Kes teab, EHK juba järgmisel (st 2013.) aastal (põhiline on ja jääb siiski EHI, kuid... ma usun, et saab kenasti ka fotograafia kõrvale võtta).

Ma lihtsalt üha enam armastan fotograafiat, nii teiste fotosid vaadata kui ka ise pildistada!


Minu jaoks on fotograafia täiesti omaette kunstižanr.
Kõige enam meeldib/meeldiks pildistada inimesi. Kindlasti mitte papparazzi-stiilis luurates või nõusolekuta, vaid kõikvõimalikke "poseeritud portreesid". Mul pole sõnu kuivõrd fantastiline on teinekord kellegagi minna niimoodi pilte tegema!
- seejärel vaadata ja mõelda, et millised tulemused võiksid olla õnnestunud. Umbes nii nagu täna neiu L-iga, tehtud pildid olid küll suuresti üsna muuseas pildistatud (st lihtsalt tekkis selline hetk), kuid ta ütles, et see olla üks neist harvadest kordadest, mil ta oma piltidega ka rahule jäi (jei!)^^


See on justkui hetke ja ilu püüdmine.
Mulle on siiani omamoodi müstika, et mispärast paljud pildid reaalsuse kõrval kahvatuvad, teised aga võluvad millegagi, mis on suisa erilisem kui reaalus. Võib-olla mõni juhuslik näoilme, mis igapäevaelus jääb märkamata.
Ma ei kiida heaks nt reisidel sellisel määral piltide klõpsimist, et reisi kogemus jääb ise tahaplaanile, küll aga leian ma, et kunstižanrina võimaldab fotograafia teinekord küllalt hämmastavaid ülesvõtteid. Kõikjal!

Veel arvan, et pilt peaks rääkima lugu, seal peab olema mingi sündmus või miski, mis annab edasi mõtet. Mingi objekt, mis saab teemaks ja hakkab lugu jutustama. Nõnda on seletatav, miks nt paljud tänavapildid on sisuliselt mittemidagi ütlevad (oleneb muidugi).


Mõni aeg tagasi avastasin enda jaoks mustvalge foto, kuid nüüd olen taas(tagas)avastamas värve. Täiesti oleneb hetkest.
Ja kui varem (nt Islandil olles) lisasin arvutiga hiljem vähemalt automaatset 'color correctionit', siis viimasel ajal olen jätnud pildid sellistena nagu nad kaamerasse salvestuvad. Viimane on hetkene periood, tulevikus tahaks õppida pilte ka töötlema (kui mitte liiale minna, siis minu arvates on see õigustatud). Lõppude lõpuks teeb pilti kaamera ja inimene, mitte hilisem pilditöötlusprogramm.


EKA suhtes on ilmselt üheks suurimaks probleemiks raha (aga ju peaks ka seda kuidagi õnnestuma säästa; varem või hiljem!), kuid... ehk õnnestub siiski ühel hetkel katsetele ilmuda. Nagu ma aru olen saanud, siis on seal nõutud ühe asjana (lisaks esseele, vestlusele ja konkreetsele ülesandele) fotoportfooliot, kuni 25 pilti, mis peaksid olema esitatud seeriatena (võimalik lisada ka pealkiri või kirjeldus).
Miski, mille suhtes silmad lahti hoida. Võib-olla kaks seeriat, üks mustvalge, teine värviline. Nt püüd ära tabada seda, millisest hetkest ja kuidas hakkavad värvid kõnelema; ja millisest hetkest on pilt parem ja ilmekam mustvalgena. Tundub olevat täitsa omaette esteetika või suisa filosoofiline teema...
moodus ja viis maailma ja inimeste nägemiseks.

... et siis valida sobiv ja võtta välja see hetk. Ja teha inimesi ilusaks; või vähemalt näidata neile, et nad seda on:)

[siia oleks sobilik mõni foto valida, kuid hetkel ei oska ma seda (veel) kuidagi teha...]

Lõpetuseks üks video Alari Kivisaarest. Mulle meeldib ta vaimustus, suht sarnane enda omale (ehkki see vaimustus ei tekkinud mul hetkega, vaid pigem järk-järgult süvenedes):