tahe...!

Küsimus on tahtes. Kires.
Armastatud tegu on alati parem kui sunniviisiline või mõnel muul viisil kammitsetud tegu.

*
Eile oli vististi teine kord kui seda nõnda selgelt kogesin; ja Nietzschel oli ilmselt õigus kui ta tervitas raskusi ja uskus neid enese kasuks pööravat: ja raskus(t)est võib saada korraga suurim hüve!

(ma arvan, et sellest võiks teinekord pikemaltki kirjutada.)

*
Osalt eelnevaga seotult võiks mainida: sattusin lugema Liina artiklit.
Kõlama jäi kaks momenti: "Kas ülikool peab raske olema? Jah, peab." ning "Humanitaaria on ainult siis efektiivne, kui ta on väga laiahaardeline ja teiste erialadega kombineeritud." Jah, ja pluss hingamisruum ja vabadus.
Jätkates Nietzsche ühe mõistulooga ("Kolmest moondusest"), võiks siinkohal jätkata järgmiselt:

"kuidas vaim saab kaameliks, ja lõviks kaamel, ja lapseks viimati lõvi."
Teisisõnu: Mis on raske? nii küsib taluv vaim (otsekui kaamel), et ta võtaks selle enese pääle ja rõõmu tunneks oma jõust. - seejärel: "Sa pead" on selle suure lohe nimi, mille lõvi peab allutama ja mille asemel vaim peab lausuma: "Ma tahan!"; - ning kolmandaks: Miks kiskja lõvi peab saama ka veel lapseks?
Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.
Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.

Ja kas saab siis öelda, et Nietzschel pole õigus ja et ta pole teinekord inspireeriv?
Ei, kaugeltki ei nimetaks ma seda sõnaga, mis minus pigem vastikust tekitab - eneseabiks või teraapiaks - minu arvates on tema mõtetes lihtsalt niivõrd palju "õiget", et seda võiks auga nimetada "elufilosoofiaks".

*
Mis Liinasse puutub, siis ta ise ilmselt seda ei tea, aga sisuliselt oli ta mulle üheks esimeseks eeskujuks, kes pani mind liikuma ja mõtlema. Innustas ja oli eeskujuks.
Ja muide, olen üha rohkem seisukohal, et parim kriitika seisnebki tihtilugu justnimelt eeskujus!

Inimesel peab olema huvi. Huvi on algus, millelt võrsub tahe, soov, kirg ja kõik muu - nauding. Huvi millegi või kellegi vastu; miski või keegi peab korda minema, millegi või kellegi kohta peab olema huvi küsida. Soov midagi ära teha, arendada; luues ja arendades sealjuures ka iseennast. Huvi on miski, mille läbi "objekt ja subjekt" on lahutamatult seotud. Selle vahendusel toimub dialoog, pidev andmine ja saamine. Pühendumus.
Huvi - see on aga suuresti igaühe enda teha ja leida.

Ja kui see leitud: sellele järgneb juba tahe... tegevus, pühendumus, areng - kõik see, mis teeb elu ja inimesed huvitavaks ning elamise nauditavaks. Eesmärgipäraseks. Loob väärtusi.


*
Pärast pool-unetut ööd tunnen end siiski väsinuna. Homme (pärast prantsuse keelt) on tantsimine(!) kui kirss tordi peal; ning R ja L kahepäevane doktorikooli seminar, selleks veel vaja lugeda-lugeda-lugeda... kuid enne saab endale lubada ka veidi väljateenitud und, et siis värskena jätkata.
Või kui Nietzsche lainel püsida ja tema sõnu kasutada, siis: "Sleep of virtue. When virtue has slept, it will arise refreshed." (nr 83, Human, All-Too-Human, Section I - saksakeelset originaali pole mul hetkel paraku kõrvale võtta).


*
Olge terved!
Ja märgake, tundke huvi ja tahet... ning peagi avastate end seiklustest, kuhu elu on teid kaasa haaranud.
Ning korraga tajute: see on alles algus:)