mõtteid.

* neiu E - ta on... nii hea ja kallis inimene, et mul pole sõnu! Tema suhtes tunnen ma n-ö tingimusteta armastust: ehkki sõpruse mõttes (a friend like no other, indeed!), ja ehk teatavas mõttes see ongi kõige isetum armastuseliik, on ta minu arvates kõige parem inimene maailmas. Minu jaoks.
Jah, selleks, et seda öelda, peab inimest tundma. Mistõttu tema on kahtlemata keegi, keda ma kõigist kõige paremini tunnen. Ja seetõttu võin seda ka öelda. E, tea, et olen sinu jaoks alati olemas (ja sa tead seda niikuinii, aga siiski - seda on hea üle öelda)!

* neiu V. helistas täna (ja see oli temast nii armas!:)). Soovis häid jõule ja niisama tundis huvi, et kus olen ja mida teen. Mina magasin - seda ma talle loomulikult ei öelnud; mäletan, mida tema mulle rääkis, kuid ei mäleta täpselt, mida mina talle rääkisin.
Siit moraal: isegi kui keegi helistab sulle unepealt, ja isegi kui sisseharjunud vastuseks on "ah, mis? mina? loomulikult ei maganud!", siis oleks kasulik siiski olla aus ja öelda ära nagu asjad on, sest vastupidisel juhul on hiljem veelgi tobedam küsida: "Sa helistasid, oot, mida ma sulle siis küll rääkisin? Olin ma väga imelik?"


* vaatasin üle pika aja MJ 1992 aasta "Live in Bucharest: The Dangerous Tour" kontserti (mul selle DVD); ja ehkki olen Teda viimasel ajal fännanud ennekõike kui isiksust, ja olen seda ka siin-seal rõhutanud, siis nüüd taaskord taipasin, milline geniaalne artist ta ühtlasi oli: tants, laulud - kõik-kõik! Haruldus, sellist asja naljalt ei näe!
Pealegi: siis oli ta ilmselt parimas vormis kui kunagi varem, ja seda oli kohe näha ja tajuda (ütleks, et ka HIStory 1997 oli samal tasemel, ehkki eelistan Dangerousi, sest mul on kahtlane tunne, et HIStory puhul kasutas ta lipsynci). Ütleks, et pehmelt öeldes geniaalne (video lõpupoole - al u 6.00 (ja u 3.35!) - on pikem tantsuline osa; puhas kunst, the king of dance, I claim:); olles ühtlasi mõnd tema tantsu õppinud, siis kujutan ette kuivõrd keerulised need liigutused tegelikult on, ja loendamatutest "impersonator"itest pole teda keegi suutnud nii puhtalt järele teha... ta on kordumatu, imiteerimatu, the one and only MJ):

* Consciousness expresses itself through creation. This world we live in is the dance of the creator. Dancers come and go in the twinkling of an eye, but the dance lives on. On many an occasion when I am dancing, I have felt touched by something sacred. In those moments, I felt my spirit soar and become one with everything that exists.

I become the stars and the moon. I become the lover and the beloved. I become the victor and the vanquished. I become the master and the slave. I become the singer and the song. I become the knower and the known. I keep on dancing... then it is the eternal dance of creation. The creator and creation merge into one wholeness of joy. I keep on dancing... and dancing... and dancing. Until there is only... The Dance.
(by Michael Jackson, from the Dangerous album 1991)

* minagi olen enda jaoks avastanud tantsimise, ennekõike seltskonnatantsud:)

* tahaks kunagi osata tantsida; nii hästi kui võimalik - vähemalt anda endast ses osas parim.

* varsti saab jälle!:)

* keegi tundmatu autor on öelnud nõnda:
Dance is a delicate balance between perfection and beauty.























:)


* lõpuks ometi sain "Solarise" essee valmis. Alustasin sellega sisuliselt ju aastal 2007, mil endine Sakala Keskus lammutati; kommentaariumides ringi sobrades tekkisid paratamatult Lemi/Tarkovski "Solarisega";
esseed/artiklit lihvisin põhjalikumalt ja kirjutasin üht-teist juurde siis kui uus Solaris valmis (okt. 2009) - mõtlesin seda ka avaldada, kuid lõplik lihv jäi tegemata ja sinna ta jäi;
ning seoses Rein Veidemanni ainega sain seda n-ö kultuuriobjektina ideaalselt kasutada. Nõnda sain selle lõpuks kirjutatud, juba paar päeva tagasi. Ehkki artikkel see just pole, pigem erialane essee. Ilmselt panen siia ka selle lähemal ajal üles. Kusjuures mahupiirang oli 7 lk, nii et teinekord tuli ette kärpeid, mistõttu mõni mõte jäi väljendamata või lause lühemaks vms (omajagu teksti mahutasin kavalalt kommentaaridesse:P).

