Mäletan minult sel suvel Soomes olles küsitavat: "Mida sa arvad Trieri "Antikristusest"?" - õigemini: selle tõlgendusest. Olid seal filmis ju mõned justkui sümboolsed loomad, mis võinuks omada mingit konkreetset allegoorilist tähendust. Ausalt öeldes ei oska suurt midagi arvata, ehk on asi minu rumaluses.
Sellegipoolest: nii või teisiti leian, et ühel hetkel on mõttetu hakata otsima ja küsima "Mida autor [selle ja selle asjaga] tegelikult mõtles!?" - "tegelikult mõttes" peaks olema jutumärkides.
Tihtilugu ei mõtelnudki midagi, olen selles üsna kindel. Parim näide, taas kord: Charlie Chaplini "City Lights" (1931). Kuigi seda küsimust esitama peab, kasvõi kõige elementaarsemal kujul, sest igal filmil peaks üldjuhul olema mingigi eesmärk.
Kui nüüd minna tagasi mainitud skeptitsismi juurde, ja seda muide toetab ka Veiko Õunpuu järgmine tsitaat:
"[...]et see nüüd on see ja film tähistab seda või filmi mõte on selles ja selles. Film peaks toimima iseeneses müsteeriumina: sa sisened sinna ja filmiruumis olles ei saa sa selle tähendust täiesti kätte.
Ta peab avama uksi, mitte neid sulgema."
Veiko Õunpuu (Sirp)
...kus pole väga mõtet ajada taga "mida autor tegelikult mõtles?", siis sattus mulle ette üks film, milles see küsimus jäi mind lausa painajalikult kummitama ja tegelikult kummitab siiani, ehkki mul pole viitsimist selle kohta uurida ja tõttöelda pole aimugi, kas uurimine mingit tulemust annaks - võib-olla olen mina ainus, kes säärase küsimuse kimpu langes.
Filmiks on "L'Ennui" (1998).
Siin filmis polegi minu arvates oluline see, mis toimub sündmusteliinil, oluline näib olevat peategelaste isiksused:
Martin, filosoofiaõpetaja, kel on loomuomane pidevalt ja kõikjal küsida "miks?" küsimusi, niivõrd pidevalt ja kõikjal, et see muutub suisa ebaloomulikuks, haiglaslikuks, isegi ohtlikuks. Ning tüdruk Cécilia, kel on 'loomuomane' enam-vähem kõigile neile küsimustele ka vastata.
Keeruline ongi siin midagi rohkemat rääkida, niivõrd kuivõrd keeruline oli mul seda filmi lõpuni vaadata (kestis u 2 tundi); kogu see aeg piinas mind üks küsimus: kas see film - st need vastandlikud tegelaskujud - olid teadlikult tehtud nõnda absurdselt vähetõenäolised, või teadmatult!?
Teisisõnu: kui teadlikult, siis oli ju tegu küllalt geniaalse filmiga (küllalt huvitav näide sellest, kui juhtuvad kokku üks haiglaselt kõige järele küsiv ja üks haiglaselt avatud inimene, kes neile küsimustele ka vastab), kui mitteteadlikult, siis oli tegu... tõenäoliselt küllalt halva inimpsüühikat tundva autoriga, see tähendab: teoreetiliselt on sellised tegelaskujud võimalikud, kuid praktiliselt siiski üsnagi ebatõenäolised. Ebamugavaks tegi vaatamise just viimane asjaolu: koguaeg oli tunne "kas tõesti saab nii jaburat filmi nii jaburate isiksustega teha!?".
Aga see selleks. See oli muide film, mida ma väga soovitada ei taha. Sellegipoolest: sel põhjusel oli vähemalt minul seda mõnevõrra ängistav vaadata - ja vististi üks väheseid (või suisa ainsaid) kordi, mil tekkis küsimus: mida täpselt autor mõtles kui ta seda filmi tegi!?
Kui see välja arvata, siis... jah, ei soovita.
***
Vahepeal hakkasid huvitama filmid ja teemad, kus keegi pidevalt midagi plaanib, kuid mis pidevalt edasi lükkub ja kunagi ei õnnestu. Üheks selleks on just viimasel öösel vaadatud "Paris When It Sizzles" (1964), kus režissöör peab filmi kirjutama, kuid kogu film on sellest, kuidas too küllalt tulutult filmi kirjutab: sealjuures on ilmselge, et tekib armuafäär naisega, kes justkui peaks dikteeritu üles kirjutama, mille tulemusena näib olevat ainus kindel ja lõpetatu filmi lõpu-stseen, mis näeb välja järgmine:
Põhimõtteliselt sarnane film on ka "Nine" (2009) - kus, kui ma ei eksi, filmi stsenaarium jääbki kirjutamata.
