Esseed armunutest

On palju neid, kes armastavad kirjutamist, kuid armastavad seda nõnda palju, et peavad end kirjutamiseks lausa sundima. Justkui mozartlik nutt esmaste helide peale, mida ta lapsepõlves kuulda sai (mis on siiski vaieldav teooria). But nonetheless... see miski, mis teeb armastatust ühtlasi kardetuima.
Mina pole end veel kunagi otseselt kirjutama sundinud. Võib-olla seetõttu, et põhiliselt olen püüdnud kirjutada luuleridu. Luuletused on kuidagi... spontaansemad. Nad kas on või ei ole. Enamasti pole nad poolikud. Nad ei vaja niivõrd lõpuleviimist. Ja kui ka vajavad, ei ole see kindlasti võrreldav ilukirjandusliku kirjutamisega.

Ja mida sellest järeldada?
Mis puutub minusse, siis ühelt poolt seda, et ma armastan luuletuste kirjutamist. Ja tegelikult üleüldse igasugust vähegi loomingulist tegevust (mistõttu üks täiuslikumaid žanre võiks olla nt filmikunst - tekst-pilt-heli. Kuid see on muidugi pigem minu subjektiivne arvamus; kuidas kellelegi).
Ilukirjandust armastan ka. Selles kirjutamist armastaksin ehk veelgi rohkem... - kuid olen seda teinud harva: aukartusest ja ehk kahtlusest, mis puudutab mu võimeid või võimetust selles vallas. Kuid mida ma tahan öelda on see, et olgugi, kas inimene tegeleb selle millegagi või mitte, - tegelemine ise ei näita veel inimese kirge või kiretust selle vastu. Kirg peitub ennekõike inimeses eneses, ning ei pruugi alati leida väljendust tegudes.

Siit ka järgnevad mõtted: eks ole ju teada, et kui lähed kellelegi külla, siis kirjandushuvilisena huvitud kohe tolle raamaturiiulist ja pärid, et millised on lemmik-raamatud ja milliseid neist on ta lugenud jne...; kuid kas poleks mitte täpsem küsida: millised on need raamatud, mida ta justnimelt nimme lugemata on jätnud!?

Jah, võib-olla on need siiski harvad juhtumid; kuid endalgi on neid ette tulnud, mil riiulis seisab raamat, mida aukartusest lihtsalt ei julge veel lugema asuda. Kunagi neiu K. naljatles, et temal seisis üks Bourdieu' teos - kuid ma pole kindel, kas ka sel samal põhjusel. Ja tegelikult tõi mind selle jutuni Kristini sissekanne, kus ta kirjeldas esimesi muljeid Alain de Bottoni teosest "Armunu esseed", mis ühtlasi seostusid asjaoluga, et ta ei julenud teost kätte võtta, teades, et mina olen seda soovitanud. Ja ma arvan, et see on igaühega nii: sul on aukartus selle ees, mis on teisele tõeliselt püha. See on ühtmoodi nii peletav kui ka ligitõmbav. Sa ei ole enam teosega üksi, sa justkui ei loe seda enam üksi; vaid... seal on veel midagi. Võiks öelda, et see midagi on: ihaldatav (selle täpses psühhoanalüütilises tähenduses - joiussance).
Ja, veelgi enam, see iha on nakkav. Ilmselt täpselt samamoodi nagu ka armastus ja armastamine võib kõige laiemas mõttes nakkav olla.
See n-ö lisaväärtus, mis teeb asjast Asja.

Raamatust Raamatu. Ja kui avad raamatu kaane, siis teinekord ka...
mõttest Mõtte. Maailmavaatest Maailmavaate. Inimesest Inimese. Õpetajast Õpetaja.
Ja... Armastatu!

***

MJ filmi käisin tervelt kolm korda vaatamas. Kõik olid võrreldamatult erinevad. Kolmas kord käisin E-ga, ja Tema andiski sellele kolmandale korrale asendamatu ja uudse lisamõõtme. Niisiis saab see lisamõõde tekkida mõlemas suunas:
nii sellele, kes puutub kokku pühaga, mis kuulub algselt kellelegi teisele;
kui ka sellele, kelle jaoks see juba on püha, kuid kutsudes teistlaadi püha isiku iseenda pühapaika, saab ka pühapaik uue tähenduse.