Kirjutamine pole enamasti kuigi meeldiv tegevus, ometi leidub neid, kes sellele ebameeldivusele vastu ei suuda panna. See on justkui teatav eriskummaline masohhismi vorm. Nagu püüaks iseenese varju, mis lõpmatult eest ära jookseb; või kaob üksnes siis kui tuli kustu panna või kui valgus on kõikjal sinu ümber, et ka ühelgi varjul pole enam ruumi. Ma usun, et see paralleel pole juhuslik: mõlemad juhtumid võivad esineda kas kirstus - mulla all, või haiglapalatis - operatsioonilaual. Sel hetkel leiab kirjutaja rahu, või vähemalt sooritab viimse hüppe, et sellele lähemale pääseda. Mõned kasutavad uimasteid, või ronivad vabatahtlikult kirurgi noa alla või palatisse pehmete seinte vahele, et "inspiratsiooni saada". Olen alati jälestanud sedalaadi "enesehävituslikku kirjutuslaadi". Joodikutest kirjanikke. Labaseid inimnatuure.
Minu arvates pole see enam kirjutamine, see on kirjutamishaigusest tulenev masohhismi kõrgeim vorm. Oh, ja oleks vaid tegu üksnes masohhismiga! - lisaks kõigele muule on see ka kõige ilmselgem egoism, mida inimene endale eales külge suudab kiskuda. Seda teavad sugulased ja muud lähedased inimesed (kui neid veel alles on), kes haigla ooteruumides end närvituks muretsevad ja silmituks nutavad. Kõik selleks, et kirjanik saaks elada!
Ja mis elu see on? Ei, see pole elu, see on surm, või vähemalt surma poole liikumine. Selle soovimine. Ja siis tekib küsimus: millisel põhjusel kirjanikud kirjutavad? Ja kellele nad kirjutavad?
Kirjandus peaks ühiskonda ravima; ja kui vastab tõele väide, et kirjanik on skisofreenik, kes ei kujuta endast mitte üksnes üht isiksust (ja kes kujutakski?) vaid kui mitte hulgim, siis vähemalt ühiskonna põhitüüpe, siis tekib ikkagi kange tahtmine ütelda: ei tarvitse olla tool, et otsustada tooli headuse üle!
(väike näpuharjutus, 28. juuli 2010)
Wednesday, July 28, 2010
Tuesday, July 27, 2010
III - õnn algab alati alles homme...
...nõnda kõlab üks küllalt juhuslik, kuid siiski läbiva tähendusega lause Sartre'i autobiograafilises teoses "Sõnad".
Lk 185, 2006. aasta trükk.
***
Ilmselgelt vihastas teda see kiri. Mida armsam oli käekiri, seda kriipivam selle kirja sõnum. Nõnda lükkas ta kirja laua teise otsa, justkui olematule lauakaaslasele, kes pidi kohe-kohe saabuma, ning tellis endale uue joogi. Alkoholita, seekord alkoholita, ütles ta veendunult, justkui püüdes oma kindlameelsusest lisaks enesele veel kellelegi teisele märku anda. Teenindaja noogutas heakskiitvalt.
Huvitav, kuivõrd läheb siinsetele töötajatele korda see, mida keegi tellib või millises meeleolus keegi on? Noh, nagu päriselt, kujutles ta end küsivat, kuid jättis selle siiski tegemata.
Ilmselt mingid eelistused siiski on, rääkimata elementaarsest soovist, et külalised end viisakalt üleval peaksid. Tippi ja võib-olla ka kasumit saaks muidugi joobnutelt rohkem. Kuid kumb on tähtsam?
Pilku baaileti juurde suunates tundis ta, et on õiges kohas ja tegemas õigeid valikuid. Vähemalt selles osas. Kusagilt peab ju alustama.
Lõppeks pole ju isegi tähtsust, mis täpselt seal kirjas oli. See oli selgemast selgem. Kuid teda häiris see, kuidas see oli kirja pandud. Täiesti rahumeeli, ilma ühegi katkestuse või mahakriipsutuseta. Täiesti puhtalt, nagu puhtast südamest. Võib-olla oli tegu teab-mitmenda ümberkirjutusega? Seda jubedam! Esmane puhtand ja sajas puhtand tegid sama välja - esimene näitab rahulikkust, teine näitab teeseldud rahulikkust. Sel hetkel oli tal soov kogu tellitud jook kirjasaatjale koos klaasiga näkku visata, kuid selleks tal võimalus puudus. Jäi üle oodata.
Ehk järgmises elus...
(taaskord väike-spontaanne näpuharjutus, 27. juuli 2010)
Lk 185, 2006. aasta trükk.
***
Ilmselgelt vihastas teda see kiri. Mida armsam oli käekiri, seda kriipivam selle kirja sõnum. Nõnda lükkas ta kirja laua teise otsa, justkui olematule lauakaaslasele, kes pidi kohe-kohe saabuma, ning tellis endale uue joogi. Alkoholita, seekord alkoholita, ütles ta veendunult, justkui püüdes oma kindlameelsusest lisaks enesele veel kellelegi teisele märku anda. Teenindaja noogutas heakskiitvalt.
Huvitav, kuivõrd läheb siinsetele töötajatele korda see, mida keegi tellib või millises meeleolus keegi on? Noh, nagu päriselt, kujutles ta end küsivat, kuid jättis selle siiski tegemata.
Ilmselt mingid eelistused siiski on, rääkimata elementaarsest soovist, et külalised end viisakalt üleval peaksid. Tippi ja võib-olla ka kasumit saaks muidugi joobnutelt rohkem. Kuid kumb on tähtsam?
Pilku baaileti juurde suunates tundis ta, et on õiges kohas ja tegemas õigeid valikuid. Vähemalt selles osas. Kusagilt peab ju alustama.
Lõppeks pole ju isegi tähtsust, mis täpselt seal kirjas oli. See oli selgemast selgem. Kuid teda häiris see, kuidas see oli kirja pandud. Täiesti rahumeeli, ilma ühegi katkestuse või mahakriipsutuseta. Täiesti puhtalt, nagu puhtast südamest. Võib-olla oli tegu teab-mitmenda ümberkirjutusega? Seda jubedam! Esmane puhtand ja sajas puhtand tegid sama välja - esimene näitab rahulikkust, teine näitab teeseldud rahulikkust. Sel hetkel oli tal soov kogu tellitud jook kirjasaatjale koos klaasiga näkku visata, kuid selleks tal võimalus puudus. Jäi üle oodata.
Ehk järgmises elus...
(taaskord väike-spontaanne näpuharjutus, 27. juuli 2010)
Saturday, July 24, 2010
MJSC
Reedel (23.07) oli selle hooaja viimane MJ StyleClass trenn, niisiis otsustasime seda tähistada ja Karin pakkus välja, et seekord võiks seda teha tema juures. Igaüks võttis omalt poolt üht-teist söödavat-joodavat kaasa ja mõnus-väike koosolemine toimus kohe järgmisel päeval (24.07). Jene' kahjuks tulla ei saanud!
Kuid sellegipoolest oli väga-super-tore!
Need kuus tundi möödusid täiesti nähtamatult, seejärel: kes autole, kes rongile.
Lihtsalt seda tahtsingi öelda. Lisaks tantsimisele on MJ meie ühine kirg; nagu Sandra ütles: lisaks tantsimisele seob meid üks konkreetne isiksus. Ja kindlasti ka palju muud.
Igaljuhul väga kalliks olete mulle kõik saanud ja septembris saab kõigi eelduste kohaselt taas üheskoos trennitada!
Jee!:)
*
lisaks veel nii palju, et otsustasin taaskord üle pika aja klaverimängu käsile võtta. niivõrd-kuivõrd. saaks lähemal ajal vähemalt nn "kuupaistesonaadi"esimese osagi selgeks. ehk teise osa ka.
Kuid sellegipoolest oli väga-super-tore!
Need kuus tundi möödusid täiesti nähtamatult, seejärel: kes autole, kes rongile.
Lihtsalt seda tahtsingi öelda. Lisaks tantsimisele on MJ meie ühine kirg; nagu Sandra ütles: lisaks tantsimisele seob meid üks konkreetne isiksus. Ja kindlasti ka palju muud.
Igaljuhul väga kalliks olete mulle kõik saanud ja septembris saab kõigi eelduste kohaselt taas üheskoos trennitada!
Jee!:)
*
lisaks veel nii palju, et otsustasin taaskord üle pika aja klaverimängu käsile võtta. niivõrd-kuivõrd. saaks lähemal ajal vähemalt nn "kuupaistesonaadi"esimese osagi selgeks. ehk teise osa ka.
Wednesday, July 21, 2010
(L)
Eeva ja Siim!
See oli ilus! Ja Te olete mulle kallid, te teate seda!
Ja mis kõige olulisem: soovin Teile õnne-õnne-õnne!!!
