Lugemisest...

Vaikushetked - need on justkui loodud lugemiseks.

Ridade sujuv voolavus ühest lehe äärest teise;
siis allapoole, nagu kuulike mööda talle etteehitatud rada; ja siis järgmisele lehele... ja nõnda edasi.

Valge paber. Tühi paber. Ja see ala, mis jääb raamatust välja. - see saadab lugemist mõnusa lainetusena ja õhkõrnade katkestus- ja vaikushetkedena.

Ilmselt oleks see ka Autori kavatsus: lasta Lugejal lugeda teksti nõnda, et see sisaldaks endas noid tühimikke. Sest ta - autor - teab väga hästi, et nende tühimike puhul pole tegu üksnes vaikuse, valge paberi või millegi sisutuga...!

Enam-vähem ühtlane voolavus kirjapandud teksti ja tekstituse vahel tekitab sellise tunde, mida Barthes' nimetab teksti nautimiseks.

Sealjuures: mõnutekst on voolav. Kujutan ette, et sellisel juhul võiks lehitsemine suisa olemata olla!?

Igaljuhul: vaikus näib soodustavat mõlemat - nii naudingtekstide kui ka mõnutekstide lugemist.

Siiski: seal on erinevus.
Ja meenub, kuidas hra H.K. olevat väidetavalt esmakordselt prantsuskeelset Barthes'i 'Tekstiõmõnu' lugenud justnimelt kohvikus, õrna sumina saatel...

naudingtekst vajab hetki, mil silmad ja mõtted puhkaksid, et nad leiaksid hetkeks tegevust mujal kui raamatus - ridade vahel -, et end koguda ja olemasolevat seedida...

Loodus. Lugemine mõnel rahulikul pargipingil. Kohvik. Iseendaga olemine. Võimalus vaateväljale. Rahu. Ja naudingtekst, mis sellesse sobib!

Või mõni õhtupoolik, käes raamat, mida väikeste lusikatäitega aeg-ajalt nautida.

Loomulikult: sinna sobib ka mõnus lugemine; ennastunustav lugemine.


Ja kõige lõppu soovitus: kes armastab lugemist, võtke Roland Barthes'i teos "Tekstimõnu", otsige enestele mõni mõnus ja rahulik paik ning... kindlasti mõistate, mida ma siinolevaga öelda tahtsin...
:)