30. detsember

Selle aasta eelviimane päev ja olen siin - Hiiumaal. Küllalt ebatavaline juhtum (kusagil 3.-4-nda päevaga hakkab tekkima klaustrofoobia tunne).
Ja nagu viimastel aastatel tavaks, ja seotud ka eelneva postituse sisuga, mõlgub mul peas: oleks hea veel kirjutada viimased read ja teha viimased pildid, mis veel selle aasta sisse kuuluvad (mul on kombeks neid alati dateerida, ilmselt sellest tingituna ka see "kiiks" kuupäevaliselt n-ö viimast võtta).
Seetõttu on mul ka varem kribatud luuletusi, mis on kirjutatud just kuupäevaga 31.12; noh, näiteks:


Montmartre'is

Hei, Lautrec
maali mu inetust
ja näita maailmale
et olen samasugune
nagu teised!

Arvad tõesti,
et oled?
Räägiksid sa siis minuga? Äh? Mis?


Hetk hiljem tõmbas ta söega mõned jooned,
visandas osavalt mehe kuju ja näoilme...
Ja sinna see jäigi,
kabaree põrandale.
Liiga masendav.
Ning samas lootusrikas.

See eskiis jäigi lõpetamata.


31.12.2006




***

tõelus. sünnib unest
hommikuti kui mõtted
pole veel selged ja
seisavad sõna serval

piir. ähmane piirjoon
udune seletaja maa ja
vete kohal horisonti
tõlgendamas. see ongi

uni. lacani freudi ja
paljude teiste uni kes
tundsid ära selle mida...
[lost in translation].


31.12.2008




eraldatud.

sa vaatad mind kui kella
jah, kas ma ütlen sulle
kui kaugele oled jõudnud?


kullake. oota pisut!
(sa palusid)

ma jäin seisma.
sa ootasid.


ja tüdimusest vaatasid mujale
ning kõndisid seejärel edasi...


-
mina jäin seisma.


31.01.2009



Aa, okei, viimane on kuu aega hiljem. Nojah. Las ta siis olla kui sai siia juba kopitud.

Praegu on suht mõttelagedus; kuid... "aega veel on ju ka":/
(kõik see kõlab jaburalt, ma tean, aga... I just can't help it)

Loomingust!

Olgu, ma parem ei taha mainida, et viimasel ajal olen natuke katki. Masendushood jne.

AGA: tahtsin rääkida loomingust kui sellisest.


Ma ei taha siin anda hinnangut iseendale. Teadagi pole see alati üldsegi kiitmisväärt, eriti viimasel ajal. Kuid sellegipoolest...
ei eita ma, et olgu tulemus milline tahes, olen endas jälile jõudnud austusele loomingu vastu. Igasuguse loomingu. Loominguline tegevus on minu arvates üks imelisemaid asju, millega inimene võib hakkama saada!
Üha selgemalt tajun, kuidas vastab tõele lihtne psühhoanalüütiline tõdemus, et inimese ala- ehk mitteteadvus on suurem teadvustatud osast ja et õigemini kuulub teadvustatu mitteteadvustatu alla. Seda võiks kujutleda ringina, kus suurem ring on (ala-/)mitteteadvus ja väiksem ring selle teadvustamatu sees on too teadvustatu.

Eks ole ju tihtilugu nõnda, et inimene armastab midagi, ilma, et ta iseendale sellest aru annaks; ja lõpuks ühel hetkel avastab: aga ma olen koguaeg seda armastanud! Nõnda jõudsin ma it-st filosoofia juurde; ja filosoofiast tegelikult selle juurde, mida ma ülekõige jumaldan: tegevust, mis vähegi puutub kokku loomingulisusega. Olgu selleks kasvõi lugemine selles vallas, kuivõrd ta aitab loetust leida midagi uut... Ühesõnaga: minu kirg ei ole filosoofias mitte niivõrd olemasolevat teatavaks teha (ehkki ka seda, sest sellest ju kõik alguse saabki), vaid pigem leida selles ideederägastikus midagi oma, uut...

Ma ei taha liialt keerutada. Meenub üks suvine aeg, mil kirjutasin siia blogisse pika-laia jutu sellest, kuidas mul mõtteid ei tulnud ega tulnud ja kuidas ma siis kööki läksin ja hakkasin mõtlema, et miks see nii on, et suvisel ajal ei suuda ma tegeleda lugemisega... - vastus oli järgmine: suvi on liiga kirju, elav, inspireeriv, kui nii võib öelda, et "passiivne" vastuvõtmine (ehkki ka selles on kahtlemata omajagu loomingulisust) tundus mulle kogu selle elu juures... võrreldamatu sellega, mis tunne on näiteks kusagil pargis jalutada või tänaval inimesi jälgida. Minu jaoks ilmneb see erinevus hästi näiteks võrdluses, et: lugemisele/vastuvõtmisele keskendumiseks sobivad mulle ideaalselt vaiksed paigad, näiteks oma tuba (isegi raamatukogus ei suuda ma lugeda - oleneb muidugi olukorrast, sest teinekord loen ka tänaval jalutades); samas kui kohvikulaadsed paigad on ideaalsed selleks, et ümbrust jälgides tekitada uutele mõtetele ruumi. Inspiratsiooniks võib seda vist nimetada (jällegi: ma ei ütle, et minu 'inspiratsioon oleks midagi väärt, kuid tendents on selline, millest ma siin räägin).

Kergelt sagiv ümbrus on justkui mõtlemisele ergutav. Tähelepanu köitev. Midagi ja millegi äratav.

Meenub kohe see, kuidas H.K. oma Barthes'i "Teksimõnu" järelsõnas kirjutas sellest, kuidas ta seda esmakordselt prantsuse keeles kusagil kohvikus istudes luges ja kuidas selle teose puhul oli n-ö naudingtekstiga: loed mõne rea, vaatad ümbrust, seedid, loed jälle - naudid (vastukaaluks nn mõnutekstile, mida loed järjest, ilma pausideta). See loominguline "tõehetke tõlkehetk" (kui kasutad Kareva väljendit) ongi minu arvates see nauditav loominguline moment, mil jõutakse justkui mingile uudsele arusaamisele. Ja see ongi see, mida ma ilmselt ülekõige hindan.

Olgu, lisaks muusikale, ja viimasel ajal tantsimisele, mis on justkui midagi hoopis teistlaadi, kuid samavõrd nauditav. KUID: looming!


Kõlab paljutõotavalt, tean, kuid silmas pean ka kõige lihtsamaid "äratundmismomente". See kui sünnib midagi uut. Kas mõtteis või mingil viisil väljendatuna. Ning kui inimene teadlikult avastab iseenda jaoks sellest saadava naudingu, siis ma usun, et see on midagi, mis vajab pidevalt (et mitte öelda: lõputult) toitmist. Mina olen sellest sõltuvuses. Ma ei räägi niivõrd tulemustest, kuivõrd sellest protsessist ise. Väärtus selgub hiljem, nagu enamasti kombeks (viidates ühtlasi mu blogi pealkirjale: Eks näe. Siis aeg ei loe, kui värsil...). Seda väärtust ei pruugigi olla, laiemas plaanis; kuid see on olemas kahtlemata sel hetkel ja selle inimese jaoks, kes seda kogeb. See ongi oluline: endast midagi anda!

Mäletan, kuidas ma umbes 14 aastasena (või sinnakanti) "miksisin" kokku "muusikat" lihtsa kassettmakiga. Protsess iseenesest oli naiivselt jabur: võtsin ühe loo ja lindistasin teisele kassetile sealt sõna otseses mõttes jupikesi, teinekord kasvõi ükshaaval "trummibiite", et tekiks midagi uut. Mitu kassetti tegin täis. Mitu aastat. Tagantjärele vaadates: tulemus oli hale, kuid protsess iseenesest oli nauditav. Ma ei küsinud, miks ma seda tegin, lihtsalt tegin. Kuid nüüd ma vist tean: jällegi, ma ei taha anda sellele hinnangut, kuid üha enam mulle näib, et mingisugune igatsus igasuguse loova tegevuse juurde on minus alati olemas olnud. Kindlasti on see üleüldiselt asele omane: kasvõi konstruktorite kokkupanek (minu lemmik:))... või mistahes.

Nõnda võib seda ilmselt igaüks endale öelda. Ja kindlasti ei pärine see minu 14 aastase näide just märkimisväärsest lapsepõlvest, pigem hilisemast, kuid sellegipoolest... tajun üha enam selle siiani teadvustamata sisu, millele sain sisuliselt jälile alles sel suvel (too blogi sissekanne... kadus lihtsalt ära, ja ma olin maruvihane iseenda ja arvuti peale!).


***
Ükskõik kui suur masendus mul teinekord peale tuleb, kuid selle tulemusena õnnestub kirjutada midagi, millega näib, et esmapilgul jään enam-vähem rahule, olen ma kokkuvõttes õnnelik. Kui kunagi minu "rekord-miinimumpalk" kuus jäi kusagile 500 krooni kanti kuus (sest ma lihsalt ei suutnud tööd teha, ja tulemuspalgana ning vaba graafikuga oli hea "viilida"), siis kui ühel neist päevadest kirjutasin töö asemel ühe jutukese valmis, mis siiani tundub mulle võrdlemisi mõttekas (ehkki vajaks tõsist lihvimist), siis - see oli seda väärt. Ei, ma ei räägi "emo-juttu", et kirjanik (vms) on alati ühiskonnaheidik; pigem arvan vastupidist: 'loomuomane' loomingulisus peaks aitama ka ühiskondlikus mõttes paremini hakkama saada, vähemalt ideaalis!
Kuid ma väidan seda, et ma tohutult hindan ja naudin seda oskust ja tahet, mida inimesed nimetavad loominguliseks tegevuseks...

Täna neiu E. rääkis mulle moest. Moelooja/disainer (või kuidas seda nimetadagi) Abed Mahfouz. Fantastiline! Kleidid. Ilus. Kunst!


Ja mida ma selle postitusega tahtsin väljendada, oligi tohutult imetlust selles osas, mida ma nimetan loominguks. Olgu selleks siis filmikunst, kirjutamine (luule, ilukirjandus vms), või mood... või tants, või arhitektuur (nt Gaudi - minu vaieldamatu lemmik!), fotograafia, rääkimata maalikunstist. Ma hindan ja naudin seda väga, kõike; ja tundub, et inimesele, kes naudib loomingulisust kui sellist, tunneb ära ka selle, kus on olnud tõeliselt loominguline käsi mängus. Kasvõi too Abed Mahfouz: ma pole üldse kursis moega, kuid neid kleite vaadates, miski justkui iseenesest ütles mulle, et: see on kunst!

See ongi ilmselt see midagi, mis on igal hetkel aidanud leida mõtet, et edasi liikuda, et hingata ja tunda seda, et elad. Ning niivõrd kui naudin teiste tegusid, eks püüan ka ise millegagi kuidagiviisi hakkama saada: jah, see võib kõlada tobedalt, upsakana, kuid kinnitan, et isegi kui ma ei saa millegagi hakkama, pole ka hullu midagi. Annan parima, ja kui teinekord tundub, et midagi natukenegi õnnestus, on see seda väärt. Siiski nii halvasti ma endast nüüd ka ei arva, et ma oleks absoluutselt 'loominguvaene' inimene, samuti ka mitte seda, et mul mingeid märkimisväärseid andeid oleks. Kuid ma usun töösse ja arengusse. Ning et see tung on minus nõnda suur, siis võin jätta endast väga vastakaid muljeid: kasvõi kui nimetada ühel hetkel lõputut alaväärsust-mõttetust, teisel hetkel unistusi, mida ilmselt paljud naiivseks peaksid, kuid mida mina pean täiesti reaalselt saavutatavateks. Kunagi. Ühel hetkel. Näiteks seda, mis puudutab filmikunsti.

Ja mis vähegi käe- ja meelepärane, sellega püüan ka tegeleda. Isegi kui tulemus pole võrreldav professionaalsusega, siis "kasvõi" selle naudingu pärast, mida saab protsessist enesest. Kasvõi mõne pildi klõpsimine, mis tundub enda arvates olevat õnnestunud ja mille võiks ühel heal päeval välja A4 paberil printida ja fotoalbumisse suskata.
Või luuletusega; kunagi natuke ka joonistamisega; või klaveriklimberdustega (ka heliloojate teoste mängimine on ju teatavas mõttes loomingu kogemine - sest muusika sel (loomingulisel)kujul on see, milles mul tõesti annet pole!) - ja kui kõike avatult vastu võtta; ja püüda endast nõnda avatult ka kõike välja anda, siis tekibki tunne, et...

...kui E. andis lingi Abed Mahfouz'i kodulehele, ja seda märgates tunned äkitselt, et oled millestki suurest ja nauditavast osa saanud. Isegi kui sa tead, et see pole üldse sinu ala, kuid sa tajud seda; ja ühtäkki tunned, kuidas oled enda jaoks justkui avastanud midagi uut, hoopis uue maa-ala, mida avastada ja näha, kuidas see sama protsess toimub ka seal mandril... (ehkki n-ö tõelise moe vastu on mul alati austus olnud!).

