Michael Jacksoni fenomen!

Esmalt pean tunnistama mõnevõrra eriskummalist tunnet, mis mind seda teksti kirjutades saadab ja põhjus on ühelt poolt selles, et sisuliselt n-ö Michael Jacksoni fenomenist tahtsin kirjutada juba varem – paari kuu eest – olles rõõmuga valmis teadvustama sealjuures asjaolu, et: Ta on veel elus!, kellest ma räägin!

Nüüd aga hiljutised sündmused iseenesest mõistetavalt muudavad algset kavatsust seda teksti kirjutada: muudavad kirjutustunnet ja kindlasti teksti ennast.

Niisiis pilk sellele, mida mulle meeldib nimetada Michael Jacksoni fenomeniks:

üheks lahutamatuks osaks Michael Jacksoni kirjeldamisel on kindlasti asjaolu, et tegu on staariga, kes ei jäta ilmselt kedagi külmaks: kas teda armastatakse sügavalt või vastupidi, vihatakse. Ja tõttöelda on sedalaadi kujusid ülimalt keeruline hinnata, sest hindajad pole reeglina objektiivsed; veelgi enam: siin leidub justkui sündmusi, kus mõlemad osapooled ärgitavad teineteist üles - kus ühe emotsioonid toovad esile vastasleeri emotsioone – ja nõnda lõpuni välja, et tegelik kõneall olev isik või teema võib suisa vaidluste alla ära mattuda.

Ja ma prooviks selles segaduses leida üles mõnigi lihtne, ja võib-olla ka veidi filosoofiline, lähtepunkt, millega võiksid mõlemad osapooled nõus olla. Kuid et MJ on minu jaoks alati üks vaieldamatutest iidolitest olnud, on mu lähenemine juba algusest peale teada, kuid sellegi poolest usun, et see minu ülimalt positiivne arvamus temast on igati põhjendatud!

*

Esimene arvessevõetav tõsiasi võiks ehk olla asjaolu, et Michael Jacksoni puhul on selgelt tegu ühega neist vähestest lapsstaaridest, kes on algusest peale tähelepanu keskmes olnud. See tähendab vähemalt kaht, koguni kolme asja: esiteks tähelepanu keskmes olek eeldab midagi, mille tõttu tähelepanu keskmes ollakse – seega peab staar olema paratamatult pidevalt dialoogis mitte ainult üha suuremate rahvahulkadega ruumilises mõttes, vaid ka erinevate ajaetappidega, n-ö moevooludega ajalises mõttes. Teiseks on paratamatu, et säärane elu muudab staari enda isiksust, sest tema jaoks kaob üldjuhul reaalsus sellisena, nagu tavainimene seda tunneb (ja nõnda räägitakse hulludest kuningatest, sageli mõistmata, et reaalsustaju kadumine võib sellistel juhtudel sageli muutuda suisa reegliks) . Ja kolmandaks mõjutab see kõik vaatja/kuulaja hinnangut, kes peab kogu selles masinavärgis kuidagi orienteeruma, seda enam kui on tegu MJ-laadse omajagu müstilise isikuga: ja nõnda on ka tohutult erinev lähenemine neil, kes on staariga n-ö kaasaegsed kui neil, kes liituvad staari kujundava maailmaga alles hiljem.

***

Siit ka üks mõte: justnimelt Internet ja elektrooniline infovahetus hakkas minu teada üha laiemalt ja jõudsamalt levima justnimelt Michael Jacksoni negatiivses mõttes kõmulisematel aastatel; teatavasti aga on noored just need, kes sedalaadi uut tehnoloogia kasutust kõige paremini vastu võtavad, nõnda nagu nad võtavad vastu ka selle teel saadud infot: pole siis ime, et võib-olla andis ka säärane asjaolu negatiivsele suhtumisele veelgi hoogu juurde: sest ühel tähelepanu vajaval 'lahedal' teismelisel on kindlasti tihtilugu jubehea ohutust kaugusest nalja visata ja end upitada selle najal, kelle kohta rahaahne meedia abil on tekkinud juba küllalt hea võimalus luua tausta teadmata ideaalset eelarvamust, et iga üks, kes 'sünnib' MJ maailma ja temast esmakordselt kuuleks, tembeldaks teda veidrikuks. Milline hea võimalus suruda lapsel jumal põlvili, tunnetada seeläbi enda võimu ja omade seas asuda ex-iidoli asemele. - see on siiski väike mõtteline vahepala, milles võin mööda panna, kuid sellised mõtted tekkisid.

***

Edasi:

Michael Jacksonis võib näha palju vastandlikkust, kuid ma isiklikult ei arva, et see päris nii oleks: pigem on tegu ühe tervikuga, kel on palju nägusid, kuid mis pole siiski omadega vastuolus. Seda püüan ma aga edaspidi selgitada...

Michael Jackson oli justkui telg mis ühendas kogu seda maailma, mis oli nii tema isiklik maailm kui ka üldsuse maailm, mis kujundas ‚kaubamärgi’ MJ selliseks nagu ta kujundas. Ja siit koordub minu arvates välja üks tema fenomenile iseloomulikke jooni: kogu selles kirjus pildis suutis ta – Michael Jackson – luua võrdlemisi autentse ja iseseisva imidži. Seda kindlasti mitte üksnes kui erinevate-lõputute ajakirjanduse aruteludenda (olgu seda põhjendatult või mitte), vaid justnimelt olulisemas ja laiemas plaanis siiski määravamas mõttes (ja see ongi see, mis teeb staarist staari ja üldjuhul taasleitava talendi): oma võimekusega olla artist – olla n-ö oma alal tegija ja ennekõike: avardada seda ala!

Ja seda on Michael Jackson suutnud teha, viimastel aastatel (ehk ka aastakümnetel) küll mitte nõnda hästi, kuid oma kõrghetked on vaieldamatult olnud nõnda mõjukad, et on osutunud määravaks; nagu ütles Tõnis Kahu, et tema lahkumine iseenesest ei muutnud enam midagi, ta oli juba ammu muusikamaailmas iseseisev kuju. - kuid sellegipoolest meeldiks mulle mõelda, et praegune sündmus kõige 'paremal' kujul võis ta tõsta kuninga staatusest suisa jumala staatusesse. Kõlab vahest veidi ülevoolavalt, kuid ma usun, et selles on iva. Kes vähegi rohkem süüvib Maailmapilti, mis räägib Michael Jacksonist peale teda, see vast tabab selles midagi, midagi olulist, mis on muutunud ja mis pole üksnes järelkaja, vaid taasavastamine ja omaksvõtmine kõige puhtamal kujul. At least that's the way I see it... or - I admit it - want to see it.

Mituühes ja üks mitmes:

Nagu teada, sündis Michael Jackson muusikute peres ja seetõttu jäi juba varakult silma oma ainulaadse hääle ja šarmiga. Sellest, kuidas isa temaga jumalt ümber käis ja mõnitas muuhulgas tema nina ja tema nägu, sellest on räägitud küllalt.

