Kirjutamine pole enamasti kuigi meeldiv tegevus, ometi leidub neid, kes sellele ebameeldivusele vastu ei suuda panna. See on justkui teatav eriskummaline masohhismi vorm. Nagu püüaks iseenese varju, mis lõpmatult eest ära jookseb; või kaob üksnes siis kui tuli kustu panna või kui valgus on kõikjal sinu ümber, et ka ühelgi varjul pole enam ruumi. Ma usun, et see paralleel pole juhuslik: mõlemad juhtumid võivad esineda kas kirstus - mulla all, või haiglapalatis - operatsioonilaual. Sel hetkel leiab kirjutaja rahu, või vähemalt sooritab viimse hüppe, et sellele lähemale pääseda. Mõned kasutavad uimasteid, või ronivad vabatahtlikult kirurgi noa alla või palatisse pehmete seinte vahele, et "inspiratsiooni saada". Olen alati jälestanud sedalaadi "enesehävituslikku kirjutuslaadi". Joodikutest kirjanikke. Labaseid inimnatuure.
Minu arvates pole see enam kirjutamine, see on kirjutamishaigusest tulenev masohhismi kõrgeim vorm. Oh, ja oleks vaid tegu üksnes masohhismiga! - lisaks kõigele muule on see ka kõige ilmselgem egoism, mida inimene endale eales külge suudab kiskuda. Seda teavad sugulased ja muud lähedased inimesed (kui neid veel alles on), kes haigla ooteruumides end närvituks muretsevad ja silmituks nutavad. Kõik selleks, et kirjanik saaks elada!
Ja mis elu see on? Ei, see pole elu, see on surm, või vähemalt surma poole liikumine. Selle soovimine. Ja siis tekib küsimus: millisel põhjusel kirjanikud kirjutavad? Ja kellele nad kirjutavad?
Kirjandus peaks ühiskonda ravima; ja kui vastab tõele väide, et kirjanik on skisofreenik, kes ei kujuta endast mitte üksnes üht isiksust (ja kes kujutakski?) vaid kui mitte hulgim, siis vähemalt ühiskonna põhitüüpe, siis tekib ikkagi kange tahtmine ütelda: ei tarvitse olla tool, et otsustada tooli headuse üle!
(väike näpuharjutus, 28. juuli 2010)
No comments:
Post a Comment