klaver!

Muideks, jah, olen juba jupp aega Islandilt tagasi. Tulin 18ndal detsembri õhtul. Ja aitäh Sirrule kes mulle vastu tuli!:)

Olen nüüd saanud hinge tõmmata, nii mõnus. Täna sain oma pianiino tagasi ning olen seda klimberdanud. Niivõrd-kuivõrd mul nüüd aega hakkab olema, katsun klaverdamise tõsisemalt ette võtta... muuhulgas heliredelid ja muu säärane! Ühel hetkel tahan selle asja käppa saada!!!

Ja prantsuse keele. Ja lõputöö. Ja need mõned esseed mis mul võlgu on...

Vaimustusse olen sattunud sellest loost:


Üldse olen kuidagi Chopini lainel.
Ja joon hästi palju... vett. Kohe lähen järgmise kruusitäie järele...!

päev # 117 - fotograafia...

Veel mõned pildid, seekord tänasest ja esimesed kolm panen "tänavafotograafia" alla ning esimese pildi pealkirjastaksin "Hei, mina olen ka siin!":

Ja teine-kolmas, stseen kuidas kuidas üks härra - kes kogub pudeleid/purke - tuli tüdrukute juurde küsima, et kas need talle ei saaks üht purki ära anda (loomulikult andsid); samuti tundis huvi too "hiigel-part" et mis toimub ja kas EHK saab süüüüüa:

Inimesi on lihtsalt niii huvitav pildistada, ainult lähedalt ja silmanähtavalt ei julge ega taha (ebaviisakas või nii); kunagi oleks lahe õppida suhtlema võõraste inimestega nagu üks fotograaf ühes videos tegi (peaks lingi üles otsima) ja mille lisaks ning boonuseks on ka pildid... see oleks vahva!
(on mille suunas püüelda)

Viimaseks pilt 17ndast septembrist:

Kahjuks ei ole mul õnnestunud siinsetest hobustest ühtki normaalset pilti saada; nad on tõesti ilusad!
Aga noh...

praegu kõik.

antikristlane: seitse teesi religioossuse vastu!

See pole isegi enam mitte emotsioonidest kantud sissekanne, vaid pigem 'neutraalne' kokkuvõte. Osalt tingitud taas ühest neist uudistest sellises stiilis: "What was happening was sexual abuse, violence, spiritual terror, and that should have been investigated".

Mul on rõõm näha, et olen endale ehk leidnud vähemalt ühe n-ö liitlase, hr K. Tartu Ülikoolist. Teataval määral on neid muidugi veel... väheseid on järel kes näivad veel religiooni kaitsvat. Mul on selle üle rõõmus meel. Miks?

Ma nimelt arvan, ja siiski võrdlemisi põhjendatult, et religioonis tänapäeval pole sisuliselt peaaegu mitte midagi head! Ei moraalselt ega üheski muus mõttes. Näiteid võiks tuua lõputult.
Ühe näitena tõi Hitchens võrdlemisi hea võrdlusena välja järgneva mõttepunkti:
"Kujutlegem ja mõelgem, kas on olemas sedalaadi häid ja üllaid asju mida ateist ei saaks teha kuid mida religioossus usklikule võimaldab? Ühesõnaga: religiooni panus moraali ja eetikasse..."
Vastus: nii Hitchensil kui minul: ei kujuta ette ühtegi!

"AGA kas on selliseid asju mida võiks teha (sügavalt) usklik inimene ja mida ei teeks (sügavalt) ateistlik inimene?"
Vastus: kas on mõtet loetlema hakatagi? Hitlerist (kes muide oli usklik ja õigustas oma tegusid religioossetel alustel) kuni terrorisõdade ja witchcraftini välja. Jne jne jne.

***

See oli ÜKS näide, kuid lühike list neist mis parasjagu pähe tulevad. Niisiis, religiooni (nt kristluse, islami, vms) miinused:

a) küsimus tõest: religioonid eksivad.
Teaduslik fakt. Alustades tsitaadiga Dawkinsit: "We are all atheists about most of the gods that societies have ever believed in. Some of us just go one god further," lõpetades asjaoludega, et nt evolutsiooniteooria ei jäta sisuliselt ruumi religioonile ja sisuliselt vaid ignorant võib sellises olukorras veel midagi säärast uskuda + põhjalikud uuringud selle kohta mis kinnitavad, et Piibel - nagu teised raamatud - on vaid inimeste poolt kirjutatud ja jumalikkusega pole seal mitte midagi pistmist.
Sisuliselt pole vahet kas inimene usub kristlikku jumalat või Zeusi: mõlemad samavõrd mütoloogilised. Mistahes Jumalasse uskumine on sisuliselt põhjendamatu, sest nende olemasolu kohta on kordades rohkem vastu- kui pooltargumente - igas mõttes.

b) küsimus moraalist: Piiblist pole sisuliselt mitte midagi moraalset mis oleks meile ka päriselt reaalses elus inimestele abiks ja vajalik. St religioon moraali suhtes on kasutu (et mitte öelda kahjulik: mis "moraal" on see mis kiidab heaks ohverdust, vahetust; säärase türannia asemel peaks olema tingimusteta andmine/altruism!).
Esiteks: kõik põhilised kasulikud asjad on juba varem teistes ja eelnenud pühakirjades kirja pandud ning, teiseks: inimesed - nagu ka loomad - juba bioloogiliselt arenenud sellisteks, et nad teineteisega arvestavad. Sääraste elementaarsete asjade jaoks pole meil vaja mingi absurdset-aegunud müüti.

c) küsimus inimpsühholoogiast:
1) religioon mõjub psüühikale kahjulikult.
Tihtilugu on tunne, et religioossete inimestega räägi nagu lastega, nad on niiivõrd haavatavad. Põhjusega: kuidas saakski inimene tunnistada, et ta elu põhineb luulul. Kuid laiemas plaanis on ju tähtis siiski tõde!? Me ei räägi religiooni kasulikkusest vaid enamasti räägime sedalaadi aruteludes neil teemadel mis koosnevad väidetest selle kohta kuidas maailmas asjad toimivad ja milline on reaalsus...
religioosne usk väänab nii maailmapilti kui inimese psüühikat niivõrd vildakaks, et sellisel tasemel on juba peaaegu võimatu inimesega normaalselt, vähegi intellektuaalselt ja inimlikul kombel suhelda. Lapsed on ka targemad ja avatuma meelega ning mõistvamad kui mõni religioosne tegelane...

2) religioon teeb maailmapildi mustvalgeks ja vähendab empaatiavõimet.
Viimase kohta lihtne näide: üks religoosne inimene ei näi isegi sisuliselt mõistvat seda kuidas ja et on võimalik, et keegi teine inimene usub kusagil mujal mõnda teist jumalat; või et ei usu üldse. Rääkimata vähegi intellektuaalsetest arutlustest ja mõtlemisvõimest, et inimesed tõepoolest usuvad eriasju.
Mustvalgeks, sest, näiteks, a) terav eristus hea/halva, meie/nemad stiilis (usklikud vs uskmatud), b) ilmselge vaimne piiratus kui niivõrd paljud usklikud ei suuda omandada kõige lihtsamaid fakte nagu nt evolutsioon; või kui tahate sarnast kuid veidi teistsugust näidet c) uuringute kohaselt u 50% ameeriklastest usuvad, et Maailm on loodud u 6000 kuni 10 000 aastat tagasi ning loodud jumala poolt. Ei kommentaari. Religioosne ignorantsus ajaloofaktide osas on kui "toimekas nõmedus" - ta levib ja halvab inimesi oma 'voorusliku rumalusega'.

e) religioon pärsib huvi, mõtlemist, individuaalsust ja tegutsemist.