Minnes edasi: nõnda jäi ta silma ka siis kui temast sai iseseisev staar ja nõnda asendus häälele ka tantsuoskus ja helilooja ning laulukirjutaja anne. Ning seda saatis – kas negatiivses või positiivses või mõlemas mõttes – pidevalt liikuvad skandaalid tema välimuse ja kohati mõnevõrra kentsaka käitumise üle (üks esimesi olevat see, kuidas ta The Wizi (1978) filmivõtetel hernehirmutise kostüümi selga jättis, sest elas sellesse niivõrd sisse - võib-olla oli see omamoodi üks väheseid vahendeid ja võimalusi, tundmaks end hetkeks vabana, väljaspool neid piire, mida ühelt kuulsuselt alatihti nõutakse ja mis on tinginud selle, et laps pole kunagi tundnud lapsepõlve ja lapsepõlvevabadust kui sellist!). Kuid isegi kui see pidev ja üha suurenev skanaalsus välja jätta, suutis ta lisaks lauluhäälele, tantsuoskusele ja muule mainitule luua ka endale erinevaid, kuid samas ühte isiksusse justkui ideaalselt harmoniseeruvaid isiksusi: olgu selleks varajane Michael Jackson kui romantik, omamoodi isegi noor seksisümbol, teisalt kui kergelt mässumeelne dangerous „bad boy"; hiljem aga kohati segatult selge ühiskonnakriitikaga - Earth Song, They don't care about us, Tabloid Junkie jne... Ja asi pole mitte üksnes selles, et üks inimene võib laulda erinevatel teemadel või teha meisterilikke ning haaravaid muusikavideosid, vaid ühelt poolt on need erinevad väljendused kõik temalikud: ja kaabuga "gangster" ei ole kunagi pahatahtlik ega ebaloomulik, vaid selles peitub kõik see, mis Michael Jacksonile on omane, kaotamata tema terviklikkust; ja lisaks sellele viimseni viimistletud loomingule (MJ oli selgelt maksimalist – ja seda võis näha ka tema esinemistest) ka kõik stilistiline pool: ühel hetkel erinevates ja küllalt omapärastes ning julgetes riietes, mis on ühel hetkel ühelt poolt liialt paljunõudvad, teisel hetkel liialt lihtsad, et olla jacksonilikud, kuid sealjuures on ta suutnud neist teha koheselt oma lõpunipüsivad kaubamärgid. Kasvõi too kuulus valge kinnas, mis oli lahutamatu osa juba tema 1983ndal aastal kuulsast Billie Jeani esitusest Motownis, mil seks puhuks kokkutulnud rahvas oli rabatud temas esimesest üllatusest Moonwalkiga (mis polnud siiski Jacksoni enda looming, vaid levinud juba tänavatel, kuid teise nimega).

Michael Jackson mitte üksnes ei teinud erineva täiesti erineva sisuga ja kordumatu ning originaalse lähenemisviisiga pop (ja mitte ainult pop, vaid ka R&B jne)-muusikat, vaid ta sõna otseses mõttes kehastus selleks, mida ta laulis: ja seda nii laval kui oma videotes, jäädes seejuures ülimalt siiraks ja iseendaks. Nõnda on ta ka ise öelnud, et ta alati laulab seda, mida ta mõtleb ja tunneb.

Teisisõnu: me võime teda näha, kuid mida ta ka ei teeks ja milline ta ka ei oleks, me teame koheselt, et see on kõik üksnes Michael Jacksonile omane; ja seda pisidetailideni välja: see kuidas ta on show ja tantsu lahutamatult sidunud oma isiksusega; tema ainukordne laulustiil kõigi oma iseloomulike ja kordumatute nüanssidega, riietusega/kostüümidega, laulude sisuga, ja eriti tol ajal ilmselt ainulaadse võimalusega luua nõnda revolutsioonilisi muusikavideosid. Ilmselt ei eksi ma sellega sugugi kui ütlen, et MJ on üks väheseid staare, kes lisaks laulude meloodiale ja sõnadele on samapalju aega pühendanud ka videotele, mis on tihtilugu osutunud lauludest enestest hoopis pikemaks ja justkui lühifimideks, mis on oma kindla sissejuhatuse, teema-arenduse ja lõpuga ja on kohati üle 10 minuti pikad, samas kui laul ise võib olla poole lühem (nt laulu "Smooth Criminal" videos on üks salm rohkem kui plaadiversioonis; lisaks nt "Bad", "Beat it", "Black or White", "Thriller" jpt 'jutustavad' introd, mis on lisatud ekstra videoversioonide jaoks, tekitades igast laulust omaette põhjalikult läbimõeldud 'lühifilmi'). Veelgi enam: viimasel ajal moodi tulnud beat box oli hr Jacksonil juba esimestes sooloalbumites käpas ja paljud tema laulud ei ole mängitud mitte üksnes pillidel, vaid muusika ise on loodud inimhäälest - ja see on midagi, mida ei pruugi esmapilgul taibatagi. Ning nt "Thrilleris" esinevad sammud olevat olnud justnimelt Jacksoni enda sammud... jne. Lisaks ei ole vist palju ja üllatav lisada kui öelda, et selgelt enamus laule on Jacksoni enda looming!

Kuid nüüd teise poole juurde, mis jätkab küll sama liini, kuid on ometi erinev ja vahest isegi keerulisem:

Nimelt see muutus, mis Jacksonis toimus ja mis siingi kirjeldatuna väljendus siinses kontekstis ennekõike nois mitmetes geniaalsetes muusika ja loominguga seonduvates külgedes, ei ole üksnes „pelgalt” väline või n-ö ‚stilistiline’; siis mis välimusse puutub, on muutus teinekord muutus suisa totaalne. Ja sel on minu arvates olulisem tähtsus kui esmapilgul arvatakse; ei, mitte seetõttu, et välimus oleks määrav, ei, vaid...: mulle tundub, et see toob mängu Michael Jacksoni 'ebainimlikkuse', olgu nii negatiivses kui positiivses mõttes - kuidas kellelegi, võib-olla isegi mõlemal tasandil korraga.

Ma püüan välja jätta mitmed iluoperatsioonid üldiselt, vaid pöörata tähelepanu sellele, kes võib seda teha ja kes mitte. Michael Jacksoni sõbra Elizabeth Taylori puhul pole sellest vist kunagi numbrit tehtud, Marilyn Mansonist rääkimata, kuid... Michael Jackson!? Ei oska öelda, milles see asi täpselt seisneb, eks põhjuseid on mitmeid-mitmeid, tihti hoomamatuid ja omavahel põimunuid, kuid üldistades näib mulle, et rahvas armastab kui leidub keegi, kellega haakuda, nii halvas kui heas: rahvas otsib jumalat võib ebajumalat, kuradit või maailmapäästjat, mingit universaalset olendit, kelle läbi end suhestada; see võib kõlada ehk veidi... ma ei tea isegi kuidas, kuid mulle kangesti tundub et Michael Jackson on keegi, kes mitte ainult ei ole suutnud justnimelt nõnda laialt levinud pop-muusikaga tabada seda telge, mis teda ja tema loomingut ühiskonnaga seob, vaid tabanud ka seda telge, mida rahvas ülekõige armastab ja vihkab; - kes üht äärmus otsib, leiab Michael Jacksonis soovi korral kõiki külgi, oleneb vaid, millisele küljele tähelepanu pöörata - ja see, mu sõbrad, on igasuguse jumaliku olendi lahutamatu omadus;

...ja Michael Jacksoni 'jumalikkus' seisnebki minu arvates selles, et: ta justkui ei olekski inimene. Ta väljub inimlikkuse piiridest, mida üks inimene võiks mõistuega hoomata, ja seda nii oma muusika, tantsu, olemuse, väljanägemise, tegude kui kuulsusega (olgu see hea või halb, kuidas kellelegi: siinkohal on tähtis mõjuvus).

