Loomingust!

Olgu, ma parem ei taha mainida, et viimasel ajal olen natuke katki. Masendushood jne.

AGA: tahtsin rääkida loomingust kui sellisest.


Ma ei taha siin anda hinnangut iseendale. Teadagi pole see alati üldsegi kiitmisväärt, eriti viimasel ajal. Kuid sellegipoolest...
ei eita ma, et olgu tulemus milline tahes, olen endas jälile jõudnud austusele loomingu vastu. Igasuguse loomingu. Loominguline tegevus on minu arvates üks imelisemaid asju, millega inimene võib hakkama saada!
Üha selgemalt tajun, kuidas vastab tõele lihtne psühhoanalüütiline tõdemus, et inimese ala- ehk mitteteadvus on suurem teadvustatud osast ja et õigemini kuulub teadvustatu mitteteadvustatu alla. Seda võiks kujutleda ringina, kus suurem ring on (ala-/)mitteteadvus ja väiksem ring selle teadvustamatu sees on too teadvustatu.

Eks ole ju tihtilugu nõnda, et inimene armastab midagi, ilma, et ta iseendale sellest aru annaks; ja lõpuks ühel hetkel avastab: aga ma olen koguaeg seda armastanud! Nõnda jõudsin ma it-st filosoofia juurde; ja filosoofiast tegelikult selle juurde, mida ma ülekõige jumaldan: tegevust, mis vähegi puutub kokku loomingulisusega. Olgu selleks kasvõi lugemine selles vallas, kuivõrd ta aitab loetust leida midagi uut... Ühesõnaga: minu kirg ei ole filosoofias mitte niivõrd olemasolevat teatavaks teha (ehkki ka seda, sest sellest ju kõik alguse saabki), vaid pigem leida selles ideederägastikus midagi oma, uut...

Ma ei taha liialt keerutada. Meenub üks suvine aeg, mil kirjutasin siia blogisse pika-laia jutu sellest, kuidas mul mõtteid ei tulnud ega tulnud ja kuidas ma siis kööki läksin ja hakkasin mõtlema, et miks see nii on, et suvisel ajal ei suuda ma tegeleda lugemisega... - vastus oli järgmine: suvi on liiga kirju, elav, inspireeriv, kui nii võib öelda, et "passiivne" vastuvõtmine (ehkki ka selles on kahtlemata omajagu loomingulisust) tundus mulle kogu selle elu juures... võrreldamatu sellega, mis tunne on näiteks kusagil pargis jalutada või tänaval inimesi jälgida. Minu jaoks ilmneb see erinevus hästi näiteks võrdluses, et: lugemisele/vastuvõtmisele keskendumiseks sobivad mulle ideaalselt vaiksed paigad, näiteks oma tuba (isegi raamatukogus ei suuda ma lugeda - oleneb muidugi olukorrast, sest teinekord loen ka tänaval jalutades); samas kui kohvikulaadsed paigad on ideaalsed selleks, et ümbrust jälgides tekitada uutele mõtetele ruumi. Inspiratsiooniks võib seda vist nimetada (jällegi: ma ei ütle, et minu 'inspiratsioon oleks midagi väärt, kuid tendents on selline, millest ma siin räägin).

Kergelt sagiv ümbrus on justkui mõtlemisele ergutav. Tähelepanu köitev. Midagi ja millegi äratav.

Meenub kohe see, kuidas H.K. oma Barthes'i "Teksimõnu" järelsõnas kirjutas sellest, kuidas ta seda esmakordselt prantsuse keeles kusagil kohvikus istudes luges ja kuidas selle teose puhul oli n-ö naudingtekstiga: loed mõne rea, vaatad ümbrust, seedid, loed jälle - naudid (vastukaaluks nn mõnutekstile, mida loed järjest, ilma pausideta). See loominguline "tõehetke tõlkehetk" (kui kasutad Kareva väljendit) ongi minu arvates see nauditav loominguline moment, mil jõutakse justkui mingile uudsele arusaamisele. Ja see ongi see, mida ma ilmselt ülekõige hindan.

Olgu, lisaks muusikale, ja viimasel ajal tantsimisele, mis on justkui midagi hoopis teistlaadi, kuid samavõrd nauditav. KUID: looming!