* Küsimus huvist: erinevatele küsimustele on nüüdseks leitud palju lahendusi ja vastuseid. Need vastused on olemas neile kel vähegi huvi. Religioossed grupid on justkui suletud ringid, justkui diktatuur, kus on keelatud esitada küsimusi ja läbi viia intellektuaalseid arutelusid ning olla avatud kriitikale. Piisab sellest kui osaleda mõnes diskussioonis ja näha kuivõrd jaburaid arvamusi ja mitu-mitu sajandit vanu veendumusi ja uskumisi on tänapäevalgi liikvel.
Religioossed inimesed näivad olevat enamjaolt kinnised reaalse ajaloo vastu: nad on justkui samavõrd suletud kui lapsed kes püüavad koomiksikangelase olemasolu tõestada koomiksi enda põhjal, võtmata vastu mistahes infot selle kohta, et koomiks on inimeste enda loodud. See oli täelikult kattuv paralleel.
Ja mida näitab see inimese kohta kes on oma elu üles ehitanud koomiksile millevastasest ääretust kriitikast ta on (alateadlikult) 'teadlik'? Eneseuputamine.

* Küsimus mõtlemisest: eelnev pärsib oluliselt mõtlemist; ja see pole triviaalne punkt. Mulle näib, et religioossel inimesel tuleb teataval punktil lihtsalt blokk ette ja aju sulgub, selle asemel et huvi tunda ja edasi uurida ning sukelduda maailma uskumatult põnevatesse saladustesse tuleb pilvena ette Jumal, sulgeb silmad ja ütleb: "See kõik on vale, seda pole olemas, loe Piiblit, korruta seda sama korduvat jura ja ära küsi rohkem küsimusi ning ära tunne rohkem huvi..."

* Küsimus individuaalsusest: individuaalsus ja iseseisev (!) mõtlemine (!) on patt.

* Küsimus tegutsemisest: religioosne inimene on mugav, ta arvab ja usub, et tema eest tehakse kõik ära. Näiteks on tehtud uuringuid haiglates kus tõestati, et a) keskelt läbi palvetamine ei paranda haige seisundit; ning b) vastupidi, pigem halvendab seda.
Religioossel inimesel justkui puudub tugevus ja tahe olemas olla, ta on alati justkui kusagil mujal. Religioosne inimene on elu eitaja; ta eitab väärtust, mis peaks olema kõige enam väärtustatud ja see on: elu siin ja praegu ning ka kaasinimeste elu!
"Religion: how to do nothing and still think you're helping!"

f) silmakirjalikkus: sisuliselt kõike milles religioossed inimesed süüdistavad 'uskmatuid' saab öelda ka nende endi kohta: ülim enesekriitika puudus!
Näiteks võib mõni usklik lugeda seda teksti ülima hukkamõistuga ja pidada mind arrogantseks või sallimatuks: aga vaadaku enne iseennast. Vähemalt minul on argumendid. Tänapäeval ei ole enam asi nii lihtne, et ma usun mida tahes ja väidan/arvan, et ka teised peaksid seda uskuma...

g) last but not least: uurimuse kohaselt nt ameerikas suur osa usuvad, et Jeesus tuleb tagasi nende elu ajal. See on ilmselge näide allaandmisest ja isegi soovist, et tuleks maailma lõpp. Sellise mõtteviisiga on suht võimatu rääkida pikemaajalistest plaanidest nii meie kui meie tulevate põlvkondade elu parandada ning meie planeeti säästa.

***

Jne. Ma võiks jätkata lõputult ning iga punkti alla kuluks veel mitmeid põhjendusi ja alapunkte, kuid need on need mis esialgu pähe kargasid.

Kunagi oli mul suht neutraalne huvi erinevate religioonide vastu, olen õnnelik, et see selleks ka jäi. Noor hing on vastuvõttev kõiksugu lugude suhtes, mul ei tekkinud korrakski isu ega tunnet, et "seda võiks uskuma jääda". Õnneks. Reaalsus on palju ilusam ja parem kui mistahes religioosne kujutluspilt seda kujutada laseb.
Kunagi kui aega on, siis EHK panen sedalaadi mõtted ning konkreetsed viited-faktid üheks korralikuks ning kokkuvõtvaks artikliks. Eks näis. Mul on kahju näha kuidas inimesed teinekord igasugust lollust uskuma jäävad, see on elu raiskamine...
- muidugi iga inimese subjektiivne valik kuid mind häirib selle juures a) liigati tihti upitatakse ennast ja oma usu "väärtust" teiste arvelt ning seda õigustamatult ning läbi valelikkuse; ning b) asi ületab piirid siis kui hakatakse oma jaburaid asju levitama ja laiemalt kuulutama. Paraku on see usklike puhul enamasti nii.

Lõpetuseks: minu põhimõte on lähtuda ja rääkida sellest mis on 100% kindel ning ma olen kõige selle vastu mis on vale või põhineb asjatutel või lõpututel spekulatsioonidel. Samadel alustel on ka kirjutatud siinne sissekanne. Kui tekib küsimusi/vaidlusmomente, siis ma olen valmis igat oma kriitikapunkti täpselt ja põhjalikult kaitsma ning näitama, et see on tõsi. Samuti kuulama ja arutama vastuargumente.
Olgu öeldud, et pole siiani kohanud ühtki vähegi tõsiseltvõetavat argumenti Jumala või religiooni kaitseks (välja arvatud ehk see intervjuu/vestlus - sellise inimese religioossust ma tõesti austan!), isegi kui rääkida sel teemal u kaks tundi, ühel hetkel satub teine pool plindrisse ja lõpetab "argumendiga": "sina peaksid uskuma, sest mina usun!".
Mõistusega ja minimaalselgi tasemel õigustatusega pole siin midagi tegemist. Samahästi võiks inimene Zeusi uskuda.

Lõpetuseks paar videot. Sam Harris:


Christopher Hitchens:


Ning lõpetuseks üks tõeliselt väärt ja põhjalik dokumentaal neile kes seda veel näinud ei ole ja tunnevad ehk teema ja minu põhjenduste ning tausta kohta rohkem huvi.
Olgu öeldud, et see oli praegu lühike kokkuvõte, ma võiks seda nimekirja jätkata vist lõputult ja n-ö sügavamalt. Nagu öeldud: religioonil pole minu arvates peaaegu ühtki head külge. Ainuke hea külg on ehk see, et mõni kes ei leia elul muud mõtet ja ei tee nt enesetappu ega ole ohtlik teistele ning seda 'tänu' religioonile - kuid ka see pole põhjendatav: religioon on minu arvates asendatav tuhande muu alternatiiviga kuidas end kasulikuna tunda. Mõtet leiab alati, olgu see pere, huvi maailma ja kaasinimeste vastu, iseenda olukorra parandamine (selle asemel et palvetada vms), jne jne.

Jällegi, see postitus oli ennekõike minu enda jaoks, ma ei usu, et keegi hästi viitsib seda siin lugeda. Kuid kui viitsib ja leiab siit midagigi uut ja natukenegi näeb seda millegi enamana kui "äärmusliku antireligioosse tekstina", siis on tore. Kui vaatama hakata, siis minu meelest polegi see niivõrd äärmuslik, pigem tõsi. Religioonis pole peaaegu või sisuliselt üldse mitte midagi head (olgu, on ilusat religioosset muusikat, kuid sama hästi võiks olla ja on ka mittereligioosset muusikat mis on samavõrd ilus või meeldiülendav; kui keegi on religioosne ja üllas inimene, siis mina ütlen: ateistina oleks ta veel üllam, avatum ja parem inimene!). Seetõttu tõin välja ainult religiooni miinused, tooks välja ka plusse kui neid oleks.
Religioon oli kasulik kui inimene oli oma teadmistega lapsekingades; teatav uskumine on kasulik ja abiks lapsele - kuid sellest tuleb välja kasvada.

