On öö. Roni välja valguse kätte!
Valgus on seal, kohe sinu ees, ta hüüab sind, kuid vaid seni, kuni hääl murdub, mil valguskiired murduvad. Nad pudenevad jõuetult tuhaks kui sa neid ei püüa. Ei, nad ei vaja kaastunnet, nad ei vaja kedagi, ometi nad sõltuvad sellest.
See on paradoks, mõtled. Paradoksaalsus ongi see, mis viib inimest edasi. "Vastuolulisus teritab eneseteadvust". Jah, jah!
Kohtad teda, ja tervita teda sõnaga "Jah!" ja võid olla kindel, et ta sind kuuleb.
Armasta mõttetust - nii lihtne see ongi. Ja kui oled kord armastanud, siis taipad, et see polnudki mõttetus.
Nautida tuleb naudingut, mitte niivõrd eesmärki. Kui naudid, siis on see eesmärk seal juba sees, ja sa tead seda. Terviklikkus. Terviklikkus ongi see, mis loeb.
"Jah!" kõigele!
Ja tunned, kuidas olemine süttib vaimustuse tähe all ja põleb nõnda kõrvetavalt, et iial ei saa küllalt!
Tähed sajavad taevast alla ja tahavad koos sinuga maailma luua.
No comments:
Post a Comment