Kõlab paljutõotavalt, tean, kuid silmas pean ka kõige lihtsamaid "äratundmismomente". See kui sünnib midagi uut. Kas mõtteis või mingil viisil väljendatuna. Ning kui inimene teadlikult avastab iseenda jaoks sellest saadava naudingu, siis ma usun, et see on midagi, mis vajab pidevalt (et mitte öelda: lõputult) toitmist. Mina olen sellest sõltuvuses. Ma ei räägi niivõrd tulemustest, kuivõrd sellest protsessist ise. Väärtus selgub hiljem, nagu enamasti kombeks (viidates ühtlasi mu blogi pealkirjale: Eks näe. Siis aeg ei loe, kui värsil...). Seda väärtust ei pruugigi olla, laiemas plaanis; kuid see on olemas kahtlemata sel hetkel ja selle inimese jaoks, kes seda kogeb. See ongi oluline: endast midagi anda!

Mäletan, kuidas ma umbes 14 aastasena (või sinnakanti) "miksisin" kokku "muusikat" lihtsa kassettmakiga. Protsess iseenesest oli naiivselt jabur: võtsin ühe loo ja lindistasin teisele kassetile sealt sõna otseses mõttes jupikesi, teinekord kasvõi ükshaaval "trummibiite", et tekiks midagi uut. Mitu kassetti tegin täis. Mitu aastat. Tagantjärele vaadates: tulemus oli hale, kuid protsess iseenesest oli nauditav. Ma ei küsinud, miks ma seda tegin, lihtsalt tegin. Kuid nüüd ma vist tean: jällegi, ma ei taha anda sellele hinnangut, kuid üha enam mulle näib, et mingisugune igatsus igasuguse loova tegevuse juurde on minus alati olemas olnud. Kindlasti on see üleüldiselt asele omane: kasvõi konstruktorite kokkupanek (minu lemmik:))... või mistahes.

Nõnda võib seda ilmselt igaüks endale öelda. Ja kindlasti ei pärine see minu 14 aastase näide just märkimisväärsest lapsepõlvest, pigem hilisemast, kuid sellegipoolest... tajun üha enam selle siiani teadvustamata sisu, millele sain sisuliselt jälile alles sel suvel (too blogi sissekanne... kadus lihtsalt ära, ja ma olin maruvihane iseenda ja arvuti peale!).


***
Ükskõik kui suur masendus mul teinekord peale tuleb, kuid selle tulemusena õnnestub kirjutada midagi, millega näib, et esmapilgul jään enam-vähem rahule, olen ma kokkuvõttes õnnelik. Kui kunagi minu "rekord-miinimumpalk" kuus jäi kusagile 500 krooni kanti kuus (sest ma lihsalt ei suutnud tööd teha, ja tulemuspalgana ning vaba graafikuga oli hea "viilida"), siis kui ühel neist päevadest kirjutasin töö asemel ühe jutukese valmis, mis siiani tundub mulle võrdlemisi mõttekas (ehkki vajaks tõsist lihvimist), siis - see oli seda väärt. Ei, ma ei räägi "emo-juttu", et kirjanik (vms) on alati ühiskonnaheidik; pigem arvan vastupidist: 'loomuomane' loomingulisus peaks aitama ka ühiskondlikus mõttes paremini hakkama saada, vähemalt ideaalis!
Kuid ma väidan seda, et ma tohutult hindan ja naudin seda oskust ja tahet, mida inimesed nimetavad loominguliseks tegevuseks...

Täna neiu E. rääkis mulle moest. Moelooja/disainer (või kuidas seda nimetadagi) Abed Mahfouz. Fantastiline! Kleidid. Ilus. Kunst!


Ja mida ma selle postitusega tahtsin väljendada, oligi tohutult imetlust selles osas, mida ma nimetan loominguks. Olgu selleks siis filmikunst, kirjutamine (luule, ilukirjandus vms), või mood... või tants, või arhitektuur (nt Gaudi - minu vaieldamatu lemmik!), fotograafia, rääkimata maalikunstist. Ma hindan ja naudin seda väga, kõike; ja tundub, et inimesele, kes naudib loomingulisust kui sellist, tunneb ära ka selle, kus on olnud tõeliselt loominguline käsi mängus. Kasvõi too Abed Mahfouz: ma pole üldse kursis moega, kuid neid kleite vaadates, miski justkui iseenesest ütles mulle, et: see on kunst!

See ongi ilmselt see midagi, mis on igal hetkel aidanud leida mõtet, et edasi liikuda, et hingata ja tunda seda, et elad. Ning niivõrd kui naudin teiste tegusid, eks püüan ka ise millegagi kuidagiviisi hakkama saada: jah, see võib kõlada tobedalt, upsakana, kuid kinnitan, et isegi kui ma ei saa millegagi hakkama, pole ka hullu midagi. Annan parima, ja kui teinekord tundub, et midagi natukenegi õnnestus, on see seda väärt. Siiski nii halvasti ma endast nüüd ka ei arva, et ma oleks absoluutselt 'loominguvaene' inimene, samuti ka mitte seda, et mul mingeid märkimisväärseid andeid oleks. Kuid ma usun töösse ja arengusse. Ning et see tung on minus nõnda suur, siis võin jätta endast väga vastakaid muljeid: kasvõi kui nimetada ühel hetkel lõputut alaväärsust-mõttetust, teisel hetkel unistusi, mida ilmselt paljud naiivseks peaksid, kuid mida mina pean täiesti reaalselt saavutatavateks. Kunagi. Ühel hetkel. Näiteks seda, mis puudutab filmikunsti.

Ja mis vähegi käe- ja meelepärane, sellega püüan ka tegeleda. Isegi kui tulemus pole võrreldav professionaalsusega, siis "kasvõi" selle naudingu pärast, mida saab protsessist enesest. Kasvõi mõne pildi klõpsimine, mis tundub enda arvates olevat õnnestunud ja mille võiks ühel heal päeval välja A4 paberil printida ja fotoalbumisse suskata.
Või luuletusega; kunagi natuke ka joonistamisega; või klaveriklimberdustega (ka heliloojate teoste mängimine on ju teatavas mõttes loomingu kogemine - sest muusika sel (loomingulisel)kujul on see, milles mul tõesti annet pole!) - ja kui kõike avatult vastu võtta; ja püüda endast nõnda avatult ka kõike välja anda, siis tekibki tunne, et...

...kui E. andis lingi Abed Mahfouz'i kodulehele, ja seda märgates tunned äkitselt, et oled millestki suurest ja nauditavast osa saanud. Isegi kui sa tead, et see pole üldse sinu ala, kuid sa tajud seda; ja ühtäkki tunned, kuidas oled enda jaoks justkui avastanud midagi uut, hoopis uue maa-ala, mida avastada ja näha, kuidas see sama protsess toimub ka seal mandril... (ehkki n-ö tõelise moe vastu on mul alati austus olnud!).

See on midagi positiivset, mida ma armastan, mille olen enda jaoks avastanud ja milles seisneb ilmselt üks suurimaid tunge, mis paneb mind tegelema nende asjadega, millega tegelen. Ja... see on justkui pisik. Kristin kindlasti mõistab mind kui ütlen, et kasvõi kirjutamisest võib kujuneda sõltuvus, millest ei saa kunagi loobuda. Minu jaoks näib olevat see tung see, millest ma ei saa kunagi loobuda, ükskõik kuidas see tung siis ka ei realiseeruks...

ning sellele mõeldes saan aru, kuidas paljud probleemid tekivadki sellest kui midagi piirab seda tungi. Minu kirest nn loomistungi (jällegi: rõhutades tungi, mitte niivõrd loomist, sest viimasele loomingu kui sellise väärtust mina hinnata ega anda ei oska - kuid iseenesest nauditava töö ja vaeva puhul ei usu ka selle väärtusetusesse) vastu... selle loomistungi vastu võibki jääda mulje, et ma olen unistaja või arvan endast liiga palju, samas kui pigem on sellest saanud justkui eluviis. Ma ei oskaks muud moodi. Kui näiteks kaotada ära mõned alus-võimalused, kaob justkui ka pool elumõtet, pool tulevikku... siiani ma usun, et need võimalused on olemas; ja kui endal on usku ja tahet, ei saa ka teed pooleli jätta.

Ometi on sellised maailmad haprad kokku varisema; ja kerkima.
Ja eks peale loomingu on ju veel midagi, siiski olulisemat... - ja see on minu jaoks: inimesed; ning üksildus see, mida ilmselt kõige enam kardaksin. Ja võib-olla ka kardan. Ehkki ei tasu arvata, et ma üksiolemist ei kannata, kuid üksildus on see, millest siin jutt... (see juba teine teema).


Niisiis mõtlesingi siin kirjeldada seda, mida ma arvan loomingust üldiselt, nn loomingulisest tegevusest, ja selle tegevuse saaduste naudimisest ning pealtvaatamisest; ja iseenda seosest sellega. Sest minu jaoks üks nauditavamaid hetki on see, mida juhtub küll harva, mil on tunne, et olen kasvõi kirjutanud luuletuse, millega võib rahule jääda (ehkki selliseid leidub üksikuid); või foto, mis näib olevat hästi tabatud. Ja isegi kui tagantjärele ei ole need enam seda väärt, mis esmalt tundusid, siis saadud mulje on püsiv, ja endise tulemuse 'väärtusetus' rajaneb ju alati uutele, mis näitavad teed, et saab paremini...

jne:)