See on midagi positiivset, mida ma armastan, mille olen enda jaoks avastanud ja milles seisneb ilmselt üks suurimaid tunge, mis paneb mind tegelema nende asjadega, millega tegelen. Ja... see on justkui pisik. Kristin kindlasti mõistab mind kui ütlen, et kasvõi kirjutamisest võib kujuneda sõltuvus, millest ei saa kunagi loobuda. Minu jaoks näib olevat see tung see, millest ma ei saa kunagi loobuda, ükskõik kuidas see tung siis ka ei realiseeruks...

ning sellele mõeldes saan aru, kuidas paljud probleemid tekivadki sellest kui midagi piirab seda tungi. Minu kirest nn loomistungi (jällegi: rõhutades tungi, mitte niivõrd loomist, sest viimasele loomingu kui sellise väärtust mina hinnata ega anda ei oska - kuid iseenesest nauditava töö ja vaeva puhul ei usu ka selle väärtusetusesse) vastu... selle loomistungi vastu võibki jääda mulje, et ma olen unistaja või arvan endast liiga palju, samas kui pigem on sellest saanud justkui eluviis. Ma ei oskaks muud moodi. Kui näiteks kaotada ära mõned alus-võimalused, kaob justkui ka pool elumõtet, pool tulevikku... siiani ma usun, et need võimalused on olemas; ja kui endal on usku ja tahet, ei saa ka teed pooleli jätta.

Ometi on sellised maailmad haprad kokku varisema; ja kerkima.
Ja eks peale loomingu on ju veel midagi, siiski olulisemat... - ja see on minu jaoks: inimesed; ning üksildus see, mida ilmselt kõige enam kardaksin. Ja võib-olla ka kardan. Ehkki ei tasu arvata, et ma üksiolemist ei kannata, kuid üksildus on see, millest siin jutt... (see juba teine teema).


Niisiis mõtlesingi siin kirjeldada seda, mida ma arvan loomingust üldiselt, nn loomingulisest tegevusest, ja selle tegevuse saaduste naudimisest ning pealtvaatamisest; ja iseenda seosest sellega. Sest minu jaoks üks nauditavamaid hetki on see, mida juhtub küll harva, mil on tunne, et olen kasvõi kirjutanud luuletuse, millega võib rahule jääda (ehkki selliseid leidub üksikuid); või foto, mis näib olevat hästi tabatud. Ja isegi kui tagantjärele ei ole need enam seda väärt, mis esmalt tundusid, siis saadud mulje on püsiv, ja endise tulemuse 'väärtusetus' rajaneb ju alati uutele, mis näitavad teed, et saab paremini...

jne:)

walking on the volcano...

I just encountered with the Lacanian Real. Twice.
The Real which resists symbolization. Blocks all thinking and every thought. Opens up a inner void. Excludes the subject from the symbolic order. Throws it into the unbearable abyss of nothingness.
Ofcourse, this is only a theoretical explanation of it, and I am not saying it was 100% like that, but... I've encountered that kind of "feeling" before and I think I know precisely what Lacan/Žižek had in mind by talking about the Real.

And there, I think, reside the two (in my view opposite, though I may be completely wrong) possible ways to "self-recovery": joiussance and the (freudian) death drive. One is the most humanly feature that makes language as such possible, and other is as it were the counterpart of it (when accepting the social order, one has to take a responsibility for what is accepted).

Dancing. - Dancing I claim can be related to both ways of regaining freedom: like Zorbas, who danced of depression (a death drive, I would say) and the dancing of "joy" in the "expressionized" sense. This is I think why sport is often adviseable in such cases. Dancing seems to be more universal.

"Don't think, just dance" - seems appropriate here. Indeed. In both ways discussed.


One of the best examples of the Lacanian Real is, I think, the ending scene form the Roberto Rossellini's film "Stromboli", where Ingrid Bergman is trapped between two symbolic "worlds" and which both were incompatible with eachother. This, I think, is precisely why one also encounters Real by the sudden change of plans, because human mind isn't that fast to make such a direct connections between the symbolic "systems" 'available'. This is also why language as such has a disharmony in itself. And the 'thing' that makes the 'symbolic fulfillment' possible is the object petit a.

The pure Real, is ofcourse, somewhat different. It lacks the object, which can be symoblized or which would even be accessible. The Real is the pure void of the subject. The pure meaningless. The pure unbearable meaningless of life. Because...
when you take the lacanian subject as the pure void, exclude it from all the inner meaning, there is nothing left... and in this case one is between two... no, three choices: jouissance as the bridge between the Real through the Imaginary to the Symbolic (in the Kierkegaardian sense), and (as I understand it) "the death drive", which actually leads to the third choice: suicide (as 'the only successful act').
But basically: we have the bad and the worst choice...
because... the direct jump from the Real to the Symbolic is humanly impossible; and there is always a 'traumatic' gap between these two registers. This gap is always embodied with the Real... the traumatic kernel which is always in the way of safety... self-indentity and... happiness...

...this I think something that might have been like to walk on the volcano as Ingrid did...


















...what a great way to put psychoanalytic theory into practice, or what!?

ps: this post is in english mainly because... it just is, okay!?! and it is not supposed to be understandable, after all - it's only a theory. it is, when you think about it.


* kirjutasin luuletuse pealkirjaga "metatasandi enesepete."


* MJ, you truly healed the world; at least you healed me!

mõtteid.

* neiu E - ta on... nii hea ja kallis inimene, et mul pole sõnu! Tema suhtes tunnen ma n-ö tingimusteta armastust: ehkki sõpruse mõttes (a friend like no other, indeed!), ja ehk teatavas mõttes see ongi kõige isetum armastuseliik, on ta minu arvates kõige parem inimene maailmas. Minu jaoks.
Jah, selleks, et seda öelda, peab inimest tundma. Mistõttu tema on kahtlemata keegi, keda ma kõigist kõige paremini tunnen. Ja seetõttu võin seda ka öelda. E, tea, et olen sinu jaoks alati olemas (ja sa tead seda niikuinii, aga siiski - seda on hea üle öelda)!

* neiu V. helistas täna (ja see oli temast nii armas!:)). Soovis häid jõule ja niisama tundis huvi, et kus olen ja mida teen. Mina magasin - seda ma talle loomulikult ei öelnud; mäletan, mida tema mulle rääkis, kuid ei mäleta täpselt, mida mina talle rääkisin.
Siit moraal: isegi kui keegi helistab sulle unepealt, ja isegi kui sisseharjunud vastuseks on "ah, mis? mina? loomulikult ei maganud!", siis oleks kasulik siiski olla aus ja öelda ära nagu asjad on, sest vastupidisel juhul on hiljem veelgi tobedam küsida: "Sa helistasid, oot, mida ma sulle siis küll rääkisin? Olin ma väga imelik?"


