Esimene kogemus selles vallas oli siis kui lugesin pooleldi vastutahtmist läbi Kurt Vonneguti "Tšempionide eine" (LLT/UT - ps: selgitus allpool!), mis tollal tundus mulle kui 'kõige mõttetum raamat üldse'.
Kusjuures võtsin selle umbes aasta aega tagasi taas ühest suvalisest kohast ette ja lugesin mõne lõigu ja: tundus tohutult geniaalne!
Nii et millalgi loen selle taas läbi ja olen üsna kindel, et arvamus sellest on tohutult muutunud. Ju ma siis tol ajal polnud selleks lihtsalt valmis. Olin siis üsna noor ja ullike...
Kuid üks raamat, millega ma olen taas vastutahtmist lõpusirgel, kannab nime "10 Mõtet ajast" (LT); olen 110-ndal leheküljel ja umbakudu 126 on kokku.
Laenutasin selle nimelt raamatukogust - olen õnnelik, et ei ostnud - ja olles vastava teose sisuliselt läbi lugenud, on see mulle tundunud sulaselge ajaraiskamisena. Raamat räägib ajast, et minu esteetika essee oli seotud ajaga, lootsin sealt leida kasvõi mõtteid, mis aitaksid n-ö mõttemaailma korrastada. Tühja: mitte midagi uut, vähemalt minu jaoks... niisiis toon toon siia ühe mõne lõigu:
"Ajaperspektiivi puhul on nimelt oluline ka see tõsiasi, et ajal on suund.
Meie elu on suunatud ajas ettepoole. Nii meie ootused kui ka kavatsused on suunatud tulevikku. Ükski inimene ei saaks isegi toolilt püsti tõusta, kui tal puuduks konkreetne kavatsus midagi teha. Vastasel juhul ta jääkski istuma. Kavatsused - nii teadvustatud kui ka teadvustamata - kuuluvad nende perspektiivide hulka, mis eraldavad elava surnust. Kõige elava juurde kuuluvad kaasasündinud ja omandatud kavatsused, mis surnul puuduvad..."
Jne, lk 107, IX peatükk.
Tell me something I don't know! - ütleksin ma selle kohta. Ja minu arvates kogu raamat on sisuliselt selline.
(olgu, paar üksikut fakti, mida oli huvitav lugeda:
Alates 1967. aastast on sekundi definitsioon järgmine: sekund võrdub Cs astmes 133 aatomi põhioleku kahe ülipeenstruktuurinivoo vahelisele siirdele vastava kiirguse 9192631770 perioodiga. [...] Mõtteainet annab ka meetri definitsiooniga seotud kurioosum. Nimelt alates 20. oktoobrist 1983 on see otseselt seotud sekundi definitsiooniga. Meeter defineeritakse kui teepikkus, mille valgus läbib vaakumis 1/299792458 sekundi jooksul. Seega ei defineeritagi pikkust pikkusena, vaid millegi ajast sõltuvana. Seoses sellega tekkis 1970. aastatel omapärane olukord. Esimest korda suudeti valguse kiirus (m/s) vaakumis mõõta suurema täpsusega, kui meeter ise oli defineeritud. Tekkis absurdne olukord, ning meetri definitsioon seoti sekundiga, nagu ülal kirjeldatud. Seeläbi sai kellaaeg meid ümbritseva maailmaga vähemalt ühe ühise joone - ei mõõdeta mitte kaugusi, vaid aega. (lk 31)
- mitte, et need numbrid meelde jääksid või iseenesest midagi väga olulist ütleksid, oli see siiski vist ainus vähegi huvitav hetk kogu (peaaegu läbi loetud) raamatus - kusjuures mind üllatab asjaolu, et autor on ülikooli professor, kes olevat hakanud ajale mõtlema (alles!) 30ndates aastates (samas kui aeg ja selle kohta lugemine on ilmselt üsna lahutamatu pea iga filosoofia üliõpilase jaoks; samuti on kirjutatud ajast palju paremaid ja täpsemaid teoseid; ja et too raamat on Rootsis 1999 aastal enimmüüdud raamat!??)
