(L)

Eeva ja Siim!

See oli ilus! Ja Te olete mulle kallid, te teate seda!
Ja mis kõige olulisem: soovin Teile õnne-õnne-õnne!!!

Rohkemaks on raske leida sõnu, aga ma arvan, et neid sõnu pole ka tarvis... te ilmselt teate seda isegi...
ja see on hästi tore:)
(kangesti on tunne, et tahaks veel midagi öelda, aga... ei oska, vahest ei peagi oskama. Pealegi oli see ju päev, mis näitas, et kõik on alles ees...:))


PS: Monica, Sulle suuremad tänud kui ma neid siin väljendada oskan! See tähendas mulle ausalt väga-väga palju! Aitäh!:)


***
Teine teema: hetkeks kaotasin end, - kes teavad, need teavad. Ja ma ei taha ega oskagi selle kohta midagi rohkemat öelda. Peale selle, et kaotus võib tihtilugu olla seotud ka leiuga; minu puhul ta seda oli...!

Ja muuseas (taas)leidsin Albert Schweitzeri "Aukartus elu ees". Lk 39 kirjutab ta: "See on mõtlematuse süü, et tänulikkus meie elus nii visalt võrseid ajab. Astu välja selle mõtlematuse vastu." Jne. Tegelikult väga lihtne mõte, kõlab lihtsamalt kui raamatu enese sisu (võrdluse küsimus muidugi), kuid teinekord on seda lihtsust väga-väga vaja. Nii nagu ka seda, millele viitab teose pealkiri: aukartus elu ees! - kui ma peaksin oma käitumist mingisuguste eetiliste printsiipidega kirjeldama, siis oleks ilmselt just see raamat üks neist, milles need kirjeldused oma põhiolemuses võiksid peituda:)

Aitäh teile, kes te mind ja mu püüdlusi välja kannatate!


***
Ehkki olen Hasso Krulli luulekogu "Neli korda neli" lugenud, siis sai justnimelt audio-visuaalsel kujul sellest luuletusest ("Vaikselt kohiseb meri") üks mu vaieldamatuid lemmikluuletusi üldse!
Lihtsalt geniaalne.