* vaatasin üle pika aja MJ 1992 aasta "Live in Bucharest: The Dangerous Tour" kontserti (mul selle DVD); ja ehkki olen Teda viimasel ajal fännanud ennekõike kui isiksust, ja olen seda ka siin-seal rõhutanud, siis nüüd taaskord taipasin, milline geniaalne artist ta ühtlasi oli: tants, laulud - kõik-kõik! Haruldus, sellist asja naljalt ei näe!
Pealegi: siis oli ta ilmselt parimas vormis kui kunagi varem, ja seda oli kohe näha ja tajuda (ütleks, et ka HIStory 1997 oli samal tasemel, ehkki eelistan Dangerousi, sest mul on kahtlane tunne, et HIStory puhul kasutas ta lipsynci). Ütleks, et pehmelt öeldes geniaalne (video lõpupoole - al u 6.00 (ja u 3.35!) - on pikem tantsuline osa; puhas kunst, the king of dance, I claim:); olles ühtlasi mõnd tema tantsu õppinud, siis kujutan ette kuivõrd keerulised need liigutused tegelikult on, ja loendamatutest "impersonator"itest pole teda keegi suutnud nii puhtalt järele teha... ta on kordumatu, imiteerimatu, the one and only MJ):

* Consciousness expresses itself through creation. This world we live in is the dance of the creator. Dancers come and go in the twinkling of an eye, but the dance lives on. On many an occasion when I am dancing, I have felt touched by something sacred. In those moments, I felt my spirit soar and become one with everything that exists.

I become the stars and the moon. I become the lover and the beloved. I become the victor and the vanquished. I become the master and the slave. I become the singer and the song. I become the knower and the known. I keep on dancing... then it is the eternal dance of creation. The creator and creation merge into one wholeness of joy. I keep on dancing... and dancing... and dancing. Until there is only... The Dance.
(by Michael Jackson, from the Dangerous album 1991)

* minagi olen enda jaoks avastanud tantsimise, ennekõike seltskonnatantsud:)

* tahaks kunagi osata tantsida; nii hästi kui võimalik - vähemalt anda endast ses osas parim.

* varsti saab jälle!:)

* keegi tundmatu autor on öelnud nõnda:
Dance is a delicate balance between perfection and beauty.























:)


* lõpuks ometi sain "Solarise" essee valmis. Alustasin sellega sisuliselt ju aastal 2007, mil endine Sakala Keskus lammutati; kommentaariumides ringi sobrades tekkisid paratamatult Lemi/Tarkovski "Solarisega";
esseed/artiklit lihvisin põhjalikumalt ja kirjutasin üht-teist juurde siis kui uus Solaris valmis (okt. 2009) - mõtlesin seda ka avaldada, kuid lõplik lihv jäi tegemata ja sinna ta jäi;
ning seoses Rein Veidemanni ainega sain seda n-ö kultuuriobjektina ideaalselt kasutada. Nõnda sain selle lõpuks kirjutatud, juba paar päeva tagasi. Ehkki artikkel see just pole, pigem erialane essee. Ilmselt panen siia ka selle lähemal ajal üles. Kusjuures mahupiirang oli 7 lk, nii et teinekord tuli ette kärpeid, mistõttu mõni mõte jäi väljendamata või lause lühemaks vms (omajagu teksti mahutasin kavalalt kommentaaridesse:P).

* ehkki olen täielik Žižeki fänn, siis ühe asjaga ma tema mõtetest ei tahaks kuidagi nõustuda; nimelt teose "The Metastases of Enjoyment" ühe peatüki joonealuses märkuses toodud mõttega:

When I answer the phone and an unknown voice says 'Mary, are you there?' - an obvious case of wrong number - I am always tempted (I do not actually do it, yet it was Plato who said that there are two kinds of people, those who actually do nasty things and those who only dream about doing them) - I am instantaneously tempted to give an answer that would cause panic at the other end - to say: 'Don't you know?! She's had an accident, she's just been taken away in an ambulance, it's not certain whether she'll survive!', or 'She just left in the arms of Robert!''... In cases like this I am, for a brief moment, allowed to speak as it were from a symbolic void (since - in Europe, at least - the list of numbers you have called is not attached to the phone bill): nobody will be able to identify me, so I am disengaged, freed of any responsibility for my words. (lk 83)

ma ei usu, et inimesed nii õelad on!!!

* teatavasti on minu kavandatav lõputöö seotud Žižeki ja Husserliga. Olen suvest saati Žižekit studeerinud. Tasa ja targu. Ja niivõrd kui see on mulle kirjeldamatult huvitav, tundub see mulle olevat ka samavõrd keeruline. Kuid mis peaasi: ükskord ehk saan ma sest asjast sotti niikuinii! Hehe.

* minu 'probleem' on nimelt see, et lugemisel kipun ma olema liiga põhjalik; et loetud raamatut käestpannes saaksin olla kindel, et midagi ei jäänud n-ö kahe silma vahele. Lisaks: ei saa ma muidu kui pean enda jaoks olulisemaid kohti alla joonima (tihtilugu erineva värviga; lisades ääremärkusi jne), mis on tegelikult samuti suur osa ajast.
Sellega saavutan ma selle, et loetud raamatut uuesti kätte võttes võin vabalt allajoonitud kohad üle vaadata ja saan enam-vähem aru, mida seal öelda on tahetud. Mistõttu enamus mu n-ö erialaseid raamatuid on allajoonimisest kirjud (ehkki mingitel põhjustel meeldib allajoonimist vältida ja raamat n-ö puhtana hoida). See on üks põhjus, miks on hea sedasorti raamatuid osta, mitte laenutada; rääkimata sellest, et kui raamat on minu jaoks kuidagi eriti sisukas-oluline, siis on igal hetkel kohe hea võtta ja huvitekitanud koht järele vaadata.