Rohkemaks on raske leida sõnu, aga ma arvan, et neid sõnu pole ka tarvis... te ilmselt teate seda isegi...
ja see on hästi tore:)
(kangesti on tunne, et tahaks veel midagi öelda, aga... ei oska, vahest ei peagi oskama. Pealegi oli see ju päev, mis näitas, et kõik on alles ees...:))
PS: Monica, Sulle suuremad tänud kui ma neid siin väljendada oskan! See tähendas mulle ausalt väga-väga palju! Aitäh!:)
***
Teine teema: hetkeks kaotasin end, - kes teavad, need teavad. Ja ma ei taha ega oskagi selle kohta midagi rohkemat öelda. Peale selle, et kaotus võib tihtilugu olla seotud ka leiuga; minu puhul ta seda oli...!
Ja muuseas (taas)leidsin Albert Schweitzeri "Aukartus elu ees". Lk 39 kirjutab ta: "See on mõtlematuse süü, et tänulikkus meie elus nii visalt võrseid ajab. Astu välja selle mõtlematuse vastu." Jne. Tegelikult väga lihtne mõte, kõlab lihtsamalt kui raamatu enese sisu (võrdluse küsimus muidugi), kuid teinekord on seda lihtsust väga-väga vaja. Nii nagu ka seda, millele viitab teose pealkiri: aukartus elu ees! - kui ma peaksin oma käitumist mingisuguste eetiliste printsiipidega kirjeldama, siis oleks ilmselt just see raamat üks neist, milles need kirjeldused oma põhiolemuses võiksid peituda:)
Aitäh teile, kes te mind ja mu püüdlusi välja kannatate!
***
Ehkki olen Hasso Krulli luulekogu "Neli korda neli" lugenud, siis sai justnimelt audio-visuaalsel kujul sellest luuletusest ("Vaikselt kohiseb meri") üks mu vaieldamatuid lemmikluuletusi üldse!
Lihtsalt geniaalne.
See oli ilus! Ja Te olete mulle kallid, te teate seda!
Ja mis kõige olulisem: soovin Teile õnne-õnne-õnne!!!
Rohkemaks on raske leida sõnu, aga ma arvan, et neid sõnu pole ka tarvis... te ilmselt teate seda isegi...
ja see on hästi tore:)
(kangesti on tunne, et tahaks veel midagi öelda, aga... ei oska, vahest ei peagi oskama. Pealegi oli see ju päev, mis näitas, et kõik on alles ees...:))
PS: Monica, Sulle suuremad tänud kui ma neid siin väljendada oskan! See tähendas mulle ausalt väga-väga palju! Aitäh!:)
***
Teine teema: hetkeks kaotasin end, - kes teavad, need teavad. Ja ma ei taha ega oskagi selle kohta midagi rohkemat öelda. Peale selle, et kaotus võib tihtilugu olla seotud ka leiuga; minu puhul ta seda oli...!
Ja muuseas (taas)leidsin Albert Schweitzeri "Aukartus elu ees". Lk 39 kirjutab ta: "See on mõtlematuse süü, et tänulikkus meie elus nii visalt võrseid ajab. Astu välja selle mõtlematuse vastu." Jne. Tegelikult väga lihtne mõte, kõlab lihtsamalt kui raamatu enese sisu (võrdluse küsimus muidugi), kuid teinekord on seda lihtsust väga-väga vaja. Nii nagu ka seda, millele viitab teose pealkiri: aukartus elu ees! - kui ma peaksin oma käitumist mingisuguste eetiliste printsiipidega kirjeldama, siis oleks ilmselt just see raamat üks neist, milles need kirjeldused oma põhiolemuses võiksid peituda:)
Aitäh teile, kes te mind ja mu püüdlusi välja kannatate!
***
Ehkki olen Hasso Krulli luulekogu "Neli korda neli" lugenud, siis sai justnimelt audio-visuaalsel kujul sellest luuletusest ("Vaikselt kohiseb meri") üks mu vaieldamatuid lemmikluuletusi üldse!
Lihtsalt geniaalne.
Sunday, July 18, 2010
MJ tantsutribuut 2010: ja see, millest kõik alguse sai...:)
Ajaloolasena on Juri Lotman kirjutanud midagi sarnast, et minevik koosneb teatavas mõttes pigem 'toimumata' sündmustest, mitte niivõrd 'toimunud' sündmustest. Vähemalt domineerivad esimesed teiste üle, mitte aga vastupidi: ajalugu sellisena nagu see on toimunud ei tohiks võtta iseenesest mõistetavana. Veelgi enam: ajalugu on "võitjate" mäletatu "võidetute" üle. Teinekord juhtub aga, et "mõned sünnivad postuumselt"... (pole ju raske meenutada olukordi, kus geeniused üksnes juhuse tahtel on meile oma loomingu pärandanud (nt Franz Kafka, kes olevat nõudnud oma teoste põletamist), enamasti pärast surma, kui sedagi - ja kujutleda olukordi, kus midagi on sündinud, kuid me pole sellest siiani teadlikud...). Ajalugu on hasartmäng. Ajalugu on mineviku tõlgendus, ajalugu on aja lugu, millele eesti keeles õnnekombel ka sõna ise viitab.
Selle mõneti ülepakutud-paatoslik-akadeemiliselt sissejuhatatud lõiguga mõtlesin, et juhatan sisse teema, mis minu (ja kahtlemata paljude teiste) jaoks on üsnagi oluliseks kujunenud. Eile - 18.07.2010 - toimus Vabaduse väljakul MJ Tantsutribuut 2010. Mõtlesin, et kirjutan sellest, ja ka sellest, millest kõik alguse sai... vähem või rohkem teemakohaseid pilte lisan siia ilmselt aega-mööda, niivõrd-kuivõrd mul õnnestub neid siia leida.
Alustuseks video eilsest, juhuks kui keegi pole veel näinud:
Ja... lisaks on üks kaugemalt filmitud video ka siin. Ja siin on ka üks. Kanal 2 Reporteri saatelõik siin.
Lisaks esinemis-eelise päeva eelviimane proov (eriti hea on muidugi see 0.12-0.14 lõik:)).
Sellest kuidas Jene teisi treenereid treenis: minu arvates üks toredamaid katkendeid.
Esialgu ilmselt kõik; kui leidub teisigi linke, lisan need siia tagantjärele.
Sellest, millest kõik alguse sai...
Ei, ärge saage valesti aru: ma ei soovi seda teemat ületähtsustada ja rääkida justkui millestki, millesarnast pole kunagi varem olnud. Ma räägin sellest nõnda, sest minu jaoks pole midagi sellist varem olnud, ja ka seetõttu, et avaldada "austust saatusele" (et mitte öelda "juhusele"), et selline asi üldse teoks sai. Ja võib-olla jäädvustada tundmusi ja hetki, emotsioone, mis ehk teinekordki soodustavad uusi teokssaamisi...
Popikoon MJ suri 25. juunil 2009. Peagi toimus tema mälestuseks mitmes paigas üle maailma erinevaid tantsutribuute, valdavalt loo Beat It järgi. Minu teada sai idee alguse Stockholmist. Sellega ma pole küll kursis, kuid tänuväärselt leidus ka Eestis neid, kes asja endavedada võtsid ja korraldasid ka Eestis midagi sarnast. Ja ehkki päevane üritus läks minu arvates pigem aiataha, siis õhtune üritus... see oli midagi kordumatut, ehkki korralikku salvestust sellest pole.
Juba enne seda oli orkutis eestlaste MJ kommuun. Tol hetkel oli seal alla saja liikme, pärast MJ surma tõusis arv kusagile 200 kanti, nüüdseks üle 700. Ja üsna pärast MJ surma sai ühes seal tõstatatud teemas mõeldud, et: saaks kokku!
Esimesel kohtumisel oli meid 6 inimhinge + 1 koerahing. Pille, Irka, Ann, Laura, Kristjan ja mina (kui ma ei eksi, siis see ongi kõik). Saime kokku Laulukaare all. Tutvusime ka n-ö reaalis, rääkisime tunde ja siis läksime laiali. Sealt alates said alguse mitmed toredad kokkusaamised: olgu siis Beat It proovides (ja neid oli minu teada ainult 2-3), siin-seal tantsusamme harjutades, niisama kohvikus istudes, kinos käies jne. Meie n-ö "klubi" eliit oli kolmik: Pille, Ann, mina - need inimesed, kes 99% juhtudest alati kohal olid. Ülejäänud kas lisandusid hiljem või harva.
Hiljem tuli veel juurde Merle ja Anita, ning Karin, keda kohtasime DanceActis (tema olevat meid/mind näinud juba varem ka filmi This Is It ajal).
DanceAct MJ StyleClass
...trenni avastasime täiesti juhuslikult seetõttu, et keegi oli selleteemalise lingi orkutisse pannud. Tagantjärele selgus, et veelgi suurem õnn seisnes selles: Karin olevat võtnud Jene'lt MJ-stiili eratunde, see kestnud umbes kuu aega enne kui Jene oli tulnud ideele: miks mitte teha sellest eraldi trenn! Idee, millest ta oli juba ammu unistanud, kuid mille puhul puudusid otsesed võimalused (kas oleks eestis piisavalt huvitatuid, et gruppi kokku ajada jne). Mõeldud-tehtud: Karin oli katsejänes ja peagi rippusid Tantsustuudio DanceAct kodulehel ja koridorides vastavateemalised postrid.
Enda puhul mäletan, et olin tol hetkel vägagi suures rahalises kitsikuses ja enamus ajast kahtlesin, et üldse sellest osa saan võtta (väga kummaline sellele tagantjärele mõelda: praegu jookseks sinna kasvõi läbi tule!). Lisaks oli kirjas, et: "eelnev tantsukogemus vajalik". Selle olin saanud umbes aasta-poolteist tagasi seltskonnatantsu trennidest (läbinud kokku kolm kursust), suvel Beat It-kava õppides ja... see oligi laias laastus kõik. Kusagilt õnnestus kuutasuks õnnekombel piisavalt raha saada ja ühel hetkel: seal ma olin!
Ann pidi alguses trennidest puuduma, sest kõik toimus täpselt tema töö ajal, nüüd on ta juba ammu saanud õnneks osa võtta.
Eel-loo lõpuks nii palju, et DanceAct korraldab kaks korda aastas sündmusi nimega PracticeNight. Et hooaja lõpetamine hakkas kätte jõudma, ja meil oli vaid 3 nädalat aega, siis Jene' küsis: kas võtame ka osa (inglise keeles siiski:P), ja meie: muidugi!
Kolme nädalaga õppisime ära umbes minut-kaks pikkuse kava, käies seda trennikaaslaste juures veel juurde harjutamas ja jõudes viimasel hetkel kava enam-vähem selgeks. Selle kogemuse najal õppisime paremini tundma ka trennikaaslasi ja peagi oli meist saanud justkui üks suur pere (varem olime-suhtlesime pigem "gruppides"). Karini armsalt-hoolivalt inimlähedasele iseloomule said üha enam tavaks igakordsed kokkusaamise ja head-aega ütlemise -aegsed tere- ja head-aega kallistused.
Igaljuhul oli kogu see MJ StyleClass aeg (mis kestab siiani - reedel, 23. juulil 2010 on selle hooaja viimane trenn) kirjeldamatu kogemus ning üheks siduvaks momendiks oli PracticeNight, mis paljudele meist oli esmakordne tantsuline lavakogemus. Viimased muljed vajaksid juba omaette sissekannet, mis tunne on esinemiseks valmistuda, läbi koridoride lava taha joosta jne...
See esinemine ei jäänud ainsaks: kaks ülesastumist PracticeNight'il (mis võeti vägagi soojalt vastu, sest MJ StyleClass oli DanceActis üle pika aja midagi päris uut), lisaks ka esinemine Rotermannis.
Tribuudi kavandamisest
Siinkohal pole ma oma mälus enam päris kindel, kuid see oli vist kusagil maikuus, kus saime taaskord kokku, istusime St Patrick'u kohviku laua taha (kui ma ei eksi, siis oli see pärast trenni) ja hakkasime suveplaanidest rääkima. Jah, meenub: see oli millalgi pärast DA PacticeNight Spring 2010 Showcase esinemist (21. mai 2010) ja esialgne mõte:
see kava, see kogemus, see oli nii super, seda tantsida oli nii hea, me peame seda uuesti tegema! Jah, kasvõi kümnekesi, kasvõi kusagil suvalises looduslikus paigas, võtame maki või mõne muu kõlaritega asjanduse kaasa ja tantsime seda veel!
Kuidagi iseenesest kujunes sealt teema edasi: aga mis oleks kui prooviks veel rohkem inimesi kokku saada! Näiteks vähemalt 20-60, saaks võtta ühendust eelmisel suvel toimunud Beat It tribuudi osalejatega ja ehk teeks midagi suuremat. See võis olla üksnes välkmõte, mille olemasolus pole ma takkajärgi enam isegi nii 100% kindel. Igaljuhul Pille oli see, kellest kõik selgelt alguse sai!
Ma ise olin võrdlemisi skeptiline, ehkki ei näidanud seda välja, sest teinekord teatavast skeptilisusest olenemata on mul kalduvus asjadesse uskuda (teinekord sosistab mingi "realistlik hääl" kõrva küll midagi muud...). Isegi kui see idee tundus mõneti sürrilt-utoopiline ja "ülekavandatud", siis oli tema esimene ja võib-olla isegi ainus, kes ütles:
proovime, me peame sellesse uskuma, teeme veelgi suurema tantsutribuudi kui eelmisel aastal Beat It järgi!!!
Mida rohkem sellest rääkisime, hakkas idee jumet võtma. Tarvis oli leida osalejaid (algselt-ideaali kohaselt vähemalt 200-500), jne jne. Osalejate leidmine oligi kõige suurem probleem. Jagasime esimesed tööülesanded ära: Ann lõi gmailis vastavanimelise meilikonto, otsisime erinevaid foorumeid, kuhu kuulutust panna, mõtlesime välja täpse üleskutse teksti (mina kui sõnanorijast kirjandushuviline ja peaaegu et filoloogist(?) Karin vaatasime teksti üle ning väikeste parandustega viisime käiku). Tunnistan: tõttöelda pidin algse teksti mina tegema, kuid tol ajal oli mul nii kiire (lõpetamine-lõputöö kaitsmine hakkas kätte jõudma), et lõppkokkuvõttes kirjutas teksti põhi-algversiooni minu teada Pille ise.
Mäletan, kuidas istusime ühel reedel pärast trenni Pille hotellitoas, harjutasime trennis õpitud samme, kuulasime muusikat ja hakkasime orkutis erinevatesse MJ kommuunidesse laiali saatma vastavasisulisi sõnumeid. Ka sellega oli tükk tegemist: paljudele liikmetele ei õnnestunud scrapte-meile saata, enamuses polnud me isegi liikmed (kommuunid olid erineva suurusega, enamik siiski pärast MJ surma tekkinud 30-100 liikmelised kommuunid), niisiis pidime võtma ühendust kommuunide omanikega, et nood ise oma kommuuni vastava teema teeksid. Ka see ühenduse võtmine polnud orkuti privacy-settings tõttu nii lihtne, paljud ei vastanud (või ei lugenud kirja); lisaks tuhnisime läbi ka Facebooki ja erinevad foorumid.
Peagi hakkas huvitunuid tiksuma. Alguses üsna ladusalt, hiljem juba aeglasemalt. Kui ma õiesti mäletan, siis esimese paari päevaga saime u 60 osalejat kokku. Reaalselt ürituse esimeste proovide ajaks oli neid veidi üle 200, kusjuures lõppkokkuvõttes leidus alati ka neid, kes loobusid või kel ei õnnestunud tulla. Siit ka hea vihje: alati tasub arvestada teatava kaduga ja kindluse mõttes varuda hulga rohkem kui minimaalselt vajalik!
Nõnda läks nii aja kui osalejatega: alustasime küllalt varakult, kuid ilma selle "kergelt utoopilise maksimalismita" poleks asi ilmselt õnnestunud. Nõnda läkski hästi, et kõik klappis isegi päevapealt!
Teema arendus ehk keskpaik...
Planeeritud kuu aja asemel läks meil ligi kaks kuud, et korjata kokku kõik osalejad ja saada valmis ka kava. Teadlikult olime karmid ja panime tähtajaks "registreeruda saab vaid selle kuu lõpuni", ehkki teadsime, et ka vähemalt poole järgmisest kuust arvestame veel takka, sest kui inimestele liialt palju otsustusaega jätta, siis võivad nad kas tulemata jätta või lükata kõik viimasele minutile. Olgu neid viimaseid minuteid siis kaks. Ja mulle tundus, et see mõjus!
Proovidega venis: kuu alguse asemel said proovid alguse kuu lõpus. Enne pidime panema kokku esialgse kava pikkuse ja laulud. Algselt mõtlesime üle viie minuti, kuid kujunes 4.20, kusjuures n-ö rahva tantsida oli umbes 4 minutit. Jene oli lahkesti nõus kava tegema ning seejärel ühiselt valitud laulude muusika mixima!
Enne proove reaalseid proove õpetas Jene nädala-kahe jooksul kava selgeks tantsijatest-treeneritele (neli tüdrukut), et nood õpetaksid õpitut "massidele" edasi. Ehkki lõppkokkuvõttes võttis Jene enamus proovidest ise osa ja kusagilt keskpaigast alates hakkas osavõtmine asenduma "ise treeneriks olemisega". Ilmselgelt läks see talle endale niivõrd korda, et pidas vajalikuks ise n-ö näpuga järge ajada. Ja sellest oli tohutult kasu!!! - ehkki ka teised treenerid olid vahvad. Kusjuures treenereid jäi kokku sisuliselt kolm: Katja, kes oli minu arvates üks parimaid, jõudis oma jala enne proove ära vigastada. Tribuudi introst ja viimastest proovidest õnnestus tal õnneks siiski osa võtta!
Omaette tegemist oli ka sobivate prooviruumide otsimisega. Üsna pea kui Karin otsustas meili-listi enda-hallata võtta, kujunes tema üheks põhiorganiseerijaks. Ütleksin, et ilma Pille kui Karinita poleks see idee tõenäoliselt teoks saanud!!! - nemad olid idee elushoidev vaim!