Teiste sõnadega: ses inimeses peitub nõnda palju erinevaid ja pilkupüüdvaid tahke, et seda on raske mõista, kuidas nad omavahel kokku sobituvad ja kuidas on võimalik, et need ühes inimeses üldse nõnda ühendatult saavad eksisteerida. Kuid eks sellelgi ole oma hind...

Ja kusagil selles keerukas rägastikus peitub ilmselt ka põhjus, miks teda nõnda armastatakse ja teinekord ka vihatakse: ta mitte ei ole üksnes linnulennult mõõtmatutesse kõrgustesse tõusnud TÄHT, vaid tema puhul võib täheldada ka julgust ja tahet kujundada end absoluuselt kõikvõimalikel viisidel selliseks nagu ta ise parasjagu tahab. Ta on inimene, kelle edukus avab kõik uksed, mida üks inimene eales soovida võiks... ja selle abil ületab ta piire, mis pole enam lihtsalt inimlikud, vaid pigem jumalikud (jällegi: heas või halvas mõttes - kuidas kellelegi). Hoolimata nahahaigusest nimega vitiligo, mis on tõesti tõsi, et jätab naha laiguliseks, - ja õnnetust kukkumisest kontserdil, mis vigastas oluliselt MJ nina ja mis on samuti dokumenteeritud fakt: võib ju tõesti maailmavallutajast staaril tekkida kius kasutada seda nõnda, et viimaks unustada kõik isa mõnitused nii tema nina kui üldse koleda väidetavalt 'koleda' näolapi kohta!?

Ma leian, et laste vastuvõtlikkust ei tohiks mingil juhul alahinnata, sest just lapsena võivad inimesed teinekord saada selliseid traumasid, millest nad ka hilisemas eas ei pruugi lahti saada. Seda ei ole vist võimalik põhjendada, seda võib ehk igaüks ise omal käel või kellegi juttude järgi näha, kuivõrd lapsepõlv mõjutab oluliselt ülejäänud elu. Mis siis veel rääkida Michael Jacksonist, kes oli selgelt õnnetu laps, kuid kes 'sündis kuningaks'!

Korraga muutus olukord teiseks: inimene võib küll saavutada kuulsuse, hulganisti fänne ja austajaid, kuid... sellest peale muutub inimene suuresti objektiks. Ja nõnda on ka Michael Jacksonit alati ümbritsenud inimesed, kes teda kõikvõimalikel ettejuhtuvatel viisidel püüavad oma kasuks ära kasutada. Seda enam, et nähes tema mõningast lapsemeelsust... Noor mees, kes jäi igavesti oma lapsepõlve taga igatsema, kes säilitas selle lihtsa siiruse - ja isegi kui see on suur pluss ja voorus, on see takistus hakkama saamiseks ses küllalt halastamatus maailmas! - näiteid ei ole vist vaja rohkem tuua kui nood pedofiiliasüüdistused, sest ühiskonnale on ebanormaalne taluda, et üks mõningase veidra välimusega (küsimata, millest see tuleneb!) mees armastab niivõrd palju lastega suhelda: ja nõnda on näha, et meedia pilk on alati olnud kitsalt ühesuunaline - lõigatakse välja üks väike detail terviklikust isiksusest, mis justkui defineerib inimest ennast ja nõnda saab rahvas lugeda huviga, mida teeb kuningas vabal ajal - kas siis võõrastustundest, põlgusest või kadedusest või ka süütumast huvist või pigem heas mõttes uudishimust ja austusest - igal juhul: see müüb! - šokk ja äärmuslikkus müüb ja šokeeriv kipub olevat just siis šokeeriv kui sellele on raske leida põhjendust, kui see on midagi seletamatut ja ootamatut... - saate ju aru, mida ma öelda tahan - midagi sarnast, et: tähtis pole mitte tõde, vaid see, mida vastavad tegelased tahavad 'tõena' näha. Rahaahnus, 'rahva' soov 'tsirkuse ja leiva' järele... - see pole kaugeltki tõde, ometi mõjutab inimesi, kes satuvad selle ohvriks. Seega ma pigem ütleks, et n-ö avaliku elu Michael Jackson on pigem üks kompott nii hea-kui halvamaigulistest "tõdedest", mis parasjagu turul müüb, kuid millel tihtilugu pole reaalsusega midagi pistmist. Ja paraku näib, et halvad uudised müüvad oluliselt paremini kui head... ja halba näib olevat lihtsam produtseerida kui head; nõnda nagu hävitusjõud näib olevat tihtilugu võimsam kui loomisjõud, viha hävituslikum kui armastus jne... - kas pole siis nii, et justnimelt see sai sisuliselt Michael Jacksonile saatuslikuks!?

Näiteks mis puutub Michael Jacksoni niigi küllalt keerulise elu pahatahtlikku ärakasutamisse, siis tuntuim on vast süüdistused tolles pedofiiliaskandaalis, kus üks noor poiss kirjeldas sõna-sõnalt, kuidas tal olevat olnud mr. Jacksoniga vahekord: ja mis veel võib kõlada usutavamalt ja parima meedia huviorbiidina kui mõnetise kentsaka käitumisega muusikageeniuse MICHAEL JACKSONI kahtlustamine säärases teos kui mr. Jackson ise tunnistab, et armastab lapsi väga ja magab nendega ühes toas jne...!? - ei, selline armastus pole ju ometi sellises ühiskonnas normaalne!

- paistab, et suur osa inimkonnast ei usu enam säärastesse asjadesse. Ja veelgi enam: vähesest piisab, et teha korralikku hävitustööd, kuid meenutame äsja kirjeldatud viha/armastuse vastastikust suhet: hulga lihtsam on hävitada kui ehitada. Ja tavaarusaama jaoks üks natuke kummalise väljanägemisega ja käitumisega popikuningas ei saa ju ometi olla nii hea inimene - tal peab olema mõni oluline puudus lisaks sellele, millisena keegi meist teda on harjunud nägema!

Kuid peale surma ilmus üsna koheselt välja ka too laps, kes süüdistusega välja tuli, kinnitades, et selleks teoks sundis teda valetama ta isa ja et ta ei suuda seda valet endam enda turjal kanda (siin on link tollele ülestunnistusele). Ja kujutate te ette, mida võis tunda hr Jackson kui keegi süüdistab sind ahistamises ja kirjeldab sõnasõnalt, mida hr Jackson olevat temaga teinud, teades, et kollane ajakirjandus on maias selliste juttude järele, ehkki mr. Jacksoni enese teades on see vale!?!? - ja sellest sai väidetavalt alguse mõningane sõltuvus rahustitest. Kurb on vaadata videot, kus ta tunnistab käsi südamel, et ta pole midagi sellist teinud! Kuid plekk jäi kuni tänaseni tema karjäärile ja imidžile, ja ehk on siiani ka levinud nende seas, kes seetõttu on juba oma suhtumise võtnud ega taha mr Jacksonist enam midagi kuulda ja kes on harjunud teda koheselt tembeldama lasteahistajaks. Tõsi: distansilt vaadatuna võib kõike arvata, kui ei tea selle lapsstaari hingeelu; kuid et maitseid on erinevaid ja üldjuhul vähesed jõuavad ja üldse viitsivad süveneda sedasorti asjadesse ja et nõnda palju on neid, kes on harjunud uskuma nn kollast ajakirjandust, või on harjunud lähtuma vaid iseenda maitsestandardist, siis... sedalaadi asjade vastu ei saa vist kuidagi. Eriti sel puhtal hingel, kes tõesti on puhas...

Ja pole siis ime, kui see on tõsi, et lapsed teda nõnda armastasid ja et tema lapsi armastas, sest ta mõistis neid ja nemad teda, nagu ta mõistis ka oma loomi, kes tema juures elasid. See võib olla kummaline inimesele, kes on elanud n-ö normaalset elu, et üks täiskasvanud mees võib teha oma kodust 'lasteaia' ja lõbustuspargi, kuid inimesele, kel polnud lapsepõlve, sest tal polnud võimalust väljas teiste lastega mängida ja kel hiljem polnud normaalset elu ja normaalseid sõpru, sest selleks ajaks oli ta juba staar ja keegi ei suhelnud temaga enam 'normaalselt', kes isegi poodi minnes pidi endale organiseerima maski, mis muudaks teda tundmatuks, et nautida lihtsat poeskäiku või 'rentida' pood mõneks hetkeks enda kasutada, et kujutada ette, et ta ongi normaalne inimene kes käib poes nagu iga teine - ma usun, et see pole üldse kummaline Michael Jacksonile. Kas siin oleks üldse võinud olla teistsugust eluteed!?

Ja kui minna tagasi pealkirja juurde ja kõnelda Michael Jacksoni fenomenist, siis ongi minu jaoks selleks teatav imetlusväärne võime: jääda ühtaegu iseendaks, teisalt olla niivõrd muutlik, et suhestuda aegade jooksul niivõrd paljude maitsetega, (muusika)stiilidega, inimestega, nägudega sõna otseses mõttes... - millest jääb mulje: kas on üldse üks inimene selleks võimeline!? Tunnistan, mullegi tundus Michael Jackson justkui surematu: kuulsin temast esmalt kui olin alles laps ja juba siis oli ta ammu kuulsuse tipul, kuid mulle Eestis veel küllalt tundmatu, ja mida aega edasi, seda rohkem olen teda jälginud, tema muusikat avastanud... ja seda rohkem olen hakanud teda imetlema. Ühelt poolt on mulle alati tundunud, et ta ei vanane iialgi ja jääb alati nooreks, nii kehalt kui vaimult, teisalt: tal on mitu nägu, ta oleks justkui ebareaalne jumalik olend, kes on võimeline muunduma just selleks ja selliseks kelleks parasjagu tahab: nii laval kui reaalses elus füüsiliselt. Ta on inimene, kes teeb endast ükskõik kelle, kusjuures mida iganes ta ka ei teeks, läheb see ühel või teisel inimestele peale: kes leiavad, et nii ongi ainuõige ja imetlevad tema jumalikku staatust, tema võimet luua end üha uuesti iseenda äranägemise järgi, mida n-ö tavakodanik üldjuhul ei saaks, isegi kui väga tahaks; ja kes leiavad, selles kõiges midagi sulaselgelt ebainimlikku ja taunimisväärset. Ja see kahetine ebainimlikkus ongi minu arvates üks oluline osa Michael Jacksoni raskesti kirjeldavast fenomenist: see ebainimlikkus, mis sündis muusikast ja sellest, kelleks Michael Jackson kujunes ja milline ta oli. See ebainimlikkus koos nende kõigi omavahel haakuvate nägude, stiilide, täiuslikkusnõuete, muusika, lapselikkuse, siiruse ja palju muuga... see telg, mis oli alati temale omane ja üks ja mis tekitas alati arusaama: see on omane üksnes Michael Jacksonile, kuid mis mingil tasandil oli pidevalt muutuv ja mis oli samuti vaid temale omane. Ja nõnda ongi, et raske on nimetada seda, mida Jackson on teistelt üle võtnud, küll aga võib hulganisti nimetada seda, mida teised on Michael Jacksonilt üle võtnud. Meenutagem kasvõi praeguse aja mõningast staari Justin Timberlaike'i ja tema ilmselget seost Michael Jacksoni stiiliga. Kuid ilmselt teame me kõik vaieldamatult seda, et kogu selles erakordsuses on Michael Jackson sisuliselt asendamatu: ta on alati olnud muusikamaailmas justkui eraldiseisev isiksus, kelle mõju ei kao kusagile - nagu ütles T. Kahu!

Ütlesin ennist 'ebainimlikkus', kuid kui nüüd selle üle järele mõelda, siis sisimas oleks ehk õigem öelda justnimelt Inimlikkus, suure I-tähega!?! - sest inimene tähendab kultuuri ja kultuur tähendab omakorda harimist - cultura - hoolivust.

Et mitte minna liialt ülevoolavaks ja end kordama hakata, püüan nüüd lõpetada ja öelda, et see on vaid minu arusaam temast, põhjus ja seletus minu isiklikust mõõtmatult sügavast poolehoiust Michael Jacksoni ja tema isiksuse suhtes! Sest nimetatagu teda kuidas tahes, ma arvan, et tähtis on mõista sündmuste tagamaid; ja oskate te öelda, mida halba on ta teinud sellega, milles teda süüdistatakse (jättes välja nood pedofiiliaskandaalid, mis on tõestatud, et tegu oli üksnes laimuga mr Jacksoni vastu): lapselikkus, näovärv jne...!? - pigem on ta endast niivõrd palju andnud: kuuldavasti suurimaid heategevuslikke annetusi teinud staar üldse (lõi 'Heal the world' fondi), alati hoolivust ja siiras armastust propageerinud, alati põhjendatud ühiskonnakriitiline nii sõnavõttudes kui lauludes...; ja mida ta minu jaoks kõige rohkem on andnud: imetlust inimesest, kes suudab olla selles maailmas niivõrd tugev, et jääda kõigest hoolimata iseendaks ja kõigest meediavihast hoolimata jääda alati armastavaks ja hoolivaks; ja teiseks: tema muusika, ja imetlusväärne talent nii tantsuoskuses ja kõiges muus, mida ta tegi - see täiuslikkusepüüdlus kui täiuslikkus ise, mida ta iseenda ja oma loominguga meisse elama jättis!

Jah, see võis kõlada ehk mõne jaoks liialt ülevoolavana, kuid ma usun, et Michael Jackson on selle ära teeninud ja ma ütlen ausalt, et kõiges selles on ta minu ja kindlasti ka paljude teiste südamesse läinud!

*Best selling artist of all time;

*The King of Pop and A True Pop Icon, indeed!

- ja least but not last: milline isiksus!

Aitäh, kes viitsis lõpuni lugeda! - lootuses, et ehk olid need mõtted 'avaldamist' väärt.

Ja mul on rõõm, et olen saanud kirja panna enamus mõtteid, mis mul seoses Michael Jacksoniga on tekkinud! Ja et lõpetada juttu positiivsemas toonis, siis ma arvan, et tuleb rõõmuda tunda sellest, kuidas MJ siiski näis alati säilitavat seda rõõmsust ja et tal üldse oli võimalus niivõrd palju tegeleda muusikaga ja sellega, mida ta armastas... - ei või küll teada, mis tema hinges toimus, aga ma tahaks uskuda, et tema elus oli palju-palju ka rõõmsaid hetki!:)

Ja siia veel üks video: kinnipeetavate poolt peale MJ kohta teate saamist 10 tunniga tehtud video; minu meelest on see pehmelt öeldes rabav - ja 'We are the world' laulu üks autoritest on muide Michael Jackson ise!!!: [võtsin video maha, sest ligipääs sellele oli youtube'is meie riigis keelatud - jaaabuuuur!] Aga see-eest üks pilt:

MJ!

Kirjutasin meelega vaid nimetähed, sest olen kindel, et igaüks saab aru, mida need tähendavad; ja usun, et isegi siis kui oleksin need kirjutanud mõned päevad, või aastad, või oleks keegi teine need nimetähed kirjutanud aastakümned tagasi!
Ma ei taha kõlada liialt 'patriootiliselt', aga kahtlemata oli ta minu jaoks suur kuju ja jääb seda alatiseks!

Asja juurde: tegelikult plaanisin juba paar kuud tagasi Temast kirjutada, olles sealjuures rõõmus, et ta on endiselt elavate juures, kuid... kahjuks pean seda nüüd tegema hoopis teise pilguga. Tema videosid vaatan teise pilguga ja laulud kõlavad teisiti, hetkel kahjuks pigem kurvamaitseliselt, samas endiselt suure-suure imetlustundega!

Mingil hetkel, loodetavasti lähemal ajal, kirjutan siia need mõtted, mis mul Temast ka varem olid ja siinkohal olgu teada, et need on üksnes positiivsed. Ta on minu jaoks alati suur iidol olnud ja jääb seda alatiseks...!
ja seda ma tahaksingi lähemal ajal siin kirjeldada, mis on minu jaoks tema fenomen!

Nii et: kirjutamiseni. Ilmselt teen seda päeva-paari jooksul.

Kuid veel: siin on minu arvates üks väga hea artikkel, ehkki jah, kurb artikkel; kusjuures seal lõpus on üks vahva video, mis on hiljuti lavastatud 1500 vangi poolt Michael Jacksoni austuseks:



A true pop icon - minu jaoks ja kindlasti paljude-paljude jaoks ta seda kahtlemata on!
Best selling artist of all time!

Lugemisest...

Vaikushetked - need on justkui loodud lugemiseks.

Ridade sujuv voolavus ühest lehe äärest teise;
siis allapoole, nagu kuulike mööda talle etteehitatud rada; ja siis järgmisele lehele... ja nõnda edasi.

Valge paber. Tühi paber. Ja see ala, mis jääb raamatust välja. - see saadab lugemist mõnusa lainetusena ja õhkõrnade katkestus- ja vaikushetkedena.

Ilmselt oleks see ka Autori kavatsus: lasta Lugejal lugeda teksti nõnda, et see sisaldaks endas noid tühimikke. Sest ta - autor - teab väga hästi, et nende tühimike puhul pole tegu üksnes vaikuse, valge paberi või millegi sisutuga...!

Enam-vähem ühtlane voolavus kirjapandud teksti ja tekstituse vahel tekitab sellise tunde, mida Barthes' nimetab teksti nautimiseks.

Sealjuures: mõnutekst on voolav. Kujutan ette, et sellisel juhul võiks lehitsemine suisa olemata olla!?

Igaljuhul: vaikus näib soodustavat mõlemat - nii naudingtekstide kui ka mõnutekstide lugemist.

Siiski: seal on erinevus.
Ja meenub, kuidas hra H.K. olevat väidetavalt esmakordselt prantsuskeelset Barthes'i 'Tekstiõmõnu' lugenud justnimelt kohvikus, õrna sumina saatel...

naudingtekst vajab hetki, mil silmad ja mõtted puhkaksid, et nad leiaksid hetkeks tegevust mujal kui raamatus - ridade vahel -, et end koguda ja olemasolevat seedida...

Loodus. Lugemine mõnel rahulikul pargipingil. Kohvik. Iseendaga olemine. Võimalus vaateväljale. Rahu. Ja naudingtekst, mis sellesse sobib!

Või mõni õhtupoolik, käes raamat, mida väikeste lusikatäitega aeg-ajalt nautida.

Loomulikult: sinna sobib ka mõnus lugemine; ennastunustav lugemine.


Ja kõige lõppu soovitus: kes armastab lugemist, võtke Roland Barthes'i teos "Tekstimõnu", otsige enestele mõni mõnus ja rahulik paik ning... kindlasti mõistate, mida ma siinolevaga öelda tahtsin...
:)

Minu arvates parim 'noha' film:

Meedia teadvustamatust salakavalusest...

Ma ei hakka lähemalt selgitama asjaolu, millest järgnevad mõtted tõuke said, kuid siin nad on:

Vähe sellest, et meediamaastik oma rahalise kasu nimel kasutab rahvast kõikvõimalikul viisil ära, ta oskab seda ka hästi salajas hoida; veelgi enam: seda eitada.
Mulle nimelt tundub, et meedia ja tema 'ohvrite' (nimetagem neid poolusi nõnda, eeldades, et halvustavas mõttes meedia tähistab siinkohal suunatust kasule, mitte tegelikule sisule ja selle "sisu" vajalikkusele, mille pealt kasu teenitakse) vahel toimub ja ilmselt on alati toimunud üks kummaline kahepoolne protsess:

meedia annab vähem või rohkem otseseid või kaudseid - kuid sellegipoolest selgelt äratuntavaid - vihjeid, millele ühiskond (õigemini: sihtgrupp - st enamasti: enamus) peaks reageerima ja tähelepanu pöörama. Ja kui see on toimunud, ning "kliendid" vastavasse punkti jõudnud, toimub mingil hetkel nihe, enamasti väljaspool meedia 'ametlikkuse' piire; ja väljaspool piire sel lihtsal põhjusel, et meedia ise ei taha olla vastutav selle eest, mis on šokeeriv, sest see, mis on šokeeriv, selle tulemused on tihtilugu ka ennustamatud - šokist saadud kasum on aga saavutatud. Meedia oleks justkui tagasihoidlik sündmuste kajastaja, kes ise keeldub neisse sekkumast; vähemalt mingi hetkeni:
- ja nõnda tõstab ta järgmise sammuna lati taas nõksu kõrgemale.

Illustreeriva materjalina meenub Umberto Eco mõttekäik Playboy ilmumise kohta: Playboy sisuliselt legaliseeris selle, mis oli juba ammu enne levinud, - tõi selle n-ö ametlikult turule.
Ja mulle näib, et sisuliselt toimub sarnane olukord tänapäevani välja: meedia edastab reklaame, mille sõnumiks on: "Ärge võtke seda tõsiselt, see ei ole üleskutse!" - kusjuures ta teab väga hästi, et rahva seas pole selles midagi uut, küll aga meedia õhkkonnas, mistõttu kipub see ka rahva seas laineid lööma: mis on rahva seas vaikimisi lubatud, ei pruugi olla enamasti lubatud ametlikul ja seadusandlikul väljal.
Seetõttu iseloomustab meediatootjaid ka teatav sunduslik tagasihoidlikkus, et mitte astuda üle eetiliselt/moraalselt lubatud lati.
- ja tõesti, eesmärk on mitte reklaami järgimine, vaid reklaamitava toote müügiedu pealt kasu teenida. Eesmärk on vaid tähelepanu. Ja tähelepanu seda enam, mida keerulisem on üha tihenevas konkurentsis end teiste seas esile tõsta.
Ja nagu reklaam ise on vaid vahend, nõnda on ka reklaamides toimuvad sündmused "vaid" vahendid.

Järgimine on iseenda vastutusel. Järgimine nii neile, kes on seda alati teinud ja veelgi enam neile, kes seda kunagi teinud pole; veelgi enam probleem justkui kaob, sest meedia muudab vastava reklaamitava situatsiooni justkui millekski 'normaalseks'. Või vähemalt selles suunas (üldjuhul kindlasti mitte vastupidises suunas, sest meedia tahab, et talle meelejärele oldaks).
Kusjuures see toimib, võiks isegi öelda, et suisa õlitatult: järgitakse ja tihtilugu üksnes siis kui auhinnaks ei ole mitte isiklik lõbu, vaid sellega kaasnev tähelepanu, mida esitatakse enamasti n-ö "julguse" tähe all. Tähelepanuga rahalise kasusaamise nimel pakutakse ettevõtete poolt 'klientidele' võimalust saavutada tähelepanu, et justkui "olemas olla".
Nõnda ei ole juhus, et teinekord muutub ka toode üksnes nt 'staatusesümboliks', millel puudub igasugune muu rakendus. Sest nii on 'moodne' ja 'lahe' ja mis kõik veel... - ja need jäävadki vaid märksõnadeks.

Nõndaks: kui üks samm, üks vastav akt on toimunud, asub meedia rahvale järgmisi umbkaudsed vihjeid jaotama. Kuid siin tuleb silmas pidada, et need protsessid ei toimu lahus, vaid üks on läbinisti seotud teisega... mis omakorda tekitab olukorda veelgi segadust... ning aitab jälgi segada, kui nii võib öelda.

Ja siis, kui olukord läheb mingil põhjusel üle piiri - mida ta ka janust šokiseisundi järele tihtilugu kipub minema - , otsitakse süüdlast!?
Ütleks, et enamasti on omamoodi süüdlased kõik, isegi pisim reklaambänneri klikkija, sest ta moodustab selgelt ühe sadadest, tuhandetest, miljonitest, olgu põhjuseks kasvõi lihtlabane uudishimu; kuid justnimelt need klikid on omakorda klikitava bänneri tekkepõhjuseks.

Sellises olukorras, mil keegi justkui tolle hetkeni veel keelatud ja sealjuures "ametliku" piiri ületab, olgu see tahtlikult või tahtmatult (ütleks, et rahva poolt tahtmatult, või äärmisel juhul: teadvustamatult; meedia poolt aga tahtlikult ja pigem teadvustatult), tõmbab see koheselt tähelepanu...
Kes liituvad, et saada selle osaliseks, et esineda, kes raha pärast, kes uudishimu pärast... - ja nõnda me elamegi sellises nõiaringis: ja sealjuures otsime süüdlasti ja surume maha mõtte, et ka meie võime olla selles kaasosalised. Kuid et see on juba niivõrd tavaline, ei oska me selles isegi enam süüd tunda, nõnda tulebki Teist süüdistada, kes iganes see Teine parasjagu ka ei juhtuks olema...

***

ja lihtne näide, mis minu arvates sobib selle kirjeldusega: keegi jätab kedagi maha ja järgmisel päeval abiellub kellegi kolmandaga. sellest tehakse lugu: ja nõnda hakkab see peagi tunduma kui midagi 'normaalset': ja seetõttu seda mitte üksnes ei kajastata rohkem, vaid sarnaseid juhtumeid hakkab ka üha enam juhtuma. justkui lumepall, mille hoog ja materjal moodustavad veeremisel/tekkimisel ühe terviku... ja siis on paraku vältimatu olukord, et leidub neid, kes satuvad selle lumepalli alla:(

Soovin omalt poolt jõudu neile sealt võimalikult edukaks väljatulekuks!

Selles on aga mulle ühest intervjuust jätnud sümpaatse mulje - usute või mitte - ei keegi muu kui Liis Lass, kes hakkas küllaltki elavalt säärase meedia vastu võitlema!

Millestki ilusast...

Lugesin täna Longose "Daphnis ja Chloe"-i lugu. Hämmastav, kuivõrd ilusaid asju on võimelised inimesed looma. Ja seda ilu leidub mitmesugust: nii sellist, mida leidub näiteks Shakespeare'i 'Romeo ja Julias', kui ka sellist, mida leidus 'Daphnis ja Chloeis'. See on erinev ilu.
Ja praegu mulle see viimane variant väga hästi sobis ja ma lootsingi, et ta selline on...
- ja oligi: alati ei pea peategelased ära surema või lool kurb lõpp olema - ja kunst on seda kujutada nõnda nagu Longos seda tegi!
















Samuti leidsin ühe video: Vitas. Tema esituses "Ave Maria"; kas pole mitte fantastiline hääl!?:

mitte-lugemisest ja lugemisest...

Nimelt mul on üks halb komme raamatuid alati otsast-lõpuni lugeda, ja seda isegi siis kui teos absoluutselt ei sümpatiseeri. Vastasel juhul jääb mind piinama ja ei anna rahu mõte, et: ehk oli seal siiski mingi iva!?
Esimene kogemus selles vallas oli siis kui lugesin pooleldi vastutahtmist läbi Kurt Vonneguti "Tšempionide eine" (LLT/UT - ps: selgitus allpool!), mis tollal tundus mulle kui 'kõige mõttetum raamat üldse'.
Kusjuures võtsin selle umbes aasta aega tagasi taas ühest suvalisest kohast ette ja lugesin mõne lõigu ja: tundus tohutult geniaalne!

Nii et millalgi loen selle taas läbi ja olen üsna kindel, et arvamus sellest on tohutult muutunud. Ju ma siis tol ajal polnud selleks lihtsalt valmis. Olin siis üsna noor ja ullike...

Kuid üks raamat, millega ma olen taas vastutahtmist lõpusirgel, kannab nime "10 Mõtet ajast" (LT); olen 110-ndal leheküljel ja umbakudu 126 on kokku.
Laenutasin selle nimelt raamatukogust - olen õnnelik, et ei ostnud - ja olles vastava teose sisuliselt läbi lugenud, on see mulle tundunud sulaselge ajaraiskamisena. Raamat räägib ajast, et minu esteetika essee oli seotud ajaga, lootsin sealt leida kasvõi mõtteid, mis aitaksid n-ö mõttemaailma korrastada. Tühja: mitte midagi uut, vähemalt minu jaoks... niisiis toon toon siia ühe mõne lõigu:

"Ajaperspektiivi puhul on nimelt oluline ka see tõsiasi, et ajal on suund.
Meie elu on suunatud ajas ettepoole. Nii meie ootused kui ka kavatsused on suunatud tulevikku. Ükski inimene ei saaks isegi toolilt püsti tõusta, kui tal puuduks konkreetne kavatsus midagi teha. Vastasel juhul ta jääkski istuma. Kavatsused - nii teadvustatud kui ka teadvustamata - kuuluvad nende perspektiivide hulka, mis eraldavad elava surnust. Kõige elava juurde kuuluvad kaasasündinud ja omandatud kavatsused, mis surnul puuduvad..."
Jne, lk 107, IX peatükk.