Niisiis ei ole minu Žižeki lugemise protsess kiiruse mõttes just kiita: suvel lugesin läbi eestikeelse tõlke "Ideoloogia ülev objekt" ja nüüd hakkan lõpetama teost "Enjoy your symptom!". Päevas paar-kolm peatükki. Tasa ja targu (mul on mingi kiiks, mistõttu ma enamasti ei suuda üht raamatut järjest üle u 15-20 lk lugeda ja ilmselt üldtuntud "enne käest ei pane kui läbi on leotud" versioonile on minul pigem vastupidi: mitu raamatut korraga käsil).
Usun, et kui Žižeki mõttemaailm hakkab arusaadavamaks muutuma, läheb ka lugemine üha kiiremini ja allajoonimised ei muutu enam niivõrd oluliseks. Ongi ju tegelikult vaja veidi tempot lisada.
Žižeki fännina on hea tuua siia teosed, mis mul temalt olemas on (ja umbkaudu see, kui vähe või palju neist lugeda olen jõudnud):

"Ideoloogia ülev objekt" (100%)
"Enjoy Your Symptom! Jacques Lacan in Hollywood and Out" (90%)
"The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality" (35%)
"The Indivisible Remainder: On Schelling and Related Matters" (20%)
"For They Know Not What They Do: Enjoyment as a Political Factor" (5%)

* naljakas, tema teostega on see naljakas lugu, et ühelt poolt tundub, et ta räägib koguaeg ühest ja samast asjast, teisalt on tunne, et seal on alati midagi uut ja kordumatut. Igaljuhul minu jaoks on Žižeki lugemine täielik nauding!:)

kristlusest.

Äsja ilmus Delfis arvamuslugu pealkirjaga "Jõulujutlustus ehk Kristlusest tuleb loobuda". Ehkki paralleelid pole minu arvates kiita, on see siiski üks märk; ja siinkohal julgeksin ma teha ühe julge ennustuse: kristlus seisab tõenäoliselt enneolematu eksistensiaalse kriisi ees, mis võib saabuda kusagil 10-20 aasta jooksul.
Ma justkui tajun seda ja olen sellele ka varem mõlnud, ning too artikkel oli üks üsna selge näide sellest, mistõttu usun, et sedalaadi artikleid hakkab aja jooksul ilmuma üha enam, nii nagu ka üha enab leidub neile vastuväiteid, ja viimastele omakorda vastuväiteid jne. Ja lõpptulemus? Ma usun, et ehkki kristlus on siiani olnud selgelt domineerivas rollis, hakkab ta üha enam ja üha järsemini oma mõjuvõimu kaotama ning teda ähvardab tõsine oht. Kas just täielikult kaduda, seda ma ei usu, aga üldjoontes jääda elama n-ö põrandaalustesse.

***

[...] "Ja mis teeb pühak metsas?" küsis Zarathustra.
Pühak kostis: "Ma loon laule ja laulan neid, ja luues laule naeran ja nutan ning ümisen: nõnda kiidan jumalat.
Lauluga, nutuga, naeruga ja üminaga ma kiidan jumalat - oma jumalat. Kuid mis tooda sa meile kingiks?"
Kuulnud need sõnad, tervitas Zarathustra pühakut ja ütles: "Mis oleks mul teile anda! Kuid laske mind ruttu minema, et ma teilt midagi ei võtaks!" - Ja nii nad lahkusid teineteisest, vanake ja mees, naerdes, nagu naerab kaks poisikest.
Kui aga Zarathustra oli üksi, ütles ta nõnda oma südames: "Ons see küll võimalik! See vana pühak oma metsas pole veel kuulnudki, et jumal on surnud!"


(tsitaat: Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra", lk 6-7; 1993)

***

Hiljuti sattusin vaatama üht Discovery ca kolmveerandtunni pikkust saadet "Understanding Sex", mis tõi minu jaoks nähtavaks veel mõne tähelepaneku kristluse ilmsete möödapanekute osas (ülejäänutes kubiseb terve ajalugu ja neist võiks kirjutada lehekülgede kaupa):

a) nimelt eksimus, et "Eeva on sündinud Aadama küljeluust"; pigem oli vastupidi: alguses oli feminiinne isepaljunev naissugu, ning meessugu ja seoses sellega ka seks kui selline tekkis alles siis kui keskkond oli piisavalt keerukas, et üks isend polnud enam võimeline üksi hoolitsema oma järglaste eest (lihtsa paralleeli võiks tuua kasvõi loomariigist, kus on ilmselt ainuvõimalik, et emas-isaslind elavad koos: emalind muneb munad, isaslind käib toitu hankimas). Jah, ma usun evolutsiooniteooriat, mis muuseas ei väida kaugeltki seda, et "ahvid peaksid ka loomaaias inimesteks muutuma vms", vaid tegu on... millegi keerulisemaga. Siin on üks hea kokkuvõte; näitamaks, et minu usk selle teooria paikapidavusse on vähegi põhjendatud (ja et tüüpiline kristlik kriitika evolutsiooniteooria kohta on üks järjekordne subjektiivselt iseenda kasuks pööratud ja teisi mitte-kristlasi süüdistav vildakas-eksitav arvamus; kristlastel puudub üldjuhul objektiivne enesekriitika, sest... ilmselt laostaks see nende usu).

b) seoses sellega ei saa minu arvates kuidagi tõsiselt võtta kristlikku argumenti, et "maailm, nii keeruline nagu ta on, ei saa olla juhus ja selle taga peab olema Jumal või mõni kõrgem olend, kes suudab midagi sellist luua!" - vastus: ei pea! Pigem on kogu arengulugu olnud täiesti loogiline ja üldjoontes suisa ainumõeldav; ning kui peaks tekkima sarnane keskkond, siis ma usun, et ta areneks enam-vähem samas suunas, vähemalt üldplaanis. Teisisõnu: see on iseenesest mõistetav, et elusloodus areneb pidevalt keerukuse suunas. Vaadakem kasvõi meie ühiskonda: kõikjal toimub lühema või pikema aja jooksul pidev n-ö komplitseerumine; ning sellel on üsna loogilised verstapostid, mis juhivad seda arengut. Üks verstapost on inimestele omase nn abstraktse mõtlemise teke, mis mingil tasandil pidavat ka loomadel täiesti olemas olema, - seda ma küll seletada ei oska, kuid see abstraktne mõtlemine ehk inimene kui sümboolne loom (animal symbolicum Cassireri järgi) seletab jumala olemasolu: poleks mõeldav inimene sellisena nagu ta on, ilma jumalata. Jumal on loodud inimese näo järgi.

Sel semestril võtsime ainet Tähendusloome fenomenoloogia, kus käsitlesime mõistete moodustumist ja teket; ning et laps võib rääkida nt kaisukaruga, siis ka täiskasvanu jaoks suhtlemine jumalaga ning jumala-isiksuse loomine (ajaloolises mõttes nn hetkejumala sünd animismis, viidates Cassireri teosele "Keel ja müüt", kus olulises õnnejuhuses nähakse sündmuse taga "jumalikku" väge vms) või veelgi enam: isiksuse kultuuriline ülevõtmine on sisuliselt võrreldes eelnevaga n-ö kökimöki.

Jne.

PS: kel huvi selle Discovery saate vastu, võite julgelt minu poole pöörduda.

*(on belief)*

"To declare 'I believe in... (Communism, freedom, nation)' means - what? It attests to my belief that I am not alone; others exist who also believe in the same Cause. As to its inherent semantic structure, the proposition 'I believe in...' is therefore reflexive - that is, self-referential; its express form (the form of an immediate relationship of the subject to the Cause) should not deceive us: to believe in a social Cause ultimately means: to believe in belief (of the others) itself.

(lk 38, paragrahv 'The Syllogism of Christianity',
'The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality',
Slavoj Žižek)

Viimane tsitaat iseloomustab kõige laiemas mõttes uskliku inimese toetumist pigem teiste uskumustele, kuivõrd iseenda uskumisele. Ja see on midagi üldinimlikku. Subjekt n-ö konstrueeritakse ennekõike Teise poolt ning samuti subjekt sõna otseses mõttes toetub ennekõike Teisele (siit minu poolehoid psühhoanalüütilisele meetodile). See omakorda põhjendab religiooni dogmaatilisust ning visa järjekindlust.
Erinevate religioonide õpetuste, käitumise, grupeeringute iseloomu jne võrdluse najal ma usun, et kõik eelnev leiaks kinnitust, kuid see on juba teine ja pikem teema;
teema, mille iseloomu ma aiman, kuid mille täpse(ma)ks analüüsiks ma praegu kindlasti võimeline pole...
(pealegi, muudki teha, aga selle võiks ju kunagi ette võtta:))

***

Samuti tahtsin siia ära tuua mõned read (või õigemini peatüki)
Friedrich Nietzsche teosest "Antikristlane":

Seadus kristluse vastu

Välja antud lunastuspäeval, esimese aasta esimesel päeval (30. septembril 1888 vale ajaarvamise järgi).

Sõda pahe vastu elu ja surma peale: pahe on kristlus.

Esimene lause. - Paheline on igat sorti loomuvastasus. Pahelisim inimtüüp on preester: ta õpetab loomuvastasust. Preestri vastu pole tarvis põhjendusi, selleks on sunnitöövangla.

Teine lause. - Iga osalemine jumalateenistusel on atentaat avalikule kõlblusele. Valjem tuleb olla protestantide kui katoliiklaste vastu, valjem liberaalsete protestantide kui ortodokslike vastu. Kristlaseksolemise kuritegelikkus kasvab vastavalt sellele, kuivõrd lähenetakse teadusele. Kurjategijate kurjategija on järelikult filsoof.

Kolmas lause. - Need neetud paigad, kus kristlus haudus välja oma basiliskimune, tuleb teha maatasa ja põlatud paikadena peavad nad olema õuduseks kõigile järgnevatele sugupõlvedele. Mürgimadusid tuleb seal aretada.

Neljas lause. - Karskuse jutlustamine on avalik üleskihutus loomuvastasusele. Igasugune suguelu põlustamine, sellele mis tahes rüvetamine "ebapuhta" mõistega on see tegelik pärispatt elu püha vaimu vastu.

Viies lause. - Preestriga ühe laua taga süüa tähendab end välja heita: sellega ekskommunikeeritakse end õiglasest ühiskonnast. Preester on meie tšandala - ta tuleb kuulutada lindpriiks, ära näljutada ja kõrbesse ajada.

Kuues lause. - "Püha" ajalugu tuleb nimetada nimega, mille ta on ära teeninud - see on neetud ajalugu; sõnu "jumal", "lunastaja", "päästja", "pühak" tuleb kasutada sõimusõnadena, kurjategija tunnusmärgitsuseks.

Seitsmes lause. - Kõik muu tuleneb eelnevast.

Antikristus

"- ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.
Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada."

Zarathustra, Kinkivast voorusest (I, lk 51).

***

PS: religioossetelt vaadetelt olen ma agnostik; kuid ateismi kalduv agnostik. Siiski kindlasti mitte ateist. St ma ei välista võimalust "aga võib-olla on siiski kristlastel/islamiusulastel/budistidel/krišnaiididel (vms) õigus", ehkki see tundub ülimalt vähetõenäoline, kuid minu arvates siiski mitte välistamatu.


Lepitavas mõttes lõpetaks kunagi kusagilt kuuldud kergelt musta huumoriga vürtsitatud sõnade ja tegelikult ka natuke tobeda ja julgen arvata, et siiski mittekristliku mõttega:
Nietzsche: "God is dead!"
Jumal: "Nietzsche is dead!"

Aga tegelikult? Minu arvates on küsimus veenvuses. Seetõttu olengi ateismi kalduv agnostik, kuid mitte ateist; ning ka tekstist aimatavalt mitte usklik. Ennekõike loodan, et olen selles aus iseenda vastu; ja tegelikult ka teiste vastu. Sest ausus sellel kohal on minu jaoks olulisem kui sümpaatiast lähtuv teesklus.
Kui inimene on iseenda ja teiste vastu siiras, siis on ka usk siiras. Ja siis ma leian, et uskugu mida tahes, peaasi, et see tuleb temast enesest ja on seetõttu salliv ka teiste suhtes, et ei vaja teistelt kinnitust ega kaldu pealetükkivusele... Selliseid inimesi olen paraku kohanud harva. Kuid siiski. Ja selliseid inimesi austan ma tohutult!
:)

Tartu-Tallinn filosoofid!

Täna oli selline vahva päev, kus Tartu-Tallinn filosoofid said kokku, tutvusid, pidasid maha ühe viktoriini ning seejärel arutluse. Sekka mahtus ka üks lõunapaus.
Enamus üliõpilased, sekka ka mõni õppejõud (seda eriti Tallinna poolelt). Üritus ise toimus EHIs ehk Eesti Humanitaarinsitituudi aatriumis.
Pildil on võistkond "Immanuel", kus 'paremalt teine' olevat tühja kohta tähistan mina, olles ühtlasi ka pildiklõpsija. Ele tegi meie võistkonnast ka tervikuna pilti, millalgi peaksin ka selle saama. Muuseas, Immanuel võitis, tänu võistkonnale Arkansas, sest too suutis edukalt viktoriini korraldajale ära põhjendada, miks nemad (st Arkansas) ikka ei saa juhtida ja kuidas oli punktiarvestusse tulnud sisse viga, mistõttu nemad peavad jääma teisele kohale, meie esimesele. Selle apellatsiooni nad edukalt ka võitsid:)

Üks hea nali oli olukorras, kus viktoriinis küsiti filosoofilist "õnneühikut", milleks vastusena oli hedon, kuid naljatades oleks võinud kehtida ju ka promilli päeva kohta. Sellega seoses võis ka üht teises küsimuses olevat kirjeldust "lähenemisviis sidusa tähenduse võimalikkuse vastu" (täpset sõnastust ei mäleta) tõlgendada kui alkoholismi/alkoholi, ehkki tegelik vastus oli dekonstruktsioon. - järeldus: alkohol on üks kummaline asi. Minu arvates pigem negatiivne.
Meie aga, olime täiesti kained:)

Ma armastan (oma) ülikooli!

Olin taaskord üsna magamata, nagu sel semestril reedeti ikka ette on tulnud. Hommikuks oli vaja lugeda muuhulgas Samuel Becketti teost "Godot'd oodates". Ehkki viimased 50 lk läksid kiirustades, siis näidend väga meeldis! Väga meeldis! Hr L. Luks ütles, et sellest olevat ka film vändatud, tahaks vaadata, tekkis huvi...
ja nii ma siis tormasin hommikul uksest välja, et kooli jõuda. Jubekülm, nagu viimasel ajal ikka. Umbkaudu viisteist kraadi miinust. Aga saab hakkama!
Hilinemine polnudki nii hull kui kartsin: viistest minutit. Ja sisuliselt vist ainus kord, mil ma sel määral selle semestri jooksul nõnda hilinen.

Tänasega lõppes käesoleva semestri auditoorne töö ning tänased kaks seminari olidki selle (pool)aasta viimased. Hr Viik kostitas meid viimase seminari puhul veini ja piparkookidega.



Usute või mitte, kuid sisuliselt tunnen ma alati tohutult head tunnet kui ülikooli ustest sisse astun. Majas on kolm sissekäiku, igaüks omamoodi, ehkki EHI maja on mulle kõige kodusem. K-majast tihti sisenen, sest sinna on mugav riideid jätta (need hooned on kõik omavahel ühenduses). Ka inimesed saavad tuttavamaks ja muutuvad omadeks. Just sedalaadi mõtteid mõlgutades tuli uksepeal vastu Tuuli, keda ma kohe hoobilt ära ei tundnudki, sest säärase käreda pakasega on kõik nii paksult riides, et ei saa arugi, kes mütsi all peidus on...
tõesti loodan, et mul õnnestub seal hoones veel aastaid käia. Olen sõltuvuses. Õppimisest. Ja EHIst. Sest ma armastan EHI-t, ja TLU-d. Minu teine kodu, ei, pigem minu esimene kodu Tallinnas. Ja et ma suurema osa oma ajast pealinnas veedangi, siis vast minu ainus ja põhiline kodu - ülikool!

Ja inimesed. Võib-olla viimaste aktsioonidega seoses tunnen samuti kaasüliõpilastega rohkem sugulust. Ei tea. Üldiselt olen alati tundnud, ning tunnen üha enam. Nii hea on näha noori inimesi mööda treppe üles-alla sagimas, loengutesse minemas, neisse hilinemas, istumas aatriumis ja lugemas või niisama omavahel rääkimas...
täna jäi teadusseminar ära, seega istusin ka ise aatriumisse maha, et huvipärast natuke Freudi lugeda. Üks 2. kursuse filosoof tuli minuga rääkima, tõttöelda ei mäleta ma ta nime ja pole siiani osanud üle ka küsida. Rääkisime igasugustest asjadest. Ja see kõik on nii äraütlemata tore! - olla üks ühest suurest perest. Ja kõik need pisihetked, pealtnäha kõige lihtsamad hetked, kuid mulle endale isiklikult niivõrd olulised.
Koht, kus saavad kokku need, kes naudivad seda, millega tegelevad; ja kes jagavad oma kogemusi kogu selles EHIlikus interdistsiplinaarsuses:) See vist ongi EHI vaim, mis mullegi on peale tulnud... see on midagi muud kui Tartu vaim, või mõni muu vaim. See on äratuntav EHI vaim, mis elab EHI inimestes algusest peale... - ja seda vaimu peab ise tundma, seda ei ole võimalik kirjeldada. Ei ütle ka, et ta oleks parem või halvem kui mõni teine vaim, kuid ta on teistsugune, ja mulle määratult sobilik! Sest ta on soe, sõbralik, isiklik, hariv, huvitav, lõputu... jne jne. Minu EHI!
- ja siia pandud videoklipis tuleb see imeliselt välja, just see sama, millest ma siin kõnelen, see sama tunne, mis on astuda ülikooli uksest sisse, istuda aatriumis, ja rääkida kaastudengitega...!

Savisaar on värdjas!

Edgar Savisaar ja Tallinna abilinnapea Taavi Aas - täielikud idioodid! Vabandust mõneti vulgaarse väljenduse pärast, aga nad tõesti ei vääri enamat. Mõlemad panevad silmnähtavat udujuttu ja laimu ja hiilivad teemast kõrvale ja lisaks täiesti suvalt näitavad tegelikult välja, et neil on absull suva Tallinna tundengitest, nii et silm ka ei pilgu!
Kuid iseenda palka-toetusi tõstavad sekundiga. Normaalne. Igaljuhul nüüdsest olen konkreetselt Savisaare ja Keskerakonna vastane! - olin seda ka varem, kuid nüüd kui vähegi võimalus tekib, püüan töötada nende poliitika ja võimulolemise vastu. Loodan ja usun, et minusuguseid on veelgi; eriti tundub see tõenäoline Tallinna tudengite seas, sest see ei ole tõesti normaalne!

(õigustusi on palju-palju, muuhulgas see kui hr Savisaar väidab, et ehitab üliõpilastele kodukohti, kuid jätab mainimata, et need asuvad Lasnamäe kandis ja on 2.toalised ning mille üür on 5000 eeku kuus - siis kohe kindlasti pole see üliõpilastele mõeldud!
Ja Taavi Aas, kes ütleb, et ühistranspordi kulud on niivõrd suured, siis mille pagana pärast on kasvõi nood reisisaatjad palgatud - ning üldse: miks just kõige haavatavamalt sihtgrupilt nööritakse (sellegi kohta on põhjendusi palju, millest ilmselt ka peagi pikemalt kirjutan)?! jne.
selge on see, et nendel tegelastel on täiesti suva üliõpilastest!)

Esseed armunutest

On palju neid, kes armastavad kirjutamist, kuid armastavad seda nõnda palju, et peavad end kirjutamiseks lausa sundima. Justkui mozartlik nutt esmaste helide peale, mida ta lapsepõlves kuulda sai (mis on siiski vaieldav teooria). But nonetheless... see miski, mis teeb armastatust ühtlasi kardetuima.
Mina pole end veel kunagi otseselt kirjutama sundinud. Võib-olla seetõttu, et põhiliselt olen püüdnud kirjutada luuleridu. Luuletused on kuidagi... spontaansemad. Nad kas on või ei ole. Enamasti pole nad poolikud. Nad ei vaja niivõrd lõpuleviimist. Ja kui ka vajavad, ei ole see kindlasti võrreldav ilukirjandusliku kirjutamisega.