Kui öelda, et ma olen siin järsk ja "mittesalliv", siis vastupidi: esiteks seda võib väita iga kriitika kohta; teiseks on siinne postitus arutelu ja avatus arutelule, kui näed, et miski ei vasta tõele või on "põhjendamatult sallimatu", siis, palun, olen avatud kriitikale:)
Tõsi, siiani pole kohanud ühtki vastuväidet, olgu ma kuitahes avatud või leebe, see ehk juba näitab midagi...


P.S: olgu siiski öeldud, et see kriitika oli kriitika religiooni vastu üleüldiselt. Ma ei kritiseeri ega üldista seda üksikisiku tasandil. Ma tean palju häid, sümpaatseid, asjalikke ja tarke religioosseid/usklike inimesi...
küll aga näib kehtivat mu väide, et nad oleksid veelgi paremad, sümpaatsemad, asjalikumad ja targemad ilma religioonita. Religioon pole see mis neid toredateks-headeks teeb... ja kui keegi väidab, et on, siis alahindab too inimene inimloomust ja lähtub iseenda rikutusest.
Individuaalses plaanis uskugu inimene mida tahes, see kriitika puudutas seda kui oma alusetuid uskumusi hakatakse levitama ja enda kasule mõeldes kuritarvitama.

Kui inimesed tahavad valida või jõuda veendumustele Maailma fundamentaalseimate asjade suhtes siis see pole miski mida võiks säästa kriitikast, vastupidi: "Extraordinary claims require extraordinary evidence!"

päev # 116

Nii, siinoleku aeg hakkab lõpule jõudma, loodetavasti (JUHUL kui Katla... blablabla); ja tegelikult on see tore. Isegi tahaks juba ilusti-kenasti tagasi olla... samas on veel võimalus siit viimast võtta.
Ka eelviimane essee sai kenasti valmis ning nüüd mässan viimasega. Tahan (pean!) selle vähealt üldjoontes siin valmis saama... täitsa võimalik et saan, ehkki see viimane suht kirves...

KUID mõned pildid tänasest, u 45-minuti jalgsikäigu tee ja sellised vaated:

Ja minu arvates üks õnnestunumaid pilte üldse:

Praegu kõik, mingil põhjusel kiskus netiühendus täna veidi aeglases. Ehk kriban siia millalgi enne tagasitulekut veel midagi...
Homme samuti üks jalutuskäik plaanis.

päev # 111 - Elliðaá jõgi!

Käisime täna jalutamas kusagil Elliðaá jõe juures, õigemini möödusime sellest. Ühe tänava nimi oli Malarhöfði, sealt kusagilt pöördusime tagasi (ma ei hakka kaarti panemagi, info ennekõike iseenda jaoks).

AGA sai mõni pilt tehtud.
Esiteks pilt mille võiks nimetada "tasanditeks", allpool lumi-jää, seejärel väike kõrgendik ja tagataustal Esja mägi:

Ja pilt minust (jajah, see "stiil" (müts) on meeelega, muhahahaaa):

Ja lõpetuseks niisama üks veel sealtsamast:

Nii, praegu kõik. Edasi-tagasi jalutuskäik läks kokku u 5 tundi. Mõnus oli!

A Phenomenological Enquiry into the Memories of the First Kiss

A Phenomenological Enquiry into the Memories of the First Kiss

I hope that was not my last kiss!

as if there is a first there has to be a last, now that is scary!!

 - Age: 51-55, Woman

Introduction

„What was your first kiss like?“ we often hear the question being asked. Not often as in everyday discussions, but perhaps often enough to suppose that by far most of the couples have asked about their partner’s first kiss. Fortunate-ones, perhaps a few lucky-ones, may not have to ask it curiously „what was it like?“ because they were there when it happened; usually it is still something to be curious about, even and perhaps especially when it happened to the ones you don’t know personally (e.g. „What was your first kiss like? Was it your first with your ex?“). Questioning about our first kiss seems to tell us something, or at least it seems to interest or matter to us, even if we are talking or thinking about only our private experiences (or dreams for those who for some reason haven’t had that experience... yet).

            My present research deals with the phenomenon of „the Memories of the First Kiss“. Depends how we define „culture“, but if language is a part of culture, then even talking about „the first kiss“ is (purely?) a cultural phenomenon. Even kissing as such (and understood as such) is a uniquely human activity (I am not aware of any animals kissing). Not to mention the fact that kissing at the end of love-stories/movies is not just a coincidence, but rather something mandatory. We can imagine, seeing a romantic movie which ends without the-compulsory-kissing-part, asking ourselves: „What on Earth did the director had in mind, it doesn’t make any sense!“

„Sense“, yes, kissing literally seems to be a meaingful activity, especially in the „romantic movies“. A romantic movie without a kiss tends to be not a proper romantic movie. And if kissing takes place, it has to be presented in a certain manner. Not just every kiss is a kiss – is not the kiss. The story or a memory of a first kiss seems to tell something important about a person... or about a moment in that person’s life, about one’s childhood or youth, or about any other moment when it took place. The first kiss seems to be memorable, it makes the moment special; or the moment makes the kiss special. The first kiss and everything that surrounds it and gives it its ’proper meaning’ seem to be in an intense relationship. It unifies, takes a hold of many different moments and aspects of one’s life and relationships.

            Here I will try to present a short phenomenological analysis of „the memories of the first kiss“. Those memories are taken from the Experience Project website[1], 19 latest of them (transcribed at the end of the essay under the appendix/extras[2]) that were posted between October 24th, 2011 at 5:37AM and November 2nd, 2011 at 9:11PM. Posts, that included commerical, inappropriate or just irrelevant information, were excluded; otherwise the posts are chosen completely randomly. There are thirteen (12) women and seven (7) men, their age ranges between 13-15 and 51-55 years. Therefore: I am not trying to make any comprehensive generalizations of these results.

            Nonetheless, I believe some important and interesting questions may find answers or perhaps clarifications through this enquiry: How much is „the first kiss“ culture-dependent? Does it have any direct cultural „predeterminations“ or influences? etc. And first of all: what might be the cultural structures that make „the first kiss“ possible in the first place. Is it something inevitably innate to human culture as such? Does it always have such a meaning?

I am not sure whether all these questions are being answered, but perhaps it is possible to shed a bit of light on them...

About the methodology

            In what sense is our research phenomenological? Firstly, as conducting a phenomenological „interview“, we need to have so-called „open-ended questions“. The interviewees must be allowed to speak freely of their experiences. Moreover, in case of our enquiry, we don’t even have a question, but rather a topic: „I remeber my first kiss – stories of experiences“. „Questioneers“ are free to talk about whatever they like, but supposedly somehow related to the topic (as our example no. 19 shows (and some excluded posts): it is not always so).

            First of all, we try to identify the character of the experience being shared: the object, the experience that is being (commonly) understood as „the first kiss“. I will try to outline some of the main characteristics and conditions of that object. Eventually we’ll obviously find out that not every kiss is counted as „the first kiss“. The „essence“ of the first kiss seems to be understood and identified by the cultural background, mostly – or so it seems – not only retrospectively, but also and rather as it was experienced at that particular moment.

            After the „object“ is more clearly identified („what counts as the first kiss“) we can gradually move to the question of „how it was experienced“ and thereafter perhaps to „what are the structures and conditions that made the experience possible and recognizable in the first place“. That is to say: combining the „what?“ with „how?“ we might get closer to „the essence“ of the first kiss, what does it mean to kiss or to be kissed in the first time...

            The limits of this research, perhaps, resides mostly in the fact that I will not be able to compare the experiences of the first kiss with the experiences of the ones not having had the first kiss. It would be an interesting hermeneutical-phenomenological research, indeed, but nonetheless another research to be conducted.

About the object: memories of the first kiss or „The First Kiss“ as a physical event?

We are here looking into peoples’ experiences of their first kiss, so our object of enquiry is the writtendown memory of or about that very moment, we are also looking into the manner in which it is written, hoping to find out something about the actual event – the kiss – itself. As it later turns out: they are largely interrelated.

Looking at the interviews about people’s first kiss, it is amazing how relatively easily the first kiss seems to be describable; as if the narrative around the actual moment somehow determines (the „quality of“) the kiss itself. It is not only the first kiss we are talking about, but our life or our childhood as a whole, a memorable moment which has a great value as its own! „Being young was such a beautiful feeling, memories I will never forget“ (# 12).

Moreover, often it seems to be like a „ritual“ after the subject is „crossed over into being a man“ (or a woman) (# 11). Perhaps this is also the reason why it is relatively easy to make a narrative out of it. We are talking not only about a kiss as a physical event, but also about everything cultural and psychological that surrounds and colours it – about everything that gives it its meaning. We are talking about people’s lives and cultures they are living in, about all the meanings and meaning-formations that are taking place in this complex... region.

Part I: What?

Preconditions in order the first kiss to be called as such

Of course, not every kiss is „the first kiss“, it is not said that it has to be the first in one’s life (it can be the first with the particular person one is or was involved with, one way or another), but it mostly seems to be the case. „What was your first kiss like?“ – yes, of course, you most obviously mean the first kiss of one’s life! But there are exeptions:

            for example, the first interviewee claims her age to be between 46-50, title of her description is „Kissing in the Rain, in the Parking Lot“, no hints whether it was her First Kiss Ever (I slightly doubt it!), but in a sense it might have been „as if the first kiss“, because the first was so long time ago and perhaps therefore mostly forgotten: „Lunch was wonderful - we sat next to each other rather than across - don't remember the last time I've ever done that“ (# 1).

            Nonetheless, most of the time when people describe their „first kiss“, they usually mean „the first kiss of their lives“. And it is not surprising, it has a certain value and importance, apart from being „just the first“ thad happened, it is something special, maybe as almost every first-time-experience is in a way special; and if not necessarily in a good or bad sense, but surely memorable. Because it was the first!

Expectations

            To be more precise: will any kiss do the job? No, not really, like one interviewee put it: „Now when I say my first kiss , I’m not talking about the quick little birthday pecks on the cheek, or the time I snuck a kiss from a girl when she wasn’t looking. I’m talking about the sweaty palms, heart racing, and instant erection type of kiss“ (# 15). It has to be the kiss on the lips; as if the barrier between two people is crossed for the first time, and lips are the necessary boundary: „The lips are a boundary. They are portals where the inside is exposed to the outside, where the breath of life passes in and out, where food is taken in and speech breathed forth.“[3]

            There seem to be some cultural expectations for the first kiss; in another words: it seems, at least most of the time, that the first kiss has to be recognized as „the the first kiss“: „and before I could say a word he pulled me to him and kissed me, I tried to remember what went where, from what I had seen at the pictures or on the telly“ (# 8). A certain „cultural imitation“ seems to be one of the driving-forces: „and I was talking to her and we just watching a movie and there was a part when they kissed and we looked at eachother and kissed and macked. ;)“ (# 4), we can only imagine whether kissing and the recognition of „the first kiss“ would exist if there would be no „kissing-culture“ or „the first kiss“ to learn from.

            Perhaps not a rule, but I guess there’s some truth in it when claimed[4] that the first kiss has at least five following characteristics: first: increased heartbeat; second: 'the butterflies'[5]; third: dizziness; fourth: shaking, and fifth: fear. In another words: we are dealing here with a highly mixed phenomenon and emotions. Probably this is what makes it so special! And not only special, but rather an event waited for to happen, an event to be prepared for. For example, interviewee # 7 hasn’t yet had her first kiss, and this is highly worrying for her:

„I then realized I'm going to be at my dad's on Tuesday, and when I go to me dad's house I don't walk  past his school... I was gonna tell him, but he would be so sad and so am I. What should I do! I mean I want to kiss him but, I can't with my dad around its practicly impossible... What do I do!“ (# 7).
           

Yes, nobody says the first has to be perfect, but nonetheless it tends to worry the ones who encounter it: „then when we pulled apart i said it was my first kiss and she said " Well, it didn't show"“ (# 9); a need to feel (or be) impressive seems to be quite important here, perhaps more form the masculine side as men „are expected to know how to do it“:

„if the kissing doesn't connect for me, I'm afraid it's a dealbreaker“ (# 1; 46-50 year-old woman),

but not crucial: „Lisa knew she was my first girlfriend, she knew i had never really kissed a girl before, but she handled it with grace and patience...“ (# 11).

All in all, lot of the interviewees mention the feeling of „safety“ or being comfortable with their partner: „we got to know each other by talking and i enjoyed being in his company“ (# 2) or „being good friends“: „My first kiss was with one of my best friends“ (# 14). What is more, obviously, having a crush on or being attracted to someone is highly important here:

„I remember my first kiss i was about ten. It was with this girl who i had a crush on for over two years and she lived one floor above me in my building“ (# 17); „I wanted her so badly, and was dreaming about taking her in my arms and kissing her“ (# 18); „I will always remember my first kiss with the first girl I ever had a crush on“ (# 2); „I was very attracted to him in our previous online chats, and was clearly attracted to him in person - tall, broad, gentle bear that I knew he would be“ (# 1).

But as much as the first kiss is concerned – as mentioned before – the crush or the sense of attraction may not so important, referring, for example, to the age:

„It was the beginning of third grade, and my best friend and I had recently decided to become a couple. We were 8 years old. We had been best friends since Kindergarten. [...] My first kiss was just sweet, and innocent“ (# 5); or „Well I had my first kiss when I was 10 i was in 6th grade and I was with this girl and she said shes never kissed anyone and I said me either...“ (# 4) and where no claims of being in love are mentioned. Perhaps it is irrelevant? Certainly not always, but sometimes, when:

„My First, Second, Third... Were all one big huge mistake. Actually, all of my kisses have been. I guess I was about 13. I lost my first kiss to a game of spin the bottle. To a disgusting little punk who liked to set things on fire. I regret every kiss I've ever had actually. They've all been drunken mistakes with strangers“ (# 10)

 – but, at least perhaps in that certain moment, still worth to try. Surprise, suddenness and certain amount of unexpectedness of the reaction and the result seem to be some of the keywords:

            „I called her as if to whisper something in her ears, and as she leaned forward to hear it, I kissed her on her left cheek! Her reaction was a startled "Huh!!" and she ran away! [...] And for quite a few days she avoided me. I never anticipated this reaction from her, and was slowly wondering if what I did was awkward!“ (# 18). But all in all, in order to „count“ as the first kiss, it must have been worth trying at least in that particular moment, and in fortunate-times, still worth remembering later on: „To this day, I haven't forgotten about that day. And even though we aren't in touch for quite a few years now, I bet she hasn't too“ (# 18).

            At least one more aspect or „expectation“ about the first kiss is still untouched and it is related to „the gender-issue“: most of the partners of our interviewees are as if by default expected to be from the opposite sex; if otherwise, then it’s mentioned explicitly: „I'm 17 but since i'm bisexual and prefer girls to boys“ (# 9; 16-17 yead-old woman).

What is more: although, a lot of times males seem to be more active and also more worried about „taking the first step“, whereas females are having tendency of „giving the geen light“ (as in the cases: # 5, 7, 8, 12, 16; perhaps 15 & 18 and „technically“ 10), but it turns out that it is actually hard to make this distinction, one way or another it is rather a mutually shared event (in basically all the cases except # 10 and # 19).

Conclusion

So far we have outlined some of the main characteristics as what the first kiss is being recognized and therefore as what it is expected to be felt or experienced like. It seems that these expectations characterize the possibilities that make the recognition of the first kiss as such possible. Briefly: the first kiss as an event has a meaning that is largely or mostly culturally formed and constructed. It seems to be something being waited to happen and if or when it does, people seem to have certain concrete expectations for it. These expectations seem to have a significant cultural meaning; this meaning is on the one hand expected and on the other hand: memorized; and it consists of the meaning-formations that surround the kiss as a singular physical event. Therefore, I’d like to make the following distinction between „the kiss as a physical event“ and „the kiss as it is remembered – with all its cultural meanings that are currently attached to it“.

Part II: How?

The kiss as an event: the kiss itself

            The reason why I made this distinction is that there seems to be a paradox: we are talking about a kiss, but relatively little space is used for the actual description of the kiss itself. It ofcourse may be so because we lack of words describing the kiss or if we do try to describe it, we use experssions like: „It was magical“ (# 9); „I felt tingly all over and was completely and utterly on cloud nine“ (# 13); „i was high as the sky and nothing else mattered for the rest of that night“ (# 11) or more generally (or perhaps more specifically): „It was my very 1st french kiss“ (# 13) or „And I before saying yes he surprisingly kissed me. That's was my first kiss btw. Then he bit me lower lips and I did so too. And then slowly he opened my mouth and put his tongue there. I went with the flow.“ (# 16)

The kiss as it is remembered: the nature of memories

            Perhaps there is no need to describe it more accurately, most of us probably know very well how a kiss feels like; and also that what makes it special is the description of with whom and in what circumstances it happened. The cultural surrounding gives it the true meaning. A bit paradoxical, indeed: firstly, it is waited to happen, one way or another; secondly, the „one way or another“ means a great deal, after all, it is a first-time-experience, it has to take place one way or another (at least as far as some minimum requirements are fulfilled)!

Indeed, and that souldn’t be a great surprise, the choice of the kissing-partner helps to even out the need to fulfill these two aspects: one must feel comfortable with the partner in order for „the expected kissing-scene“ to work out well; hence, perhaps with whom it happened matters the most. In another words: the whom-aspect makes it possible (needless to say: you do need a partner, at least for the proper first kiss)! As our descriptions have shown: the person, one’s partner of (or for) the first kiss, is the one that makes it special, or perhaps even possible. Kissing is not just a physical phenomenon, but perhaps mostly a psychical/psychological phenomenon, it has to have a cultural-psychological background in order to take place as „the first kiss“. Kissers have to be – so to say – members of the same group, having the same cultural background. Or at least more or less so.

            It is because of the complexity of the certain cultural background that it would be difficult to imagine the first kiss to turn out much differently than it usually does. For example: it might be a bit hard to imagine the first kiss taking place between two complete strangers, although it often or at least sometimes does. Perhaps it depends more of the culture and not so much of the kissers.

Nonetheless, it seems to be often related to the possibility of a romantic relationship. We may ask: does the first kiss make the romantic relationship possible, or is it the other way around? As it turns out from the descriptions: it seems that the answer lies somewhere in between; but most likely: the first kiss opens up a road for a possible romantic relationship, but it nonetheless presupposes a kind-enough relationship (providing a „safe-enough“ ground for the kiss to take place). Obviously, it is difficult to draw the line. This is probably one of the reasons that make the first kiss more uncertain; more „traumatic“, being mixed with personal feelings, hopes, dreams and worries.  

Conclusion

            The second part of the research seems to follow up from the first part: the way how we present our experience of the first kiss seems to be coherent with the image we have or the image we have constructed of the first kiss. As it is hard to say whether the (psychological) meaning or the (physical) first kiss itself is the most important, rather they are intertwined, both closely related to each other. The first kiss as it happens, even if suddenly, already has a strong cultural meaning: because it is the first (no matter if called that way in advance or retrospectively), even if not as pleasent as hoped. It is being memorized as the first; both physically and psychologically. It seems that, in the world full of culture, there is probably no such thing as „the first kiss“ without so-called psychological-cultural importance. Talking about „the first kiss“ already presupposes the cultural existence of „the first kiss“ as such. Otherwise we could talk equally about any kiss, but it seems we do make quite a sharp distinction between the first kiss and the rest that are to follow.

And, as we have seen, it is not just any kiss that can be counted as „the first kiss“, it has to meet some conditions: it has to be on the lips, presumably a romantic- or sexual-one (one way or another, more or less), and – moreover – there seems to be an inevitable fact that it tends to have a somewhat important value or role in our lives. At least a value that grounds the need to differentiate if from all the other of the kisses we might have had or will have in the future. Again, both in advance and retrospectively.

Hence, at some point, we have an urge to talk about it; or if not, we still think about it, whether publicly or privatly. It has a certain kind of cultural and/or private - or perhaps ritual – value (perhaps allowing ourselves to feel being accepted to the community, to ourselves or to other people or to one person in particular). Mostly, it seems to be something to be proud of, and if not about the manner that it happened, then for the fact that it happened.

One way or another, it was worth it and it is worth talking about it; as if it was a new hope, the beginning of a new never-before-experienced life. It is not only personal, it is shared... and it comes alive and is re-experienced when thought about again.

It is something that once gained, most probably never dies... it is something remembered as once-in-a-lifetime event, there is something special that makes it that way. I guess the reason resides in the cultural inheritance and the people who share it and make it possible. Perhaps it is one of the oldest „unconscious-traditions“, people hardly talk about it publicly, perhaps some poets write about it, nonetheless it is something that has a specific kind of value that is inevitably brought to life once in a while!

---

[1] http://www.experienceproject.com/group_stories.php?g=90

[2] Referred in the essay as the number of the transcription, e.g. first is marked as „(# 1)“ in the brackets after the quote.

[3] Miller, J. Hillis (2005), Literature as Conduct: Speech Acts in Henry James, page 37.

[4] http://www.notjustagame.net/viewstory.php?sid=912

[5] „The infamous 'butterflies in the stomach', so popular among poppish teenage-ish (and not) songs, which are known to be a very clear symptom of falling head over heels for somebody.“ Taken from the address above. 

*** 

Siuke essee, lisad ehk konkreetsete kirjelduste transkriptsioonid jätsin praegu välja sest neid oli 11 lk (antud teksti 9 lk) ja siis läheks siin asi mõttetult pikaks. Lisaks pole see teab-mis-diip essee, pigem poolkiiruga kirjutatud. Aga EHK pakub kellelegi huvi. 

...aga keel on meil ilus!

Essee tähtaeg lükati esmaspäevaks, kuid homme tahaks siiski valmis saada. Umbes 6,5 lk on kirjas ja 3,5 lk veel jäänud. Nii et pole hullu! Ja siis jääbki veel ÜKS ja viimane asi.

Täna tabasin end mõttelt - ja see pole ainus kord - et eesti keel on siiski ilus. Jaa! Muidugi, eks paljud keeled on ilusad, minu enda arvates nt saksa, prantsuse, islandi, läti ja ka ameerika (inglise), eriti kohaliku inimese räägituna! Aga... muuhulgas ka eesti keelel on selline mõnus eripära.
Olen siinolles ja ka varem mõelnud kui kummaline võiks olla näiteks ameeriklane/inglane, sakslane või venelane, kus iganes sa oma keeles ka ei räägiks, alati on ülimalt suur tõenäosus, et võõrad vähemalt natukenegi su keelt jagavad või vähemalt saavad aimu, et millest käib parasjagu jutt.

Rääkisime täna hr R-iga eesti keeles ja neiu G. (lätlanna) kuulas pealt... ta ei saanud midagi aru, ainult sõna "konkurss" oli talle ühest vestlusest tuttav, sest sama olevat ka läti keeles... ja see oli nii armsalt huvitav kuidas ta meie keelt kõrvaltvaataja pilguga kirjeldas ja ma sain temast täiesti aru.
Et see on ilus ja samas selline... justkui laineline, laulev, voolujooneline (kätega žestikuleerides).

Täna helistasin ka Katrinale, tal/sul kullakesel ju sünnipäev!!! Nii armas oli su häält üle pika-pika aja kuulda!
Nii tore ikkagi, selline rõõmus tunne on tekkinud; kasvõi seetõttu, et tagasitulles on normaalne ja võimalus sisuliselt igas kohas eesti keeles rääkida, milline väärtus!
Katrinaga rääkides sattus ühes kohas täiesti kogemata üks ingliskeelne sõna sisse, täiesti sürr ikka kuidas see asi siin külge hakkab. Ma ei imesta kui ma Eestis poes "aitäh" asemel "takk!" ütlen. Hehe.

Aga on ju ilus keel! Kasvõi sõna "aitäh", nii (heas mõttes) naljakas kuidas siin mõnele meie seast saab vahepeal möödaminnes eesti keelt õpetatud ja ka ise üht-teist mõne teise keele kohta õpitud. Näiteks läti keeles "aitäh" on "ačiū" (umbes nati atšikk, aga u-ga ja ilma h-ta lõpus).
Nii-nii tore lihtsalt.

Lõpetuseks paar enam-vähem eestikeelset videot:


Ja:


Viimane küll osalt irooniaga vürtsitatud, aga ikkagi meeldib, justnimelt lauluna; ja samuti on Lenna siiski üks mu lemmikuid.

***
Eestisse jõudes tahaks kelgutama minna! Ja suvel taas hääletusvõistlusele ja Kadrioru pargis sulgpalli mängida ja hundirattaid proovida teha... ja palju-palju muud. Rõõm on, et vähemalt ainetega hakkab nüüd õpingute poole pealt ühele poole saama. Ja siis veel magistritöö mille kirjutamist ma kavatsen nautida!

neuroteadustest...!

Mässan siin vaikselt esseega, homme-ülehomme veel aega (st ülehomme tähtaeg) ja hetkel natuke üle nelja lk kirjas... peaks jõudma küll. Taustaks Jaak Joala (praegu mängib laul "Kui meid on kolm", mida ma polnudki varem kuulnud)... mul temalt praegu üle 100 laulu arvutis.

Kuid tahtsin jagada neid kaht videot:


Ja:



Elame ikka huvitaval ajal! Ja neuroteadused on miski, mis mind muuhulgas üha enam huvitama on hakanud, eriti alates eelmise õppeaasta afekti-seminarist.

Nüüd laul "Kui mind kutsud sa", samuti imelikul kombel päris uus laul. Kunagi tirisin need kokku ja ilmselgelt pole jõudnud kõiki veel päris läbi kuulata...

Praegu lõpp. Ma ei tea kas/kes seda siin loeb, aga need videod olid minu arvates liiga head, et jagamata jätta. Või kasvõi iseendale mälestuseks, et teinekord üles leida.

päev # 107 - üks retk, mõned pildid ja UFOd!

Nii, käisime täna jalutamas ja bussiga sõitmas. Tahtsime jõuda ühtede koobasteni, kuid ei jõudnud (buss peatus selleks natuke liialt kaugel); pealegi mis puutub minusse, siis mingeid koopaid olen täitsa külastanud ja, noh... jah.
Sellegipoolest läksime peatuses maha ja jalutasime tund-kaks ümbruskonnas ringi. Hästi mõnus oli!

Mõned pildid. Bussipeatuses:

Ja teised pildid:

Ja Tibu:

Ja lõpetuseks... sattusin vaatama youtube'ist mõningaid linke UFOde kohta, kui ma poleks õppides ja lugedes sellist "skepsise-drilli" saanud, siis oleks võinud suisa uskumagi jääda. Kuid ei jäänud, pigem kaugel sellest.
Ja olles just lainel ja valmis vastu võtma kõige paremaid näiteid, siis sattusin SELLELE järgnevale videole:
TOP SECRET: NASA footage confirms massive Moon UFO Motherships are REAL!!

Ühesõnaga: tõestus selle kohta, et UFO Emalaev on TÕESTI olemas (klikkida ülaloleval lingil).
Järeldused tehke ise, eks:)


Ja nüüd essee kallale... oeh, reedel tähtaeg. Küll ma kuidagi valmis jõuan, aega on võrreldes varasemate variantidega isegi "palju". Aga mul on kopp ees...
palju pole jäänud. Nii hea oli täna Sirruga rääkida; ja varasemalt Eevaga; ja emmega... - siuksed asjad annavad jõudu. Hakkan juba tagasi igatsema. Mine võta kinni kas ka päriselt või nende siinsete kohustuste tõttu... All the same*, usun, et tore on tagasi minna...:)

* minu jaoks uus väljend mida kasutab Jonathan Miller filmis "A Brief History of Disbelief" üsna tihti. Kuidagi hakkas meeldima...

päev # 105

Hakkasin vaikselt oma esseega mässama, reedel tähtaeg. Aga... juba varem juhtusin peale islandi lauljale nimega Ragnheiður Gröndal, nüüd sattusin sõltuvusse sellest laulust:


See küll inglise keeles; ehkki ei ole vist vaja lisada, et olen endiselt vaimustuses ka islandi keelest.
Muide vikipeedia lehelt selgus, et toda artisti on peetud vähemalt 2006. aastal Islandi kohta best-selling artistiks, ilmselt mitte ilmaasjata:)


Teiseks: M. rääkis kunagi, et "hakka trenni tegema". Mitte pealetükkivalt, kuid, jah... kuid siis olid rohkem teised prioriteedid ja nüüd juba u 5 aastat järjest n-ö põhikohaga õppides ei leidnud selleks väga vastavat momenti. Kui midagi teha, siis ikka naudinguga, eks!
Ehkki enne Islandile tulekut hakkas juba asi täitsa arenema...
nüüd tunnen jälle puudust liikumisest ja mida rohkem vaba aega tekib, seda suurem on soov kasvõi natukenegi sellega tegeleda. Noh, igasugust trenni.

Umbes aasta eest tekkis muuhulgas mõte kunagi salto ära teha. Okei, see vajab juba tõsiselt harjutamist ja samm-sammult põhjalikku ettevõtmist, kuid... jaa, suvel alustan hundirattaga!

