'Qui suis-je?'

Täna mängisime prantsuse keele tunnis mängu "Qui suis-je?" ehk siis see sama mäng, mida mängiti ka filmis "Inglorious Basterds":

Päris kummaliselt kõlab küsimus Est que je suis mort(e) et vivant(e)? - ehk siis: "Kas ma olen surnud (või elus)?" Ja üha kitsamaks: "Kas ma olen mees/naine?" Jne.
Igaljuhul: see oli esimene kord seda mängida ja väga-väga hakkas meeldima, minu arvates huvitavam kui teist sedalaadi mängud, ei teagi, miks. Mina olin: "Michel Jackson":

Naljakas, 'Michaeli' asemel kirjutaski ta 'Michel', ilmselt harjumus... aga tore oli!
Mul nüüd uus lemmikmäng, leiaks vaid vastava seltskonna, kus seda mängida. Aga ju seda ka leiab... kunagi, kusagil:)

tantsimine on kui õhk! + edit 1 & 2

...ilma tantsimiseta lihtsalt enam ei saa!
Ja just nii ongi - nagu seal videos;)



Edit: 
Hakkasin siin lugema Simone Weili "Oppression and Liberty" (esmalt ilmus Pariisis, 1955, ' Oppression et Liberté '). Mõned tsitaadid:

* We are in a period of transition; but a transition towards what? No one has the slightest idea. (lk 1)

* Certainly, we can always go on believing that socialism will arrive the day after tomorrow, and make a duty or a virtue of this belief; so long as we go on taking, day by day, the day after tomorrow to mean the next day but one after today, we shall be sure not to be disappointed; but such a state of mind is difficult to distinguish from that of those worthy people who believe, for instance, in the Last Judgment. (lk 1-2)

* Let us spare ourselves the disillusionments of those who, having fought for Libery, Equality, Fraternity, discovered one fine day that what they had got was, as Marx says, Infantry, Cavalry, Artillery. (lk 2)

* Descartes used to say that a clock out of order is not an exception to the laws governing clocks, but a different mechanism obeying its own laws; in the same way we should regard the Stalin régime, not as a workers' State out of order, but as a different social mechanism, whose definition is to be found in the nature of those wheels. (lk 4-5)

* No workers' State has ever yet existed on the earth's surface, except for a few weeks in Paris in 1871, and perhaps for a few months in Russia in 1917 and 1918. (lk 6)

* [...] there are clichés serving as an escape from the painful obligation of having to think. (lk 6)


Tõeline tsitaadiraamat oleks ilmselt "Gravity and Grace" (' La Pesanteur et la Grâce ', 1947), mida olen peaasjalikult vaid elektroonilisel kujul sirvinud. Ühesõnaga: meeldib mulle see lugemine! Ja nagu näha: "mõned sünnivad postuumselt" (nagu Nietzsche ütleks), sest Simone Weili eluaastad olid teatavasti 1909 - 1943.
Ehkki, nagu ma aru saan, vähemalt too sissejuhatav tekst Prospects: Are we heading for the Proletarian Revolution? ilmus juba aastal 1933, sest artikli lõpus seisab: Revolution prolétarienne, No. 158, 25th August, 1933. Enamus tekstide puhul on lihtsalt sulgudes märgitud vastav aastaarv või nt viide, et "leitud peale Simone'i surma". Jne. Ühtki täispikka raamatut Simone'i kirjutistest tema eluajal minu teada ei avaldatud.


Edit 2: 
Üks video, millele sattusin:


...teemalt suht äraleierdatud, aga sellegipoolest ei vaidle vastu (va filmi päris viimased mõtted) ja minu meelest täitsa tore 'kokkuvõte'.

Sellega seoses ka järgnev pilt:

...ja osalt ka järgmine:

Inimesed on ikka toredad loomad, kas pole!?:)

tähelepanu!

Nõndaks. Intensiivseminar "Intensive graduate seminar: Politics, Mysticism, Hope: Weil, Arendt, Benjamin, Agamben" sai tänasega läbi. Kaks päeva aju(de) ragistamist.