Ütleks (suht kahetsusega), et mina ja Ann osalesime asjas võrdlemisi minimaalselt, ehkki olime mõtetes ja ka muidu pidevalt asjade juures. Enda vabanduseks: ülikool, sest kogu 2010. aasta algus oli mulle koguaeg kiire-kiire-kiire-stress stiilis "homseni on veel aega küll, ju ma jõuan - no stress!". Ja ehkki igasugune abi sedalaadi ürituse puhul on teretulnud, siis tuleb ka ette olukordi, kus mitu inimest ei saagi ühe asjaga tegeleda, pigem kujuneb välja igaühele oma liist, mille otsas istuda ja mida ajada (see oli nüüd minupoolne retooriline vabandus iseendale).
Täiesti omaette-utoopiline peatükk kõige selles juures oli linnaluba! Liigagi tihti hakkas see võtma suisa lootusetuid mõõtmeid. Kujutate ette: nad teadsid, mida nad tahavad, kuid nad ei öelnud seda ja lasksid meil (st Pillel ja Karinil) kogu asja ise lambist välja nuputada, enne kui ütlesid, et "tuleb teha hoopis teisiti". Lisaks olevat nad olnud ennekuulmatult ülbed ja õelad, vähemalt kolm põhiinimest neist! Ei häbene siin ühineda Mihhail Lotmani aasta-paari taguse avaliku väljaütlemisega ühel konverentsil, kus ta tõdes suure auditooriumi (ja ka poliitikute) ees: "ausalt öeldes on seal tegu küllalt hädise seltskonnaga!" - ja pagana nõus olen sellega! Ning mõistan, miks hr Lotman poliitikast ära tuli.
Võidelda tasub, kuid teinekord tekib tunne - kui kaua ja kas sel ka mõtet ning tulemust on? Teinekord siiski on: ja täiesti kirjeldamatult kummaline on mõelda, et 18. juulil 2010 planeeritud sündmus siiski aset leidis!!!
...ja lõpp...
Samuti tuli ette olukordi-ütlemisi stiilis: "kas tõesti nii mälestatakse surnut?", või "saage juba üle!" jne. Seetõttu polnudki see üritus ei MJ surma ega sünniaastapäeval, vaid "lihtsalt suvel". Sel ajal, mil ei ole veel liialt varajane suvi (ja selleks ajaks poleks me ilmselt ka jõudnud) ega ka hilissuvi, mil tõenäosus vihmailmadele kordi suurem. Seetõttu saigi planeeritud ajaks juuli keskpaik. Ja ideeks tegelikult mitte niivõrd millegi tähistamine, vaid: inimestele tantsuelamuse pakkumine ja seeläbi Michael Jacksoni kui siiski ürituse keskse isiku austamine.
Proove sai tehtud 20 ringis, kusjuures orieneeruvaks pikkuseks umbes 2 tundi proovi kohta. Kolme prooviga õpetas Jene kava selgeks ka treeneritele (st kõik, kaasa-arvatud Scream kui tribuudi avalugu). Mulle näib, et üritusest osavõtjad õppisid kava üldjoontes selgeks umbes 2-3 prooviga (4-6 tundi), edasine läks lihvimisele. Samuti leidus ilmselt pea igas proovis neid, kes mõnes teises proovis ei olnud ning kelle tõttu pidime taaskord üht-teist päris uuesti ja algusest läbi võtma. Tundub, et igasse proovi jõudis umbes kolmandik osalenutest või üle selle; õnnekombel väga täpselt, et saali/ruumi enam-vähem täpselt ära mahtusime.
Omaette 'kogemus' oli palavus, mida säärane rahvahulk proovisaalides tekitas; ja Jene laused, et "pange tantsu rohkem energiat", mille puhul tekkis tihtilugu kibe tahtmine öelda: "kuidas olla energiline saunas!?" - ehkki kõik said aru, et tal oli õigus ja andsime endast parima ning nautisime proove viimse hetkeni!
Ühtlasi ei saa mainimata jätta, et kogu üritus läks korraldajatele (peaasjalikult siiski Karinile!?) maksma u 7000 krooni, mis tuli võtta n-ö omast taskust. Kuidagi õnnestus tal see raha ürituse kavandamise jooksul kokku saada, samuti Pille abiga; jättes mind ja Anni meie endi positsioonilt lähtuvalt ning sõltuvalt mõneti tobedasse olukorda - "rotid" nagu me oleme, kel vaevu jätkub raha trennidegi jaoks. Õnneks mõistime selgelt, et "kui oleks, siis teeks" ei ole siinkohal valetamine ja paremates tingimustes annaksime ka endast (nii materiaalses kui vaimses mõttes) rohkemat kui seekordne olukord võimaldas.
Kogu üritus ja selle planeerimine andis tunnistust veel ühele asjaolule: tihtilugu on nõnda, et inimesed idee poolest võiksid nii mõneski vahvas asjas kaasa lüüa, huvi võib teinekord olla vägagi suur, kuid kõik jääb olemata kui ei leidu eestvedajat!
Umbes nagu olukorras, mida me tol "saatuslikul hetkel" ka St Patrick'us arutasime: "kui pole eestvedajat, siis ei taha keegi alustaja olla, ja kui eestvedaja leidub, siis on äkitselt kõik suuremad asjapulgad kui n-ö juht ise".
Ja see kandub ilmselt kõikjale 'inimloomusele' üle: alates sellest kui midagi planeerima hakata, ja lõpetades sellega kui planeeritu on valmis ja siis ei olda sellega rahul. Kui aga üritus on saanud siiski piisavalt tähelepanu ning pühenduvat vaimu, siis üldjoontes jäädakse ka rahule: meisterlikkus tuleb suure tööga ja suur töö teenib enamasti ka oma pärja!
Nii ka seekord: küllalt juhuslike kokkulangevuste teel (mina isiklikult ei usu mitte niivõrd saatusesse, vaid juhusesse! - ehkki nii mõndagi sellest juhusest on tihtilugu inimese enda teha:) - kui nii võib öelda)... sai teoks see, et eile, 18. juulil 2010 elas Vabaduse väljaku täis rahvast - umbes 70-80 hinge - neli ja pool minutit MJ muusikas ja tantsus!
Kes mind teavad, need teavad ka seda, kuivõrd ma hindan inimest, iga üksikut inimest ja iga üksiku inimese väärtust ja iseendaks olemist, siis niivõrd hea on mõelda sellele, et nii mõnigi (kaasa arvatud mina), võib-olla koguni enamus või kõik, said sellest mitte ainult unustamatu elamuse, vaid võib-olla ühe parimatest elus.
Võib-olla mõni avastas enda jaoks tantsimise, nii nagu mina avastasin selle enda jaoks (kahe aasta eest selstkonnatantsud, aasta-poole eest üldnimetusena hip-hop), ja isegi kui tantsimine ei muutnud sõna otseses mõttes elu ega saanud justkui elu osaks nagu minu puhul, siis olen kindel, et kõik need u 20 proovi ja ühiselt veetud hetked ning tantsusammud ning üritus ise olid lihsalt... ühel või teisel viisil, vähemal või suuremal määral unustamatuks ning lihtsalt nauditavaks elamuseks, mille põhjal meenutada iseennast, oma kaaslasi ja suve aastal 2010!
... jah, ja Michael Jacksonit... ja tema tantsu ning muusikat...!
***
last but not least: väikesedki asjad võivad osutuda väga suureks, ja kui mõelda, siis mitte küll utoopiliselt, kuid siiski piisavalt julgelt, sest tegelikult võib olla kõik teostatav, mis teoorias vähegi mõeldav, võib-olla koguni rohkem kui inimene esmapilgul suudab ette kujutada; või nagu ma kellegi blogi about me'st lugesin:
there are so many people out there who will tell you that you can't. what you've got to do is turn around and say "watch me!"
...nõnda käitusid Pille, Karin, aga ma usun, et ka kõik teised tantsutribuudil osalejad! - ilma teieta poleks see teosks saanud! Aitäh ja tugev-tugev kallistus!
ps: siit-sealt pildid lisamisel. ja ärge muretsege: arvestan sellega, et panen normaalseid pilte:)
meie:
meie 4:
...ja meie treener Jene "usher-look" (Annilt laenatud päikesekatega:)) (ma tean vähemalt üht inimest, kes seda pilti nähes tõenäoliselt pöördesse läheb, nii et sorry:D - jah, ma olen õel:)):
Selle mõneti ülepakutud-paatoslik-akadeemiliselt sissejuhatatud lõiguga mõtlesin, et juhatan sisse teema, mis minu (ja kahtlemata paljude teiste) jaoks on üsnagi oluliseks kujunenud. Eile - 18.07.2010 - toimus Vabaduse väljakul MJ Tantsutribuut 2010. Mõtlesin, et kirjutan sellest, ja ka sellest, millest kõik alguse sai... vähem või rohkem teemakohaseid pilte lisan siia ilmselt aega-mööda, niivõrd-kuivõrd mul õnnestub neid siia leida.
Alustuseks video eilsest, juhuks kui keegi pole veel näinud:
Ja... lisaks on üks kaugemalt filmitud video ka siin. Ja siin on ka üks. Kanal 2 Reporteri saatelõik siin.
Lisaks esinemis-eelise päeva eelviimane proov (eriti hea on muidugi see 0.12-0.14 lõik:)).