SEST... isegi kukerpalle on tegelikult nii-nii vahva teha, järsku meenus see tunne. Ootan juba suve, siis saab hakata harjutama hundirattaid (ehk ka varem, kes teab - leiaks vaid koha; ehkki muru peal on vast parim!:)) ja... et tõesti tahaks (taas) sisse saada sellist väikest 'trennirutiini', siis... unistustes ehk proovida midagigi sellist:



Veel üks video Nikki Stanley'lt, lihtsalt lahe tibi ja mõnus video ja liikumine ning muusika:)

...või... ehk midagi siukest (päris põhjalik õpetus, et üldse sellele mõtlema hakata peab muidugi kõvasti lihtsamaid asju harjutama):


See oleks lihtsalt niii lahe!
Ja... ärge saage minust valesti aru... see on lihtsalt soov liikuda, õppida avastama liikumist nagu ma varem pole avastanud. Isegi kukerpalli on kuidagi mõnusalt sürr tunne teha... jaa, mis siis veel sellistest asjadest rääkida!
Lihtsalt... kui sedalaadi asjadega tegeleda, siis lõpuks annab hoopis teise tunde ja tunnetuse; isegi pool aastat DanceActis käies muutis juba tänaval liikumise tunnetuse hoopis teiseks. Mis siis veel sellistest asjadest rääkida!

Lihtsalt... olen vaimustusest mõttes avastada uusi tunnetusi ja võimalusi liikumises...!
Ja selleks ju noorus (ja elu üleüldiselt) ongi - avastamine!:)

päev # 103

Täna vaatasin ära Dexteri 2. hooaja viimase osa. Lihtsalt super!
Rohkem vast ei õnnestu niipea vaadata, sest kooliasjad vajavad tegemist ja lisaks on siin internetilimiit mida väga rohkem ei julge kulutada... (ehkki iseenesest võiks ju mõne osa veel täitsa tirida; seda enam et nüüd ei tule enam arvestada mitte terve, vaid poole kuuga. JUHUL KUI Katla muidugi trikke ei hakka tegema).

Neiu L. mainis ja andis lingi ühele vanale heale Chopin'i palale mille ma nüüd taas avastasin, lihtsalt võrratu:

Aga, jah, nüüd kui Dexteri-vaatamislõbu on seks korraks ühel pool, on aeg asuda esseede kallale...!:)

Muidu on tore... kõiksugu asju avaneb, üksjagu peab ka vaeva nägema, kuid see on tore...
sest nii-nii palju on avastada!

Jah, ühel hetkel võtan taas tolle Chopin'i loo harjutamise käsile. Jaa!


Ja... Lisette kirjutab mu meelest hästi ja ta blogi on hää:)

päev # 101

Üks video mis on mu meelest hästi hea:

one step forward (award winning 48 hour film project) from ben crowell on Vimeo.

Ja paar pilti. Eilsest (29.11):

Ja tänasest (30.11) - pardid ja luik:

Nii, praegu kõik, rohkem ei jaksa ega oska eriti millestki kirjutada. Homme hakkan lõpuks ometi usinasti esseega tegelema.
Varraku raamatublogis on väike intervjuu H.K.-ga, ta mainib raamatut Lewis Hyde "The Gift". Tekkis täitsa huvi, aga seda pole vist väga kusagilt saada... isegi elektrooniliselt mitte:/

päev # 97

...kirjutan siin esseed, u 1,5 lk veel jäänud. Hakkan lõpule jõudma, ehkki see lõpp tundub veel nii-nii kaugel. Aga siiski!:)
Taasavastasin selle laulu:


Muidu on hästi, eriti teeb rõõmu, et olen omadega juba lõpusirgel. Eile lugesin essee vahele paar rida Darwini eluloost, see mõjus kui palsam hingele:)
Cheers!

talv ja meenutusi suvest...

Täna - 24ndal novembril - võis kohata Reykjavikis esimest tõsiseltvõetavamat lund ja lumesadu, seda küll hetkeks, kuid maa oli kohati kenasti kaetud.
Üks pilt:

Ja jälle, mida lähemal on eksam (homme hommikul 9st kuni pühapäeva hommikuni, 8-10 lk esseed), seda rohkem... näiteks sattusin lappama arvutis vanu pilte. Ja see päev oli üks lemmikuid mil sai Kadrioru pargis sulgpalli mängida:

Jaa, vat see oli suvi! Loodetavasti kordub!:)

Pühapäeval kui eksam tehtud, siis primeerin end filmiõhtuga: "Püha Tõnu kiusamine", teeme nimelt nn "eesti päeva", hiljem tutvustuseks ka eesti film. Ilmselt pühapäeval. Ja korraks seda filmi siit-sealt üle vaadates pidin tunnistama, et - tõesti - minu meelest on see siiski üks parimaid filme mida olen näinud!:)

päev # 94

Lihtsalt... naljakas on, juba 94s päev siin olla. Homme (kella vaadates juba täna: neljapäeval) eksamiessee milleks antakse 48 tundi. Niisiis lähemad päevad ma loen-kirjutan. Pühapäevaks viimane pr keele kodutöö. Siis jääbki veel kaks esseed...
Vahepeal on natuke ka midagi lumesarnast sadanud; käimas on üks fotokonkurss "esimese lume" teemal... ehk õnnestub millalgi midagi tabada (ja ka ilma konkursita tore ju). Näis.

Asi hakkab lõpule jõudma ja see on tore; eriti saan seda toredust nautida laupäeval kui tolle viimase kiirema asja tehtud saan. Huhh!

Enivei, vist oli neiu G. see kes feisbuukis jagas Liszti mida ma alles nüüd mahti saan nautida... jaa, ja ehkki "La Campanella" (meloodia poolt mingis mõttes muidugi pigem Paganini) on üks mu lemmikuid; oi, Lisztil palju häid palu, muuhulgas too üks mu lemmikuid klaverikontserte, too ballaad, jne...
polegi ammu neid kuulanud. Igaljuhul taaskord miski, mida avastada:


Ja tasapisi (taas)avastan oma endist ja ilmselt igavest lemmikut Friedrich Nietzschet, kes kirjutas ju ka muusikat:


Praegu kõik.

J'aime le français!

Sattusin ühele videole... ja kõlab ju prantsuse keel hästi:


Üht-teist hakkan vist juba sotti saama. Homme pr keele suuline eksam (u 5 minutit) ja katsun siin veel õppida. Ühel päeval ma selle keele selgeks saan!:)

Aga veel üks laul mis jäi vahepeal kõrva ja meeldib väga-väga:

:)

Täna käisime vaatamas üht filmi filmidest (peab pealkirja välja uurima /meelde tuletama). Mõnus!
Filmid! Ja... fotograafia, mõned plõksitud pildid tänasest:

C'est tout pour aujourd'hui!

nimetu...

Selliste sõnadega ilmselt algab too plaanitav lühifilm:
"-and only when ye have all denied me, will I return unto you.
Verily, with other eyes, my brethren, shall I then seek my lost ones; with another love shall I then love you."

Tsiteerides muidugi Nietzschet ja tema Zarathustrat.

Originaalis:

``- und erst, wenn ihr mich Alle verleugnet habt, will ich euch wiederkehren.
Wahrlich, mit andern Augen, meine Brüder, werde ich mir dann meine Verlorenen suchen; mit einer andern Liebe werde ich euch dann lieben''.

Just nii ongi. Kopp on kergelt ees (sedapuhku koolikohustustest). Kirjutamise vallas olen viimasel ajal suuremalt osalt pahna produtseerinud (nt enamus neid blogi-sissekandeid siin).
Positiivne on see, et väljas on võrdlemisi soe; mõnus on kuulda tuule ulgumist akna taga.
Täna filmida ei jõudnud, kuid see-eest sai enam-vähem põhjalikult tekst ja stseenid läbi mõeldud. Nüüd jääb vaid üle oodata hetke mil meile kõigile sobib ja kui köök on vaba, et asjaga algust teha... hiljemalt tuleva nädala lõpuks, ma loodan.

Ohh, see on tore ja ma tean, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks sõnu, pealegi igaühel omad eelistused... aga niivõrd nauditav on stseen-stseenilt välja mõelda ja sõna otseses mõttes luua uut maailma, uut vaadet, uut lugu, uut elu...! Jällegi, loodan, et sellest saab asja!:)

Praeguseks kõik. Lõpetuseks kaks laululinki mis juhtumisi viimasel ajal arvutis/pleieris mängivad.
Üks. Ja teine.
Taaskord midagi asjalikku ei kirjutanud, aga tahtsin midagigi kirjutada... (õnneks sain suht lugemis-õppimislainele, homme jätkan:))

päev # 89

Nii, tõenäoliselt ma niipea siia midagi ei kirjuta, seetõttu annan endast praegu märku. Juba 89-s päev, tegelikult 18. novembri öö vastu 19ndat (seega 19.11)... küll aeg liigub ikka kiiresti! Umbes-täpselt üks kuu veel jäänud...
vastastikused tunded, mis tegelikult polegi nii väga vastastikused: kojusaamisrõõm seisneb ennekõike selles, et seks ajaks peaks olema kõik ained/eksamid tehtud!
Eelnevast tuleneb, et siinolemist naudin ennekõike siis kui saan siinolemist ka nautida. Millest omakorda tuleneb, et tegelikult peaksin nüüd hästi-hästi tubliks hakkama, et teha oma siinolekut veelgi meeldivamaks: saades asjad n-ö kaelast ära ja piisavalt vaba aega, et võtta Islandist viimast!

Neli eksamit veel jäänud (3 eksamit/esseed pluss pr keel esmaspäeval), millele mõeldes tundub see kuu aega veel piisavalt pikk... et, jah.

AGA mõnest asjast...:

*
Tänase päeva tänu võlgnen Tiinale, AITÄH! Merci beaucoup!
neiu G: "Silver, you seem so happy, why are smiling so much...?"
mina: "...yes, because of that postcard!"

*
Naudin filmitegemist. Tänased (eilsed, st reedesed) n-ö filmivõtted jäid küll ära, sest neiu Andreal oli kiire ja (üli)kooline päev, kuid nüüd laupäeval pidavat tal vaba olema, samuti nagu minul ja Stefanil... nii et kui köök on vaba, siis järgmisi stseene salvestama! Stefan kirjutas mõned konkreetsed read ka üles ja tundub väga tipp-topp!:)

Filmi algus (st esimesed stseenid) sai veidi ümber mõeldud, nii et üksjagu läks kustutamisele... ja see mind ühtlasi selle filmi-tegemise juures lummab: ühel hetkel saad aru, et midagi on vilgu, miski ei toimi... miski riivab silma, tekitab ebamugavust või kerget igavustunnet... - ja siis tuleb midagi muuta!
Muutsin, osa asju sai välja visatud, aga sellevõrra tundub asi olevat ka parem. Pole mõtet tippida sisse stseene, mis iseenesest võiksid olla "ilusad loodusvaated" juhul kui nad... noh, lihtsalt ei sobi sellises mahus filmi.

See selleks. Igaljuhul tore on ja naudin seda; eks näis mida homne toob. Jupp-jupphaaval tahaks selle siiski valmis saada! U 40 sekundit algusest on nüüdseks valmis... valmis selles mõttes, et ilmselt nii jääbki...! Jei!

Ja lisaks tekib üksjagu ka uusi mõtteid, siiani veel ähmaseid, aga siiski... tagasitulles tahaks tolle teise filmi ära teha, too teine praegu isegi konkreetsem kui käesolev... Eks näis, nii ehk naa tore!

*
Internet on siin jupsima hakanud nii et kuu lõpuni on mul ilmselt internetipõud. Aga, jah, lisaks filmitegemisele ootab õppimisaeg...

Lõpetuseks mõni tsitaat Friedrich Nietzschelt:

Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üleinimese vahele, - köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.
[...]
Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on üleinimene.

[...]

Kas on teil julgust, oo mu vennad? Kas olete südakad? Mitte julgust tunnistajate ees, vaid üksiklase- ja kotkajulgust, mida ei näe enam ükski jumal?
Külmi hingi, muuli, pimedaid, joobnuid ma ei nimeta julgeiks. Südant on sel, kes küll tunneb hirmu, kuid võidab hirmu; kes näeb kuristikku, kuid uhkusega.
Kes näeb kuristikku, kuid kotkasilmiga, - kes kotkaküüntega haarab kuristikku: sel on julgust. - -



Der Mensch ist ein Seil, geknüpft zwischen Tier und Übermensch - ein Seil über einem Abgrunde.
Ein gefährliches Hinüber, ein gefährliches Auf-dem-Wege, ein gefährliches Zurückblicken, ein gefährliches Schaudern und Stehenbleiben.
Was groß ist am Menschen, das ist, daß er eine Brücke und kein Zweck ist: was geliebt werden kann am Menschen, das ist, daß er ein Übergang und ein Untergang ist.
[...]
Seht, ich bin ein Verkündiger des Blitzes und ein schwerer Tropfen aus der Wolke: dieser Blitz aber heißt Übermensch.

[...]

Habt ihr Muth, oh meine Brüder? Seid ihr herzhaft? Nicht Muth vor Zeugen, sondern
Einsiedler- und Adler-Muth, dem auch kein Gott mehr zusieht?
Kalte Seelen, Maulthiere, Blinde, Trunkene heissen mir nicht herzhaft. Herz hat, wer Furcht kennt, aber Furcht zwingt, er den Abgrund sieht, aber mit Stolz.
Wer den Abgrund sieht, aber mit Adlers-Augen, wer mit Adlers-Krallen den Abgrund fasst: Der hat Muth. - -

Friedrich Nietzsche (1844-1900) 

Jaa, ühel või teisel viisil on ta mulle üheks oluliseks energiaallikaks...!:)


Ja üks (ehk mitte minulik) lugu mis hakkas suht meeldima.
Cheers!

'Seltjarnarnes' trailer

Mainisin vahepeal, et sai alustatud ühe lühifilmi tegemist. Idee on täiustunud ja ma ütleks, et suurem osa (või vähemalt pool, olenevalt kuidas idee kujuneb) kaadritest veel tegemata. Aga nüüd, 14-15. öösel panin kokku klipid mis sai filmitud esimesel päeval ehk 12ndal.
See on suht kiiruga kokku klopsitud, kuid nimetaksin seda siiski "treileriks", siiralt loodan, et saab asja (praegu on plaan järgmised kaadrid teha reedel ja/või nädalavahetusel, siis kui on mõlemil rohkem aega; väljas läheb ju võrdlemisi varakult pimedaks. jääb üle loota ilusat ilma)!

Niisiis too treiler:


Sisust: mälestusi koguvast noormehest, kellele tüdruk annab harjutuseks ülesande õppida mälestusi ära viskama, õpetada noormeest mäletama mitte fotode või kõiksugu "artefaktide", vaid hetkede eneste näol. Ideaalis tuleks see saksa keeles (sest näitle(jad) rahvuselt sakslased), loomulikult subtiitritega...
eks näis... asi veel algusjärgus, kuid tahe asja lõpuni viia on suur!:)

PS: videot on muidugi soovitav vaadata ja avada youtube'i aknas ning täisekraanil. 

päev # 85 - natuke pilte...

Lihtsalt, mõned pildid (paljud ka varasemast kui tänasest):

12ndast kuupäevast, kirik:

Kirikutornist:

õppisin hõljuma:

Tänasest:

Nii, praegu kõik. Täna oli viimane pr keele tund, tiba kurb. Tuleval nädalal eksam, ei tundu õnneks üldse keeruline... ja tegelt tore kui üks asi saab jälle tehtud!:)

Ja... VEEL, üks uus avastus muusikamaailmast, Sophie Hunger, tema laul:


mille nimi peaks tegelt olema Rise and Fall.