(enese)reflektsioonist

Mind on alati ühel või teisel viisil huvitanud miski, mida võiks nimetada 'eneseanalüüsiks'. Tegelikult ilmselt suht tavaline nähtus: pidevalt mõelda iseenda mõtete-tegude üle järele ja aeg-ajalt küsida "miks?" küsimusi. Vähemalt nõnda on see minu jaoks; ehkki harjumuseks saanuna on tegu pigem teatava (kriitilise) 'enesetunnetusega', ehk isegi intuitsiooniga, mitte niivõrd otsese küsimise või 'analüüsiga' (seda ühel hetkel enam väga ei märkagi).

Osalt sellega on seotud huvi kunagi läbi viia uurimust tantsukogemusest (loodetavasti magistritöö raames, varem või hiljem:)). Ja seetõttu olen sellele veidi mõelnud, et "mis tunne on", ja alati kui olen otsustanud, et ka tantsu ajal seda endalt küsin, siis on see alati meelest läinud. Täna oli erand, kuid selgus, et trennis sellele mõelda on ääretult keeruline, isegi vastumeelne. Ma ei tea, võib-olla tantsust ei saagi mõelda. Ehkki asi tundub olevat keerulisem kui esmalt võib näida:
kui inimene jalutab või jookseb, siis võib ta samal ajal ju jumal-teab millele mõelda, kuid tantsimise puhul...? - tundus olevat igasugune mõtlemine üsnagi soovimatu. Pigem valitses tunne. Hea tunne. Vaba tunne (see, millest olen siin juba lõputult kirjutanud).

Kuid mis erinevus siis on: kui inimene näiteks jookseb, sõidab jalgrattaga, siis on ju mõtlemine täiesti normaalne tegevus, kuid tantsimise puhul...? Ometi: näiteks kui on sammud täpselt teada. Nt joostes pleierit kuulates ja ehk isegi sama rütmi joostes - pole probleemi; kuid tantsimise puhul kadus igasugune isu samal ajal millegi üle juurdlema hakata.
Siuke küsimus hakkas mind üksjagu huvitama.

Nüüd aga unedemaale, kuidagi väsitav päev oli täna ja uni kipub vägisi kallale...