Lihtsalt tahtsin väljendada paari-kolme asja.
Esiteks: kas pole nõnda, et teinekord juba inimese olekust peegeldub seda miskit, mis tõesti mõjub!? Ja mitte ainult olekust, enamasti on väljendusega seotud ka sisu. Iga sõna, iga mõte - tahe, tähelepanu, teadmised, oskused - ma tean, see võib juba kõlada kummaliselt, ja võib-olla on tõesti asi minus, et mulle üha enam 'vaimustus-tähelepanu' inimeste puhul korda läheb, aga, jah:
(ehk kõneleb pilt iseenda eest. natukenegi)
Ta rääkis Simone Weil'ist (1909-1943). Ja rääkis nõnda, et see haarab endasse. Lisaks: perfektne inglise ja prantsuse keel. Olgu kuidas on, julgen arvata, et samavõrd on tegu ka arusaamade kattuvuses, igaljuhul:
seega, teiseks: umbes tunniajaline loeng ja ma olen vaimustuses Simone Weil'ist! Minu jaoks üks sedalaadi inimesi, et kui Tiina temast rääkis, kui loed tema tekste, siis nii mõnelgi korral käib judin üle selja... jah, selline tegelane on minu jaoks Simone Weil, keda ma hakkan alles nüüd enda jaoks avastama. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Senise tutvuse põhjal tundub, et ma ei pea pettuma:)
Üks mõneti tutvustav video:
Kolmandaks:
jutuajamise käigus hakkas silma Eesti mõneti kummaline kriisikeskne-piiriolukord:
a) majanduskriis;
b) rahvuslik identiteedikriis (nt Euro: kui teistel rahvastel on euromüntidel pigem neutraalsed sümbolid, siis kas ei näita see mõningast 'meeleheitlikku ebakindlust' kui meie mündil saab olema Eesti kaart (nt suitsupääsukese või mõne iseenesest mõistetavama rahvusliku sümboli asemel)!? - kogu see suht jabur ja osalt suisa paranoiline "monumentide sõda" (hr M. Tamm viitas ühes intervjuus hästi, et kunagi varem pole meile monumendid tähtsad olnud, oleme alati olnud laulurahvas, kuid nüüd järsku tabas meid mingi... kriis);
c) poliitiline kriis - vihjates teatriprojektile "Ühtne Eesti Suurkogu" (pluss: ammu juba absurdsuse ületanud reklaamikampaaniad).
Tulemus?
Näib, et varsti saab kõike seda - mis justkui peaks olema tõsine - võtta üksnes huumoriga. Irooniana. Iseenesest pole see halb: midagi liialt tõsiselt ei tasugi kunagi võtta!
Aga... Aga? Aga: kas pole see mitte niivõrd ilmne märk sellest, meie kodumaa näitel, kuidas erinevad poliitikat ja ühiskonda puudutavad teooriad hakkavad ka praktikas üha paremini justkui musternäidis(t)e kuju võtma!?
Oleme vist jõudnud teatava kriisi lävele, mil hakatakse tajuma, et kõik pole kaugeltki mitte korras, kuid midagi muuta ka ei oska. Ja: mis siis edasi saab? Senikaua saab ehk teeselda, et mingit probleemi pole.
No comments:
Post a Comment