Vähe sellest, et meediamaastik oma rahalise kasu nimel kasutab rahvast kõikvõimalikul viisil ära, ta oskab seda ka hästi salajas hoida; veelgi enam: seda eitada.
Mulle nimelt tundub, et meedia ja tema 'ohvrite' (nimetagem neid poolusi nõnda, eeldades, et halvustavas mõttes meedia tähistab siinkohal suunatust kasule, mitte tegelikule sisule ja selle "sisu" vajalikkusele, mille pealt kasu teenitakse) vahel toimub ja ilmselt on alati toimunud üks kummaline kahepoolne protsess:
meedia annab vähem või rohkem otseseid või kaudseid - kuid sellegipoolest selgelt äratuntavaid - vihjeid, millele ühiskond (õigemini: sihtgrupp - st enamasti: enamus) peaks reageerima ja tähelepanu pöörama. Ja kui see on toimunud, ning "kliendid" vastavasse punkti jõudnud, toimub mingil hetkel nihe, enamasti väljaspool meedia 'ametlikkuse' piire; ja väljaspool piire sel lihtsal põhjusel, et meedia ise ei taha olla vastutav selle eest, mis on šokeeriv, sest see, mis on šokeeriv, selle tulemused on tihtilugu ka ennustamatud - šokist saadud kasum on aga saavutatud. Meedia oleks justkui tagasihoidlik sündmuste kajastaja, kes ise keeldub neisse sekkumast; vähemalt mingi hetkeni:
- ja nõnda tõstab ta järgmise sammuna lati taas nõksu kõrgemale.
Illustreeriva materjalina meenub Umberto Eco mõttekäik Playboy ilmumise kohta: Playboy sisuliselt legaliseeris selle, mis oli juba ammu enne levinud, - tõi selle n-ö ametlikult turule.
Ja mulle näib, et sisuliselt toimub sarnane olukord tänapäevani välja: meedia edastab reklaame, mille sõnumiks on: "Ärge võtke seda tõsiselt, see ei ole üleskutse!" - kusjuures ta teab väga hästi, et rahva seas pole selles midagi uut, küll aga meedia õhkkonnas, mistõttu kipub see ka rahva seas laineid lööma: mis on rahva seas vaikimisi lubatud, ei pruugi olla enamasti lubatud ametlikul ja seadusandlikul väljal.
Seetõttu iseloomustab meediatootjaid ka teatav sunduslik tagasihoidlikkus, et mitte astuda üle eetiliselt/moraalselt lubatud lati.
- ja tõesti, eesmärk on mitte reklaami järgimine, vaid reklaamitava toote müügiedu pealt kasu teenida. Eesmärk on vaid tähelepanu. Ja tähelepanu seda enam, mida keerulisem on üha tihenevas konkurentsis end teiste seas esile tõsta.
Ja nagu reklaam ise on vaid vahend, nõnda on ka reklaamides toimuvad sündmused "vaid" vahendid.
Järgimine on iseenda vastutusel. Järgimine nii neile, kes on seda alati teinud ja veelgi enam neile, kes seda kunagi teinud pole; veelgi enam probleem justkui kaob, sest meedia muudab vastava reklaamitava situatsiooni justkui millekski 'normaalseks'. Või vähemalt selles suunas (üldjuhul kindlasti mitte vastupidises suunas, sest meedia tahab, et talle meelejärele oldaks).
Kusjuures see toimib, võiks isegi öelda, et suisa õlitatult: järgitakse ja tihtilugu üksnes siis kui auhinnaks ei ole mitte isiklik lõbu, vaid sellega kaasnev tähelepanu, mida esitatakse enamasti n-ö "julguse" tähe all. Tähelepanuga rahalise kasusaamise nimel pakutakse ettevõtete poolt 'klientidele' võimalust saavutada tähelepanu, et justkui "olemas olla".
Nõnda ei ole juhus, et teinekord muutub ka toode üksnes nt 'staatusesümboliks', millel puudub igasugune muu rakendus. Sest nii on 'moodne' ja 'lahe' ja mis kõik veel... - ja need jäävadki vaid märksõnadeks.
Nõndaks: kui üks samm, üks vastav akt on toimunud, asub meedia rahvale järgmisi umbkaudsed vihjeid jaotama. Kuid siin tuleb silmas pidada, et need protsessid ei toimu lahus, vaid üks on läbinisti seotud teisega... mis omakorda tekitab olukorda veelgi segadust... ning aitab jälgi segada, kui nii võib öelda.
Ja siis, kui olukord läheb mingil põhjusel üle piiri - mida ta ka janust šokiseisundi järele tihtilugu kipub minema - , otsitakse süüdlast!?
Ütleks, et enamasti on omamoodi süüdlased kõik, isegi pisim reklaambänneri klikkija, sest ta moodustab selgelt ühe sadadest, tuhandetest, miljonitest, olgu põhjuseks kasvõi lihtlabane uudishimu; kuid justnimelt need klikid on omakorda klikitava bänneri tekkepõhjuseks.
Sellises olukorras, mil keegi justkui tolle hetkeni veel keelatud ja sealjuures "ametliku" piiri ületab, olgu see tahtlikult või tahtmatult (ütleks, et rahva poolt tahtmatult, või äärmisel juhul: teadvustamatult; meedia poolt aga tahtlikult ja pigem teadvustatult), tõmbab see koheselt tähelepanu...
Kes liituvad, et saada selle osaliseks, et esineda, kes raha pärast, kes uudishimu pärast... - ja nõnda me elamegi sellises nõiaringis: ja sealjuures otsime süüdlasti ja surume maha mõtte, et ka meie võime olla selles kaasosalised. Kuid et see on juba niivõrd tavaline, ei oska me selles isegi enam süüd tunda, nõnda tulebki Teist süüdistada, kes iganes see Teine parasjagu ka ei juhtuks olema...
***
ja lihtne näide, mis minu arvates sobib selle kirjeldusega: keegi jätab kedagi maha ja järgmisel päeval abiellub kellegi kolmandaga. sellest tehakse lugu: ja nõnda hakkab see peagi tunduma kui midagi 'normaalset': ja seetõttu seda mitte üksnes ei kajastata rohkem, vaid sarnaseid juhtumeid hakkab ka üha enam juhtuma. justkui lumepall, mille hoog ja materjal moodustavad veeremisel/tekkimisel ühe terviku... ja siis on paraku vältimatu olukord, et leidub neid, kes satuvad selle lumepalli alla:(
Soovin omalt poolt jõudu neile sealt võimalikult edukaks väljatulekuks!
Selles on aga mulle ühest intervjuust jätnud sümpaatse mulje - usute või mitte - ei keegi muu kui Liis Lass, kes hakkas küllaltki elavalt säärase meedia vastu võitlema!
No comments:
Post a Comment