Sellest kuidas Jene teisi treenereid treenis: minu arvates üks toredamaid katkendeid.
Esialgu ilmselt kõik; kui leidub teisigi linke, lisan need siia tagantjärele.
Sellest, millest kõik alguse sai...
Ei, ärge saage valesti aru: ma ei soovi seda teemat ületähtsustada ja rääkida justkui millestki, millesarnast pole kunagi varem olnud. Ma räägin sellest nõnda, sest minu jaoks pole midagi sellist varem olnud, ja ka seetõttu, et avaldada "austust saatusele" (et mitte öelda "juhusele"), et selline asi üldse teoks sai. Ja võib-olla jäädvustada tundmusi ja hetki, emotsioone, mis ehk teinekordki soodustavad uusi teokssaamisi...
Popikoon MJ suri 25. juunil 2009. Peagi toimus tema mälestuseks mitmes paigas üle maailma erinevaid tantsutribuute, valdavalt loo Beat It järgi. Minu teada sai idee alguse Stockholmist. Sellega ma pole küll kursis, kuid tänuväärselt leidus ka Eestis neid, kes asja endavedada võtsid ja korraldasid ka Eestis midagi sarnast. Ja ehkki päevane üritus läks minu arvates pigem aiataha, siis õhtune üritus... see oli midagi kordumatut, ehkki korralikku salvestust sellest pole.
Juba enne seda oli orkutis eestlaste MJ kommuun. Tol hetkel oli seal alla saja liikme, pärast MJ surma tõusis arv kusagile 200 kanti, nüüdseks üle 700. Ja üsna pärast MJ surma sai ühes seal tõstatatud teemas mõeldud, et: saaks kokku!
Esimesel kohtumisel oli meid 6 inimhinge + 1 koerahing. Pille, Irka, Ann, Laura, Kristjan ja mina (kui ma ei eksi, siis see ongi kõik). Saime kokku Laulukaare all. Tutvusime ka n-ö reaalis, rääkisime tunde ja siis läksime laiali. Sealt alates said alguse mitmed toredad kokkusaamised: olgu siis Beat It proovides (ja neid oli minu teada ainult 2-3), siin-seal tantsusamme harjutades, niisama kohvikus istudes, kinos käies jne. Meie n-ö "klubi" eliit oli kolmik: Pille, Ann, mina - need inimesed, kes 99% juhtudest alati kohal olid. Ülejäänud kas lisandusid hiljem või harva.
Hiljem tuli veel juurde Merle ja Anita, ning Karin, keda kohtasime DanceActis (tema olevat meid/mind näinud juba varem ka filmi This Is It ajal).
DanceAct MJ StyleClass
...trenni avastasime täiesti juhuslikult seetõttu, et keegi oli selleteemalise lingi orkutisse pannud. Tagantjärele selgus, et veelgi suurem õnn seisnes selles: Karin olevat võtnud Jene'lt MJ-stiili eratunde, see kestnud umbes kuu aega enne kui Jene oli tulnud ideele: miks mitte teha sellest eraldi trenn! Idee, millest ta oli juba ammu unistanud, kuid mille puhul puudusid otsesed võimalused (kas oleks eestis piisavalt huvitatuid, et gruppi kokku ajada jne). Mõeldud-tehtud: Karin oli katsejänes ja peagi rippusid Tantsustuudio DanceAct kodulehel ja koridorides vastavateemalised postrid.
Enda puhul mäletan, et olin tol hetkel vägagi suures rahalises kitsikuses ja enamus ajast kahtlesin, et üldse sellest osa saan võtta (väga kummaline sellele tagantjärele mõelda: praegu jookseks sinna kasvõi läbi tule!). Lisaks oli kirjas, et: "eelnev tantsukogemus vajalik". Selle olin saanud umbes aasta-poolteist tagasi seltskonnatantsu trennidest (läbinud kokku kolm kursust), suvel Beat It-kava õppides ja... see oligi laias laastus kõik. Kusagilt õnnestus kuutasuks õnnekombel piisavalt raha saada ja ühel hetkel: seal ma olin!
Ann pidi alguses trennidest puuduma, sest kõik toimus täpselt tema töö ajal, nüüd on ta juba ammu saanud õnneks osa võtta.
Eel-loo lõpuks nii palju, et DanceAct korraldab kaks korda aastas sündmusi nimega PracticeNight. Et hooaja lõpetamine hakkas kätte jõudma, ja meil oli vaid 3 nädalat aega, siis Jene' küsis: kas võtame ka osa (inglise keeles siiski:P), ja meie: muidugi!
Kolme nädalaga õppisime ära umbes minut-kaks pikkuse kava, käies seda trennikaaslaste juures veel juurde harjutamas ja jõudes viimasel hetkel kava enam-vähem selgeks. Selle kogemuse najal õppisime paremini tundma ka trennikaaslasi ja peagi oli meist saanud justkui üks suur pere (varem olime-suhtlesime pigem "gruppides"). Karini armsalt-hoolivalt inimlähedasele iseloomule said üha enam tavaks igakordsed kokkusaamise ja head-aega ütlemise -aegsed tere- ja head-aega kallistused.
Igaljuhul oli kogu see MJ StyleClass aeg (mis kestab siiani - reedel, 23. juulil 2010 on selle hooaja viimane trenn) kirjeldamatu kogemus ning üheks siduvaks momendiks oli PracticeNight, mis paljudele meist oli esmakordne tantsuline lavakogemus. Viimased muljed vajaksid juba omaette sissekannet, mis tunne on esinemiseks valmistuda, läbi koridoride lava taha joosta jne...
See esinemine ei jäänud ainsaks: kaks ülesastumist PracticeNight'il (mis võeti vägagi soojalt vastu, sest MJ StyleClass oli DanceActis üle pika aja midagi päris uut), lisaks ka esinemine Rotermannis.
Tribuudi kavandamisest
Siinkohal pole ma oma mälus enam päris kindel, kuid see oli vist kusagil maikuus, kus saime taaskord kokku, istusime St Patrick'u kohviku laua taha (kui ma ei eksi, siis oli see pärast trenni) ja hakkasime suveplaanidest rääkima. Jah, meenub: see oli millalgi pärast DA PacticeNight Spring 2010 Showcase esinemist (21. mai 2010) ja esialgne mõte:
see kava, see kogemus, see oli nii super, seda tantsida oli nii hea, me peame seda uuesti tegema! Jah, kasvõi kümnekesi, kasvõi kusagil suvalises looduslikus paigas, võtame maki või mõne muu kõlaritega asjanduse kaasa ja tantsime seda veel!
Kuidagi iseenesest kujunes sealt teema edasi: aga mis oleks kui prooviks veel rohkem inimesi kokku saada! Näiteks vähemalt 20-60, saaks võtta ühendust eelmisel suvel toimunud Beat It tribuudi osalejatega ja ehk teeks midagi suuremat. See võis olla üksnes välkmõte, mille olemasolus pole ma takkajärgi enam isegi nii 100% kindel. Igaljuhul Pille oli see, kellest kõik selgelt alguse sai!
Ma ise olin võrdlemisi skeptiline, ehkki ei näidanud seda välja, sest teinekord teatavast skeptilisusest olenemata on mul kalduvus asjadesse uskuda (teinekord sosistab mingi "realistlik hääl" kõrva küll midagi muud...). Isegi kui see idee tundus mõneti sürrilt-utoopiline ja "ülekavandatud", siis oli tema esimene ja võib-olla isegi ainus, kes ütles:
proovime, me peame sellesse uskuma, teeme veelgi suurema tantsutribuudi kui eelmisel aastal Beat It järgi!!!
Mida rohkem sellest rääkisime, hakkas idee jumet võtma. Tarvis oli leida osalejaid (algselt-ideaali kohaselt vähemalt 200-500), jne jne. Osalejate leidmine oligi kõige suurem probleem. Jagasime esimesed tööülesanded ära: Ann lõi gmailis vastavanimelise meilikonto, otsisime erinevaid foorumeid, kuhu kuulutust panna, mõtlesime välja täpse üleskutse teksti (mina kui sõnanorijast kirjandushuviline ja peaaegu et filoloogist(?) Karin vaatasime teksti üle ning väikeste parandustega viisime käiku). Tunnistan: tõttöelda pidin algse teksti mina tegema, kuid tol ajal oli mul nii kiire (lõpetamine-lõputöö kaitsmine hakkas kätte jõudma), et lõppkokkuvõttes kirjutas teksti põhi-algversiooni minu teada Pille ise.
Mäletan, kuidas istusime ühel reedel pärast trenni Pille hotellitoas, harjutasime trennis õpitud samme, kuulasime muusikat ja hakkasime orkutis erinevatesse MJ kommuunidesse laiali saatma vastavasisulisi sõnumeid. Ka sellega oli tükk tegemist: paljudele liikmetele ei õnnestunud scrapte-meile saata, enamuses polnud me isegi liikmed (kommuunid olid erineva suurusega, enamik siiski pärast MJ surma tekkinud 30-100 liikmelised kommuunid), niisiis pidime võtma ühendust kommuunide omanikega, et nood ise oma kommuuni vastava teema teeksid. Ka see ühenduse võtmine polnud orkuti privacy-settings tõttu nii lihtne, paljud ei vastanud (või ei lugenud kirja); lisaks tuhnisime läbi ka Facebooki ja erinevad foorumid.