* ehkki olen täielik Žižeki fänn, siis ühe asjaga ma tema mõtetest ei tahaks kuidagi nõustuda; nimelt teose "The Metastases of Enjoyment" ühe peatüki joonealuses märkuses toodud mõttega:

When I answer the phone and an unknown voice says 'Mary, are you there?' - an obvious case of wrong number - I am always tempted (I do not actually do it, yet it was Plato who said that there are two kinds of people, those who actually do nasty things and those who only dream about doing them) - I am instantaneously tempted to give an answer that would cause panic at the other end - to say: 'Don't you know?! She's had an accident, she's just been taken away in an ambulance, it's not certain whether she'll survive!', or 'She just left in the arms of Robert!''... In cases like this I am, for a brief moment, allowed to speak as it were from a symbolic void (since - in Europe, at least - the list of numbers you have called is not attached to the phone bill): nobody will be able to identify me, so I am disengaged, freed of any responsibility for my words. (lk 83)

ma ei usu, et inimesed nii õelad on!!!

* teatavasti on minu kavandatav lõputöö seotud Žižeki ja Husserliga. Olen suvest saati Žižekit studeerinud. Tasa ja targu. Ja niivõrd kui see on mulle kirjeldamatult huvitav, tundub see mulle olevat ka samavõrd keeruline. Kuid mis peaasi: ükskord ehk saan ma sest asjast sotti niikuinii! Hehe.

* minu 'probleem' on nimelt see, et lugemisel kipun ma olema liiga põhjalik; et loetud raamatut käestpannes saaksin olla kindel, et midagi ei jäänud n-ö kahe silma vahele. Lisaks: ei saa ma muidu kui pean enda jaoks olulisemaid kohti alla joonima (tihtilugu erineva värviga; lisades ääremärkusi jne), mis on tegelikult samuti suur osa ajast.
Sellega saavutan ma selle, et loetud raamatut uuesti kätte võttes võin vabalt allajoonitud kohad üle vaadata ja saan enam-vähem aru, mida seal öelda on tahetud. Mistõttu enamus mu n-ö erialaseid raamatuid on allajoonimisest kirjud (ehkki mingitel põhjustel meeldib allajoonimist vältida ja raamat n-ö puhtana hoida). See on üks põhjus, miks on hea sedasorti raamatuid osta, mitte laenutada; rääkimata sellest, et kui raamat on minu jaoks kuidagi eriti sisukas-oluline, siis on igal hetkel kohe hea võtta ja huvitekitanud koht järele vaadata.

Niisiis ei ole minu Žižeki lugemise protsess kiiruse mõttes just kiita: suvel lugesin läbi eestikeelse tõlke "Ideoloogia ülev objekt" ja nüüd hakkan lõpetama teost "Enjoy your symptom!". Päevas paar-kolm peatükki. Tasa ja targu (mul on mingi kiiks, mistõttu ma enamasti ei suuda üht raamatut järjest üle u 15-20 lk lugeda ja ilmselt üldtuntud "enne käest ei pane kui läbi on leotud" versioonile on minul pigem vastupidi: mitu raamatut korraga käsil).
Usun, et kui Žižeki mõttemaailm hakkab arusaadavamaks muutuma, läheb ka lugemine üha kiiremini ja allajoonimised ei muutu enam niivõrd oluliseks. Ongi ju tegelikult vaja veidi tempot lisada.
Žižeki fännina on hea tuua siia teosed, mis mul temalt olemas on (ja umbkaudu see, kui vähe või palju neist lugeda olen jõudnud):

"Ideoloogia ülev objekt" (100%)
"Enjoy Your Symptom! Jacques Lacan in Hollywood and Out" (90%)
"The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality" (35%)
"The Indivisible Remainder: On Schelling and Related Matters" (20%)
"For They Know Not What They Do: Enjoyment as a Political Factor" (5%)

* naljakas, tema teostega on see naljakas lugu, et ühelt poolt tundub, et ta räägib koguaeg ühest ja samast asjast, teisalt on tunne, et seal on alati midagi uut ja kordumatut. Igaljuhul minu jaoks on Žižeki lugemine täielik nauding!:)