Ja mida sellest järeldada?
Mis puutub minusse, siis ühelt poolt seda, et ma armastan luuletuste kirjutamist. Ja tegelikult üleüldse igasugust vähegi loomingulist tegevust (mistõttu üks täiuslikumaid žanre võiks olla nt filmikunst - tekst-pilt-heli. Kuid see on muidugi pigem minu subjektiivne arvamus; kuidas kellelegi).
Ilukirjandust armastan ka. Selles kirjutamist armastaksin ehk veelgi rohkem... - kuid olen seda teinud harva: aukartusest ja ehk kahtlusest, mis puudutab mu võimeid või võimetust selles vallas. Kuid mida ma tahan öelda on see, et olgugi, kas inimene tegeleb selle millegagi või mitte, - tegelemine ise ei näita veel inimese kirge või kiretust selle vastu. Kirg peitub ennekõike inimeses eneses, ning ei pruugi alati leida väljendust tegudes.

Siit ka järgnevad mõtted: eks ole ju teada, et kui lähed kellelegi külla, siis kirjandushuvilisena huvitud kohe tolle raamaturiiulist ja pärid, et millised on lemmik-raamatud ja milliseid neist on ta lugenud jne...; kuid kas poleks mitte täpsem küsida: millised on need raamatud, mida ta justnimelt nimme lugemata on jätnud!?

Jah, võib-olla on need siiski harvad juhtumid; kuid endalgi on neid ette tulnud, mil riiulis seisab raamat, mida aukartusest lihtsalt ei julge veel lugema asuda. Kunagi neiu K. naljatles, et temal seisis üks Bourdieu' teos - kuid ma pole kindel, kas ka sel samal põhjusel. Ja tegelikult tõi mind selle jutuni Kristini sissekanne, kus ta kirjeldas esimesi muljeid Alain de Bottoni teosest "Armunu esseed", mis ühtlasi seostusid asjaoluga, et ta ei julenud teost kätte võtta, teades, et mina olen seda soovitanud. Ja ma arvan, et see on igaühega nii: sul on aukartus selle ees, mis on teisele tõeliselt püha. See on ühtmoodi nii peletav kui ka ligitõmbav. Sa ei ole enam teosega üksi, sa justkui ei loe seda enam üksi; vaid... seal on veel midagi. Võiks öelda, et see midagi on: ihaldatav (selle täpses psühhoanalüütilises tähenduses - joiussance).
Ja, veelgi enam, see iha on nakkav. Ilmselt täpselt samamoodi nagu ka armastus ja armastamine võib kõige laiemas mõttes nakkav olla.
See n-ö lisaväärtus, mis teeb asjast Asja.

Raamatust Raamatu. Ja kui avad raamatu kaane, siis teinekord ka...
mõttest Mõtte. Maailmavaatest Maailmavaate. Inimesest Inimese. Õpetajast Õpetaja.
Ja... Armastatu!

***

MJ filmi käisin tervelt kolm korda vaatamas. Kõik olid võrreldamatult erinevad. Kolmas kord käisin E-ga, ja Tema andiski sellele kolmandale korrale asendamatu ja uudse lisamõõtme. Niisiis saab see lisamõõde tekkida mõlemas suunas:
nii sellele, kes puutub kokku pühaga, mis kuulub algselt kellelegi teisele;
kui ka sellele, kelle jaoks see juba on püha, kuid kutsudes teistlaadi püha isiku iseenda pühapaika, saab ka pühapaik uue tähenduse.

Elulooraamatutest...

ETV-st oli ka selleteemaline vestlus-saade, mida mul sedapuhku küll ei õnnestunud lõpuni vaadata, kuid sellegipoolest usun, et enam-vähem on üldjoontes aimatav, millest seal edasi räägiti.
Mida teie neist arvate?
Mina, ühelt poolt: eks igaühel on õigus tunda huvi selle vastu, mille vastu tunneb, kui teisi oma tegudega ei ohusta vms, ja kui on lugejaid, siis ka kirjutajatel sellest kirjutada.
Teisalt: pigem leian elulooraamatutel (st elulooraamatute buumil) teatavat sarnasust saadetega nagu "Tõehetk" jne, mis pigem iseloomustab teatavat ühiskondlikku "sümptomit" elada kellegi teise elu, piiluda Teiste maailmasse, tunda õigustust iseenda inimeseksolemisele. Täpselt seda, mida ma sellega mõtlen, on mul seda praegu lühidalt keeruline sõnastada, kuid... kuidagi nii ma arvan.
Mulle meeldis see, mida Michael Jackson ütles sedalaadi asjade kohta: teda kunagi ei huvitaks see, mida Michelangelo sõi või kellega suhtles, pigem huvitaks seda see, kuidas elas Michelangelo oma kunstis. Tema poolt oli muidugi õigustatud sedalaadi arvamus: sest oli ju just (selline) ebaterve huvi see, mis Tema elu segas ja sellesse tungis. Tema oli loobunud selle jagamisest. Ja õigustatult.

Siit võiks muidugi teemat juba laiemalt jagada.

Kuid üks üldistus mul oleks: nimelt arvan lihtsalt seda, et niipea kui teose kirjutamisel/väljaandmisel hakatakse mõtlema rahale, devalveerub ka teose enese igasugune väärtus. Ja selle intuitsiooni tunneb teosest ära. Oleneb muidugi lugejast. Ja sellest, mida lugeja seal näha tahab. Vähemalt see on üks moment asja juures, millega võiks seda olukorda minu arvates kuidagi hinnata.

Siinkohal lugupidamine Kristinile, kes mulle pidevalt räägib erinevusest raha pärast kirjutamise ja kunstilise väärtuse nimel kirjutamisest. Ma üldiselt arvan, et vaevalt kirjutamisega väga raha teenib, ehkki pole (veel) kogemusi, aga... jah, olen samuti selle vastu: igasuguse raha nimel kirjutamise vastu!

Kirjutamine peab tulema kirjutajast endast. Täielikult. Kirjutades isegi siis, kui kogu kirjutatu võiks kasvõi kirjutaja endateada jääda.

***

Soovitus: selle asemel, et lugeda teiste elulugusid, mõelge/tehke iseenda elust omaette ja ainukordse eluloo; ja sellise, mis ei vaja võrdlust teistega.