Vihjates tagasi tollele 'informatiivsele' lõigule, on see muide ka põhjus, miks ma ei suuda Coelhot hinnata: minu arvates on seal niivõrd üldlevinud mõtted ja etteaimatavad süžeed, et tema teosed on lihtsalt igavad. Keda huvitab filosoofiline kirjandus, siis ma arvan, et algust saab teha ka süvafilosoofilisemate tekstidega... näiteks Camus' on väga hea! - ehk alguses veidi harjumatu, hiljem läheb ludinal. See kehtib eriti n-ö teaduslike tekstide puhul nagu nt 'Sisyphose müüt' (LLT++).
Muidugi maitseid on erinevaid ja eks igaüks peab kusagilt alustama, nõnda nagu ei saa ka öelda, et 'aabits oleks halvasti kirjutatud'; sellegipoolest läheb minu arvates kusagilt piir ja nt Coelhot geeniuseks ja 'suureks filosoofiks' ja 'suurte filosoofiliste ideede viljelejaks' vms nimetamine on selle piiri ületamine. Minu arvates.
Aga teate, tunnistan nüüd, ma valetasin teile: nimelt olen Coelholt ainult üht teost lugenud ja selleks oli 'Veronika otsustab surra' (LLT--). Kuid sellest piisas. Pluss siit-sealt loetud 'aforismidest'. Samas: et mitte jääda võimaliku eelarvamuse juurde, püüan suvel võtta ette tema paljukiidetud 'Alkeemiku' (KT) ja lähenedes sellele täiesti neutraalselt, loen ta läbi ja eks näis mis arvamus kujuneb.
Niisiis siinkohal toon ära selgitused antud lühenditele:
TT: tundmatu teos
LT: lehitsetud teos
KT: kuuldud teos
UT: unustatud teos
++: väga hea arvamus
+: hea arvamus
--: väga halv arvamus
-: halb arvamus
Lühendid on pärit Pierre Bayard'i hiljuti ka eesti keelde tõlgitud teosest "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" (LT++)
Omalt poolt tõin ka sisse: LLT ehk 'läbi loetud teos'; noh, nii igaks juhuks (st selleks, et mu 'maine' selle postitusega päris ei laostuks).
Bayard väidab, et ka mittelugemine on tegelikult lugemine. Kui me käime ringi raamatukogus või raamatupoes, või kasvõi igapäevane suhe raamatutega: kui paljusid me neist õigupoolest oleme otsast-otsani läbi lugenud!? Väga väheseid. Teatud mõttes on lugemine ka nendega põgusalt tutvumine, lehitsemine... mis on teatud mõttes juba lugemine.
Bayard räägib, kuidas piir lugemise ja mittelugemise vahel on tegelikult võrdlemisi hämar. Veelgi enam: me võime ju olla mõnd raamatut lugenud, kuid kui palju meil sellest meeles on?
Lisaks tuleb ette ka olukordi, et kus meie endi märkmed (nt raamatute kohta) lähevad sootuks meelest, et need üldse meie omad on. Ja see käib suisa kirjutatud teoste kohta, kus kirjanikul ununeb sootuks, et ta midagi sellist kunagi üldse kirjutas või nõnda mõtles!?
Kel lähemat huvi, siis soovitan nimetatud teost kindlasti lugeda.
***
Lugemine lugemise kohta on vähemalt minule olnud tohutult abiks ja andnud ka lugemisprotsessile endale juurde värvingut, mida varem seal ei osanud näha. Kirjandus/tekstiteooriad aitavad ehk paremini mõista lugemisprotsessi, inimest isiksusena ja ka teost märksa paremini ja nõnda avada külgi, mida muidu ei oska näha.
Marcel Prousti teose "Soodom ja Gomorra" (LT) eessõnas on Lauri Leesi mõttekäik: Marcel Proust on meie sajandi alguse titaan, kelle loomingu tundmine viitab haritusele, kultuursusele. Inimene, kas on lugenud Prousti või ei ole. Täpselt nii on ka Saint-Exupéry' "Väikese printsi", Baudelaire'i "Kurja lillede" või Bulgakovi "Meistrti ja Margaritaga".
Ei saa olla haritud inimene, ei saa juhtida haridus- või kultuuriasutusi seesuguseid teoseid lugemata.
