fotograafiahuvist...!

Kirg fotograafia vastu üha suureneb ja õigupoolest oli selle algust tunda juba 2006. aastal. 2009 sain oma esimese... khmm... kompaktkaamera. Ning 2011 peegelkaamera.
Võiks nimetada ka mõnda fotograafi, kuid fotograafia kui tehnika õpetajatena on esmalt silma jäänud Karl Taylor ja hiljuti Gregory Cazillo. Esimene tutvustas sellised üleüldisi ja minu arvates küllalt geniaalseid võimalusi, teine rohkem spetsiifilisemat-tehnilisemat poolt.

Nüüdseks on olukord jõudnud sinnamaale, et ma mõtlen juba tõsimeeli, et hiljemalt 2.-3. aasta pärast tahaks minna EKAsse sisseastumiskatsetele! Kes teab, EHK juba järgmisel (st 2013.) aastal (põhiline on ja jääb siiski EHI, kuid... ma usun, et saab kenasti ka fotograafia kõrvale võtta).

Ma lihtsalt üha enam armastan fotograafiat, nii teiste fotosid vaadata kui ka ise pildistada!


Minu jaoks on fotograafia täiesti omaette kunstižanr.
Kõige enam meeldib/meeldiks pildistada inimesi. Kindlasti mitte papparazzi-stiilis luurates või nõusolekuta, vaid kõikvõimalikke "poseeritud portreesid". Mul pole sõnu kuivõrd fantastiline on teinekord kellegagi minna niimoodi pilte tegema!
- seejärel vaadata ja mõelda, et millised tulemused võiksid olla õnnestunud. Umbes nii nagu täna neiu L-iga, tehtud pildid olid küll suuresti üsna muuseas pildistatud (st lihtsalt tekkis selline hetk), kuid ta ütles, et see olla üks neist harvadest kordadest, mil ta oma piltidega ka rahule jäi (jei!)^^


See on justkui hetke ja ilu püüdmine.
Mulle on siiani omamoodi müstika, et mispärast paljud pildid reaalsuse kõrval kahvatuvad, teised aga võluvad millegagi, mis on suisa erilisem kui reaalus. Võib-olla mõni juhuslik näoilme, mis igapäevaelus jääb märkamata.
Ma ei kiida heaks nt reisidel sellisel määral piltide klõpsimist, et reisi kogemus jääb ise tahaplaanile, küll aga leian ma, et kunstižanrina võimaldab fotograafia teinekord küllalt hämmastavaid ülesvõtteid. Kõikjal!

Veel arvan, et pilt peaks rääkima lugu, seal peab olema mingi sündmus või miski, mis annab edasi mõtet. Mingi objekt, mis saab teemaks ja hakkab lugu jutustama. Nõnda on seletatav, miks nt paljud tänavapildid on sisuliselt mittemidagi ütlevad (oleneb muidugi).


Mõni aeg tagasi avastasin enda jaoks mustvalge foto, kuid nüüd olen taas(tagas)avastamas värve. Täiesti oleneb hetkest.
Ja kui varem (nt Islandil olles) lisasin arvutiga hiljem vähemalt automaatset 'color correctionit', siis viimasel ajal olen jätnud pildid sellistena nagu nad kaamerasse salvestuvad. Viimane on hetkene periood, tulevikus tahaks õppida pilte ka töötlema (kui mitte liiale minna, siis minu arvates on see õigustatud). Lõppude lõpuks teeb pilti kaamera ja inimene, mitte hilisem pilditöötlusprogramm.


EKA suhtes on ilmselt üheks suurimaks probleemiks raha (aga ju peaks ka seda kuidagi õnnestuma säästa; varem või hiljem!), kuid... ehk õnnestub siiski ühel hetkel katsetele ilmuda. Nagu ma aru olen saanud, siis on seal nõutud ühe asjana (lisaks esseele, vestlusele ja konkreetsele ülesandele) fotoportfooliot, kuni 25 pilti, mis peaksid olema esitatud seeriatena (võimalik lisada ka pealkiri või kirjeldus).
Miski, mille suhtes silmad lahti hoida. Võib-olla kaks seeriat, üks mustvalge, teine värviline. Nt püüd ära tabada seda, millisest hetkest ja kuidas hakkavad värvid kõnelema; ja millisest hetkest on pilt parem ja ilmekam mustvalgena. Tundub olevat täitsa omaette esteetika või suisa filosoofiline teema...
moodus ja viis maailma ja inimeste nägemiseks.

... et siis valida sobiv ja võtta välja see hetk. Ja teha inimesi ilusaks; või vähemalt näidata neile, et nad seda on:)

[siia oleks sobilik mõni foto valida, kuid hetkel ei oska ma seda (veel) kuidagi teha...]

Lõpetuseks üks video Alari Kivisaarest. Mulle meeldib ta vaimustus, suht sarnane enda omale (ehkki see vaimustus ei tekkinud mul hetkega, vaid pigem järk-järgult süvenedes):