Peagi hakkas huvitunuid tiksuma. Alguses üsna ladusalt, hiljem juba aeglasemalt. Kui ma õiesti mäletan, siis esimese paari päevaga saime u 60 osalejat kokku. Reaalselt ürituse esimeste proovide ajaks oli neid veidi üle 200, kusjuures lõppkokkuvõttes leidus alati ka neid, kes loobusid või kel ei õnnestunud tulla. Siit ka hea vihje: alati tasub arvestada teatava kaduga ja kindluse mõttes varuda hulga rohkem kui minimaalselt vajalik!
Nõnda läks nii aja kui osalejatega: alustasime küllalt varakult, kuid ilma selle "kergelt utoopilise maksimalismita" poleks asi ilmselt õnnestunud. Nõnda läkski hästi, et kõik klappis isegi päevapealt!
Teema arendus ehk keskpaik...
Planeeritud kuu aja asemel läks meil ligi kaks kuud, et korjata kokku kõik osalejad ja saada valmis ka kava. Teadlikult olime karmid ja panime tähtajaks "registreeruda saab vaid selle kuu lõpuni", ehkki teadsime, et ka vähemalt poole järgmisest kuust arvestame veel takka, sest kui inimestele liialt palju otsustusaega jätta, siis võivad nad kas tulemata jätta või lükata kõik viimasele minutile. Olgu neid viimaseid minuteid siis kaks. Ja mulle tundus, et see mõjus!
Proovidega venis: kuu alguse asemel said proovid alguse kuu lõpus. Enne pidime panema kokku esialgse kava pikkuse ja laulud. Algselt mõtlesime üle viie minuti, kuid kujunes 4.20, kusjuures n-ö rahva tantsida oli umbes 4 minutit. Jene oli lahkesti nõus kava tegema ning seejärel ühiselt valitud laulude muusika mixima!
Enne proove reaalseid proove õpetas Jene nädala-kahe jooksul kava selgeks tantsijatest-treeneritele (neli tüdrukut), et nood õpetaksid õpitut "massidele" edasi. Ehkki lõppkokkuvõttes võttis Jene enamus proovidest ise osa ja kusagilt keskpaigast alates hakkas osavõtmine asenduma "ise treeneriks olemisega". Ilmselgelt läks see talle endale niivõrd korda, et pidas vajalikuks ise n-ö näpuga järge ajada. Ja sellest oli tohutult kasu!!! - ehkki ka teised treenerid olid vahvad. Kusjuures treenereid jäi kokku sisuliselt kolm: Katja, kes oli minu arvates üks parimaid, jõudis oma jala enne proove ära vigastada. Tribuudi introst ja viimastest proovidest õnnestus tal õnneks siiski osa võtta!
Omaette tegemist oli ka sobivate prooviruumide otsimisega. Üsna pea kui Karin otsustas meili-listi enda-hallata võtta, kujunes tema üheks põhiorganiseerijaks. Ütleksin, et ilma Pille kui Karinita poleks see idee tõenäoliselt teoks saanud!!! - nemad olid idee elushoidev vaim!
Ütleks (suht kahetsusega), et mina ja Ann osalesime asjas võrdlemisi minimaalselt, ehkki olime mõtetes ja ka muidu pidevalt asjade juures. Enda vabanduseks: ülikool, sest kogu 2010. aasta algus oli mulle koguaeg kiire-kiire-kiire-stress stiilis "homseni on veel aega küll, ju ma jõuan - no stress!". Ja ehkki igasugune abi sedalaadi ürituse puhul on teretulnud, siis tuleb ka ette olukordi, kus mitu inimest ei saagi ühe asjaga tegeleda, pigem kujuneb välja igaühele oma liist, mille otsas istuda ja mida ajada (see oli nüüd minupoolne retooriline vabandus iseendale).
Täiesti omaette-utoopiline peatükk kõige selles juures oli linnaluba! Liigagi tihti hakkas see võtma suisa lootusetuid mõõtmeid. Kujutate ette: nad teadsid, mida nad tahavad, kuid nad ei öelnud seda ja lasksid meil (st Pillel ja Karinil) kogu asja ise lambist välja nuputada, enne kui ütlesid, et "tuleb teha hoopis teisiti". Lisaks olevat nad olnud ennekuulmatult ülbed ja õelad, vähemalt kolm põhiinimest neist! Ei häbene siin ühineda Mihhail Lotmani aasta-paari taguse avaliku väljaütlemisega ühel konverentsil, kus ta tõdes suure auditooriumi (ja ka poliitikute) ees: "ausalt öeldes on seal tegu küllalt hädise seltskonnaga!" - ja pagana nõus olen sellega! Ning mõistan, miks hr Lotman poliitikast ära tuli.
Võidelda tasub, kuid teinekord tekib tunne - kui kaua ja kas sel ka mõtet ning tulemust on? Teinekord siiski on: ja täiesti kirjeldamatult kummaline on mõelda, et 18. juulil 2010 planeeritud sündmus siiski aset leidis!!!
...ja lõpp...
Samuti tuli ette olukordi-ütlemisi stiilis: "kas tõesti nii mälestatakse surnut?", või "saage juba üle!" jne. Seetõttu polnudki see üritus ei MJ surma ega sünniaastapäeval, vaid "lihtsalt suvel". Sel ajal, mil ei ole veel liialt varajane suvi (ja selleks ajaks poleks me ilmselt ka jõudnud) ega ka hilissuvi, mil tõenäosus vihmailmadele kordi suurem. Seetõttu saigi planeeritud ajaks juuli keskpaik. Ja ideeks tegelikult mitte niivõrd millegi tähistamine, vaid: inimestele tantsuelamuse pakkumine ja seeläbi Michael Jacksoni kui siiski ürituse keskse isiku austamine.
Proove sai tehtud 20 ringis, kusjuures orieneeruvaks pikkuseks umbes 2 tundi proovi kohta. Kolme prooviga õpetas Jene kava selgeks ka treeneritele (st kõik, kaasa-arvatud Scream kui tribuudi avalugu). Mulle näib, et üritusest osavõtjad õppisid kava üldjoontes selgeks umbes 2-3 prooviga (4-6 tundi), edasine läks lihvimisele. Samuti leidus ilmselt pea igas proovis neid, kes mõnes teises proovis ei olnud ning kelle tõttu pidime taaskord üht-teist päris uuesti ja algusest läbi võtma. Tundub, et igasse proovi jõudis umbes kolmandik osalenutest või üle selle; õnnekombel väga täpselt, et saali/ruumi enam-vähem täpselt ära mahtusime.
Omaette 'kogemus' oli palavus, mida säärane rahvahulk proovisaalides tekitas; ja Jene laused, et "pange tantsu rohkem energiat", mille puhul tekkis tihtilugu kibe tahtmine öelda: "kuidas olla energiline saunas!?" - ehkki kõik said aru, et tal oli õigus ja andsime endast parima ning nautisime proove viimse hetkeni!
Ühtlasi ei saa mainimata jätta, et kogu üritus läks korraldajatele (peaasjalikult siiski Karinile!?) maksma u 7000 krooni, mis tuli võtta n-ö omast taskust. Kuidagi õnnestus tal see raha ürituse kavandamise jooksul kokku saada, samuti Pille abiga; jättes mind ja Anni meie endi positsioonilt lähtuvalt ning sõltuvalt mõneti tobedasse olukorda - "rotid" nagu me oleme, kel vaevu jätkub raha trennidegi jaoks. Õnneks mõistime selgelt, et "kui oleks, siis teeks" ei ole siinkohal valetamine ja paremates tingimustes annaksime ka endast (nii materiaalses kui vaimses mõttes) rohkemat kui seekordne olukord võimaldas.
Kogu üritus ja selle planeerimine andis tunnistust veel ühele asjaolule: tihtilugu on nõnda, et inimesed idee poolest võiksid nii mõneski vahvas asjas kaasa lüüa, huvi võib teinekord olla vägagi suur, kuid kõik jääb olemata kui ei leidu eestvedajat!
Umbes nagu olukorras, mida me tol "saatuslikul hetkel" ka St Patrick'us arutasime: "kui pole eestvedajat, siis ei taha keegi alustaja olla, ja kui eestvedaja leidub, siis on äkitselt kõik suuremad asjapulgad kui n-ö juht ise".
Ja see kandub ilmselt kõikjale 'inimloomusele' üle: alates sellest kui midagi planeerima hakata, ja lõpetades sellega kui planeeritu on valmis ja siis ei olda sellega rahul. Kui aga üritus on saanud siiski piisavalt tähelepanu ning pühenduvat vaimu, siis üldjoontes jäädakse ka rahule: meisterlikkus tuleb suure tööga ja suur töö teenib enamasti ka oma pärja!
Nii ka seekord: küllalt juhuslike kokkulangevuste teel (mina isiklikult ei usu mitte niivõrd saatusesse, vaid juhusesse! - ehkki nii mõndagi sellest juhusest on tihtilugu inimese enda teha:) - kui nii võib öelda)... sai teoks see, et eile, 18. juulil 2010 elas Vabaduse väljaku täis rahvast - umbes 70-80 hinge - neli ja pool minutit MJ muusikas ja tantsus!
Kes mind teavad, need teavad ka seda, kuivõrd ma hindan inimest, iga üksikut inimest ja iga üksiku inimese väärtust ja iseendaks olemist, siis niivõrd hea on mõelda sellele, et nii mõnigi (kaasa arvatud mina), võib-olla koguni enamus või kõik, said sellest mitte ainult unustamatu elamuse, vaid võib-olla ühe parimatest elus.
Võib-olla mõni avastas enda jaoks tantsimise, nii nagu mina avastasin selle enda jaoks (kahe aasta eest selstkonnatantsud, aasta-poole eest üldnimetusena hip-hop), ja isegi kui tantsimine ei muutnud sõna otseses mõttes elu ega saanud justkui elu osaks nagu minu puhul, siis olen kindel, et kõik need u 20 proovi ja ühiselt veetud hetked ning tantsusammud ning üritus ise olid lihsalt... ühel või teisel viisil, vähemal või suuremal määral unustamatuks ning lihtsalt nauditavaks elamuseks, mille põhjal meenutada iseennast, oma kaaslasi ja suve aastal 2010!
... jah, ja Michael Jacksonit... ja tema tantsu ning muusikat...!
..to be continued...
(some way, or another!) ***
last but not least: väikesedki asjad võivad osutuda väga suureks, ja kui mõelda, siis mitte küll utoopiliselt, kuid siiski piisavalt julgelt, sest tegelikult võib olla kõik teostatav, mis teoorias vähegi mõeldav, võib-olla koguni rohkem kui inimene esmapilgul suudab ette kujutada; või nagu ma kellegi blogi about me'st lugesin:
there are so many people out there who will tell you that you can't. what you've got to do is turn around and say "watch me!"
...nõnda käitusid Pille, Karin, aga ma usun, et ka kõik teised tantsutribuudil osalejad! - ilma teieta poleks see teosks saanud! Aitäh ja tugev-tugev kallistus!
ps: siit-sealt pildid lisamisel. ja ärge muretsege: arvestan sellega, et panen normaalseid pilte:)
meie:
meie 4:
...ja meie treener Jene "usher-look" (Annilt laenatud päikesekatega:)) (ma tean vähemalt üht inimest, kes seda pilti nähes tõenäoliselt pöördesse läheb, nii et sorry:D - jah, ma olen õel:)):
Thursday, July 15, 2010
"Remember me" (2010) - film, mis sai täna ära vaadatud. Üsnagi meeldis! Kuid mis põhiline: avastasin sealt enda jaoks üle laulja, kelle laulud vägagi meeldima hakkasid. Ani DiFranco. Näiteks "Soft shoulder", mis oli ka filmis.
Või "You had time". Või "Untouchable face". Või "Studying stones". Jne jne.
Veel üks film, mida sai hiljuti vaadatud on "Last tango in Paris" (1972); film põhiosalt prantsuse, osalt ka inglise keeles. Ei, tegu pole tantsu-teemalise filmiga, tegu on... - seda on juba keeruline kirjeldada, millega täpselt tegu on. Igaljuhul vägagi vaatamist väärt, üks mu lemmikuid!
Tänasest veel nii palju, et... sain RE kohale. Mi häppi! See tähendab ühtlasi seda, et augustikuu lõpupoole Helsingisse:)
Järgmised kolm päeva on nüüd tantsuga sisustatud... ja ühtlasi hakkab juba lähemale jõudma see tunne, et tahaks juba tunda, et kõik saaks hästi ja korralikult tehtud. Et üritus õnnestuks... Eks näis...
(ja mul on taaskord tunne, et ma ei oska kirjutada, isegi mitte blogi sissekannet)
Või "You had time". Või "Untouchable face". Või "Studying stones". Jne jne.
Veel üks film, mida sai hiljuti vaadatud on "Last tango in Paris" (1972); film põhiosalt prantsuse, osalt ka inglise keeles. Ei, tegu pole tantsu-teemalise filmiga, tegu on... - seda on juba keeruline kirjeldada, millega täpselt tegu on. Igaljuhul vägagi vaatamist väärt, üks mu lemmikuid!
Tänasest veel nii palju, et... sain RE kohale. Mi häppi! See tähendab ühtlasi seda, et augustikuu lõpupoole Helsingisse:)
Järgmised kolm päeva on nüüd tantsuga sisustatud... ja ühtlasi hakkab juba lähemale jõudma see tunne, et tahaks juba tunda, et kõik saaks hästi ja korralikult tehtud. Et üritus õnnestuks... Eks näis...
(ja mul on taaskord tunne, et ma ei oska kirjutada, isegi mitte blogi sissekannet)
***
vihmamärjast ekstaasist
kutsun sind endaga
välja
jooksma vihma kätte
tule, ma näitan sulle seda lompi
millest tahtsin sinuga läbi joosta!
ja seda puud
mille alla varju pugeda!
ja seda vihma
...
tule, ma näitan sulle!
kutsun sind endaga
välja
jooksma vihma kätte
tule, ma näitan sulle seda lompi
millest tahtsin sinuga läbi joosta!
ja seda puud
mille alla varju pugeda!
ja seda vihma
...
tule, ma näitan sulle!
Friday, July 9, 2010
i took the night.
Viimasel ajal hakkas suht meeldima see laul:
...eriti hea on seda muidugi siis kuulata kui natuke vol-i ka juurde keerata ja puha. Sõnad samuti mõnusalt-sürrid:
Hate hate hate hate hate
I don't care what these chicks say
I don't even look their way
[...]
One two four three
None of these chicks look better than me...
Tegelikult sattusin sellele laulule juba ammu, vaadates 2010 Practice Night'i üht hip-hop grupi esinemist (al u 0.45, mille koreograafia on muidugi super, eriti selle laulu juures). Kusjuures nii palju kui juutuubis olen ringi luusinud, siis enda arvates sellest paremat choret pole ma leidnud. Ühesõnaga: eesti tüdrukud rokivad!
***
Ma pole kunagi ette kujutanud, et kuidas saab näiteks kahekesi mingit artiklit kirjutada, raamatust rääkimata (nt Deleuze ja Guattari), kuid kolmapäeval oli päev, mil otsustasime Kristjaniga oma osa sellest plaanitud ühisartiklist valmis kirjutada. Ja... üksi poleks seda küll osanud teha! Esmaspäev on tähtaeg, seega natuke aega veel jäänud sellega tegeleda. Tegelikult võrdlemisi palju, aga: homme hakkan tubliks, esmaspäevani ju aega, küll jõuab - no stress!
:)
...eriti hea on seda muidugi siis kuulata kui natuke vol-i ka juurde keerata ja puha. Sõnad samuti mõnusalt-sürrid:
Hate hate hate hate hate
I don't care what these chicks say
I don't even look their way
[...]
One two four three
None of these chicks look better than me...
Tegelikult sattusin sellele laulule juba ammu, vaadates 2010 Practice Night'i üht hip-hop grupi esinemist (al u 0.45, mille koreograafia on muidugi super, eriti selle laulu juures). Kusjuures nii palju kui juutuubis olen ringi luusinud, siis enda arvates sellest paremat choret pole ma leidnud. Ühesõnaga: eesti tüdrukud rokivad!
***
Ma pole kunagi ette kujutanud, et kuidas saab näiteks kahekesi mingit artiklit kirjutada, raamatust rääkimata (nt Deleuze ja Guattari), kuid kolmapäeval oli päev, mil otsustasime Kristjaniga oma osa sellest plaanitud ühisartiklist valmis kirjutada. Ja... üksi poleks seda küll osanud teha! Esmaspäev on tähtaeg, seega natuke aega veel jäänud sellega tegeleda. Tegelikult võrdlemisi palju, aga: homme hakkan tubliks, esmaspäevani ju aega, küll jõuab - no stress!
:)
Monday, July 5, 2010
je te mangerais.
See prantsuse keele asi edeneb endiselt, kuid jõudsalt. Samuti vaatasin täna ühe filmi, mille olin endale juba mitu-mitu kuud tagasi tirinud, kuid seni polnud aega saanud vaadata... ja just nagu tellitult: prantsuse keeles (ingliskeelsete subtiitritega:p):)
Jubehea film muide, siin on treiler (niivõrd-kuivõrd see midagi ütleb):
Ja üks teine film, mida hiljuti vaatasin oli Kafka "Protsessi" järgi tehtud "The Trial" (1962). Samuti väga hea. Peaosas Anthony Perkins, kes muide mängis ka Hitchcocki "Psychos" psühhot. Super oli muidugi ka see, et muusikaliselt oli küllalt läbivaks Albinoni "Adagio", üks mu lemmik-muusikapalu üldse; seda ka treileris!
Magistritöö kava sain ka valmis ja vähemalt endale tundub, et rahuldavalt.
