...nõnda kõlab üks küllalt juhuslik, kuid siiski läbiva tähendusega lause Sartre'i autobiograafilises teoses "Sõnad".
Lk 185, 2006. aasta trükk.
***
Ilmselgelt vihastas teda see kiri. Mida armsam oli käekiri, seda kriipivam selle kirja sõnum. Nõnda lükkas ta kirja laua teise otsa, justkui olematule lauakaaslasele, kes pidi kohe-kohe saabuma, ning tellis endale uue joogi. Alkoholita, seekord alkoholita, ütles ta veendunult, justkui püüdes oma kindlameelsusest lisaks enesele veel kellelegi teisele märku anda. Teenindaja noogutas heakskiitvalt.
Huvitav, kuivõrd läheb siinsetele töötajatele korda see, mida keegi tellib või millises meeleolus keegi on? Noh, nagu päriselt, kujutles ta end küsivat, kuid jättis selle siiski tegemata.
Ilmselt mingid eelistused siiski on, rääkimata elementaarsest soovist, et külalised end viisakalt üleval peaksid. Tippi ja võib-olla ka kasumit saaks muidugi joobnutelt rohkem. Kuid kumb on tähtsam?
Pilku baaileti juurde suunates tundis ta, et on õiges kohas ja tegemas õigeid valikuid. Vähemalt selles osas. Kusagilt peab ju alustama.
Lõppeks pole ju isegi tähtsust, mis täpselt seal kirjas oli. See oli selgemast selgem. Kuid teda häiris see, kuidas see oli kirja pandud. Täiesti rahumeeli, ilma ühegi katkestuse või mahakriipsutuseta. Täiesti puhtalt, nagu puhtast südamest. Võib-olla oli tegu teab-mitmenda ümberkirjutusega? Seda jubedam! Esmane puhtand ja sajas puhtand tegid sama välja - esimene näitab rahulikkust, teine näitab teeseldud rahulikkust. Sel hetkel oli tal soov kogu tellitud jook kirjasaatjale koos klaasiga näkku visata, kuid selleks tal võimalus puudus. Jäi üle oodata.
Ehk järgmises elus...
(taaskord väike-spontaanne näpuharjutus, 27. juuli 2010)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment