Ma justkui tajun seda ja olen sellele ka varem mõlnud, ning too artikkel oli üks üsna selge näide sellest, mistõttu usun, et sedalaadi artikleid hakkab aja jooksul ilmuma üha enam, nii nagu ka üha enab leidub neile vastuväiteid, ja viimastele omakorda vastuväiteid jne. Ja lõpptulemus? Ma usun, et ehkki kristlus on siiani olnud selgelt domineerivas rollis, hakkab ta üha enam ja üha järsemini oma mõjuvõimu kaotama ning teda ähvardab tõsine oht. Kas just täielikult kaduda, seda ma ei usu, aga üldjoontes jääda elama n-ö põrandaalustesse.
***
[...] "Ja mis teeb pühak metsas?" küsis Zarathustra.
Pühak kostis: "Ma loon laule ja laulan neid, ja luues laule naeran ja nutan ning ümisen: nõnda kiidan jumalat.
Lauluga, nutuga, naeruga ja üminaga ma kiidan jumalat - oma jumalat. Kuid mis tooda sa meile kingiks?"
Kuulnud need sõnad, tervitas Zarathustra pühakut ja ütles: "Mis oleks mul teile anda! Kuid laske mind ruttu minema, et ma teilt midagi ei võtaks!" - Ja nii nad lahkusid teineteisest, vanake ja mees, naerdes, nagu naerab kaks poisikest.
Kui aga Zarathustra oli üksi, ütles ta nõnda oma südames: "Ons see küll võimalik! See vana pühak oma metsas pole veel kuulnudki, et jumal on surnud!"
(tsitaat: Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra", lk 6-7; 1993)
***
Hiljuti sattusin vaatama üht Discovery ca kolmveerandtunni pikkust saadet "Understanding Sex", mis tõi minu jaoks nähtavaks veel mõne tähelepaneku kristluse ilmsete möödapanekute osas (ülejäänutes kubiseb terve ajalugu ja neist võiks kirjutada lehekülgede kaupa):
a) nimelt eksimus, et "Eeva on sündinud Aadama küljeluust"; pigem oli vastupidi: alguses oli feminiinne isepaljunev naissugu, ning meessugu ja seoses sellega ka seks kui selline tekkis alles siis kui keskkond oli piisavalt keerukas, et üks isend polnud enam võimeline üksi hoolitsema oma järglaste eest (lihtsa paralleeli võiks tuua kasvõi loomariigist, kus on ilmselt ainuvõimalik, et emas-isaslind elavad koos: emalind muneb munad, isaslind käib toitu hankimas). Jah, ma usun evolutsiooniteooriat, mis muuseas ei väida kaugeltki seda, et "ahvid peaksid ka loomaaias inimesteks muutuma vms", vaid tegu on... millegi keerulisemaga. Siin on üks hea kokkuvõte; näitamaks, et minu usk selle teooria paikapidavusse on vähegi põhjendatud (ja et tüüpiline kristlik kriitika evolutsiooniteooria kohta on üks järjekordne subjektiivselt iseenda kasuks pööratud ja teisi mitte-kristlasi süüdistav vildakas-eksitav arvamus; kristlastel puudub üldjuhul objektiivne enesekriitika, sest... ilmselt laostaks see nende usu).
b) seoses sellega ei saa minu arvates kuidagi tõsiselt võtta kristlikku argumenti, et "maailm, nii keeruline nagu ta on, ei saa olla juhus ja selle taga peab olema Jumal või mõni kõrgem olend, kes suudab midagi sellist luua!" - vastus: ei pea! Pigem on kogu arengulugu olnud täiesti loogiline ja üldjoontes suisa ainumõeldav; ning kui peaks tekkima sarnane keskkond, siis ma usun, et ta areneks enam-vähem samas suunas, vähemalt üldplaanis. Teisisõnu: see on iseenesest mõistetav, et elusloodus areneb pidevalt keerukuse suunas. Vaadakem kasvõi meie ühiskonda: kõikjal toimub lühema või pikema aja jooksul pidev n-ö komplitseerumine; ning sellel on üsna loogilised verstapostid, mis juhivad seda arengut. Üks verstapost on inimestele omase nn abstraktse mõtlemise teke, mis mingil tasandil pidavat ka loomadel täiesti olemas olema, - seda ma küll seletada ei oska, kuid see abstraktne mõtlemine ehk inimene kui sümboolne loom (animal symbolicum Cassireri järgi) seletab jumala olemasolu: poleks mõeldav inimene sellisena nagu ta on, ilma jumalata. Jumal on loodud inimese näo järgi.
Sel semestril võtsime ainet Tähendusloome fenomenoloogia, kus käsitlesime mõistete moodustumist ja teket; ning et laps võib rääkida nt kaisukaruga, siis ka täiskasvanu jaoks suhtlemine jumalaga ning jumala-isiksuse loomine (ajaloolises mõttes nn hetkejumala sünd animismis, viidates Cassireri teosele "Keel ja müüt", kus olulises õnnejuhuses nähakse sündmuse taga "jumalikku" väge vms) või veelgi enam: isiksuse kultuuriline ülevõtmine on sisuliselt võrreldes eelnevaga n-ö kökimöki.
Jne.
PS: kel huvi selle Discovery saate vastu, võite julgelt minu poole pöörduda.
*(on belief)*
"To declare 'I believe in... (Communism, freedom, nation)' means - what? It attests to my belief that I am not alone; others exist who also believe in the same Cause. As to its inherent semantic structure, the proposition 'I believe in...' is therefore reflexive - that is, self-referential; its express form (the form of an immediate relationship of the subject to the Cause) should not deceive us: to believe in a social Cause ultimately means: to believe in belief (of the others) itself.
(lk 38, paragrahv 'The Syllogism of Christianity',
'The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality',
Slavoj Žižek)
Viimane tsitaat iseloomustab kõige laiemas mõttes uskliku inimese toetumist pigem teiste uskumustele, kuivõrd iseenda uskumisele. Ja see on midagi üldinimlikku. Subjekt n-ö konstrueeritakse ennekõike Teise poolt ning samuti subjekt sõna otseses mõttes toetub ennekõike Teisele (siit minu poolehoid psühhoanalüütilisele meetodile). See omakorda põhjendab religiooni dogmaatilisust ning visa järjekindlust.
Erinevate religioonide õpetuste, käitumise, grupeeringute iseloomu jne võrdluse najal ma usun, et kõik eelnev leiaks kinnitust, kuid see on juba teine ja pikem teema;
teema, mille iseloomu ma aiman, kuid mille täpse(ma)ks analüüsiks ma praegu kindlasti võimeline pole...
(pealegi, muudki teha, aga selle võiks ju kunagi ette võtta:))
***
Samuti tahtsin siia ära tuua mõned read (või õigemini peatüki)
Friedrich Nietzsche teosest "Antikristlane":
Seadus kristluse vastu
Välja antud lunastuspäeval, esimese aasta esimesel päeval (30. septembril 1888 vale ajaarvamise järgi).
Sõda pahe vastu elu ja surma peale: pahe on kristlus.
Esimene lause. - Paheline on igat sorti loomuvastasus. Pahelisim inimtüüp on preester: ta õpetab loomuvastasust. Preestri vastu pole tarvis põhjendusi, selleks on sunnitöövangla.
Teine lause. - Iga osalemine jumalateenistusel on atentaat avalikule kõlblusele. Valjem tuleb olla protestantide kui katoliiklaste vastu, valjem liberaalsete protestantide kui ortodokslike vastu. Kristlaseksolemise kuritegelikkus kasvab vastavalt sellele, kuivõrd lähenetakse teadusele. Kurjategijate kurjategija on järelikult filsoof.
Kolmas lause. - Need neetud paigad, kus kristlus haudus välja oma basiliskimune, tuleb teha maatasa ja põlatud paikadena peavad nad olema õuduseks kõigile järgnevatele sugupõlvedele. Mürgimadusid tuleb seal aretada.
Neljas lause. - Karskuse jutlustamine on avalik üleskihutus loomuvastasusele. Igasugune suguelu põlustamine, sellele mis tahes rüvetamine "ebapuhta" mõistega on see tegelik pärispatt elu püha vaimu vastu.
Viies lause. - Preestriga ühe laua taga süüa tähendab end välja heita: sellega ekskommunikeeritakse end õiglasest ühiskonnast. Preester on meie tšandala - ta tuleb kuulutada lindpriiks, ära näljutada ja kõrbesse ajada.
Kuues lause. - "Püha" ajalugu tuleb nimetada nimega, mille ta on ära teeninud - see on neetud ajalugu; sõnu "jumal", "lunastaja", "päästja", "pühak" tuleb kasutada sõimusõnadena, kurjategija tunnusmärgitsuseks.
Seitsmes lause. - Kõik muu tuleneb eelnevast.
Antikristus
"- ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.
Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada."
Zarathustra, Kinkivast voorusest (I, lk 51).
***
PS: religioossetelt vaadetelt olen ma agnostik; kuid ateismi kalduv agnostik. Siiski kindlasti mitte ateist. St ma ei välista võimalust "aga võib-olla on siiski kristlastel/islamiusulastel/budistidel/krišnaiididel (vms) õigus", ehkki see tundub ülimalt vähetõenäoline, kuid minu arvates siiski mitte välistamatu.
Lepitavas mõttes lõpetaks kunagi kusagilt kuuldud kergelt musta huumoriga vürtsitatud sõnade ja tegelikult ka natuke tobeda ja julgen arvata, et siiski mittekristliku mõttega:
Nietzsche: "God is dead!"
Jumal: "Nietzsche is dead!"
Aga tegelikult? Minu arvates on küsimus veenvuses. Seetõttu olengi ateismi kalduv agnostik, kuid mitte ateist; ning ka tekstist aimatavalt mitte usklik. Ennekõike loodan, et olen selles aus iseenda vastu; ja tegelikult ka teiste vastu. Sest ausus sellel kohal on minu jaoks olulisem kui sümpaatiast lähtuv teesklus.
Kui inimene on iseenda ja teiste vastu siiras, siis on ka usk siiras. Ja siis ma leian, et uskugu mida tahes, peaasi, et see tuleb temast enesest ja on seetõttu salliv ka teiste suhtes, et ei vaja teistelt kinnitust ega kaldu pealetükkivusele... Selliseid inimesi olen paraku kohanud harva. Kuid siiski. Ja selliseid inimesi austan ma tohutult!
:)
No comments:
Post a Comment