Tell me something I don't know! - ütleksin ma selle kohta. Ja minu arvates kogu raamat on sisuliselt selline.

(olgu, paar üksikut fakti, mida oli huvitav lugeda:
Alates 1967. aastast on sekundi definitsioon järgmine: sekund võrdub Cs astmes 133 aatomi põhioleku kahe ülipeenstruktuurinivoo vahelisele siirdele vastava kiirguse 9192631770 perioodiga. [...] Mõtteainet annab ka meetri definitsiooniga seotud kurioosum. Nimelt alates 20. oktoobrist 1983 on see otseselt seotud sekundi definitsiooniga. Meeter defineeritakse kui teepikkus, mille valgus läbib vaakumis 1/299792458 sekundi jooksul. Seega ei defineeritagi pikkust pikkusena, vaid millegi ajast sõltuvana. Seoses sellega tekkis 1970. aastatel omapärane olukord. Esimest korda suudeti valguse kiirus (m/s) vaakumis mõõta suurema täpsusega, kui meeter ise oli defineeritud. Tekkis absurdne olukord, ning meetri definitsioon seoti sekundiga, nagu ülal kirjeldatud. Seeläbi sai kellaaeg meid ümbritseva maailmaga vähemalt ühe ühise joone - ei mõõdeta mitte kaugusi, vaid aega. (lk 31)
- mitte, et need numbrid meelde jääksid või iseenesest midagi väga olulist ütleksid, oli see siiski vist ainus vähegi huvitav hetk kogu (peaaegu läbi loetud) raamatus - kusjuures mind üllatab asjaolu, et autor on ülikooli professor, kes olevat hakanud ajale mõtlema (alles!) 30ndates aastates (samas kui aeg ja selle kohta lugemine on ilmselt üsna lahutamatu pea iga filosoofia üliõpilase jaoks; samuti on kirjutatud ajast palju paremaid ja täpsemaid teoseid; ja et too raamat on Rootsis 1999 aastal enimmüüdud raamat!??)


Vihjates tagasi tollele 'informatiivsele' lõigule, on see muide ka põhjus, miks ma ei suuda Coelhot hinnata: minu arvates on seal niivõrd üldlevinud mõtted ja etteaimatavad süžeed, et tema teosed on lihtsalt igavad. Keda huvitab filosoofiline kirjandus, siis ma arvan, et algust saab teha ka süvafilosoofilisemate tekstidega... näiteks Camus' on väga hea! - ehk alguses veidi harjumatu, hiljem läheb ludinal. See kehtib eriti n-ö teaduslike tekstide puhul nagu nt 'Sisyphose müüt' (LLT++).

Muidugi maitseid on erinevaid ja eks igaüks peab kusagilt alustama, nõnda nagu ei saa ka öelda, et 'aabits oleks halvasti kirjutatud'; sellegipoolest läheb minu arvates kusagilt piir ja nt Coelhot geeniuseks ja 'suureks filosoofiks' ja 'suurte filosoofiliste ideede viljelejaks' vms nimetamine on selle piiri ületamine. Minu arvates.


Aga teate, tunnistan nüüd, ma valetasin teile: nimelt olen Coelholt ainult üht teost lugenud ja selleks oli 'Veronika otsustab surra' (LLT--). Kuid sellest piisas. Pluss siit-sealt loetud 'aforismidest'. Samas: et mitte jääda võimaliku eelarvamuse juurde, püüan suvel võtta ette tema paljukiidetud 'Alkeemiku' (KT) ja lähenedes sellele täiesti neutraalselt, loen ta läbi ja eks näis mis arvamus kujuneb.

Niisiis siinkohal toon ära selgitused antud lühenditele:

TT: tundmatu teos
LT: lehitsetud teos
KT: kuuldud teos
UT: unustatud teos
++: väga hea arvamus
+: hea arvamus
--: väga halv arvamus
-: halb arvamus

Lühendid on pärit Pierre Bayard'i hiljuti ka eesti keelde tõlgitud teosest "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" (LT++)

Omalt poolt tõin ka sisse: LLT ehk 'läbi loetud teos'; noh, nii igaks juhuks (st selleks, et mu 'maine' selle postitusega päris ei laostuks).

Bayard väidab, et ka mittelugemine on tegelikult lugemine. Kui me käime ringi raamatukogus või raamatupoes, või kasvõi igapäevane suhe raamatutega: kui paljusid me neist õigupoolest oleme otsast-otsani läbi lugenud!? Väga väheseid. Teatud mõttes on lugemine ka nendega põgusalt tutvumine, lehitsemine... mis on teatud mõttes juba lugemine.
Bayard räägib, kuidas piir lugemise ja mittelugemise vahel on tegelikult võrdlemisi hämar. Veelgi enam: me võime ju olla mõnd raamatut lugenud, kuid kui palju meil sellest meeles on?
Lisaks tuleb ette ka olukordi, et kus meie endi märkmed (nt raamatute kohta) lähevad sootuks meelest, et need üldse meie omad on. Ja see käib suisa kirjutatud teoste kohta, kus kirjanikul ununeb sootuks, et ta midagi sellist kunagi üldse kirjutas või nõnda mõtles!?

Kel lähemat huvi, siis soovitan nimetatud teost kindlasti lugeda.


***

Lugemine lugemise kohta on vähemalt minule olnud tohutult abiks ja andnud ka lugemisprotsessile endale juurde värvingut, mida varem seal ei osanud näha. Kirjandus/tekstiteooriad aitavad ehk paremini mõista lugemisprotsessi, inimest isiksusena ja ka teost märksa paremini ja nõnda avada külgi, mida muidu ei oska näha.

Marcel Prousti teose "Soodom ja Gomorra" (LT) eessõnas on Lauri Leesi mõttekäik: Marcel Proust on meie sajandi alguse titaan, kelle loomingu tundmine viitab haritusele, kultuursusele. Inimene, kas on lugenud Prousti või ei ole. Täpselt nii on ka Saint-Exupéry' "Väikese printsi", Baudelaire'i "Kurja lillede" või Bulgakovi "Meistrti ja Margaritaga".
Ei saa olla haritud inimene, ei saa juhtida haridus- või kultuuriasutusi seesuguseid teoseid lugemata.
Ehkki täielikult ma talle vastu ei vaidle: kindlasti on nimetatud teosed tegelikult iseenesest mõistetavad inimesele, kes tahab end tunda koduselt ja tegutseda vastavas valdkonnas: st kui sa tahad tegeleda vastavas valdkonnas, peaks olema loogiline, et sa nimetatud teosteni mingil hetkel ka jõudnud oled või jõuad.
Samas selline 'kanoniseeritud' kohustusliku kirjanduse raudreegliks tegemine on minu arvates üsna tobe; sest olgem ausad: kui palju on inimesel meeles antud nimetatud teosest aasta-kümme peale lugemist? Ja veelgi enam: kas tema mälusopis olev ähmane kujutluspilt võib üldse olla täpsem nt inimese omast, kes on teosest läbi teiste allikate kuulnud/lugenud? Bayard arvab, et ei saa ja ma kipun temaga nõustuma.