Jubehea film muide, siin on treiler (niivõrd-kuivõrd see midagi ütleb):
Ja üks teine film, mida hiljuti vaatasin oli Kafka "Protsessi" järgi tehtud "The Trial" (1962). Samuti väga hea. Peaosas Anthony Perkins, kes muide mängis ka Hitchcocki "Psychos" psühhot. Super oli muidugi ka see, et muusikaliselt oli küllalt läbivaks Albinoni "Adagio", üks mu lemmik-muusikapalu üldse; seda ka treileris!
Magistritöö kava sain ka valmis ja vähemalt endale tundub, et rahuldavalt.
Sunday, July 4, 2010
prantsuse keel!?
Enamus ajast pole see keel mulle meeldinud. Kuid erinevatel põhjustel hakkasin tundma, et tahaks seda osata, ennekõike praktilises mõttes: nt Maurice Merleau-Ponty'd on juba imelik lugeda kui tean, et tegu on tõlkega (prantsuse keelest inglise keelde). Ja veel mõned autorid.
Kui sellest E-le rääkisin, siis küsis ta, et kas keel hakkas (ka) häälduse poolest meeldima, ütlesin, et 'ei, pigem praktilises mõttes'. Seejärel otsisin EHI kodulehelt üles ühe Marek Tamme tehtud intervjuu (kes muide olevat juba keskkooli ajal prantsuse keele ära õppinud) ja... sattusin pehmelt öeldes vaimustusse!
Okei, olen varemgi asjadest vaimustunud ja seejärel on nad peagi ka kadunud, ehkki mõned vähem või rohkem püsivad vaimustused on jäänud (ning kujunenud püsivateks harrastusteks, huvialadeks või suisa elustiiliks, elu osaks)... ei tea kuidas sellega on, kuid loodan, et see jääb... et mul on selleks rohkem püsivust ja kirge kui oli soome-, saksa ja hispaania keele õppimisel...
Jah, saksa keelt tahaks endiselt selgeks saada. Kuid prantsuse keel - see hakkas äkitselt nii-nii meeldima. Täna olen mitu-mitu tundi sellele läinud, et kasvõi natukenegi õppida. Tirisin muuhulgas mõned audio-bookid ning linna tantsuproovi minnes kuulasin, näos totter ilme "jee, ma sain jälle ühe sõna vist selgeks!"...
:)
Kuid kas pole kõlalt nauditav!?:
Ja kui sisu ka juurde panna, millest tahaks aru saada ja oleks kasulik aru saada, siis võiks seda ju täitsa õppida. Väga-väga hea meelega. Kui kõik hästi läheb, ehk saan seda varsti koolis õppima hakata...:)
(jah, kui tahet ikka jätkub ja see mulle piisavalt oluliseks osutub, praegu tundub endal piisavalt suur tahe olevat:)
ja: jah, ma tean, keele õpe pole niisama, et 'õpin ära', aga... varemgi võetud ette asju, mis näivad esmapilgul olevat lootusetult rasked. endiselt usun, et piisava tahtmise puhul võib enam-vähem kõigega hakkama saada:)
'asi see prantsuse keele õppimine siis ära ole':D aga päriselt ka! let's try!:))
Lõpetuseks paar rida Friedrich Nietzsche "Zarathustrast":
[...] Siis kõneles ta nõnda:
Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üleinimese vahele, - köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.
(Olion 1993, lk 8)
Kui sellest E-le rääkisin, siis küsis ta, et kas keel hakkas (ka) häälduse poolest meeldima, ütlesin, et 'ei, pigem praktilises mõttes'. Seejärel otsisin EHI kodulehelt üles ühe Marek Tamme tehtud intervjuu (kes muide olevat juba keskkooli ajal prantsuse keele ära õppinud) ja... sattusin pehmelt öeldes vaimustusse!
Okei, olen varemgi asjadest vaimustunud ja seejärel on nad peagi ka kadunud, ehkki mõned vähem või rohkem püsivad vaimustused on jäänud (ning kujunenud püsivateks harrastusteks, huvialadeks või suisa elustiiliks, elu osaks)... ei tea kuidas sellega on, kuid loodan, et see jääb... et mul on selleks rohkem püsivust ja kirge kui oli soome-, saksa ja hispaania keele õppimisel...
Jah, saksa keelt tahaks endiselt selgeks saada. Kuid prantsuse keel - see hakkas äkitselt nii-nii meeldima. Täna olen mitu-mitu tundi sellele läinud, et kasvõi natukenegi õppida. Tirisin muuhulgas mõned audio-bookid ning linna tantsuproovi minnes kuulasin, näos totter ilme "jee, ma sain jälle ühe sõna vist selgeks!"...
:)
Kuid kas pole kõlalt nauditav!?:
Ja kui sisu ka juurde panna, millest tahaks aru saada ja oleks kasulik aru saada, siis võiks seda ju täitsa õppida. Väga-väga hea meelega. Kui kõik hästi läheb, ehk saan seda varsti koolis õppima hakata...:)
(jah, kui tahet ikka jätkub ja see mulle piisavalt oluliseks osutub, praegu tundub endal piisavalt suur tahe olevat:)
ja: jah, ma tean, keele õpe pole niisama, et 'õpin ära', aga... varemgi võetud ette asju, mis näivad esmapilgul olevat lootusetult rasked. endiselt usun, et piisava tahtmise puhul võib enam-vähem kõigega hakkama saada:)
'asi see prantsuse keele õppimine siis ära ole':D aga päriselt ka! let's try!:))
Lõpetuseks paar rida Friedrich Nietzsche "Zarathustrast":
[...] Siis kõneles ta nõnda:
Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üleinimese vahele, - köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.
(Olion 1993, lk 8)
Friday, July 2, 2010
(enese)reflektsioonist
Mind on alati ühel või teisel viisil huvitanud miski, mida võiks nimetada 'eneseanalüüsiks'. Tegelikult ilmselt suht tavaline nähtus: pidevalt mõelda iseenda mõtete-tegude üle järele ja aeg-ajalt küsida "miks?" küsimusi. Vähemalt nõnda on see minu jaoks; ehkki harjumuseks saanuna on tegu pigem teatava (kriitilise) 'enesetunnetusega', ehk isegi intuitsiooniga, mitte niivõrd otsese küsimise või 'analüüsiga' (seda ühel hetkel enam väga ei märkagi).
Osalt sellega on seotud huvi kunagi läbi viia uurimust tantsukogemusest (loodetavasti magistritöö raames, varem või hiljem:)). Ja seetõttu olen sellele veidi mõelnud, et "mis tunne on", ja alati kui olen otsustanud, et ka tantsu ajal seda endalt küsin, siis on see alati meelest läinud. Täna oli erand, kuid selgus, et trennis sellele mõelda on ääretult keeruline, isegi vastumeelne. Ma ei tea, võib-olla tantsust ei saagi mõelda. Ehkki asi tundub olevat keerulisem kui esmalt võib näida:
kui inimene jalutab või jookseb, siis võib ta samal ajal ju jumal-teab millele mõelda, kuid tantsimise puhul...? - tundus olevat igasugune mõtlemine üsnagi soovimatu. Pigem valitses tunne. Hea tunne. Vaba tunne (see, millest olen siin juba lõputult kirjutanud).
Kuid mis erinevus siis on: kui inimene näiteks jookseb, sõidab jalgrattaga, siis on ju mõtlemine täiesti normaalne tegevus, kuid tantsimise puhul...? Ometi: näiteks kui on sammud täpselt teada. Nt joostes pleierit kuulates ja ehk isegi sama rütmi joostes - pole probleemi; kuid tantsimise puhul kadus igasugune isu samal ajal millegi üle juurdlema hakata.
Siuke küsimus hakkas mind üksjagu huvitama.
Nüüd aga unedemaale, kuidagi väsitav päev oli täna ja uni kipub vägisi kallale...
Osalt sellega on seotud huvi kunagi läbi viia uurimust tantsukogemusest (loodetavasti magistritöö raames, varem või hiljem:)). Ja seetõttu olen sellele veidi mõelnud, et "mis tunne on", ja alati kui olen otsustanud, et ka tantsu ajal seda endalt küsin, siis on see alati meelest läinud. Täna oli erand, kuid selgus, et trennis sellele mõelda on ääretult keeruline, isegi vastumeelne. Ma ei tea, võib-olla tantsust ei saagi mõelda. Ehkki asi tundub olevat keerulisem kui esmalt võib näida:
kui inimene jalutab või jookseb, siis võib ta samal ajal ju jumal-teab millele mõelda, kuid tantsimise puhul...? - tundus olevat igasugune mõtlemine üsnagi soovimatu. Pigem valitses tunne. Hea tunne. Vaba tunne (see, millest olen siin juba lõputult kirjutanud).
Kuid mis erinevus siis on: kui inimene näiteks jookseb, sõidab jalgrattaga, siis on ju mõtlemine täiesti normaalne tegevus, kuid tantsimise puhul...? Ometi: näiteks kui on sammud täpselt teada. Nt joostes pleierit kuulates ja ehk isegi sama rütmi joostes - pole probleemi; kuid tantsimise puhul kadus igasugune isu samal ajal millegi üle juurdlema hakata.
Siuke küsimus hakkas mind üksjagu huvitama.
Nüüd aga unedemaale, kuidagi väsitav päev oli täna ja uni kipub vägisi kallale...
Subscribe to:
Posts (Atom)