Lihtsalt tahtsin väljendada paari-kolme asja.
Esiteks: kas pole nõnda, et teinekord juba inimese olekust peegeldub seda miskit, mis tõesti mõjub!? Ja mitte ainult olekust, enamasti on väljendusega seotud ka sisu. Iga sõna, iga mõte - tahe, tähelepanu, teadmised, oskused - ma tean, see võib juba kõlada kummaliselt, ja võib-olla on tõesti asi minus, et mulle üha enam 'vaimustus-tähelepanu' inimeste puhul korda läheb, aga, jah:

(ehk kõneleb pilt iseenda eest. natukenegi)

Ta rääkis Simone Weil'ist (1909-1943). Ja rääkis nõnda, et see haarab endasse. Lisaks: perfektne inglise ja prantsuse keel. Olgu kuidas on, julgen arvata, et samavõrd on tegu ka arusaamade kattuvuses, igaljuhul:
seega, teiseks: umbes tunniajaline loeng ja ma olen vaimustuses Simone Weil'ist! Minu jaoks üks sedalaadi inimesi, et kui Tiina temast rääkis, kui loed tema tekste, siis nii mõnelgi korral käib judin üle selja... jah, selline tegelane on minu jaoks Simone Weil, keda ma hakkan alles nüüd enda jaoks avastama. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Senise tutvuse põhjal tundub, et ma ei pea pettuma:)

Üks mõneti tutvustav video:



Kolmandaks:
jutuajamise käigus hakkas silma Eesti mõneti kummaline kriisikeskne-piiriolukord:
a) majanduskriis;
b) rahvuslik identiteedikriis (nt Euro: kui teistel rahvastel on euromüntidel pigem neutraalsed sümbolid, siis kas ei näita see mõningast 'meeleheitlikku ebakindlust' kui meie mündil saab olema Eesti kaart (nt suitsupääsukese või mõne iseenesest mõistetavama rahvusliku sümboli asemel)!? - kogu see suht jabur ja osalt suisa paranoiline "monumentide sõda" (hr M. Tamm viitas ühes intervjuus hästi, et kunagi varem pole meile monumendid tähtsad olnud, oleme alati olnud laulurahvas, kuid nüüd järsku tabas meid mingi... kriis);
c) poliitiline kriis - vihjates teatriprojektile "Ühtne Eesti Suurkogu" (pluss: ammu juba absurdsuse ületanud reklaamikampaaniad).

Tulemus?
Näib, et varsti saab kõike seda - mis justkui peaks olema tõsine - võtta üksnes huumoriga. Irooniana. Iseenesest pole see halb: midagi liialt tõsiselt ei tasugi kunagi võtta!
Aga... Aga? Aga: kas pole see mitte niivõrd ilmne märk sellest, meie kodumaa näitel, kuidas erinevad poliitikat ja ühiskonda puudutavad teooriad hakkavad ka praktikas üha paremini justkui musternäidis(t)e kuju võtma!?

Oleme vist jõudnud teatava kriisi lävele, mil hakatakse tajuma, et kõik pole kaugeltki mitte korras, kuid midagi muuta ka ei oska. Ja: mis siis edasi saab? Senikaua saab ehk teeselda, et mingit probleemi pole.

the show must go on!

Minu viimaste päevade taasavastus muusikas!!!


* tantsud lähevad iga korraga justkui üha paremaks: neljapäevane rumba (ja muud tantsud) oli lihtsalt... kirjeldamatult... täis tantsukirge (paremat sõna ma ei leidnud)!

* ja T. Kirss, superinimene lihtsalt!

(jah, halva kvaliteediga pilt, aga siiski)

Edit:
hmm... seoses Tiina ja neiu L-iga leidsin selle ja selle:)

tahe...!

Küsimus on tahtes. Kires.
Armastatud tegu on alati parem kui sunniviisiline või mõnel muul viisil kammitsetud tegu.

*
Eile oli vististi teine kord kui seda nõnda selgelt kogesin; ja Nietzschel oli ilmselt õigus kui ta tervitas raskusi ja uskus neid enese kasuks pööravat: ja raskus(t)est võib saada korraga suurim hüve!

(ma arvan, et sellest võiks teinekord pikemaltki kirjutada.)

