Thursday, October 21, 2010

If it is not fun, it is not worth it!

Vaimustus! Eesti keel on tegelikult fantastiline. Vaim-ustus. Taaskord kirjutan sedalaadi teemal. Ma pole vist ammu olnud nõnda vaimustunud kui täna. "Ammu" on vale sõna, sest ilmselt olen, aga täna oli kuidagi... eriline.

Ja üha enam hakkan arvama, et inimese suurim kutsumus on olla "looja". Ühel või teisel viisil. Ma arvan, et see on üks nauditavamaid asju, mis saab inimesega juhtuda või mida inimene võib kogeda. Selleks ei tarvitse ilmtingimata ise olla "looja", looja võib olla ka kellegi teise loodusse sisse elades. Eriti selgelt tajusin seda seoses ühe ülikooli ainega pärimustekste-loomislugusid lugedes... - aga see selleks.

* suht tavaline: täna sai taaskord üht-teist kirjutatud; ja vaimustusega prantsuse keele tundi nauditud. Ma hakkan vist juba vaikselt asjale pihta saama!

* vaatasin filmi "Copying Beethoven" (2006), mis osutus lõppkokkuvõttes täitsa heaks filmiks. Beethoveni fänn, nagu ma olen!
Jah, fänn, armusin tema muusikasse esimesest hetkest ja selle umbes 10. aasta jooksul on see üha süvenenud. Tema klaverisonaadid tunnen suht unepealt ära ja ehkki olen neid korduvalt kuulanud, on neis minu jaoks veel palju avastada. Sümfooniatest ja teistest teostest rääkimata. Ta on minu maailm!

Ja seda on juba üsna võimatu kirjeldada, kuidas ma tema muusikasse justkui sukeldun. See on... selline tunne, nagu mina muutungi tema muusikaks. Muusika voolab sõna otseses mõttes läbi kogu keha, haarab tervenisti kaasa ja Sa kaod sinna. Kaduma on siin vale sõna, ma tean, aga... sa saad selleks!

Ja nii on suht iga muusikapalaga. Alates esimesest sonaadist (mida ma muide viimase kuu-kahe jooksul olen peaaegu iga päev või vähemalt ülepäeva nüüd harjutanud) kuni... absoluutselt kõigi tema teosteni välja. Üks väheseid, kelle puhul 100% on minu jaoks... ideaalne, puhas nauding. Esimeste nootide puhul juba tunnen ära, et see on see...
Üks neist on järgmine: Egmont overture (wikipediast: Beethoven wrote it between October 1809 and June 1810, and it was premiered on 15 June 1810):



Olen sellesse täna korduvalt sukeldunud. Uppunud. Ja tekib selline tunne, et midagi paremat ei saa maailmas olla. Ja seda tunnet olen tundnud mitmete-mitmete Beethoveni lugudega. Mingis mõttes kõigiga; kõik nad on omamoodi kordumatud.
Veel mainiks ka Coriolan overture'i - minu teine tänaõhtune naudinguallikas.

* Tegelikult seda tahtsingi väljendada. Homseks veel üht-teist lugeda, nii et tuleb pikk öö...

* Postituse pealkirja pätsasin Tiinalt, sest... see minu arvates niivõrd geniaalne. Või vähemalt väljendab seda, mida ma üha enam elu kohta arvama olen hakanud. See peab olema lõbus.
Ma arvan, et inimene peaks püüdlema elujaatava lõbususe suunas, ühel või teisel viisil. See pole alati lihtne, tihtilugu suisa võimatu, aga ma usun, et see on miski, mille poole igaüks püüdleb või vähemalt tahaks püüelda...
Jah, see jutt on abstraktne. "Elujaatav lõbusus"? Ilmselt võiksin ma sellest siin kirjutada pikalt-laialt, aga ma ei tee seda. Kui hästi läheb, ehk saan sellest kunagi kirjutada mõnes oma ülikooli töös... - vähemalt praegu tundub, et see oleks parim variant ja - mis puutub õpingutesse, siis - hetkel üks mu eesmärkidest.

* Muide, hr Tuglast on taaskord prantsuse keelde tõlgitud. Selle kohta võib lähemalt lugeda siit. Miks ma seda mainin? Kui teaks. Võib-olla seetõttu, et mu prantsuskeele vaimustus üha süveneb ja see keel hakkab tasapisi isegi arusaadavamaks muutuma, ning seeläbi üha meeldivamaks, ja et mulle meeldib lugeda, ja et ka Tuglase novellid on väga hea mulje jätnud (ehkki olen neist jõudnud lugeda vaid üht-kaht, aga kui vähegi aega saan, võtan need uuesti ette!). Samuti avastasin enda jaoks hiljuti Jüri Ehlvesti.
Ka lugemine on nauding.

Õigupoolest ongi erinevad kunstiliigid minu jaoks võrreldamatud. Muusika. Kirjandus. Luule. Film. Kunst. Jne. Ma ei tea, minu meelest see ongi elu, või vähemalt üks olulisemaid ning nauditavamaid (mitmes kord ma seda sõna juba kasutan?) aspekte elust... - saada osa kõigest sellest, mida inimene on kirega loonud.

* Lõpetuseks mainin: vaatasin vahepeal ka filmi "Coco Chanel & Igor Stravinsky" (2009). Polnud küll "teab-mis-diip" (ja kindlasti-kindlasti ei peagi ju alati olema), kuid kahtlemata nauditav vaadata; siin mingi treilerimoodi asi ('koos aknaga' ei saanud seda siia panna, seega lihtsalt link).


Praeguseks kõik.

No comments: