MJ tantsutribuut 2010: ja see, millest kõik alguse sai...:)

Ajaloolasena on Juri Lotman kirjutanud midagi sarnast, et minevik koosneb teatavas mõttes pigem 'toimumata' sündmustest, mitte niivõrd 'toimunud' sündmustest. Vähemalt domineerivad esimesed teiste üle, mitte aga vastupidi: ajalugu sellisena nagu see on toimunud ei tohiks võtta iseenesest mõistetavana. Veelgi enam: ajalugu on "võitjate" mäletatu "võidetute" üle. Teinekord juhtub aga, et "mõned sünnivad postuumselt"... (pole ju raske meenutada olukordi, kus geeniused üksnes juhuse tahtel on meile oma loomingu pärandanud (nt Franz Kafka, kes olevat nõudnud oma teoste põletamist), enamasti pärast surma, kui sedagi - ja kujutleda olukordi, kus midagi on sündinud, kuid me pole sellest siiani teadlikud...). Ajalugu on hasartmäng. Ajalugu on mineviku tõlgendus, ajalugu on aja lugu, millele eesti keeles õnnekombel ka sõna ise viitab.

Selle mõneti ülepakutud-paatoslik-akadeemiliselt sissejuhatatud lõiguga mõtlesin, et juhatan sisse teema, mis minu (ja kahtlemata paljude teiste) jaoks on üsnagi oluliseks kujunenud. Eile - 18.07.2010 - toimus Vabaduse väljakul MJ Tantsutribuut 2010. Mõtlesin, et kirjutan sellest, ja ka sellest, millest kõik alguse sai... vähem või rohkem teemakohaseid pilte lisan siia ilmselt aega-mööda, niivõrd-kuivõrd mul õnnestub neid siia leida.

Alustuseks video eilsest, juhuks kui keegi pole veel näinud:


Ja... lisaks on üks kaugemalt filmitud video ka siin. Ja siin on ka üks. Kanal 2 Reporteri saatelõik siin.
Lisaks esinemis-eelise päeva eelviimane proov (eriti hea on muidugi see 0.12-0.14 lõik:)).
Sellest kuidas Jene teisi treenereid treenis: minu arvates üks toredamaid katkendeid.
Esialgu ilmselt kõik; kui leidub teisigi linke, lisan need siia tagantjärele.


Sellest, millest kõik alguse sai... 

Ei, ärge saage valesti aru: ma ei soovi seda teemat ületähtsustada ja rääkida justkui millestki, millesarnast pole kunagi varem olnud. Ma räägin sellest nõnda, sest minu jaoks pole midagi sellist varem olnud, ja ka seetõttu, et avaldada "austust saatusele" (et mitte öelda "juhusele"), et selline asi üldse teoks sai. Ja võib-olla jäädvustada tundmusi ja hetki, emotsioone, mis ehk teinekordki soodustavad uusi teokssaamisi...

Popikoon MJ suri 25. juunil 2009. Peagi toimus tema mälestuseks mitmes paigas üle maailma erinevaid tantsutribuute, valdavalt loo Beat It järgi. Minu teada sai idee alguse Stockholmist. Sellega ma pole küll kursis, kuid tänuväärselt leidus ka Eestis neid, kes asja endavedada võtsid ja korraldasid ka Eestis midagi sarnast. Ja ehkki päevane üritus läks minu arvates pigem aiataha, siis õhtune üritus... see oli midagi kordumatut, ehkki korralikku salvestust sellest pole.
Juba enne seda oli orkutis eestlaste MJ kommuun. Tol hetkel oli seal alla saja liikme, pärast MJ surma tõusis arv kusagile 200 kanti, nüüdseks üle 700. Ja üsna pärast MJ surma sai ühes seal tõstatatud teemas mõeldud, et: saaks kokku!
Esimesel kohtumisel oli meid 6 inimhinge + 1 koerahing. Pille, Irka, Ann, Laura, Kristjan ja mina (kui ma ei eksi, siis see ongi kõik). Saime kokku Laulukaare all. Tutvusime ka n-ö reaalis, rääkisime tunde ja siis läksime laiali. Sealt alates said alguse mitmed toredad kokkusaamised: olgu siis Beat It proovides (ja neid oli minu teada ainult 2-3), siin-seal tantsusamme harjutades, niisama kohvikus istudes, kinos käies jne. Meie n-ö "klubi" eliit oli kolmik: Pille, Ann, mina - need inimesed, kes 99% juhtudest alati kohal olid. Ülejäänud kas lisandusid hiljem või harva.
Hiljem tuli veel juurde Merle ja Anita, ning Karin, keda kohtasime DanceActis (tema olevat meid/mind näinud juba varem ka filmi This Is It ajal).