Omamoodi kummaline variant samast teemast näib olevat "Inglorious Basterds" (2009), mida praegu hr Lotmani aines Tekstianalüüs analüüsime: Hitlerile tehakse ühe päeva jooksul kolm teineteisest sõltumatut atendaadikatset, kõik nad ebaõnnestuvad, aga Hitler saab sellegipoolest surma.
Sealt ka sain ka idee vaadata filmi "Paris When It Sizzles", sest ühes dialoogis oli säärane lõik ja Lotman ütles, et uurige, mida selle fraasiga seoses leida õnnestub. Leidisin selle filmi. Ma pole muidugi kindel kas oli õige asi, aga noh...
Tõenäoliselt ei ole (!?), sest: seda mainitakse filmi teises osas, mille toimumisajaks on märgitud 1944, samas kui film "Paris When It Sizzles" valmis 1964, EHKKI "Inglorious Basterds" ise on tehtud 2009 (skript vist kirjutatud 2008 - ja muuseas skript ning film on kohati üsna erinevad).
Viimatimainitud filmi kohta veel nii palju, et muutub suisa koomiliseks kui vaadata üha uuesti ja uuesti samuti kohti ning dialooge. Samas on see tore ja tekib üha enam tunne: jah, nüüd olen ma tõesti seda filmi näinud!
Hiljuti sai vaadatud ka "The Dark Knighti" (2008), kus Heath Ledger tegi tõesti hämmastava Jokeri rolli; suht tüüp-actionfilm ja minu arvates Batmanidest üks parimaid, ehkki korra näinud - uuesti väga vaatama ei kipu.
Tim Burtoni Batmanid kogu oma meeleolult on minu arvates siiski asendamatud!
Veel: Disney "The Magnificent Rebel" (1960) on minu arvates siiani parim film Beethovenist, mis seni tehtud!
("Immortal Beloved" (1994) Beethoven oli pigem absoluutselt ebaveenev "kõrtsijoodik" - vähemalt Beethoveni austajana julgen seda käsi südamel öelda).
Samuti sai ära vaadatud "Püha Tõnu kiusamine" (2009), mis vägagi meeldis! Jah, võrreldes Trieri "Antikristusega" meeldis suisa rohkem, ehkki viimasest avaldasid muljed nn slow-motion efektid, mis tekitasid oma aeglusega justkui 'paralleelmaailmu'.
Miski, mis mulle "Püha Tõnu kiusamises" aga EI meeldinud, oli justkui filmsit "Eyes Wide Shut" (1999) üksühele mahavehitud "Das goldene Zeitalteri" stseen: isegi kui see filmi sobis, siis sarnasus oli liialt ilmne, et... pigem mõjus plagiaadina, ehkki liigagi meisterliku plagiaadina (ja ilmselt tsaub olla üsna kindel, et hr Õunpuu on toda Kubricku filmi näinud).
Kui vähegi aega saan, siis järgmisena ootab ees "Shakespeare In Love" (1998), mida hr Lotman juba aastaid kiidab ja mille puhul mõtlesin, et nüüd lõpuks ometi võiks selle ära vaadata! Arvutis juba ootamas.
Homseks üht-teist kirjutada ja lugeda, seega täna ilmselt ei jõua, aga ehk homme:)
Kahju, et mul pole välja kujunenud sellist lemmik-filmi, mida tõesti tahaks uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata ning mis iga vaatamise järel üha paremaks läheks. Jah, "Before Sunrise" (1995) on üks lemmikutest, ja "Gone With The Wind" (1939), kuid needki pole kindlasti sellised, mida kohe korduvalt ja hea meelega vaataks. Ilmselt peaks see olema midagi... äärmiselt "kunstilist" ning... võib-olla allegoorilist. Sisukat.
Praeguseks kõik. Järgmise korrani ja järgmiste filmideni. Tahaks osata ja hakata filmidest põhjalikumalt kirjutama (nt ekraanipiltidega ja puha). Võib-olla teen kunagi põhjalikuma kokkuvõtte Tarantino "Inglorious Basterdsist" kui see tekstianalüüsi seminar kunagi ühele poole saab. Kuigi julgen natuke kahelda... sest see film mulle meeldib, kuid mitte nii väga; veelgi enam: olles seda tolleks ajaks ilmselt kordi-kordi näinud, siis kes teab kas ongi isu sellest enam midagi rohkemat kirjutada.
No comments:
Post a Comment