Ehkki täielikult ma talle vastu ei vaidle: kindlasti on nimetatud teosed tegelikult iseenesest mõistetavad inimesele, kes tahab end tunda koduselt ja tegutseda vastavas valdkonnas: st kui sa tahad tegeleda vastavas valdkonnas, peaks olema loogiline, et sa nimetatud teosteni mingil hetkel ka jõudnud oled või jõuad.
Samas selline 'kanoniseeritud' kohustusliku kirjanduse raudreegliks tegemine on minu arvates üsna tobe; sest olgem ausad: kui palju on inimesel meeles antud nimetatud teosest aasta-kümme peale lugemist? Ja veelgi enam: kas tema mälusopis olev ähmane kujutluspilt võib üldse olla täpsem nt inimese omast, kes on teosest läbi teiste allikate kuulnud/lugenud? Bayard arvab, et ei saa ja ma kipun temaga nõustuma.
Siit ka Bayardi raamatu mõte: inimesed ei tohiks tunda süümepiinu raamatute ees, mida nad pole lugenud, kuid mis on justkui elementaarne, et nad peaksid olema neid lugenud. Sest reaalsus on teistsugune: isegi need, kes on neid kunagi lugenud, ei pruugi neist enam midagi mäletada. Peamine on siiski huvi raamatute vastu ja küll mingil hetkel need ka loetud/taasloetud saavad.
Lugemata raamat võib olla sama kui kunagi loetud, kuid nüüdseks unustatud raamat!
Leesi-taoline kirjeldus näiks justkui viitavat lugemisele ja loetud raamatule kui millelegi staatilisele: raamat omandatakse muutumatult mällu ja seal ta püsib.
Tegelikkuses on aga mälu vastupidiselt: midagi dünaamilist, pidevalt muutuvuses olevat. Veelgi enam: üldjuhul ei loeta üht teost mitte "ühekordselt salvestatuna", vaid igal järgneval lugemisel võib teos saada uusi värvinguid ja suisa uue mõtte...
Seega justkui 'fakt läbiloetud raamatust' ei pruugi iseenesest veel midagi tähendada. Lisaks oleneb, kuidas (nt kui süvenenult, millises vanuses, situatsioonis jne) vastavat teost on loetud...
Lisaks võib oletada, et kui keegi tuletab kusagilt tutvustusest ammu-loetud ja samas ununenud teost meelde, jättes endale petliku mulje, et kirjeldus vastab tema meenutusele raamatust, ei pruugi see üldse nii olla: võib-olla on kõneall olev isik oma mälestustega justnimelt eksinud, teost teisiti mäletanud kui see oli; ja kellegi siit-sealt loetud/kuuldud-kommentaaridest kokkupandud raamatu kirjeldus võib osutuda oluliselt täpsemaks ja ehk isegi sisukamaks kui selle oma, kes seda kunagi tõesti on lugenud, kuid kellel loetu meelest on läinud...
Saab siis öelda, et fakt mingite teoste "lugemisest" näitab nende tundmist ja olulist haritust võrreldes nendega, kes neid lugenud pole või kes on jätnud lugemata, olles veendunud, et raamatute kohta kuuldud/loetud informatsioonist piisab täiesti...!?
Minu arvates: ei saa!
Sest lugemine pole mingisugune üheseltmääratletav staatiline fakt.
See on protsess, mis võib oma dünaamilisuses omandada väga erinevaid värvinguid...
ja oluline on nende värvingute võrgustik, neis oritenteerumine, mitte niivõrd niivõrd üks pisidetail, mis mingil hetkel võib sootuks kaotada oma esialgse tähenduse.
Siinkohal on üldpilt tähtsam kui väike kild sellest üldpildist.
Näib, et Leesi pooldab kildu; Bayard' tervikut.
Muidugi võib siinkohal nii mind kui Bayard'i süüdistada äärmuslikkuses; kuid minu arvates on samaäärmuslik üldises suhtumises ja kirjasõnas öelda, et inimene peab olema lugenud seda-ja-seda teost, vastasel juhul pole ta kohe kindlasti haritud.