DanceAct MJ StyleClass

...trenni avastasime täiesti juhuslikult seetõttu, et keegi oli selleteemalise lingi orkutisse pannud. Tagantjärele selgus, et veelgi suurem õnn seisnes selles: Karin olevat võtnud Jene'lt MJ-stiili eratunde, see kestnud umbes kuu aega enne kui Jene oli tulnud ideele: miks mitte teha sellest eraldi trenn! Idee, millest ta oli juba ammu unistanud, kuid mille puhul puudusid otsesed võimalused (kas oleks eestis piisavalt huvitatuid, et gruppi kokku ajada jne). Mõeldud-tehtud: Karin oli katsejänes ja peagi rippusid Tantsustuudio DanceAct kodulehel ja koridorides vastavateemalised postrid.

Enda puhul mäletan, et olin tol hetkel vägagi suures rahalises kitsikuses ja enamus ajast kahtlesin, et üldse sellest osa saan võtta (väga kummaline sellele tagantjärele mõelda: praegu jookseks sinna kasvõi läbi tule!). Lisaks oli kirjas, et: "eelnev tantsukogemus vajalik". Selle olin saanud umbes aasta-poolteist tagasi seltskonnatantsu trennidest (läbinud kokku kolm kursust), suvel Beat It-kava õppides ja... see oligi laias laastus kõik. Kusagilt õnnestus kuutasuks õnnekombel piisavalt raha saada ja ühel hetkel: seal ma olin!
Ann pidi alguses trennidest puuduma, sest kõik toimus täpselt tema töö ajal, nüüd on ta juba ammu saanud õnneks osa võtta.

Eel-loo lõpuks nii palju, et DanceAct korraldab kaks korda aastas sündmusi nimega PracticeNight. Et hooaja lõpetamine hakkas kätte jõudma, ja meil oli vaid 3 nädalat aega, siis Jene' küsis: kas võtame ka osa (inglise keeles siiski:P), ja meie: muidugi!
Kolme nädalaga õppisime ära umbes minut-kaks pikkuse kava, käies seda trennikaaslaste juures veel juurde harjutamas ja jõudes viimasel hetkel kava enam-vähem selgeks. Selle kogemuse najal õppisime paremini tundma ka trennikaaslasi ja peagi oli meist saanud justkui üks suur pere (varem olime-suhtlesime pigem "gruppides"). Karini armsalt-hoolivalt inimlähedasele iseloomule said üha enam tavaks igakordsed kokkusaamise ja head-aega ütlemise -aegsed tere- ja head-aega kallistused.

Igaljuhul oli kogu see MJ StyleClass aeg (mis kestab siiani - reedel, 23. juulil 2010 on selle hooaja viimane trenn) kirjeldamatu kogemus ning üheks siduvaks momendiks oli PracticeNight, mis paljudele meist oli esmakordne tantsuline lavakogemus. Viimased muljed vajaksid juba omaette sissekannet, mis tunne on esinemiseks valmistuda, läbi koridoride lava taha joosta jne...

See esinemine ei jäänud ainsaks: kaks ülesastumist PracticeNight'il (mis võeti vägagi soojalt vastu, sest MJ StyleClass oli DanceActis üle pika aja midagi päris uut), lisaks ka esinemine Rotermannis.


Tribuudi kavandamisest 

Siinkohal pole ma oma mälus enam päris kindel, kuid see oli vist kusagil maikuus, kus saime taaskord kokku, istusime St Patrick'u kohviku laua taha (kui ma ei eksi, siis oli see pärast trenni) ja hakkasime suveplaanidest rääkima. Jah, meenub: see oli millalgi pärast DA PacticeNight Spring 2010 Showcase esinemist (21. mai 2010) ja esialgne mõte:
see kava, see kogemus, see oli nii super, seda tantsida oli nii hea, me peame seda uuesti tegema! Jah, kasvõi kümnekesi, kasvõi kusagil suvalises looduslikus paigas, võtame maki või mõne muu kõlaritega asjanduse kaasa ja tantsime seda veel! 

Kuidagi iseenesest kujunes sealt teema edasi: aga mis oleks kui prooviks veel rohkem inimesi kokku saada! Näiteks vähemalt 20-60, saaks võtta ühendust eelmisel suvel toimunud Beat It tribuudi osalejatega ja ehk teeks midagi suuremat. See võis olla üksnes välkmõte, mille olemasolus pole ma takkajärgi enam isegi nii 100% kindel. Igaljuhul Pille oli see, kellest kõik selgelt alguse sai!
Ma ise olin võrdlemisi skeptiline, ehkki ei näidanud seda välja, sest teinekord teatavast skeptilisusest olenemata on mul kalduvus asjadesse uskuda (teinekord sosistab mingi "realistlik hääl" kõrva küll midagi muud...). Isegi kui see idee tundus mõneti sürrilt-utoopiline ja "ülekavandatud", siis oli tema esimene ja võib-olla isegi ainus, kes ütles:
proovime, me peame sellesse uskuma, teeme veelgi suurema tantsutribuudi kui eelmisel aastal Beat It järgi!!! 

Mida rohkem sellest rääkisime, hakkas idee jumet võtma. Tarvis oli leida osalejaid (algselt-ideaali kohaselt vähemalt 200-500), jne jne. Osalejate leidmine oligi kõige suurem probleem. Jagasime esimesed tööülesanded ära: Ann lõi gmailis vastavanimelise meilikonto, otsisime erinevaid foorumeid, kuhu kuulutust panna, mõtlesime välja täpse üleskutse teksti (mina kui sõnanorijast kirjandushuviline ja peaaegu et filoloogist(?) Karin vaatasime teksti üle ning väikeste parandustega viisime käiku). Tunnistan: tõttöelda pidin algse teksti mina tegema, kuid tol ajal oli mul nii kiire (lõpetamine-lõputöö kaitsmine hakkas kätte jõudma), et lõppkokkuvõttes kirjutas teksti põhi-algversiooni minu teada Pille ise.
Mäletan, kuidas istusime ühel reedel pärast trenni Pille hotellitoas, harjutasime trennis õpitud samme, kuulasime muusikat ja hakkasime orkutis erinevatesse MJ kommuunidesse laiali saatma vastavasisulisi sõnumeid. Ka sellega oli tükk tegemist: paljudele liikmetele ei õnnestunud scrapte-meile saata, enamuses polnud me isegi liikmed (kommuunid olid erineva suurusega, enamik siiski pärast MJ surma tekkinud 30-100 liikmelised kommuunid), niisiis pidime võtma ühendust kommuunide omanikega, et nood ise oma kommuuni vastava teema teeksid. Ka see ühenduse võtmine polnud orkuti privacy-settings tõttu nii lihtne, paljud ei vastanud (või ei lugenud kirja); lisaks tuhnisime läbi ka Facebooki ja erinevad foorumid.

Peagi hakkas huvitunuid tiksuma. Alguses üsna ladusalt, hiljem juba aeglasemalt. Kui ma õiesti mäletan, siis esimese paari päevaga saime u 60 osalejat kokku. Reaalselt ürituse esimeste proovide ajaks oli neid veidi üle 200, kusjuures lõppkokkuvõttes leidus alati ka neid, kes loobusid või kel ei õnnestunud tulla. Siit ka hea vihje: alati tasub arvestada teatava kaduga ja kindluse mõttes varuda hulga rohkem kui minimaalselt vajalik!

Nõnda läks nii aja kui osalejatega: alustasime küllalt varakult, kuid ilma selle "kergelt utoopilise maksimalismita" poleks asi ilmselt õnnestunud. Nõnda läkski hästi, et kõik klappis isegi päevapealt!


Teema arendus ehk keskpaik...

Planeeritud kuu aja asemel läks meil ligi kaks kuud, et korjata kokku kõik osalejad ja saada valmis ka kava. Teadlikult olime karmid ja panime tähtajaks "registreeruda saab vaid selle kuu lõpuni", ehkki teadsime, et ka vähemalt poole järgmisest kuust arvestame veel takka, sest kui inimestele liialt palju otsustusaega jätta, siis võivad nad kas tulemata jätta või lükata kõik viimasele minutile. Olgu neid viimaseid minuteid siis kaks. Ja mulle tundus, et see mõjus!
Proovidega venis: kuu alguse asemel said proovid alguse kuu lõpus. Enne pidime panema kokku esialgse kava pikkuse ja laulud. Algselt mõtlesime üle viie minuti, kuid kujunes 4.20, kusjuures n-ö rahva tantsida oli umbes 4 minutit. Jene oli lahkesti nõus kava tegema ning seejärel ühiselt valitud laulude muusika mixima!

Enne proove reaalseid proove õpetas Jene nädala-kahe jooksul kava selgeks tantsijatest-treeneritele (neli tüdrukut), et nood õpetaksid õpitut "massidele" edasi. Ehkki lõppkokkuvõttes võttis Jene enamus proovidest ise osa ja kusagilt keskpaigast alates hakkas osavõtmine asenduma "ise treeneriks olemisega". Ilmselgelt läks see talle endale niivõrd korda, et pidas vajalikuks ise n-ö näpuga järge ajada. Ja sellest oli tohutult kasu!!! - ehkki ka teised treenerid olid vahvad. Kusjuures treenereid jäi kokku sisuliselt kolm: Katja, kes oli minu arvates üks parimaid, jõudis oma jala enne proove ära vigastada. Tribuudi introst ja viimastest proovidest õnnestus tal õnneks siiski osa võtta!

Omaette tegemist oli ka sobivate prooviruumide otsimisega. Üsna pea kui Karin otsustas meili-listi enda-hallata võtta, kujunes tema üheks põhiorganiseerijaks. Ütleksin, et ilma Pille kui Karinita poleks see idee tõenäoliselt teoks saanud!!! - nemad olid idee elushoidev vaim!
Ütleks (suht kahetsusega), et mina ja Ann osalesime asjas võrdlemisi minimaalselt, ehkki olime mõtetes ja ka muidu pidevalt asjade juures. Enda vabanduseks: ülikool, sest kogu 2010. aasta algus oli mulle koguaeg kiire-kiire-kiire-stress stiilis "homseni on veel aega küll, ju ma jõuan - no stress!". Ja ehkki igasugune abi sedalaadi ürituse puhul on teretulnud, siis tuleb ka ette olukordi, kus mitu inimest ei saagi ühe asjaga tegeleda, pigem kujuneb välja igaühele oma liist, mille otsas istuda ja mida ajada (see oli nüüd minupoolne retooriline vabandus iseendale).

