prantsuse keel!?

Enamus ajast pole see keel mulle meeldinud. Kuid erinevatel põhjustel hakkasin tundma, et tahaks seda osata, ennekõike praktilises mõttes: nt Maurice Merleau-Ponty'd on juba imelik lugeda kui tean, et tegu on tõlkega (prantsuse keelest inglise keelde). Ja veel mõned autorid.
Kui sellest E-le rääkisin, siis küsis ta, et kas keel hakkas (ka) häälduse poolest meeldima, ütlesin, et 'ei, pigem praktilises mõttes'. Seejärel otsisin EHI kodulehelt üles ühe Marek Tamme tehtud intervjuu (kes muide olevat juba keskkooli ajal prantsuse keele ära õppinud) ja... sattusin pehmelt öeldes vaimustusse!

Okei, olen varemgi asjadest vaimustunud ja seejärel on nad peagi ka kadunud, ehkki mõned vähem või rohkem püsivad vaimustused on jäänud (ning kujunenud püsivateks harrastusteks, huvialadeks või suisa elustiiliks, elu osaks)... ei tea kuidas sellega on, kuid loodan, et see jääb... et mul on selleks rohkem püsivust ja kirge kui oli soome-, saksa ja hispaania keele õppimisel...
Jah, saksa keelt tahaks endiselt selgeks saada. Kuid prantsuse keel - see hakkas äkitselt nii-nii meeldima. Täna olen mitu-mitu tundi sellele läinud, et kasvõi natukenegi õppida. Tirisin muuhulgas mõned audio-bookid ning linna tantsuproovi minnes kuulasin, näos totter ilme "jee, ma sain jälle ühe sõna vist selgeks!"...
:)

Kuid kas pole kõlalt nauditav!?:

Ja kui sisu ka juurde panna, millest tahaks aru saada ja oleks kasulik aru saada, siis võiks seda ju täitsa õppida. Väga-väga hea meelega. Kui kõik hästi läheb, ehk saan seda varsti koolis õppima hakata...:)

(jah, kui tahet ikka jätkub ja see mulle piisavalt oluliseks osutub, praegu tundub endal piisavalt suur tahe olevat:)
ja: jah, ma tean, keele õpe pole niisama, et 'õpin ära', aga... varemgi võetud ette asju, mis näivad esmapilgul olevat lootusetult rasked. endiselt usun, et piisava tahtmise puhul võib enam-vähem kõigega hakkama saada:)
'asi see prantsuse keele õppimine siis ära ole':D aga päriselt ka! let's try!:))


Lõpetuseks paar rida Friedrich Nietzsche "Zarathustrast":

[...] Siis kõneles ta nõnda:
Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üleinimese vahele, - köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.

(Olion 1993, lk 8)