Sinu olekust peegeldus rahu. Sa istusid oma voodil, toetasid seljaga vastu seina ja vaatasid oma käsi. Olid end justkui kusagile unustanud, ometi tajusin, et kogu su tuba on sinu olemasolekust teadlik; - pildid seintel ja raamatud raamaturiiulis näisid justkui ellu ärkavat, tarvitses neile vaid natukenegi tähelepanu pöörata kui nad tervituseks noogutasid ja suhtluseks valmistudes su mõtteid püüdsid lugeda. Nad meenutasid hetki, mil sa olid neid varem käes hoidnud, neid vaadanud. Nad kuulusid sulle, nii nagu sina kuulusid neile.
Vaatasin sind. Hetkeks pöörasid sa pea raamaturiiulile, justkui vastamaks, et oled endiselt siin ega pole kusagile kadunud, ja vaatasid mulle otsa:
"Kui kaua ma nõnda olen olnud?"
Vastamise asemel heitsin sulle küsiva pilgu.
"Ma ei tea, vahel on mul tunne, et ma kaon kusagile, ja siis muutun jälle eikusagilt olemasolevaks. Aga see hetk, mil olen kadunud, see on ainult ajutine. Ma ei tunne end tähtsusetuna, ometi tunnen, et ühel hetkel mind pole, ja siis jälle olen."
"Sa oled. Minu jaoks oled sa alati olnud."
"Jah, sa ütled seda, sest tunned mind vähem kui mina iseennast. Ka sina oled minu jaoks alati olnud. Vist. Ka öösel kui ma magan."
Vaikisin. Ja kuulasin su mõttepausi.
"Aga kas ei ole siis imelik, et ma ise iseenda jaoks teinekord ära kaon, isegi kui teiste jaoks olemas olen?"
Naeratasin. Vaatasin sulle otsa. Meie pilkudes näis olevat midagi äravahetamiseni sarnast: me ei osanud seda sõnadesse panna, kuid kergelt kurblik-rõõmus naeratus ütles meile, et vahest poleks seda tarviski. Sa rahunesid, justkui oleksid oma küsimusele ammendava vastuse saanud. Hetke pärast jätkasid:
"Kõik otsivad alati midagi. Või kedagi. Kõik on alati teel. Kusagile. Iseenda, kellegi teise... või kolmanda jaoks.
Ka hetkeks peatumine näib teelolekuna, otsusena, otsimise ja vaatamisena. Ma olen alati mõelnud, kas rahu kui sellist siis polegi olemas?"
Sa toetasid pea mu õlale. "Aga meie oleme olemas."
Ja lisasid: "Kui see pole rahu, siis ma tõesti ei tea, mis asi see rahu on, ja kas seda üldse on..."
Ometi oli meil hea.
No comments:
Post a Comment