Täiesti omaette-utoopiline peatükk kõige selles juures oli linnaluba! Liigagi tihti hakkas see võtma suisa lootusetuid mõõtmeid. Kujutate ette: nad teadsid, mida nad tahavad, kuid nad ei öelnud seda ja lasksid meil (st Pillel ja Karinil) kogu asja ise lambist välja nuputada, enne kui ütlesid, et "tuleb teha hoopis teisiti". Lisaks olevat nad olnud ennekuulmatult ülbed ja õelad, vähemalt kolm põhiinimest neist! Ei häbene siin ühineda Mihhail Lotmani aasta-paari taguse avaliku väljaütlemisega ühel konverentsil, kus ta tõdes suure auditooriumi (ja ka poliitikute) ees: "ausalt öeldes on seal tegu küllalt hädise seltskonnaga!" - ja pagana nõus olen sellega! Ning mõistan, miks hr Lotman poliitikast ära tuli.
Võidelda tasub, kuid teinekord tekib tunne - kui kaua ja kas sel ka mõtet ning tulemust on? Teinekord siiski on: ja täiesti kirjeldamatult kummaline on mõelda, et 18. juulil 2010 planeeritud sündmus siiski aset leidis!!!


...ja lõpp...

Samuti tuli ette olukordi-ütlemisi stiilis: "kas tõesti nii mälestatakse surnut?", või "saage juba üle!" jne. Seetõttu polnudki see üritus ei MJ surma ega sünniaastapäeval, vaid "lihtsalt suvel". Sel ajal, mil ei ole veel liialt varajane suvi (ja selleks ajaks poleks me ilmselt ka jõudnud) ega ka hilissuvi, mil tõenäosus vihmailmadele kordi suurem. Seetõttu saigi planeeritud ajaks juuli keskpaik. Ja ideeks tegelikult mitte niivõrd millegi tähistamine, vaid: inimestele tantsuelamuse pakkumine ja seeläbi Michael Jacksoni kui siiski ürituse keskse isiku austamine.

Proove sai tehtud 20 ringis, kusjuures orieneeruvaks pikkuseks umbes 2 tundi proovi kohta. Kolme prooviga õpetas Jene kava selgeks ka treeneritele (st kõik, kaasa-arvatud Scream kui tribuudi avalugu). Mulle näib, et üritusest osavõtjad õppisid kava üldjoontes selgeks umbes 2-3 prooviga (4-6 tundi), edasine läks lihvimisele. Samuti leidus ilmselt pea igas proovis neid, kes mõnes teises proovis ei olnud ning kelle tõttu pidime taaskord üht-teist päris uuesti ja algusest läbi võtma. Tundub, et igasse proovi jõudis umbes kolmandik osalenutest või üle selle; õnnekombel väga täpselt, et saali/ruumi enam-vähem täpselt ära mahtusime.

Omaette 'kogemus' oli palavus, mida säärane rahvahulk proovisaalides tekitas; ja Jene laused, et "pange tantsu rohkem energiat", mille puhul tekkis tihtilugu kibe tahtmine öelda: "kuidas olla energiline saunas!?" - ehkki kõik said aru, et tal oli õigus ja andsime endast parima ning nautisime proove viimse hetkeni!


Ühtlasi ei saa mainimata jätta, et kogu üritus läks korraldajatele (peaasjalikult siiski Karinile!?) maksma u 7000 krooni, mis tuli võtta n-ö omast taskust. Kuidagi õnnestus tal see raha ürituse kavandamise jooksul kokku saada, samuti Pille abiga; jättes mind ja Anni meie endi positsioonilt lähtuvalt ning sõltuvalt mõneti tobedasse olukorda - "rotid" nagu me oleme, kel vaevu jätkub raha trennidegi jaoks. Õnneks mõistime selgelt, et "kui oleks, siis teeks" ei ole siinkohal valetamine ja paremates tingimustes annaksime ka endast (nii materiaalses kui vaimses mõttes) rohkemat kui seekordne olukord võimaldas.