*
Osalt eelnevaga seotult võiks mainida: sattusin lugema Liina artiklit.
Kõlama jäi kaks momenti: "Kas ülikool peab raske olema? Jah, peab." ning "Humanitaaria on ainult siis efektiivne, kui ta on väga laiahaardeline ja teiste erialadega kombineeritud." Jah, ja pluss hingamisruum ja vabadus.
Jätkates Nietzsche ühe mõistulooga ("Kolmest moondusest"), võiks siinkohal jätkata järgmiselt:

"kuidas vaim saab kaameliks, ja lõviks kaamel, ja lapseks viimati lõvi."
Teisisõnu: Mis on raske? nii küsib taluv vaim (otsekui kaamel), et ta võtaks selle enese pääle ja rõõmu tunneks oma jõust. - seejärel: "Sa pead" on selle suure lohe nimi, mille lõvi peab allutama ja mille asemel vaim peab lausuma: "Ma tahan!"; - ning kolmandaks: Miks kiskja lõvi peab saama ka veel lapseks?
Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.

Ja kas saab siis öelda, et Nietzschel pole õigus ja et ta pole teinekord inspireeriv?
Ei, kaugeltki ei nimetaks ma seda sõnaga, mis minus pigem vastikust tekitab - eneseabiks või teraapiaks - minu arvates on tema mõtetes lihtsalt niivõrd palju "õiget", et seda võiks auga nimetada "elufilosoofiaks".

*
Mis Liinasse puutub, siis ta ise ilmselt seda ei tea, aga sisuliselt oli ta mulle üheks esimeseks eeskujuks, kes pani mind liikuma ja mõtlema. Innustas ja oli eeskujuks.
Ja muide, olen üha rohkem seisukohal, et parim kriitika seisnebki tihtilugu justnimelt eeskujus!

Inimesel peab olema huvi. Huvi on algus, millelt võrsub tahe, soov, kirg ja kõik muu - nauding. Huvi millegi või kellegi vastu; miski või keegi peab korda minema, millegi või kellegi kohta peab olema huvi küsida. Soov midagi ära teha, arendada; luues ja arendades sealjuures ka iseennast. Huvi on miski, mille läbi "objekt ja subjekt" on lahutamatult seotud. Selle vahendusel toimub dialoog, pidev andmine ja saamine. Pühendumus.
Huvi - see on aga suuresti igaühe enda teha ja leida.

Ja kui see leitud: sellele järgneb juba tahe... tegevus, pühendumus, areng - kõik see, mis teeb elu ja inimesed huvitavaks ning elamise nauditavaks. Eesmärgipäraseks. Loob väärtusi.


*
Pärast pool-unetut ööd tunnen end siiski väsinuna. Homme (pärast prantsuse keelt) on tantsimine(!) kui kirss tordi peal; ning R ja L kahepäevane doktorikooli seminar, selleks veel vaja lugeda-lugeda-lugeda... kuid enne saab endale lubada ka veidi väljateenitud und, et siis värskena jätkata.
Või kui Nietzsche lainel püsida ja tema sõnu kasutada, siis: "Sleep of virtue. When virtue has slept, it will arise refreshed." (nr 83, Human, All-Too-Human, Section I - saksakeelset originaali pole mul hetkel paraku kõrvale võtta).


*
Olge terved!
Ja märgake, tundke huvi ja tahet... ning peagi avastate end seiklustest, kuhu elu on teid kaasa haaranud.
Ning korraga tajute: see on alles algus:)

VII

Sinu olekust peegeldus rahu. Sa istusid oma voodil, toetasid seljaga vastu seina ja vaatasid oma käsi. Olid end justkui kusagile unustanud, ometi tajusin, et kogu su tuba on sinu olemasolekust teadlik; - pildid seintel ja raamatud raamaturiiulis näisid justkui ellu ärkavat, tarvitses neile vaid natukenegi tähelepanu pöörata kui nad tervituseks noogutasid ja suhtluseks valmistudes su mõtteid püüdsid lugeda. Nad meenutasid hetki, mil sa olid neid varem käes hoidnud, neid vaadanud. Nad kuulusid sulle, nii nagu sina kuulusid neile.

Vaatasin sind. Hetkeks pöörasid sa pea raamaturiiulile, justkui vastamaks, et oled endiselt siin ega pole kusagile kadunud, ja vaatasid mulle otsa:
"Kui kaua ma nõnda olen olnud?"
Vastamise asemel heitsin sulle küsiva pilgu.
"Ma ei tea, vahel on mul tunne, et ma kaon kusagile, ja siis muutun jälle eikusagilt olemasolevaks. Aga see hetk, mil olen kadunud, see on ainult ajutine. Ma ei tunne end tähtsusetuna, ometi tunnen, et ühel hetkel mind pole, ja siis jälle olen."

"Sa oled. Minu jaoks oled sa alati olnud."

"Jah, sa ütled seda, sest tunned mind vähem kui mina iseennast. Ka sina oled minu jaoks alati olnud. Vist. Ka öösel kui ma magan."

Vaikisin. Ja kuulasin su mõttepausi.

"Aga kas ei ole siis imelik, et ma ise iseenda jaoks teinekord ära kaon, isegi kui teiste jaoks olemas olen?"

Naeratasin. Vaatasin sulle otsa. Meie pilkudes näis olevat midagi äravahetamiseni sarnast: me ei osanud seda sõnadesse panna, kuid kergelt kurblik-rõõmus naeratus ütles meile, et vahest poleks seda tarviski. Sa rahunesid, justkui oleksid oma küsimusele ammendava vastuse saanud. Hetke pärast jätkasid:

"Kõik otsivad alati midagi. Või kedagi. Kõik on alati teel. Kusagile. Iseenda, kellegi teise... või kolmanda jaoks.
Ka hetkeks peatumine näib teelolekuna, otsusena, otsimise ja vaatamisena. Ma olen alati mõelnud, kas rahu kui sellist siis polegi olemas?"

Sa toetasid pea mu õlale. "Aga meie oleme olemas."
Ja lisasid: "Kui see pole rahu, siis ma tõesti ei tea, mis asi see rahu on, ja kas seda üldse on..."

Ometi oli meil hea.

emergency kit

Siret: räägime millestki?
Silver: millest?
Siret: mitte filosoofiast.

[vaikus]


(kell 3.03 öösel. 06.11.10)

J'adore danser...

...et la musique (pour piano)! etc.

...ja ühtlasi armastan prantsuse keelt, üha enam. Arusaamine polegi nii hull (ilmselt ei leidu kedagi, kes neist lausetest praegu aru poleks saanud:))... ometi ise korrektselt kirjutada-rääkida, see on juba keerukam. Ja natuke keerukamaid tekste lugeda. Aga see selleks.
Täna oskasin taas vaimustuda. Nii mõnestki asjast. Ka eile: näiteks hr Hermanni seminarist "Afekt", mille ma kindlasti valin. Aga praegu hilisel tunnil ei leia enam sõnu...

Sellegipoolest, nagu pealkirigi ütleb: esmaspäeval avastasin taaskord... tantsimise...

... ja et see on üks parimaid 'asju' üldse; nii nagu esmaspäevane poolteist tundi oli täielik nauding!
Niisiis olen taaskord omadega seltskonnatantsu lainel. Neljapäeviti. Katrega, kes on lihtsalt super tantsupartner! Elle est super:)


***
Ja taaskord klimberdan, vähemalt üle päeva. Beethoveni 1. sonaat ja tänasest taaskord La Campanella (Liszt) - mille esmakordselt võtsin ette kunagi 2006. aasta paiku (kui ma nüüd ei eksi). Tasapisi. Visalt, aga järjepidevalt. See on lihtsalt juba elu osaks saanud, et aeg-ajalt end taas klaverdamast avastan...

Jne.
Üks parimaid filme, mida hiljuti vaatasin ja mis tõesti väga-väga meeldis: Gainsbourg: vie héroïque; midagi treilerisarnast:



Siit leidsin selle filmi kohta päris asjaliku ülevaate. Ja mis vahest veelgi olulisem: tundub olevat tegu blogiga, mis üle-üldse räägib erinevatest prantsuse filmidest ja seda blogi sirvides leidsin nii mõnegi avastuse, mida võiks kohe kindlasti vaadata. Ja nii mõnedki olid juba nähtud.

Praegu kõik. Bonne nuit!