Siit ka Bayardi raamatu mõte: inimesed ei tohiks tunda süümepiinu raamatute ees, mida nad pole lugenud, kuid mis on justkui elementaarne, et nad peaksid olema neid lugenud. Sest reaalsus on teistsugune: isegi need, kes on neid kunagi lugenud, ei pruugi neist enam midagi mäletada. Peamine on siiski huvi raamatute vastu ja küll mingil hetkel need ka loetud/taasloetud saavad.
Lugemata raamat võib olla sama kui kunagi loetud, kuid nüüdseks unustatud raamat!


Leesi-taoline kirjeldus näiks justkui viitavat lugemisele ja loetud raamatule kui millelegi staatilisele: raamat omandatakse muutumatult mällu ja seal ta püsib.
Tegelikkuses on aga mälu vastupidiselt: midagi dünaamilist, pidevalt muutuvuses olevat. Veelgi enam: üldjuhul ei loeta üht teost mitte "ühekordselt salvestatuna", vaid igal järgneval lugemisel võib teos saada uusi värvinguid ja suisa uue mõtte...
Seega justkui 'fakt läbiloetud raamatust' ei pruugi iseenesest veel midagi tähendada. Lisaks oleneb, kuidas (nt kui süvenenult, millises vanuses, situatsioonis jne) vastavat teost on loetud...

Lisaks võib oletada, et kui keegi tuletab kusagilt tutvustusest ammu-loetud ja samas ununenud teost meelde, jättes endale petliku mulje, et kirjeldus vastab tema meenutusele raamatust, ei pruugi see üldse nii olla: võib-olla on kõneall olev isik oma mälestustega justnimelt eksinud, teost teisiti mäletanud kui see oli; ja kellegi siit-sealt loetud/kuuldud-kommentaaridest kokkupandud raamatu kirjeldus võib osutuda oluliselt täpsemaks ja ehk isegi sisukamaks kui selle oma, kes seda kunagi tõesti on lugenud, kuid kellel loetu meelest on läinud...

Saab siis öelda, et fakt mingite teoste "lugemisest" näitab nende tundmist ja olulist haritust võrreldes nendega, kes neid lugenud pole või kes on jätnud lugemata, olles veendunud, et raamatute kohta kuuldud/loetud informatsioonist piisab täiesti...!?
Minu arvates: ei saa!

Sest lugemine pole mingisugune üheseltmääratletav staatiline fakt.
See on protsess, mis võib oma dünaamilisuses omandada väga erinevaid värvinguid...
ja oluline on nende värvingute võrgustik, neis oritenteerumine, mitte niivõrd niivõrd üks pisidetail, mis mingil hetkel võib sootuks kaotada oma esialgse tähenduse.
Siinkohal on üldpilt tähtsam kui väike kild sellest üldpildist.
Näib, et Leesi pooldab kildu; Bayard' tervikut.

Muidugi võib siinkohal nii mind kui Bayard'i süüdistada äärmuslikkuses; kuid minu arvates on samaäärmuslik üldises suhtumises ja kirjasõnas öelda, et inimene peab olema lugenud seda-ja-seda teost, vastasel juhul pole ta kohe kindlasti haritud.
Jah, vastavad erialased kallakud teatud mõttes koosnevad sinna vastavasse erialasse koosnevate tekstide lugemisest, kuid kui sealt nõnda paljudest tekstidest peaksid välja jääma mõned 'kanoniseeritud tekstid', mille kohta inimesel võib olla neid lugematagi oma arvamus ja ülevaade, siis ma arvan, et sellest numbrit teha oleks selgelt liiast...

Aga see selleks.

***

Et sai siin postituses üksjagu teisi kritiseeritud, siis lasen ka end natuke kritiseerida ja tunnistan, et ma pole siiani jõudnud lugeda ühtki täispikka Kafka teost!
(see on koht, kus te mulle enam tänaval tere ei ütle?)
Kuid sel suvel kavatsen seda teha!
(ja te saate mind taas teretama hakata!=))
Kuid väikese eksperimendina: nimelt enne Kafkat ennast (kellelt muide mõningaid lühemaid jutukesi siiski lugenud olen) loen läbi raamatu Kafka kohta, milleks on: Gilles Deleuze ja Félix Guattari "Kafka: väikese kirjanduse poole" (LT++). Olen seda lehitsenud ja tundub jubehea; püüdes justnimelt psühhoanalüütiliselt läheneda Kafka teostele. Kusjuures tõlkija ja eessõna on kirjutanud ei keegi muu kui H. K. isiklikult - tema on keegi, kellega mu mõtte- ja huvidemaailm näib siiani olevat üsna lähedane.

Eksperiment on see selles mõttes, et enamasti kipub vist olema nii, et loetakse mingit teost ja alles siis hakatakse huvi tundma teost puudutavate arvustuste vastu:
vastasel juhul kardetakse, et arvustused ütlevad teose kohta liialt palju ja hiljem pole enam huvitav raamatut ennast lugeda; või on arvustusi - raamatut ennast lugemata - liialt igav lugeda, ja peale raamatut on ka arvustused huvitavad.

Mis puutub sellesse n-ö eksperimenti, siis: mitte ainult, et üsna tavaline on peale lugemist siit-sealt arvutstusi lugeda, vaid hiljuti toda mainitud Bayardi teksti lugedes sain paraku üsna täpse ülevaate Umberto Eco "Roosi nimest"(LT/KT++), mida suvel lugeda kavatsesin, kuid mille lugemise suurema võlu (nagu kriminaalromaanide puhul ikka) kaotas tõik, et sisuliselt ma juba tean, millest seal juttu tuleb, kes on süüdlane jne...
Küsite: miks? - no ma tõesti ei arvanud, et keegi (Bayard) võiks olla nii "jultunud", et jutustab kogu teose sisu lahti. Kusjuures olemata ka ise seda lugenud, justkui tõestades oma teose pealkirja "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud".
(muuseas üsna huvitav videosalvestis Pierre Bayardi ja Umberto Eco vestlusest leidub siin.)

Niisiis ma loodan, et Kafkaga läheb veidi teisiti kui Ecoga: esiteks seetõttu, et see mida ma Kafka kohta olen kuulnud, on iseloomustanud tema heas mõttes hämasust, teisalt sügavamõttelisust. Ja teiseks Deleuze/Guattari teos tundub olevat mitte niivõrd sisu ümberjutustus, kuivõrd 'teejuht' mõistmaks süviti psühholoogilises-psühhoanalüütilises mõttes Kafka teoseid ja nende iseloomu, mis ei pruugi kaotada teose võlu, vaid seda justnimelt esile tõsta.

Nõndaks: neist kahest küllalt äärmuslikust variandist olen teadlik ja eks näis, kuidas see n-ö eksperiment välja kukub.
Nii et suvi tuleb ilmselt osaliselt ka Kafkasuvi, mida ma ootan hea meelega!


Enne veel eksamid:

Nimelt homme teemakohane "Kirjandusteooria probleeme" ja järgmine nädal tuleb samuti tegus...
Lihtsalt teinekord on hea vahelduseks mõned mõtted ka siia kirja panna.

Ja, jah: lugemine on vahva!

Ja et see nõnda vahva on, jätan selleks korraks jutu raamatutest, mida ma lugenud ei ole...!

Elujooks...

Ja meie Kristjan alustas täna oma Elujooksu!
Sellest kirjutan peagi pikemalt:)