Kogu üritus ja selle planeerimine andis tunnistust veel ühele asjaolule: tihtilugu on nõnda, et inimesed idee poolest võiksid nii mõneski vahvas asjas kaasa lüüa, huvi võib teinekord olla vägagi suur, kuid kõik jääb olemata kui ei leidu eestvedajat! 

Umbes nagu olukorras, mida me tol "saatuslikul hetkel" ka St Patrick'us arutasime: "kui pole eestvedajat, siis ei taha keegi alustaja olla, ja kui eestvedaja leidub, siis on äkitselt kõik suuremad asjapulgad kui n-ö juht ise".

Ja see kandub ilmselt kõikjale 'inimloomusele' üle: alates sellest kui midagi planeerima hakata, ja lõpetades sellega kui planeeritu on valmis ja siis ei olda sellega rahul. Kui aga üritus on saanud siiski piisavalt tähelepanu ning pühenduvat vaimu, siis üldjoontes jäädakse ka rahule: meisterlikkus tuleb suure tööga ja suur töö teenib enamasti ka oma pärja!


Nii ka seekord: küllalt juhuslike kokkulangevuste teel (mina isiklikult ei usu mitte niivõrd saatusesse, vaid juhusesse! - ehkki nii mõndagi sellest juhusest on tihtilugu inimese enda teha:) - kui nii võib öelda)... sai teoks see, et eile, 18. juulil 2010 elas Vabaduse väljaku täis rahvast - umbes 70-80 hinge - neli ja pool minutit MJ muusikas ja tantsus!

Kes mind teavad, need teavad ka seda, kuivõrd ma hindan inimest, iga üksikut inimest ja iga üksiku inimese väärtust ja iseendaks olemist, siis niivõrd hea on mõelda sellele, et nii mõnigi (kaasa arvatud mina), võib-olla koguni enamus või kõik, said sellest mitte ainult unustamatu elamuse, vaid võib-olla ühe parimatest elus.
Võib-olla mõni avastas enda jaoks tantsimise, nii nagu mina avastasin selle enda jaoks (kahe aasta eest selstkonnatantsud, aasta-poole eest üldnimetusena hip-hop), ja isegi kui tantsimine ei muutnud sõna otseses mõttes elu ega saanud justkui elu osaks nagu minu puhul, siis olen kindel, et kõik need u 20 proovi ja ühiselt veetud hetked ning tantsusammud ning üritus ise olid lihsalt... ühel või teisel viisil, vähemal või suuremal määral unustamatuks ning lihtsalt nauditavaks elamuseks, mille põhjal meenutada iseennast, oma kaaslasi ja suve aastal 2010!

... jah, ja Michael Jacksonit... ja tema tantsu ning muusikat...!

..to be continued... 

(some way, or another!)








***
last but not least: väikesedki asjad võivad osutuda väga suureks, ja kui mõelda, siis mitte küll utoopiliselt, kuid siiski piisavalt julgelt, sest tegelikult võib olla kõik teostatav, mis teoorias vähegi mõeldav, võib-olla koguni rohkem kui inimene esmapilgul suudab ette kujutada; või nagu ma kellegi blogi about me'st lugesin:

there are so many people out there who will tell you that you can't. what you've got to do is turn around and say "watch me!"

...nõnda käitusid Pille, Karin, aga ma usun, et ka kõik teised tantsutribuudil osalejad! - ilma teieta poleks see teosks saanud! Aitäh ja tugev-tugev kallistus!



ps: siit-sealt pildid lisamisel. ja ärge muretsege: arvestan sellega, et panen normaalseid pilte:)

meie:

meie 4:

...ja meie treener Jene "usher-look" (Annilt laenatud päikesekatega:)) (ma tean vähemalt üht inimest, kes seda pilti nähes tõenäoliselt pöördesse läheb, nii et sorry:D - jah, ma olen õel:)):