***

Vaatasin täna filmi "Trust" (2010). Ühtaegu üks parimaid ning ühtaegu üks masendavamaid filme mida ma näinud olen. Lõpp polnud küll selline "titanic-vajus-põhja-ja-kõik-surid-ära" stiilis masendav, kuid pigem on see üks neist filmidest, mille puhul ei näigi olevat niivõrd oluline filmi lõpp, kuivõrd lugu ise.


Ma ei hakka siin selle sisu ümber jutustama (ehkki soovitan soojalt seda filmi vaadata), kuid mainin ära, et intervjuus (mille leiab pealkirja alt "Clive Owen, David Schwimmer, and Liana Liberato on Trust" (6:54)) rääkis režissöör, et sisuliselt on film pandud kokku näidete varal, mis pärinevad elust enesest.

Ja elu ei ole lihtne ning teinekord tuleb ette olukordi, kus näib olevat võimatu öelda, et "oleks pidanud nii või teisiti käituma". Osa filmi sõnumist ongi see, et me saame üksteise jaoks olemas olla ennekõike neil hetkedel mil kaaslane kukub, et teda siis uuesti jalule aidata. Film räägibki suuresti keerukusest, kuidas sääraseid kukkumisi ära hoida. Või püüab näidata, kuidas inimesed neis olukordades käituvad.

See oli siiski film. Liigutav ja tõenäoliselt suuresti tõsielul põhinev film, kuid siiski film. Pärast väikest toibumist ja rõõmsamatele asjadele mõtlemist tekkis tunne, et:
"tahaks midagi, aga ei tea mida".


Ilmselt pole see tunne võõras, vähemalt mitte minule. Erinevatel hetkedel on see "tahaks midagi, aga ei tea mida" erineva... tooniga. Teinekord piisab tükist šokolaadist, teinekord mõnest vestlusest, teinekord muusikast, teinekord on jällegi tunne, et mitte millestki (või näiteks korralikust uinakust).

Teinekord tantsimisest - ja see oli esimene mõte mis mulle pähe tuli. Teine mõte oli see, et kui kahju mul on, et ei oska laulda!
KUI oskaks, siis antud hetkes oleks tahtnud laulda just nii ja just sellistel teemadel ja sellise kire ja sisseelamisega nagu MJ siin:


"Tell me what about it". Igalt inimeselt on midagi õppida, kuid MJ on olnud minu jaoks üks neist, üks neist neljast:
Friedrich Nietzsche (julgus ja ausus nii iseenda kui teiste vastu; jõud ja tahe)
Richard Dawkins (see imetlus maailma ja teaduse vastu, mis aitab maailma imelisi saladusi avada)
Ludwig van Beethoven (...see jõud, ilu ja inimlikkus) ning
Michael Jackson - see tingimusteta ja siiras armastus!


Teinekord tahaks - kui vaid oskaks - niisamuti midagi vahetult anda ja anda endast nõnda, et teoretiseerimine õpetamise nimel või fotograafia näib selle kõrval kahvatuvat. Anda nõnda nagu inimesed annavad ja elavad andmisrõõmu läbi lauldes või tantsides, ennast unustades...

siis - mõtlema hakates - aga selgub, et tegelikkuses võib see andmine peituda ka pisikestes igapäeva asjades. Kasvõi olemasolemises või teadmises, et sa oled kellegi jaoks olemas (ja/või et keegi on sinu jaoks olemas).
Ja siis tulid kusagilt need read:


***

"minu suurim soov
on inimesi ilusaks teha"

ütles fotograaf
            maalikunstnik
                                skulptor
                                          õpetaja
                                                   ema
laps
kes joonistas pilti kellestki kujuteldavast inimesest
kes pidavat sümboliseerima iga inimest

mees
kes kirjutas oma armastatule kirja

naine
kes suudles oma meest

isa
kes armastas oma naist

noormees
kes kutsus tüdruku tantsima


"minu suurim soov on sind ilusaks teha"

mõtles jalakäija
ja naeratas vastutulijale!


22.04.2012 


Teinekord on tunne, et just nii vähe ongi tarvis; samas on see ju niivõrd oluline.

Kui eesti luuletajatest on olnud mu lemmikuteks D. Kareva ja H. K., siis hiljuti lisandus Kristiina Ehin. Olen mõelnud, et riimluulet on niivõrd keeruline hästi kirjutada, tema seda minu arvates suudab. Ja ka proosat. Ja see kõik on lihtsalt niivõrd ilus, siiras ja ehe!
Kolm eesti luuletajat, kes on minu arvates üsnagi erinevad, kuid kes samas täiendavad teineteist. Igaüks oma erilisel ja ainulaadsel viisil.
Luulemaailmas on muidugi veel palju, mida avastada.


Ja siis avastan end taas mõttelt, et tahaks ka osata endast niimoodi midagi anda. Võib-olla selles peitubki õnn; selles püüdluses ja tahtes ning teinekord tundes, et ehk miskit õnnestus... et kedagi õnnestus (veel rohkem) naeratama panna...


*
Lõpetuseks taasavastasin kaks laulu: Hele Kõre & Kristjan Kasearu - Siis, kui maailm magab veel
ja Ei ole ükski ükski maa. Esimese laulu sõnade autor on vist Jaagup Kreem. Lihtsalt geniaalne!!!