Jah, vastavad erialased kallakud teatud mõttes koosnevad sinna vastavasse erialasse koosnevate tekstide lugemisest, kuid kui sealt nõnda paljudest tekstidest peaksid välja jääma mõned 'kanoniseeritud tekstid', mille kohta inimesel võib olla neid lugematagi oma arvamus ja ülevaade, siis ma arvan, et sellest numbrit teha oleks selgelt liiast...
Aga see selleks.
***
Et sai siin postituses üksjagu teisi kritiseeritud, siis lasen ka end natuke kritiseerida ja tunnistan, et ma pole siiani jõudnud lugeda ühtki täispikka Kafka teost!
(see on koht, kus te mulle enam tänaval tere ei ütle?)
Kuid sel suvel kavatsen seda teha!
(ja te saate mind taas teretama hakata!=))
Kuid väikese eksperimendina: nimelt enne Kafkat ennast (kellelt muide mõningaid lühemaid jutukesi siiski lugenud olen) loen läbi raamatu Kafka kohta, milleks on: Gilles Deleuze ja Félix Guattari "Kafka: väikese kirjanduse poole" (LT++). Olen seda lehitsenud ja tundub jubehea; püüdes justnimelt psühhoanalüütiliselt läheneda Kafka teostele. Kusjuures tõlkija ja eessõna on kirjutanud ei keegi muu kui H. K. isiklikult - tema on keegi, kellega mu mõtte- ja huvidemaailm näib siiani olevat üsna lähedane.
Eksperiment on see selles mõttes, et enamasti kipub vist olema nii, et loetakse mingit teost ja alles siis hakatakse huvi tundma teost puudutavate arvustuste vastu:
vastasel juhul kardetakse, et arvustused ütlevad teose kohta liialt palju ja hiljem pole enam huvitav raamatut ennast lugeda; või on arvustusi - raamatut ennast lugemata - liialt igav lugeda, ja peale raamatut on ka arvustused huvitavad.
Mis puutub sellesse n-ö eksperimenti, siis: mitte ainult, et üsna tavaline on peale lugemist siit-sealt arvutstusi lugeda, vaid hiljuti toda mainitud Bayardi teksti lugedes sain paraku üsna täpse ülevaate Umberto Eco "Roosi nimest"(LT/KT++), mida suvel lugeda kavatsesin, kuid mille lugemise suurema võlu (nagu kriminaalromaanide puhul ikka) kaotas tõik, et sisuliselt ma juba tean, millest seal juttu tuleb, kes on süüdlane jne...
Küsite: miks? - no ma tõesti ei arvanud, et keegi (Bayard) võiks olla nii "jultunud", et jutustab kogu teose sisu lahti. Kusjuures olemata ka ise seda lugenud, justkui tõestades oma teose pealkirja "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud".
(muuseas üsna huvitav videosalvestis Pierre Bayardi ja Umberto Eco vestlusest leidub siin.)
Niisiis ma loodan, et Kafkaga läheb veidi teisiti kui Ecoga: esiteks seetõttu, et see mida ma Kafka kohta olen kuulnud, on iseloomustanud tema heas mõttes hämasust, teisalt sügavamõttelisust. Ja teiseks Deleuze/Guattari teos tundub olevat mitte niivõrd sisu ümberjutustus, kuivõrd 'teejuht' mõistmaks süviti psühholoogilises-psühhoanalüütilises mõttes Kafka teoseid ja nende iseloomu, mis ei pruugi kaotada teose võlu, vaid seda justnimelt esile tõsta.
Nõndaks: neist kahest küllalt äärmuslikust variandist olen teadlik ja eks näis, kuidas see n-ö eksperiment välja kukub.
Nii et suvi tuleb ilmselt osaliselt ka Kafkasuvi, mida ma ootan hea meelega!
Enne veel eksamid:
Nimelt homme teemakohane "Kirjandusteooria probleeme" ja järgmine nädal tuleb samuti tegus...
Lihtsalt teinekord on hea vahelduseks mõned mõtted ka siia kirja panna.
Lihtsalt teinekord on hea vahelduseks mõned mõtted ka siia kirja panna.
Ja, jah: lugemine on vahva!
Ja et see nõnda vahva on, jätan selleks korraks jutu raamatutest, mida ma lugenud ei ole...!
No comments:
Post a Comment